Laste puhul öeldakse, et kui on liiga vaikseks jäänud, siis tasub kontrollima minna, sest ilmselt on käimas midagi katastroofilist. Tahaks uskuda, et minu aastane kirjutamispaus nii endeline pole, aga eks peatselt näha ole.
Ema kaotus oli kohutav. Ma ei oskagi seda kuidagi teistmoodi sõnastada. Siiani tahan igapäevaselt talle helistada ja temaga rääkida. Aga ma olen tast lahti lasknud. See avaldub ka asjaolus, et ma ei näe enam erinevaid märke tema kohaolust nii palju. Eks see vabaksandmine on lasknud ka minul vaikselt edasi liikuda.
Sain vahepeal jälle tööst lahti. Ärid on muutunud, äri tehakse hoopis teistel põhimõtetel ja eks on ka arusaadav, et ellujäämiseks peabki proovima igasuguseid lähenemisi. Eriti väikeettevõtluses või alustavas ettevõttes. Ühelt poolt oli see mulle suur ehmatus, teisalt olin rõõmus, sest ma tegelikult ei suuda kellast kellani istumas käia ja raamide sees toimetada. Ma vajan õhku ja voolavust, siis suudan ka tulemusi tuua.
Viimast tõestab ka see, et täna ma võin öelda, et ma olengi ärevusest prii! Viimane paanikahoog jääb sinna kaugele maha, kui ma ühel korral lihtsalt käratasin paanikale, et tulgu ta ja näidaku mulle kõige kohutavamat paanikahoogu üldse. Ilmselt tuli see nii sügavalt südamest, et see ta päriselt ära ajas. Olin ju hirmust üle saanud.
Ärevusega läks pikemalt. Eks see ärevus on veidike salakavalam elukas ka. Ega ta päris ära ei lähegi. Teatud koguses ärevust on meil ellujäämiseks vaja. Kerge pinge kõhus enne kohtama minekut või uut põnevat asja kogedes. Vahe hea ja halva ärevuse vahel ongi see, et esimene ei jäta sinu ellu tundidepikkust emotsioonide virr-varri ja väga halba enesetunnet. Nagu tuumapohmell, mis lõikab su elust lihtsalt jupi välja tehes sind apaatseks ja teovõimetuks. Ärevust tuleb ikka ette, olen täheldanud seost kuufaaside ja mu isikliku tsükliga, aga see ei sega mind. Ma ei ole oma elus enam halvatud!
See on võimalik!
Parim asi selle muutuse juures on, et minu ümber on sattunud nii toetavad ja rõõmsad inimesed. Alles hiljuti avastasin üks hetk ennast täiesti südamest naeru lagistamas. Teate mis? Ma ei mäleta, millal ma nii hingest viimati naersin. Ilmselt võiski see olla enne minu ärevusesaagat.
Veelgi enam. Ma võtsin nõuks läbi oma kogemuste ja õpitu hakata teisi aitama! Alustasin kogemusnõustaja koolitusega ning valmistan ette erinevaid materjale, mis võiksid ärevuse ja paanikaga hädas olevat inimest tema teekonnal aidata! Ei, ma ei hakka mingiks tõekuulutajaks. Igaüks leiab oma tõe ise. Ma pakun lihtsalt oma seltsi ja erinevaid läbiproovitud tööriistu, mis oma tõe leidmist võiksid oluliselt lihtsustada. Mind nad ju aitasid, miks mitte ka teid!
Kuidas tundub? On liiga jabur mõte? :)
