Geert Nädal 5: EQ + Miks droogidega ärevust ei mineta?

Päevikut ikka peate jah? Ma ütleks, et see on kõige olulisem asi üldse, kui proovid ärevusest jagu saada. Muutused on nii imepisikesed, et neid lihtsalt ei märka! Ühel hommikul tuleb laine jälle peale, eriti õudne on olla ja tundub, et nii hull pole mitte kunagi varem olnud. Ja siis võtad oma märkmed lahti ja loed, kuidas kõigest mõned kuud tagasi olid valmis kiirabi kutsuma ning nendid, et täna ei käinud isegi 8x peldikus, vaid sai kahega hakkama. On mis on, aga selle aja ja katsetamistega olen paanikahoogudest täiesti üle saanud ning ärevushood on oluliselt leebemad. Järelikult teen ma midagi õigesti!

Enne, kui ma Geerti uue nädala teema juurde lähen, venitaks mõtteid teemal, miks paljud pakutavad meetodid ei saagi ärevuse käes vaevlejaid aidata! Ärge siinkohal mind nüüd valesti mõistke! Teatud puhkudel on need meetodid lisavahendina vägagi vajalikud! Minu sõnum on, et ärevusest ülesaamiseks tuleb tegeleda algpõhjusega ehk mõttemustritega, muud meetodid saavad ainult seda tegevust toetada, omaette iseseisvalt kasutades need ei tööta! Jah, teatavat leevendust mingiks ajaks saab, kuid mitte päris vabaks.

Mis on ärevus?
Alustame algusest. Ärevus on keha normaalne reaktsioon ohule. Märkad lõvi, käivitub võitle-või-põgene reaktsioon, mis pumpab kogu olemasoleva vere musklitesse (sellest ka udune tunne ja mõtlemisvõime puudumine) ja päästab valla terve portsu adrenaliini. Võitled või põgened? Nüüd aga, kui erinevatel põhjustel hakkab turvamehhanism iga pisema asja peale lõvihoiatust andma: "APPI, LÕVI!!!" Läheb keeruliseks, sest ohtu ju tegelikult pole. Põgeneda pole vaja, aga kehas on kõik vajalikud protsessid sellegi poolest käivitatud... Tulemuseks see ärevus, mis segab elu elamast.

AD
Miks antidepressandid ei tööta? AD on piltlikult öeldes rõõmuhormooni lusikaga kehasse ajamine. Proovime kehale rõõmutunnet toota, et see siis nii krampis ei oleks ja oleks võimalik igapäevase eluga rahulikult edasi minna. Aju ei anna iga asja peale hädasignaali!
Kõnnid metsas, vastu tuleb lõvi, sul on aju õnnehormooni täis. Päris äge karvane loom on. Äkki teeks pai või miskit? Kui veab, siis lõvi ei söö sind ära, aga ainult siis, kui tal kõht täis on.
AD-ga on kaks peamist häda. Esiteks üks moment tuleb tablaka-söömine pooleli jätta ja ega aju pole vahepeal ise serotoniini ehk kõnealust õnnehormooni õppinud tootma, seega mingi aja pärast on hormoonitase algsele tasemele langenud ja kõik ei tundugi enam nii roosiline kui varem. Teine murekoht on lõvihirm. Võib juhtuda, et vahepeal täiesti kogemata on aju omandanud uue mustri, mille järgi kõik varjud polegi tapvad, kuid ülimalt tõenäoline on, et kõik varasemad käitumismustrid on turvaliselt muutumatutena hoitud ning nüüd on taas aeg häirekellade tilinat hakata harjutama.

Teraapia
Kõnnid metsas, vastu tuleb lõvi. "Hmmz, millal ma küll lõvisid hakkasin kartma? See on ilmselt varajasest lapsepõlvest pärit, siis kui isaga loomaaias käisime ja mu kaisulõvi porilompi kukkus..." Kui lõvil oli kõht tühi, siis ei jõua selle heietusega isegi mitte nii kaugele. Teatud olukordade mõistmiseks ongi vaja teraapias käia. Depressioon näiteks on kõva sõber ärevusele. Kui nüüd selle vinti vähemaks keerata, on kindlasti oluliselt lihtsam ärevusega tegeleda, kuid lõvihirmu algpõhjuste lahkamine ei võta keha reaktsiooni lõvi nähes ära. Jah, võib juhtuda, et suure arutelu tulemusena ei tundugi see lõvi enam NII hirmus, aga mäletate, aju ei tee ärevuse puhul vahet päris või mänguloomal!

Hüpnoteraapia
Siin ei hakka pikemalt lahti seletama, see käib eelmisega väga sarnast teed pidi. Tegeletakse lõvihirmuga, mitte sellega, et aju tunneb igas pisiasjas lõvi ära.

Kognitiivne käitumisteraapia
Ma arvan, et sellest võiks ehk kõige rohkem kasu olla ärevusega tegelemisel. Kuigi teatud piirangutega. Kui maadled foobiaga või mingi väga konkreetse situatsiooniga, mis hirmu tekitab, siis on see teraapiavorm täiesti võimalik. Jupp-haaval hakatakse lõvi näitama kuniks asi ei tundugi enam nii hirmus ning temaga on võimalik täitsa koos eksisteerida. Mingil hetkel võib-olla juhtub ime ja hakkad seda lõvi isegi armastama! Kui sul on aga üldine ärevushäire, mille puhul aju arvab igas asjas lõvi nägevat, siis ma küsiks hoopis, miks ma juba nende lõvidega ära pole harjunud ja nad ikka mulle nii suurt hirmu tekitavad, kuigi ma iga päev ja korduvalt vaatan neile suurte silmadega otse näkku? Äkki on asi selles, et üha rohkem asju paistavad lõvidena?

Rahustav hingamine
Mulle õudsalt meeldib ruuthingamine. See on täielik imevahend, mis aitab mõtteid tappa, õhtul kiiremini uinuda, rahuneda ja kusjuures leevendab ka valu. Olen täielik fänn!
Kõnnin metsas, lõvi tuleb vastu, mina hakkan hingama. Ikka sügavalt kõhuga 4 sisse, 4 hoian kinni, 4 välja nina kaudu ja 4 hoian jälle kinni. Teen nii veel mitu korda järjest, hea ja rahulik on olla, teen silmad lahti... Muidugi on lõvi ikka veel seal! Iseasi kas mina veel alles olen :)

Punktmassaaž
Veidike vähem kasutatakse teatud punktidele vajutamist, et keha rahulikuna hoida.
Kõnnin metsas, lõvi tuleb vastu, järsku sirutuvad põõsastest välja pikad käed ja vajutavad mu kehal igasugustele punktidele... Noh, võite ise arvata, kas lõvi sellest kaob ära või ei kao?

Siia võiks veel mitu-setu meetodit juurde panna, iva on ikka selles, et lõvi tegelikult ei ole, aga aju annab ikka häirekella. Asi on valehäires, mitte lõvis! Kui päriselt lõvi vastu jalutaks, siis ma tahaks küll, et adrenaliinipauk verre lendaks ja ma kui pudrukuul suudaksin kiskja lõugade vahelt plehku pista! Aga ma ei taha, et mittelõvide puhul see juhtuks! Nii et jääb sügav analüüs, mõttemustri ülekirjutamine ja ajule uuesti mitte-lõvide selgeks tegemine.

* * *

Selle nädala teema Geerti programmis on emotsionaalne intelligentsus. Lühidalt öeldes, kas suudad kannatada 15 minutit, et teist kommi saada või annad isule järele?



Kui sind midagi ärritab, kas lased emotsioonil lakke lennata või suudad seda märgata ning pidurit tõmmata? Eesmärk on viimane, kus peaksid jõudma sekundi murdosa jooksul peale ägestumist analüüsida, kas selliselt käitumine on kuidagipidi kasulik? Kas ma päriselt soovin nii reageerida? Mida teha, et tulemus minule oleks parem/kasulikum?

Eks alguses toimub kogu analüüsitöö nõude kilde põrandalt noppides, aga aegamisi muutuvad need läbikäidud situatsioonid osaks sinust. Viha käivitudes kargab pähe valik, kas lasen kõik valla või hoopis käitun endale veidike kasulikumalt.

Siin peab nüüd vahet tegema ka tunnete mahavaikimisel ja intelligentselt reageerimisel. Keegi ei palu mittevihane olla ja ainult naeratada. Muidugi tuleb ette igasuguseid emotsioone ja see on igatepidi normaalne. Küsimus on siin pigem, kas suures vihas hakata nuge loopima või hoopis teisiti olukord lahendada? Suure vihaga saab väga edukalt ka nalja teha, soovitan proovida :) Aga jällegi, teatud emotsioonidega kerkivad üles mingid (sund)mõtted, mis võivad taas ärevust käivitada ning voilaa, naudime "fantastilist" enesetunnet!

Lisaks mõtetele jälgib alateadvus ka kehakeelt. Alustuseks pane tähele, milline sa oled, kui oled väsinud või õnnetu või seesama vastik ärevus kimbutab? Õlad on kössis ja pinges, võimalusel oled ennast kerra kuhugi tõmmanud, nägu on ka viltu peas, kerge külmavärin tuleb peale, sest keha hakkab kergelt krampi minema ja veri ei pääse nii lihtsalt mööda keha liikuma. Proovi nüüd naeratada, isegi kui pole midagi naljakat. Mine peegli ette ja naerata! Siis tee ennast hästi suureks, aja selg sirgu, pea uhkelt püsti, käed kõrvale laiali - nii suureks kui saad! Mis tunne on? Päris kindel, et kõike muud kui ärev! Ärevus on hirm, hirmunud loom teeb ennast võimalikult pisikeseks, et ennast ohu eest kaitsta. Kui aga ohtu pole, on võimalik ennast laia lehena laiali laotada. Kui seda nüüd teha ja naeratus ka ette joonistada, arvab aju, et kõik peab ometigi väga mõnna olema ning mingisugust ohtu pole, seega võib adrenaliinikraanid kinni keerata.

Kehahoiakuga mängimine on väga lahe lifehack! Kui enesetunnet on kiiresti vaja paremaks saada, siis soovitan proovida! Töötab!

Nüüd aga jätkan oma eelnevate nädalate kordamist, märkmik saab iga päev uusi analüüse. On paremaid ja halvemaid päevi. Vahepeal olin valmis ka kõik inimesed jälle läbi helistama, kuid sel korral suutsin endale öelda, et kui kahe päeva pärast sama hull on, küll ma siis helistan. Juba kahe tunni pärast oli kordades teistmoodi. Asja iva on enda hirmule mitte järgi anda! Asja iva on mitte kohe plehku pista ja väljast abi hakata otsima. Asja iva on oma emotsioonidel tulla lasta ja need läbi elada. Need on üks osa minust ju!

Suur töö on tehtud. Omajagu on veel minna. Hoian kursis!

Haarasin järgmisest õlekõrrest!

3 seanssi hiljem psühholoogiga olen ma täitnud terve virna erinevaid teste ning teada saanud, et nagu polegi midagi väga viltu. Lihtsalt teatavad isiksuse iseärasused ja mõningane stress seoses mõningate argiteemadega. Nagu meil kõigil.

Kui juba kuu aega pole ühtegi paanikahoogu olnud ja siis ühel päeval täiesti lambist tabab seletamatu ärevus, siis teeb tusaseks ikka küll. Kui sa saad aru, mis seda põhjustab (haigus, tulev sündmus, tüli vms), siis on lihtne pundar lahti harutada ning sellega kõigest lahti ütelda. Tuleb mainida, et ega ma neid paanikahoogusidki enam ei karda, sest kui ta peaks peale tulema, siis sama kiiresti ta ka kaob tänu DARE võtetele. Hulluks ajab hoopis see ärevusseisund, kui ei saa mitte kuidagi olla, pea genereerib ja ainus mõte peas nutab puhkuse ja heaollah'i järele.

Psühhari soovitusel hakkasin tegelema HEA äratundmisega. Seda siis nii enda ümbert kui ka tunnet enda seest. Eriülesandena tahtsin ise neid heaoluseisundeid hakata esile kutsuma. Päris huvitavaks osutus avastus, et ega peale sooja vanni ma ühtegi taolist rõõmu või naudingut pakkuvat tegevust ei leidnudki. Enamus asjad on neutraalsed, mõningad isegi vastikud. Mismoodi peaks heaolutunnet tundma saama, kui pole midagi, mis seda esile kutsuks? Wow, päris huvitav avastus. Mul pole deprekat, stressinäitajad on kõik tip-top ja ma ei suuda elust rõõmu tunda?!? Pole ju üldse ammu, kui ma seda suutsin!!! Mis toimub?

Reedel (3 päeva tagasi) magama minnes kustutasin tule ja mind tabas paanikahoog. Ei miskit hullu, käis lainena üle ja läks. Maha jättis ärevuseloori. Mõtle siit või sealt poolt ja no ei saa aru, mis seda võiks põhjustada. Ära ka ei lähe! Täna hommikul julgesin isegi kaalule astuda. Juba mõnda aega tunnen, et püksid tahavad alla vajuda, aga kuna ma niigi kilu, siis pigem olen numbreid ignoreerinud ning proovinud jälgida põhimõtet, et igal söögikorral ma ka päriselt söön. Kaks sooja sööki päevas - ma pole kunagi nii hästi söönud! :) Krt, mu kehamassiindeks karjub alakaalulisuse järele! Kiiremas korras pean vähemalt 3 kg juurde kuskilt saama.

Lühidalt öeldes, ma olen väsinud sellest ärevusteemast ja pidevas pingesolekust. See lihtsalt kurnab igat mu keharakku ja ma olen väga väsinud! Jah, alles puhkasin nädalakese, aga see pole selline väsimus, millest saaks magades üle. Mul lihtsalt on VAJA sellest teemast enda jaoks vabaneda, et suudaksin normaalselt edasi funktsioneerida. Tugev ärevustunne kord-kaks kuus on ikka liiga palju!

Käisin täna hüpnoteraapias. Väga huvitav kogemus. Mõneti sarnaneb see kogemus siin ees pool tehtud mõtterännaku-harjutustega. Teisalt aga sain plaks ja plaks mingitele käitumismustritele väga lihtsad selgitused. Isegi sõnatuks võttis, et tunnise vestluse järel suudab keegi nii teravalt teema kokku võtta. Lõpetuseks sain rääkida oma sisemise kolliga ning talle tule otsa panna. Ei hakka üldse vastu vaidlema, päris veider kogemus isegi arvestades kogu minu retke algusest siiani. Kindlasti lähen ma kordusseansile, tõenäoliselt saab neid rohkemgi olema. Kas see on see, mis mind aitab? Ei tea, aga kindlasti on see veel üks samm veelgi edasi. Juba praegu on.

Ma olen teinud tohutult suure edasimineku võrreldes sellega, kus ma olin millalgi ammu. Aga mida paremaks ma enesetunde saan, seda rohkem ma mõistan, et isegi natukene hämarust elus on liiga palju. Sellest on vaja vabaneda! Ma ei tea kuidas, aga kuidagi peab see võimalik olema.

Hoian kursis!

Psühholoogi juurde?

Päris pikk vaikus on siin kanalis olnud. Üks põhjus on ilmselgelt, et pole millestki rääkida. Tundub, et arenguid ei ole, mitte üheskis suunas.

Ühelt poolt võib ju rõõmustada, et lõviosa päevadest suudan ma lihtsalt eksisteerida ja nüüd juba asjadest rõõmugi tunda, kuid samas on paar-kolm päeva kuus ikka päris rasked. Nii palju olen ma oskusi omandanud, et paanikahoogudeks need enam ei kulmineeru, kuid vastik on ikka. Ühelt poolt on selline tunne nagu oleks halli vati sees, suudad näha ainult piiratud asju ning mõelda ainult ühes suunas. Kui jälle "kaineks" saad, siis mõtled, et mida hekki ma toodan? Eks nii palju on edasiminekut, et sellel hallil perioodil ma katsun ennast lihtsalt ignoreerida, sest mingit tarkust sealt  oodata pole. Nüüd kui hakata uurima, millest hall udu alguse saab, siis veidratest mõtetest suudan ma üle olla ning seda protsessi varakult ära tappa. Aga kui on mingisugune füüsiline sensatsioon, siis s nii libedalt ei lähe. Peale rasket päeva suur väsimustunne ning ma ei oska sellega midagi peale hakata. Kõhus lööb pinge üles ning muudkui kruvib. Ükskõik kui palju ma endale ei selgitaks, et see on kõigest väsimus, see tunne on normaalne, ei midagi. Ärevus ja hall vatt on kohal.

Päriselt ka, sai siibrisse. Kuna igalt poolt tuleb vihjeid, et mine ikka spetsialisti juurde ja räägi selle või teisega, siis otsustasingi, käes on hetk kellegi käest abi nõuda, sest siit ma ise enam edasi ei saa.

Läksin psühholoogi juurde. Ma parem ei hakka rääkima, kui keeruline on ühe sellise vastuvõtule üldse pääseda. Isegi see ei aita, kui oled valmis rahakotiga kedagi oimetuks lööma. Aga mul vedas, üks naisterahvas soostus minuga tegelema.

Esimene seanss oli pigem minu kaardistamine ning hädade väljaselgitamine. Poolteist tundi hiljem tuli tõdeda, et tegelikult ei olegi mitte kuskilt kinni hakata. Teiseks olen ma ise NII SUURE töö juba ära teinud, et ega väga midagi enamat teha ei saagi. Aga proovime mõned seansid veel, ehk õnnestub mõnele asjale teist vaadet lisada või koorub kuskilt mõni konks välja. Praegu aga sain koduseks ülesandeks lisaks kõigele sellele, mida ma juba teen, jälgida enda keha "heaolutundes". St tekitada endale olukordi, kus mul on hea olla ning jälgida, mismoodi mu keha sellele olukorrale reageerib. Ennekõike need piirkonnad, kus on kõige rohkem pinget ja kust mul ärevus alguse saab.

Ärevuse puhul jälgib alateadvus kehas just negatiivse alatooniga muutusi. Nüüd tuleb vastukaaluks positiivseid sensatsioone otsida ja neid kirjeldada. Jah, tuleb nõustuda, mõtteid ma sõnastan positiivseks ümber, aga tundmuste puhul ma positiivseid elamusi pole oma kehas otsinud. Nüüd siis hakkan.

Ühelt poolt sain kinnitust, et ma teen õiget asja. Teisalt sain ka aru, et ega ma loodetud imerohtu sealt ei leia. Vahepeal on aga tore vahetut tagasisidet tehtule saada.

Üks huvitav tähelepanek. Ma pole viimase poole aasta jooksul kuskil reisinud ega eriti kuskil käinud, kuid tunne on nagu oleks tervele maailmale ringi peale teinud. See on päris võimas, kui suur ja sügav inimene seest poolt on. Ja oi kui palju avastamist!

Aju, arstid, tabletid. Kuidas aga mustreid muuta?

Kus ma täna olen? Peale mitmeid kuid aktiivselt teemaga tegelemist olen kohas, kus umbes nädalaste tsüklitega kogen paanikahoogu (enamasti ülipisikese asja peale), millele järgneb paar-kolm päeva kõrgenenud ärevustunnet, peale mida on täiesti tavalised normaalsed mõnusad päevad. Mu elus on päevi, kus mul ongi täiesti tavaline olla! Saate aru!? Need päevad on mõnes mõttes keerulised, sest siis tundub, et jess, olen kõik seljatanud, elu on lill (kaktus?) ja põmm, kuni järgmise kukkumiseni, mis tundub alati veel hullem kui viimane kord.

Tegelikkuses need hood muidugi nii hullud pole, sest mul on juba mingid võtted, kuidas mõtetel mitte lasta tsentrifuugima, mis omakorda tagab tunduvalt rahulikuma paugu. Aga kui kukkuda heast enesetundes sinna auku, võib tekkida nii mõnigi luumurd. AGA, tunneli lõpus on valgus! Ausõna! Muidugi veider oleks ka, kui ei oleks, sest ma olen viimase paari kuuga rohkem raamatuid läbi närinud, kui viimase dekaadi jooksul. Võiks mingi tarkuse ju külge haakida!

Eile õhtul oli mul AHHAA-moment! Ma jõudsin mingile järjekordsele äratundmisele.

Ma kunagi ei ole nii mõelnud, aga kui kõht valutab ja lähed arsti juurde, siis tehakse enne ikka läbivaatus ja paar analüüsigi, enne kui ravi määratakse. Lähed kurdad järgmist asja, ikka torgitakse sind mingi analüüsi eesmärgil ja alles jupi aja pärast saad teada, mis tegelikult toimub. Või saadetakse vähemalt röntgenisse või ultrahelisse. Diagnoosi ja ravi määramisel toetutakse mingile uuringule. Isegi sünnitada ei saa ilma.

Ja siis ühel päeval juhtub, et katus hakkab sõitma. Või on niisama depressioon ja stress. Pöördud abi saamiseks arsti poole. Mitu uuringut nüüd tehakse? Mitte ühtegi. Kunagi, kui läksin oma foobia pärast psühhari juurde, siis ta ei lasknud mul isegi ühtegi testi täita, et kindlaks teha, kas ma ikka päris aus olen või oma sümptomeid õigesti väljendan. Koheselt lükati AD peale, isegi kolm erinevat lõpuks. Mitte ühtegi analüüsi, mitte ainumat testi, ainult rohud. Kust ta teab, et mul on vaja serotoniini juurde, äkki mul on seda hoopis liiga palju ja see koormab mu aju? Või äkki on midagi muud hoopis häda, mis avaldub kogemata just samasuguste sümptomitega?

Oo kõikvägev Youtube, sattusin seal ühe huvitava doktorihärra peale, kes muidugi on lapsena tohututes paanikahoogudes vaevelnud ja läbi elu keerdkäikude jõudnud punkti, kus tema kliinikus lähtutakse abi andmisel ennekõike analüüsidest.

Tänaseks on neid ajuskänne tehtud sadades tuhandetes ja nad on tulemuste põhjal ka mõningaid järeldusi teinud. Laias laastus on 16 tüüpilist aju, millele siis vastavalt ka oma iseärasustele läheneda. Test on lühike ja täiesti tasuta, kuid võib nii mõnegi ahhaa-hetke luua: https://brainhealthassessment.com/

Minu aju tüüp on 8. Kaldun spontaansusele ja loovale lähenemisele, kuid ka meeleolud on sama tujukad. Ja muidugi kipun ma suurelt tundma. See ma olen, kui juba, siis ikka äärmustesse. Seal antakse ka vihjeid toitumise ja toidulisandite kohta, mida selle ajutüübi puhul võiks arvestada. Minu puhul siis rahustamise eesmärgil 5-HTP ja Gaba ning soovitav on magneesiumi ja D-vitamiini taset jälgida. Mul on D-vitamiiniga kusjuures pidevalt häda. 5-HTP ja magneesium tahavad enda kõrvale ka B6-vitamiini saada, seega igasugu ajuhädade korral on üldse soovitav üks Mg+B-vit kuur läbi teha. Selle peale tuli meelde küll, et kui aastate eest esimesed paanikahood külas käisid, siis see Mg+B vitamiinikuur aitas päris palju. Ilmselgelt sel ajal ma neist ju enam-vähem lahti sain.

Dr. Adami juures meeldib mulle väga ka tema sipelgateooria. Ühel päeval peale väga pingelist päeva, kui tal käis vastuvõtul paar suitsiidikut ja veel mõned huvitavad patsiendid, avastas ta kodus köögis sipelgainvasiooni ja asus neid täiega maha nottima. Poole tegevuse pealt avastas ta, et sipelgas ehk ANT on lühend Automatic Negative Thought ja just need automaatsed negatiivsed mõtted tuleb ära lömastada, maha nottida, välja uhta! Need automaatsed mõtted on tõepoolest sama tüütud kui sipelgad ja teevad väga palju kahju, sest nad on reeglina ülikritiseerivad ja õõnestavad.

Olen ka varasemalt puudutanud automaatseid mõtteid, mis täiesti iseseisvalt kuskil taustal jooksevad ning reaalselt kelbast toodavad. Ma olen proovinud neid nädalate jooksul põhjalikuks analüüsiks ka kirja panna, aga pole see nii lihtne midagi. Adam soovitab sammuke veel tagasi astuda, kohe kui tunned ebamugavustunnet või meeleolulangust, siis märgi üles, millest see juhtus ja mis mõtted tekkisid. Ning siit on võimalik nüüd niite edasi harutada ja anda hinnang mõtte ratsionaalsusele või idiootlikkusele.

Jah, muidugi on tarvis keha ja meelte eest hoolitseda. See siis tähendab mitmekesist toidulauda, ajule häid vitamiine vajadusel, parajalt liikumist, vähem stressi jne. Kuna iga emotsioon tähendab piltlikult öeldes mingit keemilist reaktsiooni ajus, siis muidugi tuleb kasuks heade emotsioonide tekitamine ja rahu ning heaolutunde märkamine ja selle võimendamine. Väidetavalt on tänulikkus ärevustunde vastand ehk siis ärevuse nullimiseks ole rohkem tänulik. Ja üks emotsioon kestab umbes minuti! Ainult minuti! Kui sa seda saboteerima ei hakka!

Mida sellest kõigest järeldada?
Jah, tervis on oluline. Aju keemiline tasakaal on väga tähtis, et oleks võimalik oma käitumismustritega võimalikult lihtsalt tööd edasi teha. Mediteerimine ja visualiseerimine, kõik on väga vajalik, et luua peakolu sisse paremat keemilist keskkonda. Kõik see on väga tore ja nunnu, aga käitumismustrid nii ei muutu! Neid tuleb ikka ise väänama hakata. Kui kehal on sisse õpitud reaktsioon, kus lõvi pildi peale tuleb jooksma pista, siis ükski B-vitamiin sind teisiti käituma ei pane!

Nii et jäävad kaks kõige olulisemat tööriista:
1) Mel'i 5-sekundi meetod: 5-4-3-2-1 ja katkestad idioodi-mõtte ning suunad eluterve idee suunas.
2) Ela see vastik emotsioon lihtsalt läbi ning leia viisid, kuidas seda võimalikult kiiresti ja valutult teha.

Teisega on sutsu keeruline, sest rännakumeetodiga minevikus surkides seda ju ei tee. Jah, muidugi annab ümber kodeerida teatud tegevusi, kuid asjaks läheb ikka siis, kui järgmine hoog majas ja on vaja mõistus kodus hoida ning eluga edasi minna.


Leidsin Amazonist järgmise raamatu, mis on üle tuhande arvustaja käest keskmiseks hindeks 5,0 saanud. Ebareaalne! Tekkis kohe huvi, hankisin. Jällegi, kui keegi tahab, siis küsige, ma "laenan".

Barry McDonagh. “Dare: The New Way to End Anxiety and Stop Panic Attacks Fast (Anxiety Relief)”

Ja kohe pakub ka sellist peeglisse vaatavat lähenemist, kuhu on veidike segatud ka põnevustunde ärakasutamist. Teatavasti on ärevus ja põnevus füüsiliselt samasugused tunded, üks aga on negatiivse, teine positiivse alatooniga. Nüüd pakubki Barry välja, et kui ärevus hakkab tekkima, tuleks seda tervitada mõttega, et jee, mida huvitavat ma sel korral kogen.

Ma olen nii põnevil selle tunde pärast! See tunne tekitab minus nii palju põnevust! I am so excited by this feeling! Ja korruta-korruta-korruta!

Väike audionupuke, kus ta kiirelt ja lühidalt räägib ärevusele ja paanikale peale hüppamisest:

Halvast olukorrast tyuleb parim välja võtta. Ärevus ei ole haigus, see on lihtsalt üks kõrgendatud tundlik periood, mis tuleb lihtsalt läbi teha. Nagu leingi. Kujuta ette, et ärevus on mingi piuksuva häälega koll, pane talle nimi ka.

Kohe kui hakkab kõhus veider või kaelas pitsitama, viska käed üles ja nendi fakti, et näe, koll hakkab peale tulema. Nojah, las siis tuleb.

Kui ta nüüd päriselt tulebki, siis lase sellel tundel olla. Mäletad, tunded kestavad mitte rohkem kui 90 sekundit! Tapa lihtsalt neid tsentrifuugivaid mõtteid, et paanika suuremaks ei läheks ning lase sellel tundel olla.

Ja siis küsi kollilt, et noh, rohkem ei suudagi v? Äkki proovid ikka südant veel rohkem puperdama panna. Või kõhus nii kõvasti keerama, et oksendaks. Näita, mida sa veel suudad? (Ei tasu unustada, et reaalselt tegelt see kõige hullem paanikahoog on juba esimesel korral läbi tehtud, sest see ärevuspiik saabki just nii kõrge olla, peale seda hakkab keha juba rahunema.)

Neljanda sammuna jätkata pooleliolevat tegevust. Jah, vastik on, ilgelt ebamugav, aga lihtsalt jätkata elamist, et keha harjuks uue mustriga, kus ärevus ja paanikahoog ei põhjusta millegi seismajäämist.

“The DARE Response: “Whatever! I accept and allow this anxious feeling. I’m excited by it as I engage with what’s in front of me.”

Ma pole seda meetodit sellises võtmes kasutanud, kuid paanikahoo "tervitamist" olen proovinud. See on maru raske, kuid nagu ma olen ka varem kirjutanud, hoog kukub nagu maha. Midagi ei juhtu peale seda. Nii et selles mõttes on Barry pakutul kindlasti jumet! Pluss siin praegu päriselt ka õpitakse teisiti käituma, muudetakse mustrit, mitte ei loodeta medikamentide ja meditatsiooni imepärasele mõjule.

* * *

Nüüd aga jätkan oma igahommikust päeviku täitmist, kus hindan oma enesetunnet, panen kirja ühe kõige tähtsama asja, mida täna teen ning muidugi mainin, mille või kelle üle olen tänulik. Hommikuti krõbistan Mg+B vitamiine, õhtul võtan Unex kapsli, sest seal on minu ajule soovitatavat 5-HTP ja Gabat. Vahepeal visualiseerin häid emotsioone. Terve päeva jälgin negatiivseid mõtteid ehk tapan sipelgaid. Tagataskus on 5-4-3-2-1-meetod idioodimõtete mahatapmiseks ning "Isver, ma olen nii põnevil!" lähenemine. Siia juurde nüüd panen oma kollile nime ning hakkan teda agiteerima nagu Barry õpetab.

Elame näeme. Hoian kursis :)

Kust see kõik alguse sai?

See oli ligi kuus aastat tagasi, kui ma tegin läbi oma esimese paanikahoo. Mingit diagnoosi pole mulle pandud, seega meditsiinilises mõttes võin ma praegu täielikku mambo-jambot ajada, aga räägin asjadest, mida ma ise tajun ja kuidas neid enda jaoks olen defineerinud. See oli kole kogemus, mille kutsus esile väsimus, magamatus ning selle otsa pingutus. Tunne oli kirjeldamatu, ma olin täiesti veendunud, et ma suren sealsamas kohe maha. Süda puperdas, nii halb oli olla, et isegi vett ei suutnud juua ja kuklas kordus ainult üks mõte: "Nüüd ma suren!"

Ärevusega on mul ka varem kokkupuuteid olnud. Lisaks sellele, et ma olen tohutult emotsionaalne inimene, suudan ma ka iga katsumuse täiestimaksimumtuuridel läbi elada. Teen endamisi nalja, et siit see eksamipalavik tuleb. Kerge liblikas kõhus on isegi tervendav, hoiab meeled erksana. Aga kui seda hakkab juba liiga palju olema, siis kisub kõik kiiva... Kui see liblikas ilmub välja ka kõige lihtsamate asjade peale nagu õhtune hambapesu, sest see on märk magamaminemisest ning sees hakkab ketrama, kuidas ma küll täna öösel ennast välja ometi puhkan ja asi päädib sellega, et lähed võtad rahusti, sest ilma ei kannata... No ei ole mõistlik olukord!

Ma hästi ei mäletagi, millal ma kodust väljaspool hästi magasin. Kolm aastat tagasi pikal reisil üle lahe, kui olin esimese kolme päeva jooksul kõige suuremad paanikad läbi teinud ja siis saabus sisemine rahu. Keha ja alateadvus vist mõtlesid, et teine keskkond, teised olukorrad, teine elu ja nüüd võib vabalt võtta. Aga muidu on tavaline stsenaarium: sätid voodisse ja tunned, et maailm pöörleb. Selle peale muutub suu kuivaks ja kõhus täiega keerab, ilge pissihäda. Lähed siis vetsu, jood ka natuke. Ja siis lööb kõhu lahti. Lähed uuesti vetsu. Tunne on umbes selline, et pole vähemalt kaks nädalat poti lähedalegi sattunud. Jõuad tagasi voodisse. Kuumahoog. Külmahoog. Appi, ma tahan siit ära! Ma enam ei jaksa! Umbes 3 tundi rullid niimoodi küljelt küljele, vahepeal tühjendad ennast vetsumajas jälle ja lõpuks jääd magama. Umbes pooleks tunniks. Jõhker! Ma olen nii väsinud sellest!

Käisin psühholoogi juures. Tegelikult on neid juba mitmeid külastatud. Kunagi aastate eest sai isegi Paldiski mnt psühharis ärevushäirega käidud, sest ma ei saanud enam bussiga sõita. Nii kui maaliini bussile istusin, kus polnud tualetti, nii umbes poole tunni pärast olid mu silmamunad kollased ja nii rets pissihäda, et enam ei jaksa. Kõik algas aastate eest, kui ma üliõpilane veel olin. Sellel saatuslikul päeval jõin ma väikse kohvi enne bussireisi. Kohvi on aga suurepärane vedeliku väljaajaja. Nii ma siis kannatasin ja kannatasin ja kannatasin ja kannatasin veel ja nii halb oli juba. Lõpuks võtsin end kokku ja suure piinlikkusega küsisin metsapeatust. Muidugi ma sain selle ja mitte keegi ei vaadanud mind imelikult ega midagi, aga ma suutsin ise endale nii suure trauma sellest kogemusest teha, et peale seda ma enam bussiga sõita ei suutnud. Õnneks on tänapäeval paljud bussid vetsuga. Tavaliselt liigun ma oma autoga, justnimelt selle pärast, et saan igal suvalisel momendil tee äärde tõmmata ja ennast pooleks pissida. Nende aastate jooksul on seda varianti täpselt kaks korda vaja läinud, üks päev enne seda mu esimest paanikahoogu, kui roolis olles mingil x põhjusel oli nii suur närv sees ja teine kord, kui Haapsalu poole sõites oli nähtavus ainult üks suur lumi ja kui see üks hetk läbi sai, siis suure pinge minekuga tuli ka kõik vedelikud kehast korraga välja lasta.

Inimene on ikka huvitav nähtus ja aju paneb meid ikka väga kummaliselt käituma.

Tagasi psühhari juurde. Täitsin hunniku teste ja mulle kirjutati välja AD. Kõrvaltoimed olid jõhkrad. Proovisin teisi. Mu lühimälu kadus ära. Ma ei suutnud isegi igapäevaseid toimetusi enam teha, rääkimata mõtlemist nõudvaid tegevusi, ka need ei sobinud. Kolmandad rohud. Ei midagi. Ja siis tõstis psühhar käed üles ja ütles, et tema ei saa midagi teha selle agorafoobia osas. Sain diagnoosi, aga mind jäeti sellega päris üksi.

Hakkasin erinevat kirjandust otsima ning uurima, mismoodi on võimalik oma elu üle kontroll tagasi saada? Ma ei suutnud leppida arsti vastusega, et ma olen lootusetu. Mingi lahendus peab ju olema! Leidsin ühe vahva autori nimega Linden, kes jutustas oma loo võitlusest ärevusega. Tegin siis järgi. Lindeni metoodika seisneb laias laastus selles, et ühelt poolt sa väldid teatud sööke-jooke, mis võiks liigselt ergutavad olla, mediteerid luues endale turvalise keskkonna, et ärevuse taset oma kehas alandada ja kui see hoog tuleb, siis lasedki sellel lõpuni minna. See viimane on kõige raskem, aga ka kõige kasulikum nõuanne.

Vaata lisa: https://www.thelindenmethod.co.uk/ 

Kuna AD mulle ei sobi, soovitas sõbranna proovida FOHOW kapsleid. Korditseps ja muud toredad asjad, mis viivad igavesele elule ja puhastavad organismi. 3 kuud sõin neid. Täitsa pekkis, aitaski! Ilmselt oli omajagu tuge ka Lindeni metoodikal, aga mitte ainumat hoogu, mitte kordagi ärevustunnet. Fantastiline! See kestis ehk pool aastat. Ja kõik tuli tasapisi tagasi. Tegin uue kapslite kuuri, aga sel korral need ei mõjunud enam üldse nii hästi. Mediteerisin ja värki, aga päris ära see ärevus enam ei läinudki.

Aastate jooksul õppisin sellega elama. Vältisin ühistransporti, liikusin alati oma autoga, et tagada oma liikumisvabadus. Üldjoontes vältisin olukordi, kus mu agorafoobia välja lõi. Kuni saabus minu elus järgmine etapp, lisandus paanikahoog. Mida see siis endast kujutas? Kõik algab samamoodi nagu see foobia puhul, aga ta krutib edasi nii kaugele, kus sa ei suuda enam isegi püsti seista. Süda puperdab, õhku ei ole, tahaks ainult oksendada ja mõistus tõrgub igal tasandil.

Elu kahjuks on triibuline. Kui on vähem teemasid, millega tegeleda, on ka lihtsam ärevuse ja hoogudega toime tulla. Oma tervis on jupsinud, kodus on mitmeid õnnetusi juhtunud, lähedased võitlevad oma hädadega ja see kõik koguneb suure raske kotina minu turjale. Ma ei julge enam telefonikõnesidki vastu võtta, seest hakkab keerama mingi järjekordse halva uudise ootuses. Iga asi, mida ma söön, ajab mu sisikonna keerama, sest ma kardan, et see äkki mõjub mulle halvasti. Ma ei julge enam magama minna, sest äkki öösel tuleb hoog ja äkki ma järgmine päev olen nii väsinud, et ei suuda midagi teha ja siis on väsimusest lihtsalt paha olla.... Ma kardan kõike juba! Ja mul on kogu aeg mingi hoog või ärevus!

AITAB! Nii ei saa ju elada! Mu alateadvus krutib täiesti põhjendamatult ärevust ja ebamugavustunnet. Seda peab ju saama kuidagi muuta! Mismoodi?

Täiesti kogemata sattus mu kätte Kevin Billetti ja Brandon Baysi raamat "Valgus tunneli lõpus". See õpetab ennast ümber programmeerima.

No aga proovime! Mida mul enam kaotada?

Edaspidi jagangi kogemusi ja mõtteid oma teekonnal, mille suur ja püha eesmärk on saada ärevusest ja paanikahoogudest täiesti vabaks!