Geert: Nädal 2, sisedialoogid

Möödunud nädalal kuulasin iga päev üle tunni aja neid audioklippe, kus analüüsiti ärevuse tekkekohti ja Tsunaami meetodit ärevuse ja paanika maandamiseks. Kordamine on tarkuse ema, läbi kordamise ja harjutamise jäävad asjad meelde ning neid on lihtsam rakendada.

Kõige rohkem olen saanud selle aja jooksul endale öelda, et tegemist pole mitte kuidagi eluohtliku olukorraga, kõik on korras, see on lihtsalt minu eriti tundlik alarmsüsteem. Isegi kui on kuidagipidi kehva olnud või seest keerama hakanud, siis juurde nentinud, et jah, on küll ebameeldiv, aga see on seotud selle adrenaliinipauguga ja läheb varsti üle, seega jätkan oma asjadega toimetamist.

Ma pole üldse kindel, kas just nende ülesannete pärast, aga viimased 2 ööd olen ma täie tõsidusega 11 h jutti maganud nii magusat und, et ma isegi ei mäletanud, et selline asi üldse võimalik on. Väga mõnna!

Ootasin väga teise nädala ülesandeid, sest Geert vihjas esimestes klippides, kuidas nüüd hakatakse tegelema üldise ärevusega. Minu suureks üllatuseks aga ei mingeid eriti suuri ja keerulisi ülesandeid, lihtsalt tuleb fookus keerata sisedialoogidele. Mis on see, mida sa ütled iseendale erinevates olukordades? Kuna sa seda teksti siin praegu loed, siis olen ma päris kindel, et need sisedialoogid on midagi sellest puust, mis päevavalgust eriti ei kannata. Vähemalt ei ütle sa taolisi lauseid mitte kellelegi teisele. Oma sisemisi väljaütlemisi olen ma juba mõnda aega jälginud ja need on ikka enamasti väga mahategevad olnud. Tõsi, need on paremaks muutunud, kuid siiski. Saaks ikka viriseda ja kritiseerida igasugu asjade peale. Põhiline väljend minul on: "Hakkab jälle pihta! No kaua võib?"

Sa oled viisakas inimene, sõbrale-tuttavale ei ütle sa kunagi taolisi asju, aga miks sa siis iseendale seda kõike teed? Tänasest päevast alates pead sa iseendaga käituma kui parima sõbraga! Jää oma sisemistes dialoogides endaga viisakaks, mõistvaks ja isegi hellitavaks! Etteheiteid ja kriitikaid saab mujalt ka, ei pea ise neid juurde tootma!

Tuleb meeles pidada, et tekkinud olukord jääb alati samaks, aga sinu valik on, kuidas sellesse olukorda suhtuda!

Geert jutusas loo, kuidas ta kohtus ühe veteraniga, kes teenistusülesandeid täites astus miini otsa. Tulemuseks üks jalg vähem. Siit edasi oli tal valik, kas olla ohver, vinguda päevad läbi, kuidas ta ei saa midagi teha, kuskil käia, ta on invaliid ning see piirab kõiki tema tegemisi. Ta ei saa täita oma kohustusi isana, abikaasana ja üleüldse miks see küik alati temaga peab juhtuma? Tema aga valis teise tee, kus leppis olukorraga. Jah, toimus kole õnnetus ning ta jäi jalast ilma, aga ta ei saanud surma! Tal on võimalus näha oma lapsi suureks kasvamas ning ka lapselapsi kasvatada! Ta ei saa teha paljusid asju, mida ta varem tegi, kuid on tuhandeid muid asju, mida ta teha saab! On jah teistmoodi kui varem, kuid tänapäeva lahenduste ja võimaluste juures annab väga palju ära teha.

Opstimist vs pessimist. Esimese variandi puhul nutad ja halad ja süüdistad ennast ning enesetunne muutub kordades veelgi õudsamaks. Teisel puhul proovid juhtunust üle olla ning lihtsalt vaadata, kuidas paremini edasi elada. Mismoodi tahad sina oma elu elada? Ohvrina või tegutsejana?

Nii et siis ikkagi need sisemised dialoogid. Mida räägid sina iseendale? Kas ehk oleks aeg endaga sõbrunema hakata?

Geert: Nädal 1, Tsunaami meetod

Ostsin mina tohutu audioprogrammi, mis lubab kõik hädad ära lahendada. Lisaks lähevad boonusena veel eraelulised hädad ka korda ja kujutad ette, eluägedaid tööpakkumisi hakkab uksest ja aknast sisse sadama. No mis saaks praeguses olukorras veel paremat olla?

Nali naljaks, aga eks seal mingi iva on olemas. Kui suudad oma pööningul kummitavate tontidega toime tulla, tekib ootamatult värsket õhku ja vaba ruumi uute ägedamate asjade jaoks. Ja kuna mõtted saavad selgemaks, eneses kahtlemine pole nii mastaapne, siis muidugi jooksevad ka teised eluvaldkonnad rööpasse. Teoorias töötab küll.

Võtsin kohe ühe lisamärkmiku kasutusse, et jooksvalt mõtteid üles kirjutada, 11 lk on juba täis kritseldatud.

Esimesele lehele kritseldasin protsessijoonise, mismoodi ärevus pihta hakkab ning mis üldse toimub minus, kui asi käima läheb. Ei tule ilmselt kellelegi siin üllatusena, et ma ise ju krutin pinget oma mõtetega ja see võibki paanikahooni välja viia. Aga et see ikka päris selgeks saaks, siis peaks jupikestena asja ka üles joonistama.

Mingi asi päästab kogu protsessi valla. Näiteks üks suurimaid minu puhul on väsimustunne. Kohe, kui ma selle endas avastan, tuleb hunnik mõtteid, kuidas ma olen nii väsinud ja nüüd juhtub see ja teine ja kolmas ja isver kui halb ikka on olla. Muidugi ma krutin ennast ju üles praegu, mille peale alarmsüsteem ajus otsustab, et nüüd peab suraka adrenaliini verre laskma, et oleks ikka jaksu koledusega võidelda. See omakorda toob esile mitmeid huvitavaid füüsilisi sümptomeid. Kuidas kellelgi, minul lööb alustuseks nina kinni ja kõhus hakkab õudsalt keerama. Paljudel tuleb hoopis lämbumistunne peale, hakkab süda kloppima või veel midagi põnevamat. Ja kui juba selline "mõnus" enesetunne on saavutatud, siis tuleb jälle alarmsüsteem appi, annab märku, et kehast on leitud nüüd sellised ja sellised uued olukorrad, mille peale tulevad uued vägevad mõtted stiilis, miks see jama jälle minuga pihta hakkab; ma ei saa sellest nõiaringist kunagi välja; jälle on mitu tundi mu elust sisustatud selle õudusega; kas kunagi ometi hea ka võiks olla jne. Sõbralik aju märkab, et aeg on taas appi tulla, see lõviga võitlus ei lähe üldse nii hästi kui tahaks ja lükkab uue portsu adrenaliini organismi. Edasi uued sümptomid, veel suuremad ja vägevamad, mis päästavad valla järgmise mõttelõnga ja nii ta lähebki kuni paanikani välja.

Jube lihtne. Väga arusaadav. Tõsiselt inimlik. Alateadvus tahab ju head, aga välja kukub nagu ikka. Ja suuresti just selle pärast, et iga väiksem muutus tundub praegusel hetkel lõvirünnakuna. Ehk siis valehäire!

Panin kirja terve hunniku erinevaid päästikuid, mis mul ärevust esile kutsuvad. Väsimuse- ja näljatundest kuni teatud situatsioonideni. Isegi üks inimene sattus nimekirja, kellega suhtlemine mind täiesti endast välja viib (õnneks mitte kogu aeg, aga üsna tihti). Praegu on seal kümmekond suuremat asja, kuid ega see nimekiri pole lõplik. Nüüd selle nädala jooksul peaksingi selle nimekirjaga tööd tegema. Märkama, mis on need aktivaatorid ja kirja sinna panema.

Nimekiri koos, siis iga triggeri pihta tuleb teha eraldi nupuke, kus alustuseks võib läbi mõelda, mis on see praegune käitumismuster ja mõttelõng, mis selle konkreetse päästiku peale käima läheb. Selle alusel on hea kirja panna järgmised 5 asja:

1) KIRJELDUS - Mis juhtus? Miks see päästis mu ärevuse valla? Mul näiteks tuleb külmetusega ärevus, põhjus jube lihtne. Minu organism reageerib ohuolukorrale nina kinniminemise ja kõhulahtisusega. Kui nüüd aga on seedehäire või niisama nohu, siis ega aju jaoks vahet pole, millest see tingitud on, tema võtab ikka seda kui tohutut signaali, et nüüd on tarvis püssita jahile minna!
2) SÕBRALIK LÄHENEMINE - Selle asemel, et ennast nüüd tavapärasel moel maha hakata materdama, kujuta ette, mida sa samas olukorras olevale sõbrale ütleksid ja ütle seda endale. St pane kirja!
3) AKTSEPTEERIMINE, OLUKORRAGA LEPPIMINE - Misiganes nüüd juhtub, see on okei. St jah, mul on kehva olla, on need ja need tunded, tahaks ehk tervet maailma täis ka oksendada, aga see kõik on OKEI, tuleb ette! Geert soovitab seda võtta kui vooluga kaasaminemist. Kui oled suure vooluga jõkke kukkunud, siis pole mõtet vastu voolu täiega siblima kukkuda, vaid pigem katsuda hoida pea vee peal ja vaadata, kuhu vool meid viib. Võib juhtuda, et uhab otse kaldale välja! Pealegi, sa ei hakka surema, seda asja tunned sa selle pärast, et su keha on käivitanud sinu kaitseks põgene-või-võitle missiooni!
4) NALI, KEERA ÜLE VINDI! - Ilmselt kõige keerulisem, aga nüüd peaks kaasama veidi naeruvääristamist. Jah, on ilgelt halb olla siin kinos praegu, aga mõtle kui uhke oksepidu siit võiks tulla. Oksendan kõikide eesistujate kuklad täis. Ma pole küll mitu aega vorsti söönud, ei tea, kas see lugu vastab tõele, et isegi kui kaks nädalat ainult pannaputru sööd, siis välja oksendad ikka lastevorsti? Selle tädi soengusse sobiks vorstitükid nii suurepäraselt. Absurdikuubik, aga juba hakkas parem, eks? Nali ja naer annavad kehale signaali, et oht on möödas, rohkem pole vaja adrenaliini peale pritsida. Ja nüüd hakkab rahunemine.
5) KASUTA OMA KEHA! - Kui see adrenaliin on sinusse juba lahti lastud, siis on tarvis see energiapurtsakas võimalikult kiiresti ära kulutada, ega enne rahunemist ei tule. Nii et karga aga püsti, hakka tantsima, laulma, tee kukerpalli või mida iganes füüsilist vabastavat. Juurde võib praktiseerida ka rahustavat ruuthingamist või ennast fantaseerida kuhugi mõnusasse rahulikku kohta.

Kirjuta iga oma päästik selliselt lahti. Kui järgmine hoog peale tuleb, võta tagataskust vastav märkmepaber ja vaata, mis juhtub. Julgen arvata, et väga midagi ei juhtu, peale selle, et olukorraga on oluliselt lihtsam toime tulla.

Harjuta neid 5-punkti-lahtikirjutusi IGA PÄEV ja nii paar nädalat! Kui olukorda ennast käes pole, siis vähemalt kujuta ette, kuidas sa käituksid.

* * *

Võrreldes kõige eelnevaga pole siin midagi väga uut. Varem on ehk pidanud asju rohkem positiivsesse võtmesse kirjutama, aga siin soovitatakse pigem endale sõbrana läheneda. Poteito-potaato, ütleks mina. Igatepidi tuleb endaga hell olla, mitte hakata piitsutama. Adrenaliini füüsiline väljaelamine on uus aspekt, mis jällegi on tegelikult igatepidi loogiline. 

Ma proovin. Kaotada pole midagi. Aga võita terve rahulik maailm!

Hoian kursis!

Katse number N!

Mul on pea aasta aega ülikõrge ärevusfoon ja paanikahood peal olnud. Viimasega on muidugi olukord oluliselt parem st viimane tõsine hoog jääb juulikuusse. See ei tähenda, et ärevus ise ei võiks üles-alla liikuda ning mõnel päeval ikka korraliku tohuvapohu minu pisikeses maailmas tekitada.

Mida ma siit järeldada võin? Paanikahoogude puhul aitab DARE lähenemine väga hästi. Mitmed paanikaspetsialistid on erinevalt oma meetodit nimetanud, aga sisu on neil kõigil enam-vähem sama. Alustuseks hakka oma idioodimõttele vastu, tõesta ära, et see on lauslollus. Kui see ei aita, siis lihtsalt lase asjal tulla ja aktsepteeri, et nüüd on siis asi sedapsi ja keera veel vintigi peale, näita oma kõige karvasemad küünealused ette. Kui hoog on peal ja elukohutav on olla, siis mitte ära jää voodiservale oigama, vaid jätka oma asjade tegemist, et mõtteid mujale saada. Väga viis meetod!

Ma ehk kohandaksin oma kogemustega seda niipalju, et peas kummitavate negatiivsete mõtetega saab iga päev tegeleda. Pööningu parema sanitaarse olukorra eest hea seistes tasuks sellega iganädalaselt tegeleda. Pane oma mõte paberile ning mõned vastulaused juurde, miks see asi napakas on. Lõppu sõnasta lause positiivsesse võtmesse. Väga lihtne viis elu hoopis mõnusamaks saada.

Kui ärevushoog peale hakkab tulema, siis minul pole küll mahti olnud erilist dialoogi endaga pidada. Pigem nendin fakti, et ahahh, mingi asi käivitas protsessi ja no vaatame siis, kuhu asi läheb. Mul lööb suht esimese asjana nina kinni ja põhja alt ära, nii et olen siin mõningad korrad mänginud tulega ja proovinud endale tingimuseks seada, et teen mingi asja lõpuni ja alles siis lähen vetsu. Kui ühelt poolt treenib see kinnipidamist ja tõesti näitab, et kohe ei kuku maailm kokku, siis teisalt tuleb arvestada, et minu puhul pikendab see kogu agooniat umbes paari tunni võrra. Ühesõnaga, kohe peldikusse ei tasu jooksma hakata, aga liiga kaua ei soovita ka kinni hoida, võib ärevusele paar vinti peale keerata.

Mulle väga meeldib ka see mõte, et elu ei tohi selle pärast seisma jääda, et mingi pahaollah kuskil kimbutab. Tihtilugu on sellest päris abi ka, saab mõtted ärevusest eemale ning tõepoolest asi stabiliseerub.

Kõik on jube ilus, aga see ärevusfoon jääb peale taolist intsidenti ikka väga pikaks ajaks üles. Ikka päevadeks, kui mitte nädalateks. Kui nüüd sel ajal peaks veel mõni ehmatavam asi juhtuma, siis on taas puhta pekkis. Mul siin hetkel korralik kaos elus käimas, mis omakorda tähendab, et ma juba hommikul ärgates tunnen, kuidas ärevus on terve öö mu und valvanud. Ei ole tore. Ja ei aita siin ei igapäevane mediteerimine, psühholoog, hüpnoteraapia, kõige kauni ettekujutamine ega ka kuhugi poole jooksmine. Nagu ma kogu aeg olen rääkinud, kui ajus on mingi muster ja valvelolek, siis seda sa nipsust ei muuda! Aga kuidas seda üldse muuta?

Mitu korda ma seda teemat olen guugeldanud juba ja erinevaid lähenemisi katsetanud? Nüüd sattusin ühe belglase otsa, Geert Verschaev, kes väga muhedalt ütleb, et vahet pole, mis oli ja millest see värk on tekkinud, lahti saab sellest jamast ainult tugevalt harjutades! Ta selgitab kogu tekkinud olukorda ka väga lihtsalt lahti, mis on igatepidi loogiline! Juhtus "intsident", sinu alarmsüsteem muutus valvsaks, ta tahab ju iga ohtliku asja eest ometigi hoiatada, sest äkki muidu juhtub see kole asi, et sa magad lõvirünnaku maha. Ärevus on aga alarmsüsteemi ületöötamine, kus iga väiksem krõps käivitab füüsilise võitle-või-põgene reaktsiooni. Lahendus on süsteemile selgeks teha, et ainult eluohtlikud olukorrad võivad alarmi käivitada! 

 

Miks ükski psühholoog sellist lihtsat asja ei räägi? Miks ükski terapeut ei õpeta, kuidas valvsustaset alandada ilma medikamentideta? 

Kuna mu lootusetus on suht piiri peale aetud ja ma olen valmis juba pea igat asja proovima, siis ma ostsin oma viimase raha eest Geerti audioprogrammi! Võtan seda kui koondamisrahade investeeringut paremasse tulevikku! Ma pean sellest ärevusest lahti saama, sest koos sellega sirge seljaga tulevikku kõndida on väga keeruline. Ja roomama ma pole nõus. Mitte veel! 

Iga nädal saadab Geert uue ülesande, mida tuleb igapäevaselt praktiseerida. Proovime siis!

Eks ma hoian siis kursis, kuidas läheb!

Ei ole ta kuhugi kadunud!

Tunnen, et pean kirjutama. 

Viimased päevad on mul enesetunne päris hea olnud ning meeleolu üle keskmise, eriti arvestades asjaolu, et jäin väga järsku töötuks. Olen proovinud rahulikult võtta ja see on ka õnnestunud. Sõbranna kutsus osa võtma 21-päevasest külluse meditatsiooniväljakutsest, millega ka nõustusin.

Täna, päev 3, oli ülesandeks teha väike 3-liikmeline grupp, kellega seda sama väljakutset jagada. Ma päris vihastasin, sest mulle ei meeldi taolised püramiidiskeemid. Siis aga jõudis mulle kohale, et sõbranna, kellega ma mitu kuud varem polnud suhelnud, huvitus minust selle pärast, et ta sai selle ülesande. Sellele mõttele järgnes tohutu pettumusetunne. Siit edasi liikus mõttelõng sinna, et ma inimesena olen üleliigne ning mind pole vaja, kui just isiklikud huvid mängus pole. Sellele järgnes korralik paanikahoog.

Ma näen ise ka selle mõttelõnga absurdsust ja need väiteid ei ole puhas tõde. Sõbrannat võis see ülesanne tõugata minuga ühendust võtma, aga ta tegi seda ilmselgelt ainult parimate soovidega. Töökoht koondati ka mitte minu pärast, aga asjaolude kokkulangevuse tõttu. Mina olen lihtsalt valel ajal vales kohas olnud, võisiis vastupidi just õigel ajal õiges kohas.

Mis mind aga rohkem häirib, ma tunnen, kuidas ma ei talu seda paanikat  ning ma ei oska enam midagi sellega ette võtta.

Mida ma saan veel teha, et mu tunded-mõtted ei kulmineeruks paanikahoogudeks?

Hea uudis, et need hood pole enam sellised nagu kevadel, kus muutusin täiesti kontaktivõimetuks. Praegu on lihtsalt kehva olla ja lööb põhja alt ära. Hingamisharjutused ja kuum vann aitavad päris tõhusalt, aga mitu tundi mu elust on siiski ebameeldivustega ohtralt täidetud. 

Crash-boom-bang!

Sain päeva pealt koondamise... Põmm!

Teate, mis juhtus? Esimesed 2 päeva oli ilgem karussell ja peale seda pole nagu üldse mahti olnud kuidagipidi ärev olla. Hommikul ärkad üles, saadad lapse kooli ja läheb arutu ringijooksmine lahti.

Alustuseks söömine, siis mingid jooksvad kohustused ja lõpuks kohustuslik aeg iseendale ja selle kurikuulsa HEA äratundmisele. Kui kõik nii järsku pea peale pööratakse, siis juhtub kehaga umbes sama. Põhi on juba mitu päeva alt läinud, meeleolu käib täiesti üles-alla ja pea on ideedest täiesti tühi, mis edasi? Ainuke lohutus, et tuli koondamine, seega on mõned kuud aega asju sättida. Arvestades, kui kiiresti esimene töötu nädal on läinud, siis ilmselt avastan ennast kohe juunikuus...

Tähelepanek - jah, kohe alguses hakkasin peeglisse meeleheitlikult vaatama, et näha ühte maailma kõige õudsamat ja saamatut inimest, aga nägin täiesti tavalist iseennast, kellel on ka palju häid omadusi. Kõik ei ole ainult minu süül ja minu pärast, väga tihti asjad juhtuvad hoopis muude kokkulangemiste tõttu. Sellega suutsin suhteliselt ruttu rahu teha. Kurb ainult sellest, et mulle valdkond ju väga meeldis.

Lisaks sellele ehmatusele, mis vahepeal juhtunud on? Ei olegi. Peale hüpnoteraapiat oli paar nädalat väga nigel olla, aga siis kuidagi lükkasin kaela sirgu ja ütlesin iseendale, et saa üle. Muidugi ei saanud, aga vähemasti liikus see mõte mu peas sammuke taha poole. Uskumatu, aga paar päeva on isegi sellised olnud, kus läheb üldse meelest ära, et mingi ärevus on kuskil. Absoluutselt midagi uut minu jaoks (või pigem unustatud vana).

Huvitav tõdemine, et tööst ilmajäämine oli küll ehmatav ja kõik muud õudsad emotsioonid kokku, aga ma ei langenud kuhugi musta sügavikku. Suutsin isegi kergelt huumoriga asja võtta. Mis jällegi tõestab suurepäraselt seda, et kui iga päev jõuga otsida asju, mille üle rõõmustada ja tänulik olla, siis kõige suurema pommi saabudes suudad sa kõigest hoolimata ühte päikesekiirt läbi pasarahe näha. On jah s*tt, aga miskit on veel päris hästi. Ja elu läheb edasi.

* * *

Päevikut ma enam igapäevaselt ei pea. Aga nii üle mõne nädala otsin jälle välja, et negatiivseid mõtteid ümber lükata ja taas tõestada, et tegelikult on mu enesetunne ikka suurepärane.

Vahepeal teen rahustavaid meditatsioone, aga seda pigem mõtete tapmiseks. Kuigi seda ka vähem kui rohkem. Süvenen filmidesse selle asemel.

Söömine - vat see on küll suure tähelepanu all. Vahepeal on täielik lühis, sest ei suuda enam välja mõelda, mis see järgmine söögikord võiks olla, ühtegi isu ju pole. Aga peab. Näljatundega tuleb ärevus kohe kohale. Lisaks tahan ma 3kg juurde võtta, mis pole ka väga lihtne, kui just rämpstoitu ja suhkruid sisse ei hakka keerama.

Hüpnoteraapias käisin teist korda veel. Hüpnoosini me sel korral ei jõudnudki. See oli mu viimane tööpäev, nii palju emotsioone ja mõtteid oli üleval, keeruline oli seda kõige olulisemat teemat välja valida. Nii et sain kalli raha eest lihtsalt ventileerida. Kah vajalik. Äkki selle pärast ma nii lihtsalt seda kaotust võtangi? :)

Mis edasi? Noh, endiselt päev korraga. Ja ostan lotopileteid jätkuvalt, et lootust üleval hoida.

Mida ma soovitaksin täna teistele, kuidas ärevusega toime tulla?
Alusta oma negatiivsetest (loe: idiootsetest) mõtetest ja tapa need ära.
Hakka KÕIKE positiivsesse vormi sõnastama. Ka kriitikat!
Ükski inimene ei pea tegema asju 100%, 70% on täiesti piisav! Nii et lõpeta enda piitsutamine!
Söö normaalselt ja tervislikult!
Maga piisavalt!
Anna aega, kohe ei juhtu mitte midagi. Lepi sellega.
Ja ongi juba poole parem :)

Haarasin järgmisest õlekõrrest!

3 seanssi hiljem psühholoogiga olen ma täitnud terve virna erinevaid teste ning teada saanud, et nagu polegi midagi väga viltu. Lihtsalt teatavad isiksuse iseärasused ja mõningane stress seoses mõningate argiteemadega. Nagu meil kõigil.

Kui juba kuu aega pole ühtegi paanikahoogu olnud ja siis ühel päeval täiesti lambist tabab seletamatu ärevus, siis teeb tusaseks ikka küll. Kui sa saad aru, mis seda põhjustab (haigus, tulev sündmus, tüli vms), siis on lihtne pundar lahti harutada ning sellega kõigest lahti ütelda. Tuleb mainida, et ega ma neid paanikahoogusidki enam ei karda, sest kui ta peaks peale tulema, siis sama kiiresti ta ka kaob tänu DARE võtetele. Hulluks ajab hoopis see ärevusseisund, kui ei saa mitte kuidagi olla, pea genereerib ja ainus mõte peas nutab puhkuse ja heaollah'i järele.

Psühhari soovitusel hakkasin tegelema HEA äratundmisega. Seda siis nii enda ümbert kui ka tunnet enda seest. Eriülesandena tahtsin ise neid heaoluseisundeid hakata esile kutsuma. Päris huvitavaks osutus avastus, et ega peale sooja vanni ma ühtegi taolist rõõmu või naudingut pakkuvat tegevust ei leidnudki. Enamus asjad on neutraalsed, mõningad isegi vastikud. Mismoodi peaks heaolutunnet tundma saama, kui pole midagi, mis seda esile kutsuks? Wow, päris huvitav avastus. Mul pole deprekat, stressinäitajad on kõik tip-top ja ma ei suuda elust rõõmu tunda?!? Pole ju üldse ammu, kui ma seda suutsin!!! Mis toimub?

Reedel (3 päeva tagasi) magama minnes kustutasin tule ja mind tabas paanikahoog. Ei miskit hullu, käis lainena üle ja läks. Maha jättis ärevuseloori. Mõtle siit või sealt poolt ja no ei saa aru, mis seda võiks põhjustada. Ära ka ei lähe! Täna hommikul julgesin isegi kaalule astuda. Juba mõnda aega tunnen, et püksid tahavad alla vajuda, aga kuna ma niigi kilu, siis pigem olen numbreid ignoreerinud ning proovinud jälgida põhimõtet, et igal söögikorral ma ka päriselt söön. Kaks sooja sööki päevas - ma pole kunagi nii hästi söönud! :) Krt, mu kehamassiindeks karjub alakaalulisuse järele! Kiiremas korras pean vähemalt 3 kg juurde kuskilt saama.

Lühidalt öeldes, ma olen väsinud sellest ärevusteemast ja pidevas pingesolekust. See lihtsalt kurnab igat mu keharakku ja ma olen väga väsinud! Jah, alles puhkasin nädalakese, aga see pole selline väsimus, millest saaks magades üle. Mul lihtsalt on VAJA sellest teemast enda jaoks vabaneda, et suudaksin normaalselt edasi funktsioneerida. Tugev ärevustunne kord-kaks kuus on ikka liiga palju!

Käisin täna hüpnoteraapias. Väga huvitav kogemus. Mõneti sarnaneb see kogemus siin ees pool tehtud mõtterännaku-harjutustega. Teisalt aga sain plaks ja plaks mingitele käitumismustritele väga lihtsad selgitused. Isegi sõnatuks võttis, et tunnise vestluse järel suudab keegi nii teravalt teema kokku võtta. Lõpetuseks sain rääkida oma sisemise kolliga ning talle tule otsa panna. Ei hakka üldse vastu vaidlema, päris veider kogemus isegi arvestades kogu minu retke algusest siiani. Kindlasti lähen ma kordusseansile, tõenäoliselt saab neid rohkemgi olema. Kas see on see, mis mind aitab? Ei tea, aga kindlasti on see veel üks samm veelgi edasi. Juba praegu on.

Ma olen teinud tohutult suure edasimineku võrreldes sellega, kus ma olin millalgi ammu. Aga mida paremaks ma enesetunde saan, seda rohkem ma mõistan, et isegi natukene hämarust elus on liiga palju. Sellest on vaja vabaneda! Ma ei tea kuidas, aga kuidagi peab see võimalik olema.

Hoian kursis!

Psühholoogi juurde?

Päris pikk vaikus on siin kanalis olnud. Üks põhjus on ilmselgelt, et pole millestki rääkida. Tundub, et arenguid ei ole, mitte üheskis suunas.

Ühelt poolt võib ju rõõmustada, et lõviosa päevadest suudan ma lihtsalt eksisteerida ja nüüd juba asjadest rõõmugi tunda, kuid samas on paar-kolm päeva kuus ikka päris rasked. Nii palju olen ma oskusi omandanud, et paanikahoogudeks need enam ei kulmineeru, kuid vastik on ikka. Ühelt poolt on selline tunne nagu oleks halli vati sees, suudad näha ainult piiratud asju ning mõelda ainult ühes suunas. Kui jälle "kaineks" saad, siis mõtled, et mida hekki ma toodan? Eks nii palju on edasiminekut, et sellel hallil perioodil ma katsun ennast lihtsalt ignoreerida, sest mingit tarkust sealt  oodata pole. Nüüd kui hakata uurima, millest hall udu alguse saab, siis veidratest mõtetest suudan ma üle olla ning seda protsessi varakult ära tappa. Aga kui on mingisugune füüsiline sensatsioon, siis s nii libedalt ei lähe. Peale rasket päeva suur väsimustunne ning ma ei oska sellega midagi peale hakata. Kõhus lööb pinge üles ning muudkui kruvib. Ükskõik kui palju ma endale ei selgitaks, et see on kõigest väsimus, see tunne on normaalne, ei midagi. Ärevus ja hall vatt on kohal.

Päriselt ka, sai siibrisse. Kuna igalt poolt tuleb vihjeid, et mine ikka spetsialisti juurde ja räägi selle või teisega, siis otsustasingi, käes on hetk kellegi käest abi nõuda, sest siit ma ise enam edasi ei saa.

Läksin psühholoogi juurde. Ma parem ei hakka rääkima, kui keeruline on ühe sellise vastuvõtule üldse pääseda. Isegi see ei aita, kui oled valmis rahakotiga kedagi oimetuks lööma. Aga mul vedas, üks naisterahvas soostus minuga tegelema.

Esimene seanss oli pigem minu kaardistamine ning hädade väljaselgitamine. Poolteist tundi hiljem tuli tõdeda, et tegelikult ei olegi mitte kuskilt kinni hakata. Teiseks olen ma ise NII SUURE töö juba ära teinud, et ega väga midagi enamat teha ei saagi. Aga proovime mõned seansid veel, ehk õnnestub mõnele asjale teist vaadet lisada või koorub kuskilt mõni konks välja. Praegu aga sain koduseks ülesandeks lisaks kõigele sellele, mida ma juba teen, jälgida enda keha "heaolutundes". St tekitada endale olukordi, kus mul on hea olla ning jälgida, mismoodi mu keha sellele olukorrale reageerib. Ennekõike need piirkonnad, kus on kõige rohkem pinget ja kust mul ärevus alguse saab.

Ärevuse puhul jälgib alateadvus kehas just negatiivse alatooniga muutusi. Nüüd tuleb vastukaaluks positiivseid sensatsioone otsida ja neid kirjeldada. Jah, tuleb nõustuda, mõtteid ma sõnastan positiivseks ümber, aga tundmuste puhul ma positiivseid elamusi pole oma kehas otsinud. Nüüd siis hakkan.

Ühelt poolt sain kinnitust, et ma teen õiget asja. Teisalt sain ka aru, et ega ma loodetud imerohtu sealt ei leia. Vahepeal on aga tore vahetut tagasisidet tehtule saada.

Üks huvitav tähelepanek. Ma pole viimase poole aasta jooksul kuskil reisinud ega eriti kuskil käinud, kuid tunne on nagu oleks tervele maailmale ringi peale teinud. See on päris võimas, kui suur ja sügav inimene seest poolt on. Ja oi kui palju avastamist!

See on võimalik!

Olin neli nädalat puhkusel. Seadsin nendeks päevadeks eesmärgiks võimalikult vähe stressata, lihtsalt olla ning elada üks päev korraga. Ei mingeid saavutusi, ärategemisi, minemisi või muid tohutuid ettevõtmisi. Ma lihtsalt puhkasin ja distantseerisin ennast väiksematestki stressoritest. Muideks, kas te olete märganud, kui palju negatiivset tuleb sotsiaalmeedia feedist? Kui skrollid neid ideaalseid pilte ja pealtnäha perfektseid olukordi ning kui peaksid sinna juurde mõtlema enda praeguse koha peale. Noh... Sotsiaalmeediapuhkus toob reaalsustaju tagasi. Mitu nädalat hiljem sama feedi vaadates saad aru, et see on üks suur kompositsioon ega peegelda tõelist olukorda.

Teine oluline asi, mida tahaksin kohe kõvasti rõhutada, vabane inimestest, kes sinusse ei usu või eeldavad sinust hulleimat. Lihtne näide siinkohal. Ütled kuskil grupivestluses automaatselt ühe kommentaari (mis on muidugi mitmeti tõlgendatav, sest su hääletoon ja näoilme ei tule postitusega kaasa) ja keegi seltskonnast saab südari, sest nii kohutavalt ei saa ju keegi kunagi isegi mitte mõelda, veel vähem välja öelda! Ma küsiksin siinkohal, et kui halvasti need inimesed peaksid minusse suhtuma, kui nad minust nii halba eeldavad ning igast lausest kõige kohutavamat välja imevad? Ma tegelikult ei taha seda vastust. Sind austav inimene hoopis pöörduks ja küsiks täpsustusi, kui midagi jäi arusaamatuks, mitte ei arvaks sinust kõige kohutavamat.

Milleks taluda negatiivseid inimesi enda ümber, kui selleks pole mingit vajadust? Ümbritsege ennast sellistega, kes teist vaimustuvad, kes teisse usuvad ning kellele te päriselt ka korda lähete!

Kui sa ise ennast ei austa ega armasta, siis miks peaksid seda teised tegema?!

Ütlen uhkusega, et vahepeal pole mul olnud mitte ühtegi paanikahoogu. Jah, vahepeal on hakanud ärevust üles kruvima, kuid siis olen tõdenud, et mõned päevad ongi halvemad ja teised on selle eest jälle paremad ning mõne aja pärast on ka enesetunne taas normaalne.

Kindlasti pole see saaga läbi. Iga päev on võitlus ja enesega töötamine. Aga see on võimalik! Kõige olulisem, et praegu on hea! :)

Hoian kursis!

Kuidas muuta enda reaktsioone?

Üks eksperiment jälle, nimetagem seda keha väänamiseks.

Alustuseks jälgi ennast, kuidas sa erinevates olukordades oled. Kõige pealt situatsioon, mis teeb sul meeleolu tohutult heaks, sa rõõmustad millegi üle. Pane tähele, milline on kehahoiak, mida sa täpselt tunned (st kus see tunne su kehas asub ning kuidas tundub) ja millised mõtted pähe tulevad.

Teine situatsioon, mis tekitab tuska, pahameelt, võib-olla seesama ärevus või paanikahoog. Täpselt samuti märgi ära, milline on kehahoiak, mida ja kus sa täpselt tunned ning millised mõtted pähe tulevad. Ära süübi nendesse, lihtsalt märka neid ja lase neil olla.

Ja nüüd selles halvas olukorras võta sisse rõõmsa olukorra kehahoiak, mis tõenäoliselt on oluliselt sirgem ja ehk isegi vehkivate kätega. Mana näole see tobe naeratus. Mõtle seda sama mõtet, kuidas sa oled ikka nii tubli olnud, suuna see tunne sinna positiivse situatsiooni koldesse oma kehas ja vaata, mis juhtub.

Kui me laseme oma kehal pingesse minna, kühmu tõmmata ja täidame oma mõtteid hirmu ning negatiivsega, siis ärevus ja paanika saavad sellest ainult jõudu juurde. Kui samas olukorras võtta kasutusele positiivse elamuse kehahoiak, arvab aju, et kõik on chill ja mõnus ning hakkab rõõmuhormooni tootma. Ja ongi raske olukord umbes 90 sekundiga minetatud.

* * *

Minu jaoks on kõige keerulisemad reede õhtud. Seda ilmselt selle pärast, et viie tööpäevaga suudan ennast suht plätuks lasta ning reede õhtul tahaks ikka sutsu kauem ehk üleval olla ja midagi muud teha. Või kasvõi niisama olla. Aga see väsimustunne on üks minu päästikutest, mis vallandab pinge ja paanika. Nüüd sel reedel avastasin endalegi üllatuseks, et mul on tekkinud teatav automaatne käitumine. Nii pea, kui tuvastan selle väsimusoleku, hakkab peas kerima seletav blokk: "See on kõigest väsimustunne, mis on täiesti normaalne ning las ta olla. Võtan maru rahulikult! Las ta olla omaette." Samal ajal muutub hingamine väga rahulikuks ja pikaldaseks nagu need hingamisharjutused, mida ma õhtuti ikka teen. Pikalt nina kaudu sisse, hoiad veidike kinni ja rahulikult pikalt suu kaudu välja, taas hoian kinni. Niimoodi mõned korrad ja olengi juba võimeline oma tegevusega rahulikult edasi minema.

"Ruuthingamine" (sisse - hoiad kinni - välja - hoiad kinni) on geniaalne asi! Mul on pühapäeva õhtuti enamasti uinumisega raskusi. Eks ikka selle pärast, et hommikul on hiljem üles ärgatud ja kerge ärevus on uue töönädala pärast ka sees. Selle peale teed mõned minutid rahulikult "ruutu" ning juba tuleb haigutus ja juba ei jaksa peas numbreid lugeda (ma loen iga sammu juures neljani) ning mats ja maaühendus ongi käes. Järgmine hetk on hommikune äratuskell.

* * *

Olen tänaseks 5 kuud IGAPÄEVASELT oma puntraga tegelenud ning rõõmuga julgen öelda, et mul on oluliselt parem. Õhtune hambapesu ei tekita enam paanikahoogu ning tajun ümbrust hoopis värvilisemalt. See on olnud pikk ja väsitav teekond, kuid see on alles algus.

Mida teha, kui sind vaevab ärevus ja paanika?

• Alustuseks ära otsi kogu aeg internetiavarustes totakaid artikleid, kuidas endale kõvem ja veel friigim diagnoos külge panna. Lepi sellega, et on selline pundar, mis on ennekõike kinni sinu mõtetes ja nüüd tuleb seda harutama hakata. Kõik. 
• Ära mõtle oma ärevusest ja paanikast kogu aeg. Unusta ära see teema, las ta olla omaette. Mõtlemine ainult suurendab pahalast, mitte ei aita sul temast üle saada!
• Hommikul ärgates mana (jõuga) näole naeratus ja ütle kõva häälega: "Täna tuleb hea päev!" Naeratus on vajalik aju ärapetmiseks, et ta füüsiliselt saaks aru, et ongi rõõmus olek ning hakkaks vastavale häälestusele tõendusmaterjali otsima. (Umbes nagu "Kõik vihkavad mind" veendumusele leiad tänaval kõndides kinnitust, sest ükski võõras isegi ei vaata sind või üks mööduja tonksas sind kogemata ning voilaa, vihkavadki! Aga nüüd sama asi positiivses võtmes.)
• Võta kasutusele kalender või märkmik, kuhu sa IGAL HOMMIKUL märgid sisse

1. oma enesetunde ning lühikese põhjuse, miks see nii on. Mina kasutan 5-palli skaalat, kuid alustuseks on kolm smailit (halb, neutraalne, hea) täiesti piisav. 
2. Kirjuta juurde üks asi, mida sa täna kindlasti ära teed.
3. Vähemalt üks asi või isik, mille üle sa rõõmustad või tänulik oled.
   Päeviku pidamine on vajalik kahel põhjusel: kuna muutus on nii väike ja aeglane, siis sa ei märka ise, kui palju paremini sa tegelikult edasi oled liikunud. Sa ei märka, et pinges momendid muutuvad järjest harvemaks või varasema 3 kehva päeva asemel saab nigelast kohast üle juba pooleteist päevaga. Ja teiseks, sa avastad, et tegelikult tunned ennast päris hästi kogu aeg. Ma olen kahe kuu jooksul kõigest ühele päevale "halb" juurde kirjutanud. Teised kõik on kas hea või neutraalne. Aga millegi pärast tundus varem, et iga päev oli nii äraütlemata halb olla.

• Kui see kalendermärkmik juba olemas, siis planeeri ka oma päev ära. Otsusta, millal lõpetad töö, millega tegeled õhtul. Kui võimalik, ära jäta tühje kohti. Päeva täisplaneerimine jätab uitmõtetele vähem ruumi ning pole aega ärevust toitvate tegevustega tegeleda sh ülemõtlemisega. Kui isegi mõni tegevus kalendris tundub ebamugav või tekitab pinget, siis ütle endale, et nojasiis, las olla, ma teen ikka! Esimesed korrad on keeruline, sealt edasi läheb iga korraga oluliselt lihtsamaks, kuni lõpuks muutub tavaliseks ning ärevustunne kaob! 
• Planeeri iga päeva sisse üks tegevus, mis sulle rõõmu valmistab. Kasvõi üks kassivideo juutuubis! Vajalik ajukeemia muutmiseks. Pisike rõõmupower ja lõdvestus!
• Negatiivsed automaatsed mõtted - hoia paber-pliiats ligi. Kohe, kui märkad, et su meeleolu kukkus või midagi ärritas, kirjuta see üles! Kirjuta üles, mis juhtus, mida sa tundsid ning mis mõtted sul pähe tulid. Kui sul on aega nende mõtetega sel hetkel rohkem tegeleda, siis esita neile nn väljakutse. Kas see mõte on mõistlik? Kas see mõte vastab tõele? Kuidas sa seda mõtet positiivseks saaksid sõnastada? Näiteks "Issand, ma lihtsalt ei talu seda enam!" Täiesti tobe mõte, aga oi kui tihti ma olen niimoodi mõelnud. Tegelikult talun ju küll, siiani elan ja pole minuga midagi juhtunud. Kui ma päriselt seda olukorda ei taluks, siis ilmselt mu keha reageeriks hoopis fataalsemalt. Jah, ma ei taha seda taluda, aga see on hoopis teine teema. Mõistlik ta ka pole, sest ta mitte kuidagi ei peegelda hetkeseisundit, lihtsalt lisab draamat ja vinguhaisu. Selle asemel võiksin ma mõelda, et "Sitt olukord indeed, aga so what?" Kui selle mõtte analüüsi jaoks kohe aega pole, siis võiks päeva lõpus asja ikka läbi teha.
  Paari nädala pärast avastad, et neid tobedaid automaatseid mõtteid on oluliselt vähem ja need ei stressa niimoodi! Neid ju pole :)
• Ela hetkes! Ei ole mõtet analüüsida asju, mis oli. Pole mõtet muretseda, mis tuleb. Ainus oluline on praegu ja täna! Mõtete vaigistamisele aitab maru hästi kaasa seesama ruuthingamine. Koonda oma tähelepanu ainult hingamisele või numbrite lugemisele, piisab täiesti 10st minutist iga päev. Puhasta oma aju liigsest koormusest. Kui viitsid ja soovi on, mediteeri. Proovi lõdvestumisharjutusi, toetavaid mõttemantraid vms. Need 10 minutit on vajalikud ka su kehale, sest see rahustav tegevus vallandab ajus häid hormoone, mis suurendavad õnnetunnet! Mis omakorda aitab igapäevaselt paremini toime tulla!

Ja siit edasi ehk kõige lihtsamad ja loogilisemad asjad: 

• Söö! Söö hästi ja regulaarselt. Ja piisavalt! St ära söö üle! Raskustunne kõhus tekitab ebamugavustunnet, mis omakorda võib jälle käivitada halva mustri. 
• Joo! Joo vett! Sellega tagad kiirema ainevahetuse ja aitad kehal toksiinidest vabaneda.
• Maga piisavalt! Hoolitse selle eest, et sa oleksid väljapuhanud! 
• Liiguta ennast. Käi kasvõi pool tundi õues jalutamas kui muud ei suuda. 

See teekond on pikk. Aga nagu ikka, siis mitte miski siin ilmas pole igavene, saab ka see võitlus ühel või teisel kombel üks päev läbi. :)

Ärevus ja paanika ei ole haigus. Need on ainult hirmud ja sinu negatiivsed mõtted, mis panevad su keha valvelhoiakusse ning valmis iga asja peale kohe plehku pistma. 

Täna on põhjust tähistamiseks!

Pole mitu aega midagi teiega jaganud. Pole midagi jagada olnud. Igapäevane võitlus iseendaga. Mõni päev on parem, mõni päev on kehvem. Aga täna on põhjust rõõmu tunda, sest esimest korda oma hommikust päevikut täites andsin ma enesetundele hindeks GREAT! Ma tõesti tundsin ennast rõõmsalt, energiat täis ja valmis päevale vastu minema. Ja ma magasin terve öö jutti!

Aga mida ma siis teinud olen? Unex kapslid viskasin välja, sest ma ei suutnud ära taluda seda uimasust. Nädal aega sai vahepeal toidulisanditega pausi peetud (väga raske ja pinges nädal), kuid lisaks tegin päevas vähemalt kaks meditatsiooni, kus hommikul hingasin kõik halva endast välja ja kõik hea endasse sisse ning õhtul keskendusin positiivsetele sõnumitele. Mul on telefonis mõned äpid, mis sellega veidike aitavad. Ilma juhendamiseta läheb mõte väga ruttu rändama ja on raske fookust hoida. Aga siis ma otsustasin ikka magneesiumi ja B-vitamiiniga ikka jätkata, kuigi igal pool kirjutatakse, kuidas see oksiidi-versioon magneesiumist on rohkem kahjulik kui kasulik ja ladestub kuhugi jne. Ega ma seda nüüd ja igavesti võtma ei jää, seega kui kahjulik ta olla saab, kui sellest 4% kõigest omastatakse?

Teine muutus, mis on ehk kõige raskem olnud, kui on sitt olla, siis ma lihtsalt lepin sellega, et on sitt olla ja ütlen endale SO WHAT, ma teen ikkagi! Kusjuures mulle tundub, et just see olukorra teadvustamine ning enda mitte mõjutada laskmine on ehk veel kõige paremini mõjunud.

Kolmas, mida soovitaks kõigile maailma inimestele, kui kuppel hakkab idiootsust tootma, siis tuleb 54321-STOP ja mõte millegi produktiivse ja ilusa peale. Esimesed 2 nädalat kirjutasin ma neid napaklusi paberile, sest mu aju ei kipu neist muidu lahti laskma (ausõna, puhas paberi raiskamine, sest see on ikka absurdikuubik, mis päevavalgust näeb!). Aga kui paberile panna, siis petab ära, et see mõte on nüüd nagu igavene ja ma võin iga hetk vajadusel selle juurde tagasi tulla. Kindlalt arhiveeritud! No mis sa arvad, mitu korda ma olen pidanud nende juurde naasema? :D

Ärevus on negatiivne enesehüpnoos, mille vastu aitab tänulikkus ja positiivne enesehüpnoos. Iga hommik kirjutan ma oma päevikusse, kelle või mille eest ma täna tänulik olen ja iga päev leian ma asju, mida ma olen just täna hästi teinud. Ja tapan negatiivseid materdavaid mõttelõngu. Endiselt!

See on ikka nii veider, kuidas inimene suudab iseenda elu põrguks muuta.

Eks muidugi rõõmustada on veel vara. Viimasest paanikahoost on küll veits vähem kui 2 nädalat, kuid samas on see rohkem kui varem (viimase poole aasta lõikes ilma rohtudeta). Eks iga päev ongi erinev ja mõned päevad ongi raskemad, aga ma usun, et kuna retsept on mul käes, siis siit edasi saab ainult paremaks minna.

Me ei saa muuta, mida me tunneme, aga me saame muuta, kuidas me sellesse suhtume!

Eks hoian kursis :) 

Aju, arstid, tabletid. Kuidas aga mustreid muuta?

Kus ma täna olen? Peale mitmeid kuid aktiivselt teemaga tegelemist olen kohas, kus umbes nädalaste tsüklitega kogen paanikahoogu (enamasti ülipisikese asja peale), millele järgneb paar-kolm päeva kõrgenenud ärevustunnet, peale mida on täiesti tavalised normaalsed mõnusad päevad. Mu elus on päevi, kus mul ongi täiesti tavaline olla! Saate aru!? Need päevad on mõnes mõttes keerulised, sest siis tundub, et jess, olen kõik seljatanud, elu on lill (kaktus?) ja põmm, kuni järgmise kukkumiseni, mis tundub alati veel hullem kui viimane kord.

Tegelikkuses need hood muidugi nii hullud pole, sest mul on juba mingid võtted, kuidas mõtetel mitte lasta tsentrifuugima, mis omakorda tagab tunduvalt rahulikuma paugu. Aga kui kukkuda heast enesetundes sinna auku, võib tekkida nii mõnigi luumurd. AGA, tunneli lõpus on valgus! Ausõna! Muidugi veider oleks ka, kui ei oleks, sest ma olen viimase paari kuuga rohkem raamatuid läbi närinud, kui viimase dekaadi jooksul. Võiks mingi tarkuse ju külge haakida!

Eile õhtul oli mul AHHAA-moment! Ma jõudsin mingile järjekordsele äratundmisele.

Ma kunagi ei ole nii mõelnud, aga kui kõht valutab ja lähed arsti juurde, siis tehakse enne ikka läbivaatus ja paar analüüsigi, enne kui ravi määratakse. Lähed kurdad järgmist asja, ikka torgitakse sind mingi analüüsi eesmärgil ja alles jupi aja pärast saad teada, mis tegelikult toimub. Või saadetakse vähemalt röntgenisse või ultrahelisse. Diagnoosi ja ravi määramisel toetutakse mingile uuringule. Isegi sünnitada ei saa ilma.

Ja siis ühel päeval juhtub, et katus hakkab sõitma. Või on niisama depressioon ja stress. Pöördud abi saamiseks arsti poole. Mitu uuringut nüüd tehakse? Mitte ühtegi. Kunagi, kui läksin oma foobia pärast psühhari juurde, siis ta ei lasknud mul isegi ühtegi testi täita, et kindlaks teha, kas ma ikka päris aus olen või oma sümptomeid õigesti väljendan. Koheselt lükati AD peale, isegi kolm erinevat lõpuks. Mitte ühtegi analüüsi, mitte ainumat testi, ainult rohud. Kust ta teab, et mul on vaja serotoniini juurde, äkki mul on seda hoopis liiga palju ja see koormab mu aju? Või äkki on midagi muud hoopis häda, mis avaldub kogemata just samasuguste sümptomitega?

Oo kõikvägev Youtube, sattusin seal ühe huvitava doktorihärra peale, kes muidugi on lapsena tohututes paanikahoogudes vaevelnud ja läbi elu keerdkäikude jõudnud punkti, kus tema kliinikus lähtutakse abi andmisel ennekõike analüüsidest.

Tänaseks on neid ajuskänne tehtud sadades tuhandetes ja nad on tulemuste põhjal ka mõningaid järeldusi teinud. Laias laastus on 16 tüüpilist aju, millele siis vastavalt ka oma iseärasustele läheneda. Test on lühike ja täiesti tasuta, kuid võib nii mõnegi ahhaa-hetke luua: https://brainhealthassessment.com/

Minu aju tüüp on 8. Kaldun spontaansusele ja loovale lähenemisele, kuid ka meeleolud on sama tujukad. Ja muidugi kipun ma suurelt tundma. See ma olen, kui juba, siis ikka äärmustesse. Seal antakse ka vihjeid toitumise ja toidulisandite kohta, mida selle ajutüübi puhul võiks arvestada. Minu puhul siis rahustamise eesmärgil 5-HTP ja Gaba ning soovitav on magneesiumi ja D-vitamiini taset jälgida. Mul on D-vitamiiniga kusjuures pidevalt häda. 5-HTP ja magneesium tahavad enda kõrvale ka B6-vitamiini saada, seega igasugu ajuhädade korral on üldse soovitav üks Mg+B-vit kuur läbi teha. Selle peale tuli meelde küll, et kui aastate eest esimesed paanikahood külas käisid, siis see Mg+B vitamiinikuur aitas päris palju. Ilmselgelt sel ajal ma neist ju enam-vähem lahti sain.

Dr. Adami juures meeldib mulle väga ka tema sipelgateooria. Ühel päeval peale väga pingelist päeva, kui tal käis vastuvõtul paar suitsiidikut ja veel mõned huvitavad patsiendid, avastas ta kodus köögis sipelgainvasiooni ja asus neid täiega maha nottima. Poole tegevuse pealt avastas ta, et sipelgas ehk ANT on lühend Automatic Negative Thought ja just need automaatsed negatiivsed mõtted tuleb ära lömastada, maha nottida, välja uhta! Need automaatsed mõtted on tõepoolest sama tüütud kui sipelgad ja teevad väga palju kahju, sest nad on reeglina ülikritiseerivad ja õõnestavad.

Olen ka varasemalt puudutanud automaatseid mõtteid, mis täiesti iseseisvalt kuskil taustal jooksevad ning reaalselt kelbast toodavad. Ma olen proovinud neid nädalate jooksul põhjalikuks analüüsiks ka kirja panna, aga pole see nii lihtne midagi. Adam soovitab sammuke veel tagasi astuda, kohe kui tunned ebamugavustunnet või meeleolulangust, siis märgi üles, millest see juhtus ja mis mõtted tekkisid. Ning siit on võimalik nüüd niite edasi harutada ja anda hinnang mõtte ratsionaalsusele või idiootlikkusele.

Jah, muidugi on tarvis keha ja meelte eest hoolitseda. See siis tähendab mitmekesist toidulauda, ajule häid vitamiine vajadusel, parajalt liikumist, vähem stressi jne. Kuna iga emotsioon tähendab piltlikult öeldes mingit keemilist reaktsiooni ajus, siis muidugi tuleb kasuks heade emotsioonide tekitamine ja rahu ning heaolutunde märkamine ja selle võimendamine. Väidetavalt on tänulikkus ärevustunde vastand ehk siis ärevuse nullimiseks ole rohkem tänulik. Ja üks emotsioon kestab umbes minuti! Ainult minuti! Kui sa seda saboteerima ei hakka!

Mida sellest kõigest järeldada?
Jah, tervis on oluline. Aju keemiline tasakaal on väga tähtis, et oleks võimalik oma käitumismustritega võimalikult lihtsalt tööd edasi teha. Mediteerimine ja visualiseerimine, kõik on väga vajalik, et luua peakolu sisse paremat keemilist keskkonda. Kõik see on väga tore ja nunnu, aga käitumismustrid nii ei muutu! Neid tuleb ikka ise väänama hakata. Kui kehal on sisse õpitud reaktsioon, kus lõvi pildi peale tuleb jooksma pista, siis ükski B-vitamiin sind teisiti käituma ei pane!

Nii et jäävad kaks kõige olulisemat tööriista:
1) Mel'i 5-sekundi meetod: 5-4-3-2-1 ja katkestad idioodi-mõtte ning suunad eluterve idee suunas.
2) Ela see vastik emotsioon lihtsalt läbi ning leia viisid, kuidas seda võimalikult kiiresti ja valutult teha.

Teisega on sutsu keeruline, sest rännakumeetodiga minevikus surkides seda ju ei tee. Jah, muidugi annab ümber kodeerida teatud tegevusi, kuid asjaks läheb ikka siis, kui järgmine hoog majas ja on vaja mõistus kodus hoida ning eluga edasi minna.


Leidsin Amazonist järgmise raamatu, mis on üle tuhande arvustaja käest keskmiseks hindeks 5,0 saanud. Ebareaalne! Tekkis kohe huvi, hankisin. Jällegi, kui keegi tahab, siis küsige, ma "laenan".

Barry McDonagh. “Dare: The New Way to End Anxiety and Stop Panic Attacks Fast (Anxiety Relief)”

Ja kohe pakub ka sellist peeglisse vaatavat lähenemist, kuhu on veidike segatud ka põnevustunde ärakasutamist. Teatavasti on ärevus ja põnevus füüsiliselt samasugused tunded, üks aga on negatiivse, teine positiivse alatooniga. Nüüd pakubki Barry välja, et kui ärevus hakkab tekkima, tuleks seda tervitada mõttega, et jee, mida huvitavat ma sel korral kogen.

Ma olen nii põnevil selle tunde pärast! See tunne tekitab minus nii palju põnevust! I am so excited by this feeling! Ja korruta-korruta-korruta!

Väike audionupuke, kus ta kiirelt ja lühidalt räägib ärevusele ja paanikale peale hüppamisest:

Halvast olukorrast tyuleb parim välja võtta. Ärevus ei ole haigus, see on lihtsalt üks kõrgendatud tundlik periood, mis tuleb lihtsalt läbi teha. Nagu leingi. Kujuta ette, et ärevus on mingi piuksuva häälega koll, pane talle nimi ka.

Kohe kui hakkab kõhus veider või kaelas pitsitama, viska käed üles ja nendi fakti, et näe, koll hakkab peale tulema. Nojah, las siis tuleb.

Kui ta nüüd päriselt tulebki, siis lase sellel tundel olla. Mäletad, tunded kestavad mitte rohkem kui 90 sekundit! Tapa lihtsalt neid tsentrifuugivaid mõtteid, et paanika suuremaks ei läheks ning lase sellel tundel olla.

Ja siis küsi kollilt, et noh, rohkem ei suudagi v? Äkki proovid ikka südant veel rohkem puperdama panna. Või kõhus nii kõvasti keerama, et oksendaks. Näita, mida sa veel suudad? (Ei tasu unustada, et reaalselt tegelt see kõige hullem paanikahoog on juba esimesel korral läbi tehtud, sest see ärevuspiik saabki just nii kõrge olla, peale seda hakkab keha juba rahunema.)

Neljanda sammuna jätkata pooleliolevat tegevust. Jah, vastik on, ilgelt ebamugav, aga lihtsalt jätkata elamist, et keha harjuks uue mustriga, kus ärevus ja paanikahoog ei põhjusta millegi seismajäämist.

“The DARE Response: “Whatever! I accept and allow this anxious feeling. I’m excited by it as I engage with what’s in front of me.”

Ma pole seda meetodit sellises võtmes kasutanud, kuid paanikahoo "tervitamist" olen proovinud. See on maru raske, kuid nagu ma olen ka varem kirjutanud, hoog kukub nagu maha. Midagi ei juhtu peale seda. Nii et selles mõttes on Barry pakutul kindlasti jumet! Pluss siin praegu päriselt ka õpitakse teisiti käituma, muudetakse mustrit, mitte ei loodeta medikamentide ja meditatsiooni imepärasele mõjule.

* * *

Nüüd aga jätkan oma igahommikust päeviku täitmist, kus hindan oma enesetunnet, panen kirja ühe kõige tähtsama asja, mida täna teen ning muidugi mainin, mille või kelle üle olen tänulik. Hommikuti krõbistan Mg+B vitamiine, õhtul võtan Unex kapsli, sest seal on minu ajule soovitatavat 5-HTP ja Gabat. Vahepeal visualiseerin häid emotsioone. Terve päeva jälgin negatiivseid mõtteid ehk tapan sipelgaid. Tagataskus on 5-4-3-2-1-meetod idioodimõtete mahatapmiseks ning "Isver, ma olen nii põnevil!" lähenemine. Siia juurde nüüd panen oma kollile nime ning hakkan teda agiteerima nagu Barry õpetab.

Elame näeme. Hoian kursis :)

Katse: imeline inimaju

Täna soovitan soojalt läbi teha ühe lühikese kolmesammulise katse tõestamaks, et inimaju on üks imeline ja üdini huvitav asi.

I
Sulge silmad. (Enne loe see jupp lõpuni ikka, siis tead, mida kinniste silmadega teha!)
Kujuta ette ühte olukorda minevikust, kus sa tundsid ennast väga hästi, rõõmsalt või muud moodi positiivselt. Nüüd jälgi hästi hoolega, kuidas see mälestus on su mällu sööbinud.
Mis värve on kasutatud? Milline on tonaalsus? Hele või pigem tume? Kas "kaadrid" on lähedalt või kaugemalt? Kuidas sa ise oled kujutatud, kas olukord on läbi sinu silmade või näed sa ennast kõrvalt? Kas on ka heli olemas? Võib-olla hakkab veel midagi silma, millega oma mälestuse ülestäheldamist saaksid kirjeldada? Jne.
Väga hea. Nüüd tee silmad lahti ja kui on tunne, et see meelde niikuinii ei jää, siis tee mõned märkmed.

II
Sule uuesti silmad.
Kujuta ette ühte olukorda minevikust, kus midagi häiris sind või ärritas. Ära suurt sündmust võta, üks pisike vahejuhtum on alustuseks täiesti sobiv. Oluline on negatiivne emotsioon. Pane jälle hästi tähele, kuidas see mälestus on üles joonistatud.
Mis värve on kasutatud? Milline on tonaalsus? Hele või pigem tume? Kas "kaadrid" on lähedalt või kaugemalt? Kuidas sa ise oled kujutatud, kas olukord on läbi sinu silmade või näed sa ennast kõrvalt? Kas on ka heli olemas? Võib-olla hakkab veel midagi silma, millega oma mälestuse ülestäheldamist saaksid kirjeldada? Jne.
Võid uuesti silmad avada ja vajadusel märkmeid teha. Kohe märkad, et esimesel ja teisel mälestusel on kujutamises ikka suur vahe. Eks see olene nüüd suuresti konkreetsest inimesest, mis seal täpselt erineb, aga erinevused on olemas.

III
Grande finale!
Pane silmad kinni. Võta see teine negatiivse alatooniga mälestus ja keera see esimese mälestuse värvitoonidesse, muuda kaadrit sarnaseks esimesele ja vaata heli ka üle, et esimesega haakuks.

Mis juhtus? Panid tähele, kuidas tunded muutusid?

Wow. inimaju on ikka imeline! :)

Täna ma tean paremini ja oskan paremini

Teisipäeval hõikasin maru kõvasti, sest enesetunne oli ikka hea. Ja siis toimus üks telefonikõne, mis pööras kõik pea peale. Doh! Nii kauaks saigi eksole. Positiivne pool asjast, et ma sain just selle konkreetse päästiku enda jaoks uuesti läbi korrata ning kirja pandud narratiivi enda jaoks testida. Jah, osutus päris usutavaks ja loogiliseks ning ankurmõte, mida nüüd ja edaspidi korrutada passis ka päris hästi.

Kuna enesetunne oli päris hõre, tahtis käsi haarata kohe mõne medikamendi järele, sest sellega saab ju hetke oluliselt mugavamaks teha. AGA sellistel momentidel tuleb endale meenutada, et nii pea kui rohu mõju möödub, oled sa täpselt sama portsu otsas ikka edasi ning kõik need virr-varr-mõtted tuleb ikka ette võtta. Mõjus. Otsustasin selles hetkes elada ning üldse mitte mõelda ei homse ega veelgi kaugema peale.

Öösel ärkasin mõned korrad, hommikul kobisin enne äratuskella üles. Läks hästi, sest alles õhtul avastasin, et mul polnudki äratust pandud. Võtsin nõuks esimesed pool tundi päevast endale pühendada. Tegin selle vahva visualiseerimise, kus ma ennast erinevatesse hetkedesse tulevikus eriti rõõmsa ja rahulikuna kujutan. Harjutus on ka selle poolest hea, et need head tunded elad ju harjutuse käigus päriselt ka läbi ja see annab päevale hoopis mõnusama mineku.

Teine asi, mida otsustasin proovida, Mel Robbinsi 5-sekundi-päevik. Ei, ma ei ole raha peale vihane, võtsin ette täiesti tasuta pakutud vormi, mille järgi täiesti tavalisse märkmikusse asju kirja panen.

Alustuseks hindan enesetunnet ning panen paari lausega kõrvale ka põhjenduse.
Järgmisena kirjutan, mida ma saaksin teha, et ma ennast paremini tunneksin.
Päeva kõige olulisem asi, mida ära teha ning väike jutt juurde, miks just see on täna tähtis.
Ja kelle või mille üle ma tänulik olen.
Enamasti lisandub siia paar lauset ka täiesti suvalisi mõtteid, aga las nad tulevad.

Töönarkomaanidele soovitan kindlasti kasutada ka töö lõpetamise kellaaega. Sellel on lihtne põhjus. Kui koolis anti ülesandeks üks referaat valmis treida kahe nädala jooksul, siis täpselt kaks nädalat selle valmistegemiseks kuluski. Kui aga eelmine õhtu avastasid, et ups, homme on tähtaeg, siis ülla-ülla, homseks see referaat ka valmis sai! Töö tegemiseks kulub täpselt nii palju aega, kui kaugel on tähtaeg.

Ma ise olen juba mõned aastad väga konkreetselt oma tööaega piiranud, seega see päeva lõpetamine on mul juba päris hästi sisse harjunud ja selle pärast ma enda puhul ei pea vajalikuks selle välja täitmist.

5 hommikut sama asja tehes hakkan ma päeviku mõttest aru saama küll. Selle lihtsa mõneminutilise kaardistamisega määrad sa oma stardipaugu, mõtled läbi, kuidas enda olemist just täna PAREMAKS teha ning paned paika ka ühe pisikese eesmärgi. Kui sa selle ära teed, tabab sind saavutatuse tunne! Päev läks asja ette. Ehk siis teisisõnu kodeerid ennast paremuse poole ning tagad eduelamuse. Lahe!

Ma ikka lohutan ennast, et kunagi tegin jah asju nii või naa, aga ma tegin neid oma parima äranägemise järgi. Täna ma tean paremini ja oskan paremini. Nii et õpin edasi :)

Väga lahe asi on neurolingvistiline programmeerimine (NLP), kus on võimalik soovitud emotsioonid seostada näiteks mõne liigutusega (luues päästiku) ning läbi selle vajalikul hetkel vajalikud tunded välja manada. Piltlikult öeldes paanikahoo tekkides käteplaksu peale rõõmsaks, rõõsaks ja maru rahulikuks muutuda. Seda saavutada on ilmselt paras väljakutse, kuid usun, et igapäevane visualiseerimisharjutus teeb rahulolutunde kohalekutsumise vajalikul hetkel oluliselt lihtsamaks. Inimaju on ikka imeline. Eriti hetkedel, kui iseennast hakkame tillitama!

 

Kas tõesti leidsin lahenduse?

Ma vist leidsin vastuse, mida otsisin! Tahtsin teada, kuidas tulla toime füüsiliste hädadega, mis aktiveerivad paanikahoo ja nüüd sama sain ühe infobiti ühest audioraamatust, mis võiks päriselt ka toimida! Päris kindel ei saa olla, sest ma pole päris sellises võtmes saanud asja testida, aga no kirjeldus ise juba tekitas minus hea tunde.

Aga nüüd sammuke tagasi. Ma olen vist terve interneti läbi lugenud ärevuse ja paanikahoogude teemal. Siinkohal ei suuda ma ära tänada, et ma oskan keeli. Kui suures plindris ma oleksin, kui peaksin oma otsingutulemusi ja pakutavat infomaterjali laskma läbi keelefiltri ehk välistama kõik võõrkeelse? Ma oleksin praegu seal, kus alguses. Oleks ja poleks ehk siis ma võin hoopis rõõmustada, et ma ei ole sellises plindris.

Mitu raamatut ma olen läbi töötanud sel teemal? Ma isegi ei tea. PALJU! Pöördepunktiks saigi ilmselt rännakumeetod, kust noppisin üles inglisekeelse märksõna #mindfulness (tähelepanelikkus?). Sealt jõudsin kindla arusaamani, et kogu minu häda on minu mõttemustrites. Need lihtsalt ei tööta enam. Ehk siis kui ühel hetkel tärganud ärevus hoiatas näiteks keerulisest olukorrast, siis täna on aeg edasi läinud, olukorrad muutunud ning äragi lahendatud. See muster annab täna valesignaali! No ja lisaks kõik need muud hädad enesekindlusega, sest siiani on mu parim meelelahutus olnud iseenda mahategemine ja raju kritiseerimine.

Rännakute abiga sain nii mõnelegi väga jaburale uskumusele jälile, mis tahtis ümbersõnastamist saada. Sain ka aru, miks ma ennast väärtusetuks olen pidanud. Täielik wow-hetk. Taoliste äratundmiste peale saab muidugi kohe uued väärtused asemele istutada ning on võimalik edasi liikuda.

Aga siin ei tohiks töö pooleli jääda!

Nüüd siseneb mängu Mel Robbins oma 5-sekundi-meetodiga ja #mindsetreset programmiga. Lihtne, kuid tüütu töö iseenda ja oma mõtlemisega. Kohe, kui avastad negatiivse või materdava mõtte, tuleb vahele STOP! 5-4-3-2-1 ning positiivses vormingus reaalsusele vastav fakt. Või kui ärevus hakkab kruttima, siis 5-4-3-2-1 ja ootuslause millestki põnevast. See 5-seki-meetod on nii vägev. Uskumatu, kuidas selle abiga on võimalik ärevusespiraal maha murda ning aju ei toodagi lõputut idiootsust. See takistab ka silmaklappides halli oleku tulekut, kus suudad näha ainult ühte heituvat mõtet, mida ma isegi mainida ei taha.

AEG! Mitte midagi ei juhtu üle öö! See töö peab kestma nädalaid, isegi kuid! Kuid õnneks iga päevaga läheb töö järjest lihtsamaks, sest aju võtab vaikselt uusi uskumusi ja mustreid omaks. Ja lisaks, ükski kraabitud põlv ei parane üleöö. Iga vigastus tahab taastumiseks aega saada.

Küll aga kõik see eelnev ei anna lahendust olukorrale, kus füüsiline ebamugavustunne (kõhuhäda, üleväsimus jne) tekitab hoogu. Mida teha selle mustri muutmiseks? Nagu ma siin eelmine post ka ilkusin, et kas tõesti pean hakkama riknenud sööki sisse endale ajama? Noh, tegelikult vist tõesti, kui tahan asja kiirendada. Küll aga saab väga palju tööd eelnevalt ära teha.

Oluline on välja noppida kõik need mõttekäigud, mis sellistel hetkedel paanikahoogu toidavad. Alates "nüüd ma surengi maha" (mis pole üldse reaalne mõte), kuni selleni, et "laps leiab mu laiba ja saab elutrauma ning peab sellega ilma minuta toime tulema" (no kui reaalne see veel on? On väga vähesed haigused, mis viivad nii kiiresti hauda. Enamasti jõuab ikka nädalpäevi haiglavoodis konutada). Iga selline mõte on tarvis läbi analüüsida, hinnata olukorra reaalsust ja muidugi panna juurde ka võimalikud tulemid. Kusjuures üldse mitte üllatuslikult selgub, et kardan lihtsalt tonti. Nüüd, kui on teadvusele tõestatud, mis võib juhtuda ja mis kohe kindlasti mitte ei juhtu, jääb oodata päris olukorda. Kui saabub see legendaarne hetk, tuleb esmalt ventileeriv mõte 5-4-3-2-1-ga maha tappa ja kõva häälega endale neidsamu tõestatud reaalseid olukordi jutustada ja kinnitada, et see on ainult kõhugripp, chillax, see saab päevaga mööda. Suure tõenäosusega peab sama asja mõned korrad ikka läbi tegema, kuid väidetavalt on ka peale teist läbitegemist juba muster ära murtud.

Kui tahate targema kinnitust saada, siis kuulake Craig Huffmani audioraamatut. Kes osta ei raatsi või netiavarustest ei leia, see võtab ühendust, "laenan"! ;)

Tavainimesele väga mõnus kuulamine, mis seletab lahti inimaju ja mõttemustrid, nende lahtimuukimise ning annab erinevate meeleoluhädadega toimetulemiseks väga konkreetseid retsepte. Ja mis kõige huvitavam, ükski nendest retseptidest ei lähe vastuollu mitte ühegi teooria ega praktikaga, mida ma sellel teekonnal olen varasemalt uurinud-puurinud. Just see fakt panebki mind nii väga tema soovitusi uskuma. Pluss teaduslik lähenemine.

Täna on väga hea päev olnud. Ärkasin 20 minutit enne kella ja hüppasin kohe voodist välja, nagu Mel Robbins soovitab (lähtudes unetsüklitest ja nende toimimisest). Võtsin hommikul aega endale, visualiseerisin head enesetunnet veidike ebamugavas olukorras, panin päevale eesmärgi sõnastades kõige olulisema asja, mille ära teen ja jätkasin päeva negatiivsete mõttemustrite jälgimisega. Ainult 2x sain ennast korrale kutsuda ning uut lähenemist tutvustada. Ja siis tuli AHHAA-moment, mida tulin siia ka jagama!

Tundub, et ärevusest ja paanikahoogudest ongi võimalik lahti saada!
Hoian kursis, kuidas mul see õnnestub!

Kas nutta või naerda?

Ma nüüd ei teagi, kas nutta või naerda. Iga päev õpin midagi uut ja saan teada, et muidugi on mõned asjad täiesti läbi uurimata ja ega keegi ühtegi head lahendust mulle pakkuda ei oska. Teemaks füüsilised sümptomid (mitte oma mõtted), mis ärevust ja paanikahoogusid põhjustavad. Ehk siis täna on mul olemas pool lahendust. Kuidas ja kust ma aga teisele poolele plaastri leian?

Ärevus ja muretsemine on omavahel tihedalt seotud, ei ole uudis. Muremõtted tuleb lihtsalt ära tappa sõnastades need positiivseks. Näiteks, ma tegelen selle teemaga siis, kui asi päriselt käes on. Praegu keskendun olemasolevale ning naudin seda hetke. Kohe, kui avastad peas mõtte, et ma ei saa seda või teist teha, sest ma ju ei oska või ma olen see ja teine, siis tuleb kohe pidurit tõmmata! STOP! "5-4-3-2-1! Ma küll ei oska seda veel, aga kõik on kunagi esimest korda asju proovinud ja ma proovin ka." (Või mdiagi taolist.)

Hästi, oma ülemõtlemise suudan ma nüüd ära killida ja eelnevad nädalad on näidanud, et kui ärevusetunne põnevuseks nimetada, siis keha päriselt rahunebki maha ning voilaa, pidu on käes. Mida nüüd aga teha, kui ongi kõhugripp, mis tekitab kõhus suhteliselt sarnase tunde ärevuse liblikatele, mis omakorda totaalse paanikahoo vallandavad? Korrutangi mantrat "5-4-3-2-1 see on ainult kõhugripp, mis kohe varsti üle läheb"?

Kognitiivne käitumispsühholoogia soovitab sama olukorda korduvalt läbi teha, et siis läbi füüsiliste sümptomite kordamise tekitada mõistmine, et asi pole eluohtlik. Kas ma peaksin siis riknenud sööki pidevalt sööma seedehäirete tootmiseks, et siis läbi selle ehk ühel päeval mitte ärevaks muutuda? Veits absurdne. Olen nõus, et teadlased peavad veel korralikult teemat uurima, sest koerahirmu puhul võiks see muster toimida, küll aga kõhuhäire tahab kindlasti teistsugust lähenemist saada.

Senikaua aga võtan ma kokku viimaste päevade tegevused ja jätkan lahenduse otsimist kujunenud käitumismustrite murdmiseks!

• Hommikut alustan mõneminutilise visualiseerimisega. Panen silmad kinni ja kujutan ette, kuidas ma x aja pärast olen mingis muidu ärevas olukorras rõõmus, rõõsa ja täiesti rahulik.
• Listisin äravuse ja paanika triggerid. Kirjutasin juurde, millal need enamasti juhtuvad ja kust nad on minu puhul alguse saanud.
• Triggerite kõrvale lisasin tunded ja mõtted, mis mul sel hetkel peal on, kui ärevus/paanika on käivitunud.
• ANKURMÕTE! Iga triggeri järele kirjutasin ankurmõtte positiivses sõnastuses, mida kasutada, kui hoog peaks peale tulema. Eesmärk on paanikaspiraal ära lõhkuda ning säilitada sisemine rahu ning kontroll enda üle. 

Näiteks:
Ma muutun ärevaks, kui ma tunnen väsimust. See on täiesti otseselt tulnud ajast, mil poiss oli pisikene ja iga mõne tunni tagant tähelepanu nõudis. Ma olin nii väsinud kogu aeg. Ja üks hetk tekkis mul hirm, et mis siis, kui ma jään nüüd magama ja ei ärkagi selle peale, et tal on midagi häda. Äkki ajab piima välja ja lämbub ära? Vähe sellest, et ma unisena muutun tohutult ärevaks, siis peale seda magan ma ka üks kõrv kikkis ja kuulan, mis ümberringi toimub. (See on ka üks põhjus, miks ma väljaspool kodu ei taha ööbida, sest siis ma kuulangi magamise asemel võõraid hääli ning öö jääb täiesti vahele. Mis omakorda toodab hea pinnase järgmistele hoogudele.)
Mõtted ja tunded on enam-vähem kõikide triggeirte puhul samad. Algus on ehk erinev, kuid kõik nad lähevad täpselt sama spiraali mööda lõpuks kõrge kulminatsioonini.
<< Mul on nii kehva olla. Ma ei suuda keskenduda. Nüüd kindlasti juhtub midagi. Ma ei saa hakkama. See ajab mind hulluks. Ma olen (peast) haige.  Ma tahaks, et see juba läbi saaks. Kasvõi sureks maha kohe praegu, sest enam lihtsalt ei jõua. >> Ja hakkab uuesti kordama.
Mantra ehk ankurmõte: 5-4-3-2-1 Ma olen lihtsalt väsinud, puhkan natukene ja juba tunnengi ennast paremini.

Tähtsad teadlased on välja arvutanud, et keskmiselt läheb 66 päeva, et muutusi märgata. Mel, kelle video ma siia postile lisasin, sai oma lennuhirmu kontrolli alla 4 lennuga, nii et väike lootus on esimesi tulemusi ka varem kohata.

Hullemaks see kõik praegust olukorda teha ei saa. Fakt! Küll aga on hea võimalus, et nii mõnegi häda suudan enda jaoks ära lahendada. Hoian kursis.

Teile aga soovin vahepeal rahulikku meelt ning positiivseid mõttemustreid!

 

1 samm edasi, 3 sammu tagasi?

Ei ole olnud lihtne. On paremaid ja on halvemaid päevi. Kaks olulist teemat, mis mind täiesti rööpast on välja viinud, poiss jäi haigeks ja lähedase võitlus kopsuvähiga. Õudsalt pingeline ja kurnav. Kui mõned päevad oli juba ülirõõsa olla, siis viimased 3 päeva on trummipõrin kõhus väga häiriv.

Oma ärevusega olen jõudnud nii kaugele, et panin tabelisse erinevad olukorrad, sündmused, aktivaatorid, mis kogu seda paanikavärki minus triggerdavad. Väga lihtne, füüsilised sümptomid, millega seostuvad varasemad hood ja siis murettekitavad uudised. Sümptomitest näiteks kinnine nina, sest see viitab ju nohule, mis omakorda võiks tähendada hingamisteede haigust, mis võib ju kulmineeruda kopsupõletikuks, mis mõned aastad tagasi juhtuski. See oli väga raske periood ja nüüd ma kardan kopsupõletikku nagu mingi hull. Teine on kõhuhädad. Kohe kui kõhus keerab, vallandub minul hoog. Kusjuures paar päeva tagasi avastasin, et inimkeha on ikka võimekas. Nina läks kinni ja sellele järgnes umbes poole tunni jooksul tsentrifuug kõhus ja pasanteeria. Hommikuks polnud ei nohust ega kõhuhädadest midagi. Olen päris veendunud, et mu aju ise tootis selle füüsiliste hädade kokteili. Kusjuures,  5-4-3-2-1-asi leevendab väga korralikult. Kui varasemalt sõitis katus ka ametlikult ära, nii et meeleolu langes ja olemine läks väga halliks, siis nüüd oli muidugi keeruline olla, aga meeleolu jäi alles. Ma olin võimeline lapsega täiesti vabalt ja rahulikult edasi suhtlema.

Just selle pärast soovitan ma päevikut pidada. Kui selliseid pisikesi tähelepanekuid üles ei märgi, siis ega pole võimalik ka muutusi märgata. Tihtilugu need muutused ongi väga minimaalsed ja enesemõistetavad, et tagasi vaadates tundub, nagu mitte midagi poleks muutunud.

Täna olen ma selles kohas, kus ma oskan muremõtete puhul 5-4-3-2-1-meetodiga ennast päris kiiresti ümber seadistada. Päris huvitav, kuidas keha suudab ennast ise maha rahustada, kui sa ütled, et ma olen nii põnevil mingi asja pärast. Aga kui on mure ja ärevus ja jääd selle juurde, siis ketrab ainult suuremaks. Nüüd on vaja välja mõelda, kuidas need füüsilised hädad ei päästaks hoogu valla. Sellega tundub seis oluliselt keerulisem, sest kuidas sa oma alateadvusele uusi käitumismustreid õpetad? Olen paar korda rännakumeetodist paari harjutust teinud, kuid midagi mu sees ütleb, et sellest ei piisa.

Sattusin selle 5-4-3-2-1-meetodi-tädi videosid vaadates tema ühele tasuta online kursusele "mindset reset". Proovin selle läbi teha, äkki sealt leiab mingeid vihjeid ja viiteid, mida sellistel juhtudel teha. Üks mõte juba jooksis läbi, millel tundub jumet olema. Nimelt inimaju ei tee vahet päris mälestusel ja visualiseerimisel. Tema jaoks on need kaks täiesti võrdväärsed. Ehk siis igapäevaselt peaks võtma näiteks minuti ja visualiseerima soovitud olukorda ning sellele juurde pookima tunded, mida sa parasjagu tunned. Näiteks et mul on küll nina kinni, aga ma olen rõõmsameelne, rahulik, teen oma asju edasi ja samas tunnen mõnusat rõõmu, sest parasjagu on fantastiline päev. Umbes midagi sellist.

Erinevaid tööriistu ärevusega toimetulekuks

Ühe asja olen ma küll selgeks saanud, olukordade vältimine ning selja keeramine tekitab suuremat ärevust, millest on hiljem veel keerulisem välja tulla. Umbes nagu kardaks sõbra koera, aga kui nüüd iga päev sõbral külas käia, siis üks päev on täiesti savi, kas see koer seal on või mida ta teeb. Temast on saanud maailma ainuke normaalne koer, keda ei pea kartma :)

Küll on lihtne, kui on kindel asi, mis hirmu tekitab ja millega on võimalik edasi tööd teha.

Aga mis siis, kui füüsiline tunne paneb paanikahoo käima? Noh, tõused liiga kiiresti oma kohalt püsti, pea hakkab ringi käima ja voilaa! Või nagu mul siin korduvalt on olnud, et seedimine on veidike rikkis ja põmm! Kuidas sellest nõiaringist välja tulla? Ma isegi ei saa aru, misasi see on, mida ma kardan. Varem jah on mingi kindel hirmuobjekt olnud, aga nüüd see on möödanik ning tundubki, et ma olen nüüd sinna rattasse sattunud, kus kogemus paanikahoost tekitabki uut hoogu.

No mis seal ikka, viskan kõik tõkked nurka ning hakkan hoogu ootama, et siis saabuvaid tundeid analüüsida.

Aga siit tänane vaatamissoovitus:
 

Te ikka teate seda, kuidas elule meeldib nöökida? Ma jätsin ju kohvijoomise sinnapaika, sest kui kofeiinilaks liiga vägevaks kogemata osutub, siis südame puperdamine kutsub kohale pahaollahi ja ei pea pikalt seda mu "lemmik" hoogu ootama. Ja siis ma sain kingituseks Jura Ena 8 kohvimasina! Aga ega alla ka ei anna, sissejuhatuseks on mul kapis valik (tervelt 2, sest rohkem meie kaubanduses neid pole!) kofeiinivaba kohvisid! Ja kakaod tulevad menüüsse. Aitähh, elu, et mu üle nii suure mõnuga irvitad. Aga ma irvitan koos sinuga! ;)

Ärevus ei ole vaimuhaigus!

Ei saa hõisata, et elu on jube ilus ja ärevus on minetatud. Paremaid päevi on õnneks rohkem, kuid ka neid tõrvatilkasid tuleb ette. Ka selle ashwa-misiganes pulbrit süües. Ma nüüd täna otsustasingi, et olen ärevusfooni suhteliselt alla saanud, seega jätan kapslid sinnapaika. Mulle nimelt üldse ei meeldi, kuidas ma olen terve päev otsa uimane ja selline tunne, nagu kohe peaks voodisse sukelduma, sest öö on vahele jäänud. Ja kui hommikul saakski kauem magada, siis lihtsalt ei maga. Varem selliseid muresid küll ei esinenud. Ühesõnaga, teen ashwaga pausi.

AGA, ega ma vahepeal ka niisama pole istunud. Ikka käin ja uurin asju, sest no olukord on nii absurdne. Ma saan aru, et ise mõtteid kruttides toodad ärevust ja siis kulminatsiooniks saad paanikahoo, aga kui ongi veidike õrnem seedimine ja kohe esimese gaasimulksu peale käivitub sama asi, vat see ajab hulluks! Füüsilised ebamugavustunded lülitavad ärevuse ja paanika sisse. Miks, oo miks?

Sain teada, et ärevus ja paanika ei ole vaimuhaigus. Need võivad viimast küll põhjustada, aga tegelikult on need täiesti tavalised igapäevased asjad, mida põhjustavad ennekõike meie enda kogemused, mõtted, arusaamad ja ka väärtused. Kõige rohkem on hädas need inimesed, kes enda suhtes nõudlikumad on. Ülla-ülla. Seda kõike oleksin ma ka ise võinud teile öelda :P

Ja siis jõudsin ma sinnani, et inimese aju on ikka loll. Kõik samasugused sümptomid ja aju teisendab need kõik üheks ja samaks asjaks. Minu puhul on see siis ärevus. Ilmselt selle pärast, et see on mul palju mõtetes ja pidevalt teemaks. Ja siis kohe kui on pisikesemgi sümptom kuskil olemas, siis keha hõikab, et jou, hakkab pihta! Ja mõistusel pole jälle midagi teha. AGA üks tore tädi õpetab aju nüüd ära lollitama. Ma ei tea, kas see päriselt ka töötab, aga kindlasti proovin. Nimelt on põnevusel ja ärevusel täpselt samasugused sümptomid. Vahe on ainult mõtetes. Nii et nüüd, kui hakkab ärevaks muutuma, siis tuleb mõtetes lugeda 5-4-3-2-1, visata silme ette üks põnev sündmus lähitulevikust ja öelda endale, et oi, ma olen ikka nii põnevil selle reisi pärast. Ja pidavatki korras olema.

Nomaeitea, proovigem :)

Tänane mõte: paanikahoogudega tuleb sõbraks saada!

Eelmine kord kirjutasin, kuidas lisasin menüüsse probiootikumid ja ashwanga kapslid. Probiootikumide kohta ma ei oska midagi arvata, pole küll aru saanud, et seedimine oleks kuidagi teistmoodi. A-tähega taim aga on vägagi tõhus. Esimestel päevadel oli kogu aeg selline vati-tunne peal, tahaks kohe magama tagasi keerata, aga oluliselt pingevabam on olla. Vahepeal küll krutib ära, kuid kindlasti mitte samamoodi nagu varem. Neljapäeval peale eriti rasket päeva oli väsimus nii suur peal, et kell 7 õhtul arvasin, et ma kukungi jala pealt otse ninuli maha ja muidugi hakkas asi ketrama. Jube naljakas tagant järele mõeldes, katus sõitis ära, aga keha jäi sama väsinuks ja rahulikuks edasi. Mida see aju genereerib omaette, täiesti arusaamatu!

Ja siis ma sattusin kuulama Tara Brachi podcasti, kus ta räägib RAIN-meetodist (Recognize what is happening; Allow the experience to be there, just as it is; Investigate with interest and care; Nurture with self-compassion.) ning muuseas rõhutab ka, et kindlasti ei ole ärevus üks osa sinust. See on "sõbranna", kes on su kehasse sisse kolinud ja nüüd eriti innukalt hoiatab sind iga võimaliku ohu eest. Ole nüüd sina piisavalt asjalik ja filtreeri ignoreeritav häma välja ning lihtsalt kiida teda, et ta nii agar on. Kuulake ise!

Täna oli meil tööl tervisepäev, mis oli keskendunud just vaimsele tervisele. Ja kohe tellimise peale käsitles üks esineja ärevust ja depressiooni nagu Taragi kui haigust, mis on sinu kehasse pesa teinud ja nüüd paneb sind teatud olukordades veidralt käituma. Üks huvitav fakt veel, mida ma ka varem juba kahtlustasin, ärevust tekitavate olukordade vältimine tegelikult hoopis kasvatab ärevust! Lihtne, sa kogu aeg mõtled selle teema peale, et mida sa kõike teha ei saa või kuhu minna, et paanikahoogu ei tuleks. Loogiline ju. Nii et kui on mingi konkreetse asja hirm, siis tuleb seda konkreetset asja just ette võtta!

Võtsin nüüd õhtul ette peaasi.ee külastuse ja mida ma teada sain? Ei saanudki eriti. Veidike pani kukalt kratsima väide, et paanikahoogudest ei saagi kunagi lahti, sa lihtsalt saad nendega sõbraks ja need ei sõiduta sul katust ära. Omamoodi huvitav mõte, aga selles mõttes on ju neist lahti saadud, et hoogu enam ei tule ju! Poteito - potaato?

Ja et meelest ära ei läheks - ANDKE AEGA! Kiiresti ei juhtu midagi! See võtab ikka kuid, kui mitte aastaid, et asjast jagu saada. Ja ma siin jonnin, et 3 nädalat hiljem pole selline nagu 10a tagasi :)

P.S. - Kui eelmisel nädalal neid "toidulisandeid" käisin otsimas ühes esoteerikapoes, jäi mulle poodi sisse astudes silma üks valge kivi. Käisin noppisin oma medikamendid ära, juba maksin, kui järsku ütlesin, et ju ma nägin seda kivi asja pärast ning ostsin ta ära. Eile laps küsib, et kle mis kivi see on ja mida ta teeb? Läksin guugeldasin ja silmad läksid puhta pärani ning lõug vajus lauani, kui lugesin, et kõnealust ingliaurat kasutatakse mõtete puhastamiseks, sisemise tasakaalu leidmiseks ning eriti hea on paanikahäirete puhul. Wow. Tuleb sisehäält rohkem kuulata.

Anna aega taastumiseks!

Ma olen viimase paari nädalaga täiesti üle pingutanud. Üritan igat tekkivat mõtet kohe lahkama hakata ja igale emotsioonile mingit lugu taha kirjutada. Praktiliselt iga päev olen proovinud keskenduda ärevustundele, seda harjutustega uuesti esile kutsunud ning proovinud seda tasandada.

AGA võta nüüd kasvõi kauss vett, kui seda kogu aeg segada ja kloppida ja loksutada, siis see vesi on päris tormine. Kui nüüd veel rohkem loksutada, siis ta hakkab veel rohkem üle ääre käima. Ehk oleks nutikas veidike vahet pidada ning lainetel vaibuda lasta?

Ärevusnivoo on jah selline huvitav asi, et kui ta on kõrgel, siis ega ta naljalt alla ei lähe. Nüüd järjest mingeid asju üles ajades ja haavu lahti kakkudes läheb see kõik veel rohkem vahtu ja tundelisemaks, tuleb lasta veidike taheneda enne edasiminekut. Või kui on hädasti vaja tegeleda millegagi, siis leida teised asjad, teised nurgad lihvimiseks, mitte keskenduda sellele ühele ÄREVUSELE! Olge minust nutikamad!

Ega see nivoo ju väga lihtsalt alla ka ei lähe. Reede õhtul võtsin pool tabletti rahustitki, sest olemine läks täiesti võimatuks. Jeebus, kui hea ja rahulik järsku oli. Aga siis hakkas teisipidi rullima, ei osanud enam rahulikult paigal olla, see tekitas ebamugavustunnet. Kuidas on nii, et aju ei genereeri ja ei lahkagi kogu aeg?

Pea meeles, pole vaja muretseda asjade pärast, mida me muuta ei saa! See on mõttetu närvikulu ja ei anna mitte  midagi tagasi! Milleks siis ennast vaevata? Jap, mul on veel pikk tee minna...

Toit, mis toidab ärevust?

Esimestes postides puudutasin põgusalt ka toitumise teemat. Mainisin, et paanikahoo jaoks pole vahet, kas kõhus lendab liblikas või on seedehäire. Hoog vallandub sellegi poolest, sest midagi on seal soolikates nihu või süda taob liiga kiiresti ning tarvis on reageerida. Täiesti sisse õpitud käitumismuster. Nii et igatepidi on mõistlik normaalselt süüa st mitte äärmustesse laskuda. Pole hea ei nälgida, kuigi isu vahest üldse pole, kuid ülesöömine on veelgi õudsam. Tohutu rasvase asja sisseajamine õhtul on ka pigem kirstunaelaks, sest magama sättides on kõhtu maandunud telliskivi ikka sama koha peal ja juhhuu, hoog sai just endale järjekordse triggeri ebamugavustundest.

Oo üllas näoraamat, täna jagas keegi posti probiootikumidest. Alguses kruttisin niisama üle, aga siis hakkasin niite kokku viima kõhuhädade ja ärevuse koha pealt. Kerisin tagasi ja klikkasin lahti. Ning sealt edasi sukeldusin guugli lõputusse maailma. Eks me kõik teame, mis see probiotikum on, hea kõhubakter, aga et neid on palju ja erinevaid ja erinevateks elujuhtumiteks, sellesse polnud ma süübinud. Ja üks huvitav soovitus, kui ostate probiootikume, siis eelistage kapslina, sest tabletis ja pulbrina on bakterid ju maha tapetud ja mingit muutust oodata pole. Loogiline.

Järgnes päris põhjalik uurimustöö erinevate tootjate probiootikumidest. Tunnistan, et see ajas pea sassi ja ega ma ühtegi head soovitust ei saanudki. Ühed kiitsid ühte ja laitsid teist. Samapaljud vastupidi. Nii et võtsin lihtsalt teadmiseks, et ühele sobib üks rohkem kui teisele. Kahju, et pole mingit kvaliteedimärgist, mis ütleks, kui kvaliteetne ja elus see pakutav bakter on. Kõige kindlam on juuretisega asi ise kasvama panna mingi hapupiima sisse, aga mul on niigi kassile muru kasvatamisega tegemist, nii et otsustasin võtta valmis toote, kus on väga palju erinevaid tüvisid esindatud.

Toote kirjeldustest tuli välja ka vihje, et lisaks soolte töö paranemisele töötavad probiootikumid suurepäraselt stressi puhul. On olemas ka mõned inimkatsed, kus tulemused on täiesti rõõmustavad. Kõige lihtsamalt kirjeldaks lahti, et head bakterid kasvatavad pohhuismisoolika, mis mul just puudu on. Velkamm!

Kuidas mul muidu läheb? 

Muutusi on palju, samas on vahest tunne, et muutunud pole mitte midagi. Peale seda, kui alustasin rännakuprotsessiga, siis ärevushood on täiesti talutavad. Noh, sel hetkel on muidugi raske ja lootusetus peal, aga enesetunne pole tegelikkuses üldse nii õudne. Olukorda, kus ma rooman köögi põrandal, sest nii õudne on olla, pole enam juhtunud. No okei, see üks oli ka siis, kui ma olin väga haige ja eriti kehva oli olla. Nii et tõenäoliselt sellist olukorda ei tuleks nii pea lihtsalt lambist ette ka. Kuuma-külma laineid pole ka olnud. Kui ärevushoog tuleb, siis keha tõmbub ekstra pingesse ja kõhus keerutab, kuid sinna ta jääb. Tihtilugu kukub see tunne maha kohe peale seda, kui ma otsustan, et noh, mis tunne see on, mis nüüd tulla tahab.

Ma magan hästi. Päeval on enamasti hästi, kui ma mingit kohvi-viga just ei tee. Aga siis ma tulen koju, tuleb õhtu ja ma tunnen, kuidas terve mu keha nagu läheks pingesse. Ma ei tea, miks see juhtub, aga selline häiriv pinge on sees. Ja siis hakkab mõte uitama ning enesetunne läheb kehvemaks. Ma olen päris veendunud, et kogu see halb enesetunne on mu oma ajutöö vili.

Kuidas ennast lõdvestada? Ma ei tea. Ausalt. Ma natuke võimlen ja sirutan. Enamasti proovin muusikat kuulata või seda hajutamistehnikat kasutada, et sukeldud raamatusse või televisooni. Tähelepanek - ega pinge ei kao sellest kuhugi. Jah, ta läheb hetkeks meelest ära, aga minema mitte. Nii et hambaid pesema minnes tuleb pingetunne jälle vastu võtta ning õhtune ebamugavus-karussell läbi teha. Taaskord, pahaollahit kui sellist enam pole. On ebamugavustunne ning kerget ärevust, kuid päris sellist oksetunnet ja kõhulahtisust on kõvasti vähem.

Eile tegin uuesti ühte viimastest harjutustest, kus läbi kuue sammu programmeeritakse alateadvust uusi käitumismustreid omaks võtma. Ma ei tea, erilisi emotsioone ei tekkinud. Eks tulemused tulevadki hiljem. Tahaks loota, et sellest on abi. Samas ma saan ka aru, et ainult teadvuse ja alateadvusega töötamisest ei pruugi piisata, tuleb kehale ka järeleaitamistunde teha.

Kaalusin arstile pöördumist, et prooviks taas AD-d. Või teeks kerge kuuri rahustitega, mis aitaks kehal taas lõdvestuda. Kuid siis teine pool minust meenutas eelmisi kogemusi ning ma otsustasin, et kuidagi peab käepäraste vahenditega hakkama saama. Kavõi palderjani proovida! Nii et võtsin poest lisaks probiootikumidele ka mingid veidrad kapslid kaasa, mis peaksid just selle sisemise pinge vastu aitama. Olete ehk kuulnud ashwagandhast midagi? Ma midagi olin, kui ma Hiina meditsiiniga tutvusin ja FOHOW kapslitesse süübisin. Looduslik. Kuigi jah, kärbseseen on ka looduslik.

Eks hoian oma edusammudega kursis.

Ootamatu üllatus

Nagu ikka kipuvad reede õhtud pikale venima, isegi kui lihtsalt kodus oled. Pole vajadust kella pealt magama minna ja naudid mingi asja tegemist kuni lõpuni. Olen avastanud, et kohe kui on maagiline kell 11 ületatud, hakkab keha käituma nagu poleks kolm ööpäeva üldse magada saanud ning ei pea ilmselt lisama, mis see kaasnev präänik on. Muidugi tuleb ärevus! Kõhus hakkab keerama, kerge külmavärin ehk tuleb isegi peale, sest keha tõmbub täiesti pingesse ja siis läheb vetsu vahet jooksmiseks. Nagu ikka, siis sõidab ka katus vaikselt ära, sest appi-appi, midagi veidrat toimub ja ma ei saa seda olukorda kontrollida...

Huvitav on, et kui ma varasemaga (umbes kuu või kaks tagasi) neid kergemaid hoogusid võrdlen, siis varem järgnes taolisele enesetundele mitu tundi voodis rullimist, aga eile suutsin ma peale mõningast mõtisklemist praktiliselt koheselt uinuda. Ma ei maganud küll ülemäära kaua, kuid ühe jutiga poole üheksani on omaette saavutus.

Mõned lähedasemad inimesed, kes on veidike kursis mu võitlustega, on vihjanud, et äkki peaks oma depressiooniga midagi ette võtma. Kui ma varem isegi nõustusin nende soovitustega, siis täna hommikul ma veidike isegi naersin taolise mõtte peale. Mul ei ole depressiooni, päriselt ka! Jah, stressi jagub, mingeid veidreaid olukordi ka, kuid see on midagi muud. Tuli meelde, et netis on üks test (ilmselt on neid rohkem, aga seda ühte olen ma varem ka teinud). Prooviks, mis tänane tulemus on.

Testid mõõtmaks depressiooni ja ärevuse taset

Ma täpselt ei mäleta, mis need tulemused mul varem on olnud, aga seda oskan küll öelda, et suht punases ja soovitus oli koheselt midagi ette võtta.

Täna on aga tulemused päris üllatavad. Nagu ma ka kahtlustasin, siis depressioon on olematu, ärevust ikka on. Kuna ma testi täitsin pigem pessimistlikus võtmes andes suuremad skoorid kui ehk tegelikkus päriselt on, siis saadud punktid panid suisa tantsima. Ka ärevuse mõttes olen ma väga palju paremas kohas kui ma kahtlustasin.

Enesetunde põhjalt julgen väita, et see rännaku-meetod, mida ma viimaste nädalate jooksul teinud olen, on mind oluliselt aidanud. Just depressiooni osas. Oma mõttemaailmaga tegelemine on mind pannud lahkama olukordi, mis on olnud kuhugi ära peidetud ja alla surutud. Lisaks olen ma need elutervelt enda jaoks lahti harutanud, ära lahendanud ning isegi minna lasknud. Olen enda kohta palju teada saanud ning päris huvitav kaasnev nähtus, et ma olen enese suhtes oluliselt vähem kriitiline. Kas tõesti võib see tähendada, et ma olen enesega rahu sõlmimas?

Ärevusega on tarvis veel tööd teha. Ma ei ole nõus väitega, mida igal pool arstide ja mittearstide lehtedel jagatakse, et see ebaterve olek jääb kuni elupäevade lõpuni minuga kaasa töllerdama ning sellega tuleb õppida elama. Kõigest on võimalik terveks saada. Küll ehk armide hinnaga, aga seda juhtub ju iga päev meie ümber. Jalutud saavad kõndijateks, vähihaiged terveks jne. Kindlasti on võimalik ka ärevus oma süsteemist kuidagi välja saada. See, et mu ärevushood on oluliselt lühemaks muutunud ja mõnel teisel päeval pole neid enam üldse, on hea vihje, et ärevust saab juhtida! Õigeid tööriistu on lihtsalt tarvis!

Palju olukordi, sama emotsioon!

Huhh, lahe lugemine oli see Rännak! Brandon on üks äge tädi. Kuigi jaa, mingid kohad filtreerisin lihtsalt enda jaoks välja. Ameeriklased on ameeriklased ja nende kultuurieripärad lihtsalt on sellised noh... Teistsugused. Aga kui see jumalateema ja üdini kommuunile pühendumine kõrvale jätta, siis tema seiklus oli ikka väga huvitav lugemine. Kuidas avastada uusi asju?

Ilmselt avaldas see raamat mulle nii suurt muljet ka äratundmise mõttes. Nii palju olen ma enda jaoks suutnud aru saada, et traumad on need, mis meid lõhuvad ja kummitama jäävad. Aga kuidas neist jagu saada, seda ma ei tea(dnud). Teine asi, mis tundub hästi vale, allasurumine-ignoreerimine. Selle asemel lähed hoopis peegli ette ja kiidad ennast taevasse? No kui enesehinnang on olematu, siis enese haip ei tööta väga. Korraks ehk on hea olla, seda kuni järgmise põrmustava kommentaarini. Sisu on ju mäda ja juurdunud arusaamad ei kao niisama kuhugi.

Mul on kodus viimased aasta+ ühistuga ilge asjaajamine. Katus lekib ja midagi ei tehta. Teisipäeval tegin järjekordse kõne sel teemal ja kui ühistu esimees lihtsalt kommenteeris, et noh, elage nii edasi nagu te siiani olete elanud, siis tundsin, kuidas hingetoru krimpsu tõmbus ning pisarad hakkasid iseenesest voolama. Käed tahtsid ka ära kukkuda suurest saamatusest ja oskamatusest midagi teha. See tunne jäigi mind saatma.

Neljapäeval tuli kolleeg ülihästi lõhnava kohviga mu laua juurde ja ma ei suutnud vastu panna. No mis see kell 11 hommikul üks kohvi ära ei ole? Assa pauk. Ülejäänud päeva võitlesin ma pahaollahi ja ärevushäirega. Kõige taustal see teisipäeva õhtul saadud hingetorus kraapiv tunne. Õhtul koju jõudes võtsin ette füüsilise rännaku harjutuse, sest ma pidin sellest lahti saama!

Harjutus võttis mul poolteist tundi! Ma ei tea, miks nii kaua, tundus pigem nagu 20 minutit, aga ootamatult oli kell järsku öö. Ma keskendusin päevi vaevanud vastikule kraapivale tundele. Sõiduk, mis mind "õigesse" kohta pidi viima, tegi oma tööd hästi. Aga no seal ei paistnud küll mitte midagi. Palusin siis mentoril ukse teha järgmisesse organisse. Magu. Siin ei olnud ka midagi ülemäära veidrat. Igal juhul polnud see koht, mida otsisin. Aga siis tuli mõte maksa külastada. Jackpot.

Veidra kujundiga oli see minu kujuteldav maks. Ühelt poolt nagu ümarate võlvidega kõrge ruum, aga  samas oli kohe üleminek kitsaks pimedaks nurgakeseks. Läksin seda nurka uurima, sest ilmselgelt asus häda siin. Vanaisa matus, mis toimus aastate eest. Ma isegi ei mäletanud seda sündmust enam. Ilmselt olin lihtsalt ära blokeerinud, sest see oli igatepidi vastik kogemus. Ühelt poolt kalli inimese kaotus, teisalt aga see intsident, mis seal aset leidis...

Kirstumatus. Peale ametlikku osa tuli kaastunde avaldamine. Kirstu ümber seisid lähemad sugulased nagu lesk, lapsed, lapselapsed sh mina. Muidugi tuli matusele ka kadunud vanaisa õde oma lähedastega. Ja nad lihtsalt sättisid ennast kirstu kõrvale aukohale seisma meist üldse välja tegemata. Ei mingit kaastunnet, nad isegi ei vaadanud meie poole. Ja see läks mulle nii hinge! Kui on igapäevaelu, siis teid pole kuskil, aga kui tulevad matused, siis olete ainukesed ja kõige tähtsamad ning peale teie ei oma keegi tähtsust. Ma suure vihaga võtsin kaasatundjate saba lõppu ja käisin surusin neil igaühel kätt samas neile silma puurides lootes pilgu tapvale jõule. SEESAMA TUNNE!!! See tähtsusetus, see väiksus, trots, viha ja saamatus midagi ära teha...

Kuidas on võimalik, et nii erinevad olukorrad ja sama emotsioon? Pisike mõttetu tegelane, kes on teiste lükata-tõmmata või üldse mööda vaadata, samas rõhub kaotus ja murekoorem räigelt selga ning ootad natukenegi lohutust ja abi...

Täna enam ei kraabi. Pole ühtegi hoogu ka peale tulnud. Ärevus tundub ka kontrolli all olevat... Saa siis aru...

Teekond

Ei ole vaja üldse muretseda, ma olen veel täiesti elus. Päevadetagune tagasilöök lõi korralikult rivist välja ja tegi olemise päris hõredaks veel mitmeks päevaks. Eile hommikulgi tundsin kerget vibratsiooni, aga kaunis ilm ja päev värskes õhus tegid õhtuks olemise väga mõnusaks. Ja täna õnneks on seesama mull olemine täiesti olemas. Nii et jaa, täitsa okidoki.

Päris niisama ise see mull pole ka tagasi tulnud. Raamat on läbi loetud ja harjutused tehtud, kuid füüsilise rännaku protsessi tegin paar päeva tagasi uuesti. Ja lisaks õhtul magama minnes üks mõtterännak mälestustesse, kus lihtsalt proovisin lõkkeõhtu stiilis esilekerkivaid meenutusi läbi teha. Ma usun, et see kõik on mulli tekitamisele korralikult kaasa aidanud. Aga ei tohi unustada, et tuleb kehale ka aega anda terveneda. Üle öö ei juhtu midagi!

Kuna see tunneli-raamat tekitas minus päris korraliku huvi nende kahe autori vastu ja lisaks on Brandon Bays'i raamat "The Journey" täiesti vabalt saadaval, siis võtsin selle ette. Mingeid ootusi mul raamatule pole, aga jube põnev on tädi kogemusi vähi minetamisel ja teiste abistamisel lugeda. Äkki olekski pidanud esmalt selle raamatu ette võtma ja siis tunneli-raamatut oma harjutustega proovima. Hea, et üldse leidsin need teosed. Väga palju on uusi mõtteid ja perspektiive andnud.

Ühes olen ma küll päri, igaühe tervenemise teekond on hästi individuaalne. On võimalik kasutada samu võtteid ja vahendeid, kuid kogemused on väga erinevad. Mu lootus on laes ja ma väga tahan uskuda, et mu müürid ja takistused on peatselt ületatud. Ja seda igaveseks!

Valgus tunneli lõpus: harjutus nr 11

Kui eelmist harjutust ma ootasin, siis selle kohta ei osanud ma midagi arvata. Aga kuna tegu ühe lühema harjutusega ja tundus rohkem selline "varasema kinnitamine", siis ega vastu ka ei hakanud vaidlema.

Üheteistkümnes harjutus: ümbersõnastamise 6 astet
Lugemiseks: The Six-Step Reframe
Kuulamiseks: Excercise 11: The Six-Step Reframe

Ookei. Millekski päris selliseks ma valmis ei olnud. Ma olen varem korduvalt täheldanud, et minus elaks nagu kaks mina, üks on see teadlik, mida ma tajun suhteliselt hästi ja siis on see keegi teine, kes on nii isepäine, et ma ei saa üldse aru, mis ta eesmärgid on. Muidugi pole võimatu, et tegemist on skisofreenia erijuhuga ja neid alter-egosid on minus rohkem, mis peaks muidugi kõik kellukesed tilisema panema ja kohe hullarisse ennast sisse laskma kirjutada. Ootamatu oli see, et siin harjutuses pöördubki autor selle kontrollimatu isepäise tegelase poole, kellega suhtlemine minu jaoks siiani päris puudutamata maa on olnud. Ja palutakse sellel alateadvusel (nimetagem seda siis nii) valida alternatiivseid käitumismustreid sarnase "ähvardava" olukorra lahendamiseks. Minu puhul siis hetked, mis hoogusid tekitavad. Ja siis kutsutakse veel teisigi sisemisi minasid sama asja tegema ning välja valima veelgi alternatiivseid lahendusi, mis sobiks neile kõigile. Ja lõpuks mängitakse need veel tulevikuolukordades läbi ka.

Ma ei tea, kas seda uskuda või mitte. Üllatav oli. Valetaksin, kui ütleksin, et teatav skeptitsism minu sees pead ei tõstnud. Aga samas enesetunnet peale tehtud harjutust hinnates ütleksin ma, et midagi juhtus siiski. Minu peas on piirkonnad, üks neist pealae taga osas, teine  umbes selles kohas, kus visuaalselt võiks selgroog pealuuga kokku saada ja need kihelevad. Tahaks nagu sügada neid kohti, aga näppe oma pealuu sisse ma ju pistma ei hakka.

No põnev igastahes. Jään huviga ootama neid alternatiivlahendusi sarnase olukorra kättejõudmisel, sest mina neid ju ei valinud. Valis see isepäine mina, kes ei anna kellelegi kunagi aru. Seega ei tea ma ka, mis sellest gemüüsest välja võiks tulla. Aga hoian kursis!