Ei ole olnud lihtne. On paremaid ja on halvemaid päevi. Kaks olulist teemat, mis mind täiesti rööpast on välja viinud, poiss jäi haigeks ja lähedase võitlus kopsuvähiga. Õudsalt pingeline ja kurnav. Kui mõned päevad oli juba ülirõõsa olla, siis viimased 3 päeva on trummipõrin kõhus väga häiriv.
Oma ärevusega olen jõudnud nii kaugele, et panin tabelisse erinevad olukorrad, sündmused, aktivaatorid, mis kogu seda paanikavärki minus triggerdavad. Väga lihtne, füüsilised sümptomid, millega seostuvad varasemad hood ja siis murettekitavad uudised. Sümptomitest näiteks kinnine nina, sest see viitab ju nohule, mis omakorda võiks tähendada hingamisteede haigust, mis võib ju kulmineeruda kopsupõletikuks, mis mõned aastad tagasi juhtuski. See oli väga raske periood ja nüüd ma kardan kopsupõletikku nagu mingi hull. Teine on kõhuhädad. Kohe kui kõhus keerab, vallandub minul hoog. Kusjuures paar päeva tagasi avastasin, et inimkeha on ikka võimekas. Nina läks kinni ja sellele järgnes umbes poole tunni jooksul tsentrifuug kõhus ja pasanteeria. Hommikuks polnud ei nohust ega kõhuhädadest midagi. Olen päris veendunud, et mu aju ise tootis selle füüsiliste hädade kokteili. Kusjuures, 5-4-3-2-1-asi leevendab väga korralikult. Kui varasemalt sõitis katus ka ametlikult ära, nii et meeleolu langes ja olemine läks väga halliks, siis nüüd oli muidugi keeruline olla, aga meeleolu jäi alles. Ma olin võimeline lapsega täiesti vabalt ja rahulikult edasi suhtlema.
Just selle pärast soovitan ma päevikut pidada. Kui selliseid pisikesi tähelepanekuid üles ei märgi, siis ega pole võimalik ka muutusi märgata. Tihtilugu need muutused ongi väga minimaalsed ja enesemõistetavad, et tagasi vaadates tundub, nagu mitte midagi poleks muutunud.
Täna olen ma selles kohas, kus ma oskan muremõtete puhul 5-4-3-2-1-meetodiga ennast päris kiiresti ümber seadistada. Päris huvitav, kuidas keha suudab ennast ise maha rahustada, kui sa ütled, et ma olen nii põnevil mingi asja pärast. Aga kui on mure ja ärevus ja jääd selle juurde, siis ketrab ainult suuremaks. Nüüd on vaja välja mõelda, kuidas need füüsilised hädad ei päästaks hoogu valla. Sellega tundub seis oluliselt keerulisem, sest kuidas sa oma alateadvusele uusi käitumismustreid õpetad? Olen paar korda rännakumeetodist paari harjutust teinud, kuid midagi mu sees ütleb, et sellest ei piisa.
Sattusin selle 5-4-3-2-1-meetodi-tädi videosid vaadates tema ühele tasuta online kursusele "mindset reset". Proovin selle läbi teha, äkki sealt leiab mingeid vihjeid ja viiteid, mida sellistel juhtudel teha. Üks mõte juba jooksis läbi, millel tundub jumet olema. Nimelt inimaju ei tee vahet päris mälestusel ja visualiseerimisel. Tema jaoks on need kaks täiesti võrdväärsed. Ehk siis igapäevaselt peaks võtma näiteks minuti ja visualiseerima soovitud olukorda ning sellele juurde pookima tunded, mida sa parasjagu tunned. Näiteks et mul on küll nina kinni, aga ma olen rõõmsameelne, rahulik, teen oma asju edasi ja samas tunnen mõnusat rõõmu, sest parasjagu on fantastiline päev. Umbes midagi sellist.
Oma ärevusega olen jõudnud nii kaugele, et panin tabelisse erinevad olukorrad, sündmused, aktivaatorid, mis kogu seda paanikavärki minus triggerdavad. Väga lihtne, füüsilised sümptomid, millega seostuvad varasemad hood ja siis murettekitavad uudised. Sümptomitest näiteks kinnine nina, sest see viitab ju nohule, mis omakorda võiks tähendada hingamisteede haigust, mis võib ju kulmineeruda kopsupõletikuks, mis mõned aastad tagasi juhtuski. See oli väga raske periood ja nüüd ma kardan kopsupõletikku nagu mingi hull. Teine on kõhuhädad. Kohe kui kõhus keerab, vallandub minul hoog. Kusjuures paar päeva tagasi avastasin, et inimkeha on ikka võimekas. Nina läks kinni ja sellele järgnes umbes poole tunni jooksul tsentrifuug kõhus ja pasanteeria. Hommikuks polnud ei nohust ega kõhuhädadest midagi. Olen päris veendunud, et mu aju ise tootis selle füüsiliste hädade kokteili. Kusjuures, 5-4-3-2-1-asi leevendab väga korralikult. Kui varasemalt sõitis katus ka ametlikult ära, nii et meeleolu langes ja olemine läks väga halliks, siis nüüd oli muidugi keeruline olla, aga meeleolu jäi alles. Ma olin võimeline lapsega täiesti vabalt ja rahulikult edasi suhtlema.
Just selle pärast soovitan ma päevikut pidada. Kui selliseid pisikesi tähelepanekuid üles ei märgi, siis ega pole võimalik ka muutusi märgata. Tihtilugu need muutused ongi väga minimaalsed ja enesemõistetavad, et tagasi vaadates tundub, nagu mitte midagi poleks muutunud.
Täna olen ma selles kohas, kus ma oskan muremõtete puhul 5-4-3-2-1-meetodiga ennast päris kiiresti ümber seadistada. Päris huvitav, kuidas keha suudab ennast ise maha rahustada, kui sa ütled, et ma olen nii põnevil mingi asja pärast. Aga kui on mure ja ärevus ja jääd selle juurde, siis ketrab ainult suuremaks. Nüüd on vaja välja mõelda, kuidas need füüsilised hädad ei päästaks hoogu valla. Sellega tundub seis oluliselt keerulisem, sest kuidas sa oma alateadvusele uusi käitumismustreid õpetad? Olen paar korda rännakumeetodist paari harjutust teinud, kuid midagi mu sees ütleb, et sellest ei piisa.
Sattusin selle 5-4-3-2-1-meetodi-tädi videosid vaadates tema ühele tasuta online kursusele "mindset reset". Proovin selle läbi teha, äkki sealt leiab mingeid vihjeid ja viiteid, mida sellistel juhtudel teha. Üks mõte juba jooksis läbi, millel tundub jumet olema. Nimelt inimaju ei tee vahet päris mälestusel ja visualiseerimisel. Tema jaoks on need kaks täiesti võrdväärsed. Ehk siis igapäevaselt peaks võtma näiteks minuti ja visualiseerima soovitud olukorda ning sellele juurde pookima tunded, mida sa parasjagu tunned. Näiteks et mul on küll nina kinni, aga ma olen rõõmsameelne, rahulik, teen oma asju edasi ja samas tunnen mõnusat rõõmu, sest parasjagu on fantastiline päev. Umbes midagi sellist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar