Geert: Nädal 7, konditsioneerimine ja aktsepteerimine - misasja?

Keeruline on. Kui nüüd päris aus olla, on mul tohutu kopp ees sellest ärevustundest ja kadunud põhjast. Eile hommikul saatsin lapse kooli, istusin diivanisse ja voilaa, kaks tundi jälle sisustatud. Eks jaa, ühelt poolt saab praktiseerida neid eelnevaid nädalaid ja õpitud võtteid, aga paratamatult tekib küsimus, et KAUA VEEL? Siin tuleb see tore päevikukene jälle appi, kuhu kõik sellised intsidendid tuleks sisse kirjutada, sest praegu tuleb ilusti välja, et võrreldes eelmise korraga oli see hommikupoolik jälle jupivõrra lihtsam. Muidugi sel hetkel tundub ikka nagu elukohutav ja tahaks lihtsalt sussid püsti visata või midagi, aga fakt on see, et ärevus on keha kaitserefleks ja see protsess on loodud keha kaitsmiseks, mitte maha tapmiseks, nii et surema ma lähiajal küll ei hakka. Isegi kui nii väga tahaksin. Nojah, eks siis jääb talumine...

Selle nädala teema on välismaakeeles conditioning. Ühtegi head eestikeelset vastet ma sellele ei leidnud, ÕS ehk ütleb kõige paremini "mingite tingimuste loomine, normi viimine". Väike õppevideo Pavlovi koerte näitel, mis seletab teemat veits rohkem lahti!


Tuleb aru saada, et üle öö ei juhtu midagi. Kui ühe korra oled hirmutava asja läbi teinud ja ärevust tundnud, siis keha on kibekiiresti selle käitumise omaks võtnud ning nüüdsest on iga taoline olukord koos ärevuseussidega!! Nii lihtsalt on, nii meie keha töötab! Ümberõppimine on võimalik, aga ole valmis, see võtab julgelt kümmekond korda samas olukorras ilma ärevuseta olemist! Ja IGA OLUKORD eraldi! St kui kardad kinnist ruumi, siis tõenäoliselt saab koosolekuruumiga kaetud nii kino kui auto, aga kui on mingid erinevad huupi olukorrad, siis läheb ilmselgelt rohkem pingutust tarvis. Kümmekond... Wow...

Nii et hakkame aga nimme olukordi esile kutsuma! Ja nii väga mitu korda! Kui mõni situatsiooni lahendamine ei lähe nii edukalt, siis ei tohiks jälle nina norgu lasta, see tähendab ainult seda, et äkki peab hoopis 15 korda asja tegema. Jap, jube lohutav. Ma tean. Ma juba mõtlen, et kellele seda jama vaja? Siis meenub, et ikka mulle endale, et äkki õnnestub näiteks aasta pärast ollagi ilma selle vastiku tundeta. Päriselt, ma juba mõtlesin vahepeal rahustinarkariks hakata, sest no ei jaksa enam võbeleda!
Stop! Iseendaga peab sõber olema! Üks päev korraga, kui iga kord ei õnnestugi, siis pole ka midagi lahti, sest alati saab ju uuesti proovida!

Üks iva on asja juures, niisama seda olukorda korduvalt läbi teha ei pruugi ka tulemuseni viia. Sa ei tohi hirmu ees hirmu tunda. Ärevustunne peab olema kui oodatud sõber. Ei tohi istuda ja oodata, et noh, pool tundi veel, siis ehk kaob ära! Vaid tuleb maha istuda ja õlale patsutada ning öelda, et ole nii kaua kui kulub, kasvõi 3 päeva, meil saab põnev olema! Saate ehk vahest aru... Ühe puhul on asi kannatus, millest tahaks ruttu lahti saada, teise puhul lihtsalt võtad omaks, et tulgu mis tuleb, see on okei!

Minu jaoks on see samm kindlasti kõige raskem. Just see, et peab korduvalt seda asja läbi tegema, teadlikult ja avatult ning aktsepteerides kõike. Raske on ennast kogu aeg fookuses hoida, ikka tuleb neid pehmohetki vahele, kui tahaks käega lüüa...

Eks peab ennast lohutama, et isegi kui ma praegu pooleli peaks jätma ja siit kaugemale üldse ei edenegi, siis ma olen ikka tohutu edusammu teinud. Paanikat ju enam ei ole! Ärevushood on ka paaritunnised, mitte ei kesta päevi. Aga nagu ikka, siis tahaks ikka veel paremini :P

Geert: Nädal 6, manipulatsioonide eest põiklemine

Emotsionaalsetel inimestel on kõige põnevam ilmselt kuskil rahvarohkes kohas, kus iga inimene on võimeline reaktsioone põhjustama.

Istun mina autoga liikluses, passin foori taga ja ootan vasakpööret. Järsku sõidab minust vasakule (mis on vastassuuna liikluseks mõeldud) üks rullnokside seas levinud automudel, roolis selline 45+ meesterahvas, kõrval generatsiooni võrra noorem naine, mõlemad vahivad minu poole eriti põlastavate nägudega ning mees saadab igasugu põnevaid erinevaid käemärke minu suunas. Naeratasin nende suunas totakalt ning ootasin oma rohelist foorituld edasi.
Samal ajal minu sees: "Issand, ma olen millegi eriti kohutavaga hakkama saanud! Nüüd on küll kõik jube halvasti! Kas ma üldse kunagi midagi õigesti ka teen?" ja kõik muud taolised endas kahtlevad ja õõnestavad väljaütlemised. Aga siis järsku taipasin küsida endalt, et mis see olukord üldse oli? Mina sõitsin liikluses nagu ikka, isegi ei tegelenud muude asjadega. Äkki keerasin neile kuidagi ette? Tegin ju ennist ühe õuealalt väljasõitmise, aga ma ju veendusin, et tee on tühi ning manööver ohutu. Mida ma siis ikka valesti tegin? Äkki ei teinudki midagi valesti, nendel lihtsalt oli halb päev ja nad otsustasid, et peavad ennast teiste peale välja elama. Miks ma seda siis nii isiklikult võtan? Ei tohigi võtta! Analüüsisin oma käigud läbi, leidsin, et kui ma ka kogemata midagi valesti tegin, siis on mul väga kahju sellest, aga ma olin nii hoolikas kui sain ning andsin endast parima. Seega ma ei saa endale midagi ette heita. Kui neil on mulle midagi öelda, siis palun tehku seda viisakalt, mitte ärgu märatsegu vastassuunavööndis. Raputasin selle teema endalt maha ning otsustasin, et ma ei luba endaga nii käituda.

Elus on palju taolisi olukordi. Tihtilugu lasemegi teistel endaga kohutavalt käituda ja õigustame taolist asja veel pealegi. LÕ-PE-TAGE! Mitte keegi, ka mitte kõige suurem kriminaal, ei ole ära teeninud alandusi ja halvasti käitumist! Miks siis on meie lähisõpruskonnas ikka inimesi, kes õõnestavad meie ettevõtmisi või teevad unistusi maha? Millegi pärast proovime me veel nende terroristide meele järele olla. Kõige hullem, et me ise seda ei märkagi, see toimub nii automaatselt.

Sel nädalal märka inimesi enda ümber. Kes on need, kes päriselt toetavad sinu tegemisi? Kes on need, kes toituvad sinu ebaõnnestumistest? Hoolitse selle eest, et viimaseis ei oleks sinu lähikonnas! Isegi kui nad on sinu lähedased ja sa ei saa neid oma elust päris välja lülitada, siis on võimalik nendega suhtlus sellele tasemele viia, et ei lase neil ennast negatiivselt töödelda! Ütledki, et aitab, palun viisakust! Või lihtsalt nende ütluseid ja õõnestamisi ignoreerida.

* * *

Loen praegu ühte Johann Hari bestsellerit, mis väga peenelt toob välja asjaolu, et kogu depressiooni ja ärevuse põhjustajana süüdistada serotoniini ja domapiini tasemete langust on puhas luulu! Õnnestunud PR, mis pole mitte ühegi teadusliku ekperimendi poolt tõestatud. Jah, ajus on hormoonid ja nende taseme kõikumine on kooskõlas erinevate tujudega. Aga mitte keegi pole suutnud ära tõestada, et aju keemilise koostisega mängimine toob kaasa ärevuse ja depressiooni kadumist. Või isegi suurendamist! Serotoniini sissesöömine on depressiooni mõistes samaväärne suhkrukommide närimisega.

Wow.

Ma teadsin, et AD pole ainus lahendus, aga ma kuidagipidi uskusin, et need annavad hea baasi ning mõnusa olemise, millelt on võimalik siis endaga paremini tööd teha. Aga tegelikult pole sedagi keegi suutnud ära tõestada. Jah, mõnel juhul tundub see töötavat, kuid teisel töötab suhkrutablett samamoodi! Arvestades kõiki kõrvalnähtusid, siis ma eelistaksin ilmselt kummeliteed hoopis nende valikute puhul.

Huvitav, mida veel meile ei räägita? Või avaldatakse ainult pool tõde?

* * *

Mina ise? Ma ütleksin, et olukord on lootustandev. Eile jäin isegi mokk töllakil päikeseloojangut vahtima ja õnnepisar tahtis üle põse veereda. Hea äratundmine on oluliselt tõstnud mõnusamate emotsioonide domineerimise.

Möödunud reedel oli selline huvitav kogemus, kus kõik füüsilised kogemused olid kõige suuremast ärevus-stseenist pärit, kuid ärevust ennast polnud mitte kriipsugi! Jah, kõik see adrenaliinilaks ja  järgnevad tundmused alates pea paksusest kuni ebamugavusteni kõhus olid olemas, aga hing oli rahulik. Esmakordne kogemus minu jaoks. Eks Geert on oma klippides palju jutustanud just sellest, et ärevuse maandamine ei tähenda seda, et füüsiline ebamugavus ka koheselt ära kaob. Ei kao! Selle asjaga läheb aega. Nüüd ma siis sain seda järgmist sammu päris ise ka tunda. Huvitav avastus oli!

* * *

Alustasin kuu alguses Mel Robbinsiga tema tasuta programmiga, mis kutsub inimesi tööd tegema oma parima aastkümne nimel! Ega seal muud väga pole, kui alguses tuleb kirja panna oma unistused, mida püüdma hakata. Ning pärast lähevad sammud spetsiifilisemaks ning aitavad konkreetset asja ellu hakata viima. Alguses oli minu jaoks päris lihtne. Unistada ma oskan ja ambitsioonid on mul ka suured. Mis see siis ära ei ole, listid iga päev 5 veel suuremat asja ning uneled selle taustal edasi. Teine nädal läks ka enam-vähem, aga siis tuli üks konkreetne asi välja valida ning hakata samme ette võtma. Sealt jäi mul kõik katki. Ma tean, kus ma olen praegu. Ma tean, mida ma tahan saada. Mul on null mõtet, milline tee sinna viib!

Kõige lihtsam näide, ma tahan oma nunnu majakest parajalt pisikese aiaga. Mul on päris hea ettekujutus, milline see olema peaks, kus ta asuda võiks ning mis see kõik maksma läheb. Kust ma selle raha võtan? Jah, mingeid asju saab ise teha ja läbi selle on kulud väiksemad, kuid sellist summat kokku saada on ikkagi puhas ulme. Kui ma isegi täna tööl käiksin, siis ükski pank mulle sellist summat laenuks ei anna! Kust see raha siis tuleb? Ma olen täna töötu. Ma ei suuda välja mõelda isegi, kas ma peaksin ettevõtlusega alustama või palgatööle rõhuma? Isegi kui ma võtaksin ettevõtja teekonna ette, siis pole mul ka üldse ideid tegevusala kohta. Tootmine? Teenus? Midagi muud?

Ma olen ummikus. Ja see veidike vaevab mind, et ma ei suuda asju enda jaoks selgeks mõelda. Väga pikalt olen selle teema otsas juba istunud ja ikka ei miskit...

Geert Nädal 5: EQ + Miks droogidega ärevust ei mineta?

Päevikut ikka peate jah? Ma ütleks, et see on kõige olulisem asi üldse, kui proovid ärevusest jagu saada. Muutused on nii imepisikesed, et neid lihtsalt ei märka! Ühel hommikul tuleb laine jälle peale, eriti õudne on olla ja tundub, et nii hull pole mitte kunagi varem olnud. Ja siis võtad oma märkmed lahti ja loed, kuidas kõigest mõned kuud tagasi olid valmis kiirabi kutsuma ning nendid, et täna ei käinud isegi 8x peldikus, vaid sai kahega hakkama. On mis on, aga selle aja ja katsetamistega olen paanikahoogudest täiesti üle saanud ning ärevushood on oluliselt leebemad. Järelikult teen ma midagi õigesti!

Enne, kui ma Geerti uue nädala teema juurde lähen, venitaks mõtteid teemal, miks paljud pakutavad meetodid ei saagi ärevuse käes vaevlejaid aidata! Ärge siinkohal mind nüüd valesti mõistke! Teatud puhkudel on need meetodid lisavahendina vägagi vajalikud! Minu sõnum on, et ärevusest ülesaamiseks tuleb tegeleda algpõhjusega ehk mõttemustritega, muud meetodid saavad ainult seda tegevust toetada, omaette iseseisvalt kasutades need ei tööta! Jah, teatavat leevendust mingiks ajaks saab, kuid mitte päris vabaks.

Mis on ärevus?
Alustame algusest. Ärevus on keha normaalne reaktsioon ohule. Märkad lõvi, käivitub võitle-või-põgene reaktsioon, mis pumpab kogu olemasoleva vere musklitesse (sellest ka udune tunne ja mõtlemisvõime puudumine) ja päästab valla terve portsu adrenaliini. Võitled või põgened? Nüüd aga, kui erinevatel põhjustel hakkab turvamehhanism iga pisema asja peale lõvihoiatust andma: "APPI, LÕVI!!!" Läheb keeruliseks, sest ohtu ju tegelikult pole. Põgeneda pole vaja, aga kehas on kõik vajalikud protsessid sellegi poolest käivitatud... Tulemuseks see ärevus, mis segab elu elamast.

AD
Miks antidepressandid ei tööta? AD on piltlikult öeldes rõõmuhormooni lusikaga kehasse ajamine. Proovime kehale rõõmutunnet toota, et see siis nii krampis ei oleks ja oleks võimalik igapäevase eluga rahulikult edasi minna. Aju ei anna iga asja peale hädasignaali!
Kõnnid metsas, vastu tuleb lõvi, sul on aju õnnehormooni täis. Päris äge karvane loom on. Äkki teeks pai või miskit? Kui veab, siis lõvi ei söö sind ära, aga ainult siis, kui tal kõht täis on.
AD-ga on kaks peamist häda. Esiteks üks moment tuleb tablaka-söömine pooleli jätta ja ega aju pole vahepeal ise serotoniini ehk kõnealust õnnehormooni õppinud tootma, seega mingi aja pärast on hormoonitase algsele tasemele langenud ja kõik ei tundugi enam nii roosiline kui varem. Teine murekoht on lõvihirm. Võib juhtuda, et vahepeal täiesti kogemata on aju omandanud uue mustri, mille järgi kõik varjud polegi tapvad, kuid ülimalt tõenäoline on, et kõik varasemad käitumismustrid on turvaliselt muutumatutena hoitud ning nüüd on taas aeg häirekellade tilinat hakata harjutama.

Teraapia
Kõnnid metsas, vastu tuleb lõvi. "Hmmz, millal ma küll lõvisid hakkasin kartma? See on ilmselt varajasest lapsepõlvest pärit, siis kui isaga loomaaias käisime ja mu kaisulõvi porilompi kukkus..." Kui lõvil oli kõht tühi, siis ei jõua selle heietusega isegi mitte nii kaugele. Teatud olukordade mõistmiseks ongi vaja teraapias käia. Depressioon näiteks on kõva sõber ärevusele. Kui nüüd selle vinti vähemaks keerata, on kindlasti oluliselt lihtsam ärevusega tegeleda, kuid lõvihirmu algpõhjuste lahkamine ei võta keha reaktsiooni lõvi nähes ära. Jah, võib juhtuda, et suure arutelu tulemusena ei tundugi see lõvi enam NII hirmus, aga mäletate, aju ei tee ärevuse puhul vahet päris või mänguloomal!

Hüpnoteraapia
Siin ei hakka pikemalt lahti seletama, see käib eelmisega väga sarnast teed pidi. Tegeletakse lõvihirmuga, mitte sellega, et aju tunneb igas pisiasjas lõvi ära.

Kognitiivne käitumisteraapia
Ma arvan, et sellest võiks ehk kõige rohkem kasu olla ärevusega tegelemisel. Kuigi teatud piirangutega. Kui maadled foobiaga või mingi väga konkreetse situatsiooniga, mis hirmu tekitab, siis on see teraapiavorm täiesti võimalik. Jupp-haaval hakatakse lõvi näitama kuniks asi ei tundugi enam nii hirmus ning temaga on võimalik täitsa koos eksisteerida. Mingil hetkel võib-olla juhtub ime ja hakkad seda lõvi isegi armastama! Kui sul on aga üldine ärevushäire, mille puhul aju arvab igas asjas lõvi nägevat, siis ma küsiks hoopis, miks ma juba nende lõvidega ära pole harjunud ja nad ikka mulle nii suurt hirmu tekitavad, kuigi ma iga päev ja korduvalt vaatan neile suurte silmadega otse näkku? Äkki on asi selles, et üha rohkem asju paistavad lõvidena?

Rahustav hingamine
Mulle õudsalt meeldib ruuthingamine. See on täielik imevahend, mis aitab mõtteid tappa, õhtul kiiremini uinuda, rahuneda ja kusjuures leevendab ka valu. Olen täielik fänn!
Kõnnin metsas, lõvi tuleb vastu, mina hakkan hingama. Ikka sügavalt kõhuga 4 sisse, 4 hoian kinni, 4 välja nina kaudu ja 4 hoian jälle kinni. Teen nii veel mitu korda järjest, hea ja rahulik on olla, teen silmad lahti... Muidugi on lõvi ikka veel seal! Iseasi kas mina veel alles olen :)

Punktmassaaž
Veidike vähem kasutatakse teatud punktidele vajutamist, et keha rahulikuna hoida.
Kõnnin metsas, lõvi tuleb vastu, järsku sirutuvad põõsastest välja pikad käed ja vajutavad mu kehal igasugustele punktidele... Noh, võite ise arvata, kas lõvi sellest kaob ära või ei kao?

Siia võiks veel mitu-setu meetodit juurde panna, iva on ikka selles, et lõvi tegelikult ei ole, aga aju annab ikka häirekella. Asi on valehäires, mitte lõvis! Kui päriselt lõvi vastu jalutaks, siis ma tahaks küll, et adrenaliinipauk verre lendaks ja ma kui pudrukuul suudaksin kiskja lõugade vahelt plehku pista! Aga ma ei taha, et mittelõvide puhul see juhtuks! Nii et jääb sügav analüüs, mõttemustri ülekirjutamine ja ajule uuesti mitte-lõvide selgeks tegemine.

* * *

Selle nädala teema Geerti programmis on emotsionaalne intelligentsus. Lühidalt öeldes, kas suudad kannatada 15 minutit, et teist kommi saada või annad isule järele?



Kui sind midagi ärritab, kas lased emotsioonil lakke lennata või suudad seda märgata ning pidurit tõmmata? Eesmärk on viimane, kus peaksid jõudma sekundi murdosa jooksul peale ägestumist analüüsida, kas selliselt käitumine on kuidagipidi kasulik? Kas ma päriselt soovin nii reageerida? Mida teha, et tulemus minule oleks parem/kasulikum?

Eks alguses toimub kogu analüüsitöö nõude kilde põrandalt noppides, aga aegamisi muutuvad need läbikäidud situatsioonid osaks sinust. Viha käivitudes kargab pähe valik, kas lasen kõik valla või hoopis käitun endale veidike kasulikumalt.

Siin peab nüüd vahet tegema ka tunnete mahavaikimisel ja intelligentselt reageerimisel. Keegi ei palu mittevihane olla ja ainult naeratada. Muidugi tuleb ette igasuguseid emotsioone ja see on igatepidi normaalne. Küsimus on siin pigem, kas suures vihas hakata nuge loopima või hoopis teisiti olukord lahendada? Suure vihaga saab väga edukalt ka nalja teha, soovitan proovida :) Aga jällegi, teatud emotsioonidega kerkivad üles mingid (sund)mõtted, mis võivad taas ärevust käivitada ning voilaa, naudime "fantastilist" enesetunnet!

Lisaks mõtetele jälgib alateadvus ka kehakeelt. Alustuseks pane tähele, milline sa oled, kui oled väsinud või õnnetu või seesama vastik ärevus kimbutab? Õlad on kössis ja pinges, võimalusel oled ennast kerra kuhugi tõmmanud, nägu on ka viltu peas, kerge külmavärin tuleb peale, sest keha hakkab kergelt krampi minema ja veri ei pääse nii lihtsalt mööda keha liikuma. Proovi nüüd naeratada, isegi kui pole midagi naljakat. Mine peegli ette ja naerata! Siis tee ennast hästi suureks, aja selg sirgu, pea uhkelt püsti, käed kõrvale laiali - nii suureks kui saad! Mis tunne on? Päris kindel, et kõike muud kui ärev! Ärevus on hirm, hirmunud loom teeb ennast võimalikult pisikeseks, et ennast ohu eest kaitsta. Kui aga ohtu pole, on võimalik ennast laia lehena laiali laotada. Kui seda nüüd teha ja naeratus ka ette joonistada, arvab aju, et kõik peab ometigi väga mõnna olema ning mingisugust ohtu pole, seega võib adrenaliinikraanid kinni keerata.

Kehahoiakuga mängimine on väga lahe lifehack! Kui enesetunnet on kiiresti vaja paremaks saada, siis soovitan proovida! Töötab!

Nüüd aga jätkan oma eelnevate nädalate kordamist, märkmik saab iga päev uusi analüüse. On paremaid ja halvemaid päevi. Vahepeal olin valmis ka kõik inimesed jälle läbi helistama, kuid sel korral suutsin endale öelda, et kui kahe päeva pärast sama hull on, küll ma siis helistan. Juba kahe tunni pärast oli kordades teistmoodi. Asja iva on enda hirmule mitte järgi anda! Asja iva on mitte kohe plehku pista ja väljast abi hakata otsima. Asja iva on oma emotsioonidel tulla lasta ja need läbi elada. Need on üks osa minust ju!

Suur töö on tehtud. Omajagu on veel minna. Hoian kursis!

Geert: Nädal 4, hirmude hirm!

Mitu nädalat olen maadelnud siin erinevate ärevuse põhjustajatega - mõttemustrid, sisedialoogid, toitumine, füüsiline enesetunne. Selle nädala teema on hirmude hirm ehk suurim õudusunenägu, mille ees jalad nõrgaks lähevad ja kõik muu juhtub.

Vahele mainin, et kool hakkas. See aga tähendab, et äratuskell saab jälle tööd, mis omakorda toob kaasa unetsükli täiesti peapeale pööramise. Kui sa oled ikka öökull, siis ööbiku eluviisid ei ole kõige meeldivamad. Tunnen kohe, kuidas pea on veits paks uuest rütmist. Ja kohe on ka koll väljas. Mida oli ka oodata, sest kohe kui närvisüsteem on veidike kurnatum, on ta ta oluliselt tundlikum ning igasugu veidrad asjad hakkavad triggeritena töötama. Nii et täna hommikul sain 3 tundi oma elust pühendada taas sellele oodatud enesetundele. Ärevust kui sellist kusjuures nii väga polnudki. Alguses hakkas tulema, aga jälle kordad, et tegemist väsimusega ja ilmselt ei meeldinud mu kõhule hommikune täisterapuder ja nüüd on vaja see lihtsalt üle elada ning sinna see jääb. Mis aga mitte üldse ei tähenda, et kogu seda füüsilist ebamugavust ei ole. On küll, täie rauaga on. Aga kui nüüd mõelda, et 3+ nädalat tagasi kestis lugu umbes 6 tundi ja täna 3, siis vist ikka on mingit muutust näha.

Muidugi tuli pähe mõtteid, et issand, hakkab pihta, ma ei saa sellest kunagi jagu. Aga nüüd hõikasin juba nädal 1 ajal üles kirjutatud lauseid, et tegemist pole üldse eluohtliku olukorraga ja eks ta ongi selle pärast tagasi, et saaksin harjutada oma üleskirjutatud punkte. Pluss vahest ongi mõned päevad veidike kehvemad, eriti kui oled rohkem väsinud.

Päris aus vastus on aga, et ma ruunan ennast päris kõvasti selle töötuasjaga. Mind veidike ärritab mõte, et ma pole kuu ajaga suurt kuhugi jõudnud. Teen mingeid harjutusi, loen raamatuid, väänan mõtteid, kuid tulemusi ei ole. Vastupidi, mul on mingid sisemised konfliktid hoopis. Ma ei tea, mida ma teha tahan! Mul on suht suva, ma võin kõike praktiliselt teha! Ma pigem tahan lihtsalt teatud tingimusi ja oma kindlat tööjuppi, mille eest vastutada ning mõistmist teatud olukordades. Mu ambitsioon on maha surnud. Endiselt proovin ennast lohutada, et mul on julgelt sügiseni aega asjaga tegeleda ja üks päev korraga! Ning tuleb kõik see, mis tulema peab! Ikka tuletan meelde, kuidas ma hakkasin poissi 9-kuuselt potile toppima. Ta oli pea neljane, kui üks päev teatas, et nüüd ta tahab neid trussikuid. Nädalaga sai asja selgeks ja oligi teema unustatud. KAKS JA POOL aastat toppisin mina teda potile, kulutasin närve ja punnitasin. Tulemus? Asi juhtus ikka siis kui tema tahtis ja valmis oli! Nii on ka minuga siin. Ma võin punnitada ja hüpelda ja sitsida, aga kui seda sobivat kohta pole hetkel vabanenud või asjalood pole minu etteasteks valmis, siis seda ka ei juhtu praegu! Issand kui raske on selle mõttega leppida! Issand kui raske on ennast vabaks lasta ning keskenduda ainult endast sõltuvale! Siit muidugi hakkan genereerima mõttelõngu, kuidas kogu tööelu tuleks ainult endast sõltuvaks teha. Mida ma ka ei taha, sest kui ma võtan puhkuse, siis ma tahaks ikka puhata ja raha peaks ju peale ikka tiksuma... ARGH!!!

Tagasi tulles nende karjäärinõustaja antud harjutuste juurde. Ühes peaksin valdkondade kaupa üles kirjutama plussid-miinused, õpivajadused ning listima firmasid, kus näeksin ennast töötamas. Ma võiksin siia ükskõik mis ettevõtteid listida. Mind üldse ei koti, kas tegemist on suure või väikese ettevõttega, isegi tegevusala on ebaoluline, kui just seadusevastane pole, minu suurimaks sooviks on ikkagi minu kogemustepaketiga kasulik olemine. Kõik. Tore oleks, kui siin juures oleks mingi suurem tähendus, töö kõrgema õnne nimel, aga võib vabalt ka igapäevaolukordi kuidagi mõnusamaks teha. No ja listi nüüd sellise lähenemisega erinevatesse valdkondadesse asutusi. Ei listigi!

Kogu see survestamine viib mind ka ilusti mu ühe hirmuni, ma olen läbikukkuja! Ega ma täpselt ei tea, milles see väljenduda võiks. Ilmselt selles, et ma ei suuda iseseisvalt hakkama saada. Praegu ju suudan, pool aastat suudan kindlasti veel. Tegelikult on variant korter maha müüa ja üürikasse kolida, elan veel 5a väga mõnnalt ära. Aega elu sättida küll ja küll. MIDA MA PÕEN?!? Teiste arvates läbikukkuja? Jällegi, milles see väljendub? Ja ega nad keegi ju ei tule mulle seda ütlema. Eksabikaasa ehk purjus peaga suures tülihoos, mida ka ei juhtu, sest me ei käi kuskil koos ja nendel teemadel ei vestle ka enam. Mingi suva naabrionu arvates? See võib minust igasugu asju mõelda isegi kui raha ja tööd on nagu putru! Nii et jällegi - läbikukkuja? Ma ei ole juba selle pärast läbikukkuja, et ma tegelen teemadega. Ma loen, õpin, proovin uusi lähenemisi, analüüsin teemasid, kandideerin. Äkki väljendub läbikukkumine hoopis selles, et ma ei suuda aega maha võtta?

Hirm - ma olen halb. Või ma ei meeldi neile! See on eelmisest sutsu teistsugune teema. Küll aga tuleks definistsioonid enne paika saada, mis teeb halvast halva? Kui ma jään truuks oma tõekspidamistele ning jään ausaks nii enda kui teiste suhtes, kui ma olen teiste suhtes alati heade või neutraalsete kavatsustega, siis olen ma enda poolt kõik teinud, et olla mittehalb! Ma saan kontrollida ainult endaga seotut. Ma ei saa juhtida seda, kuidas teised minusse suhtuvad või mida tunnevad. Pluss mitte kunagi ei saa kõigile meeldida Alati on keegi, kes sind vähemalt põlastab! Mina saan aga sellistest inimestest eemale hoida. Nii et sellega peaks ka nagu kõik kaetud olema!

Surm! Ema sai aasta tagasi kopsuvähi diagnoosi. See on ka üks mu ärevuse gaasipedaale. Vähe sellest, et ma kardan ise maha surra nii, et laps mu leiab eriti inetus seisus, kardan ma ka lähedaste surma. Väga egoistliku põhjuse pärast - mis minust siis saab? Erm... Mis must praegu saab? Majanduslikus mõttes jätkub kõik samamoodi ju, ma ei ole teistest sõltuv. Valus on muidugi, kaotus ja lein. Aga mis must ikka saab? Elu läheb edasi, eks siis näha ole... Aga enda surm oleks ju veel eriti magus pääsemine. Minu asi pole ju, kas ma saan maetud või põletatud või äkki kõdunen kuskil võpsikus. Mul on juba chillax kuskil teises dimensioonis. Ja tegelikult isegi teiste minek on samasugune pääsemine! Ma peaksin rõõmustama, kui päevi näinud inimene oma koormast lõpuks vabastatakse! Jah, vabastatakse, mitte ei vabane ise. Ei räägi suitsiidist ja suitsiidsusest!

Miks ma ei suuda elu usaldada? Ma olen alati hakkama saanud. Varem või hiljem on igale asjale ka lahendus tulnud. Miks peaks praegu teisiti minema? Mul on väga mitu kuud armuaega. Isegi kui see otsa saab, siis on aeg lihtsalt elustiil üle vaadata ning teatud mugavustest loobuda. Viimases hädas võtan lapse ja kolin pensiokast ema kukile. Või peab tema meie juurde tulema. Pole kah teab mis uskumatu pööre. Paljud on taolisi samme läbi teinud. Või see ongi minu jaoks läbikukkumine? Küsida teistelt abi? Varem see oligi ehk nii, kuid täna ma olen oma kaela ikka päris pehmeks selles osas saanud. Ei ole seda uhkust, mis keelaks mul abi palumast või teiste nähes lihttööd tegemast.

Teen mida vaja jäädes selle juures ausaks ja teiste suhtes heatahtlikuks. Kui keegi mind selles kõiges hukka peaks mõistma, siis pole see enam minu mure. Valehäbi on asja nimi, sellest on kuramuse raske vabaneda, aga elu teeb omad korrektuurid.

* * *

Veits veider postitus tuli täna. Diip. Aga ju oli vaja hingelt maha saada. Sellistel hetkedel on mul alati hirm, et minu avatus ja avameelsus võib üks hetk mind kõvasti tagasi hammustada. Samas aga tunnen kohustust ja ka vajadust rääkida teemadel, mis ehk paljude jaoks tabu on. Kui see aitab kasvõi ühte inimest, on see kõik asja ette läinud! Ma väga loodan, et see üks ikka leiab tee siia lehele kunagi ;)

Lootus, mis ei sure kunagi :)

Meie aga elame edasi ja vaatame oma deemonitele iga päev uue pilguga otsa. Sest me õpime iga päev midagi uut!

Väike mõtteraputus siia lõpetuseks:

Geert: Nädal 3, keha eest hoolitsemine

Terves kehas terve vaim? Nii nad vähemalt räägivad. Olen seda teemat siin varem ka käsitlenud, et paremaks enesetundeks peab hoolitsema ka oma keha eest. Ennekõike räägin siin toitumisest, liigutamisest ja ka puhkusest.

Ärevus on selline huvitav seisund, kus aju skännib kogu aeg kehas ja keha ümber toimuvat üritades tuvastada ebakõlasid, mille peale saaks siis alarmsignaalid üles tõmmata ning paanika poole liduma hakata. Kui nüüd peaks süda tugevamalt põksuma või seedehäire ründama, hakkad ise ka uskuma, et minuga ongi midagi väga viga, sest terve keha nii ju ei käitu ning pahalane ongi pudelist välja lastud!

Et oleks lihtsam oma kolemõtetega tegeleda, välistaks mõned kunstlikult tekitatud raskused meie kehades ja seedesüsteemis. Mis on ju ka mõistlik! Kui kehale ei sobi mingi toiduaine näiteks, milleks ennast nimelt siis stressi ajada?

Kofeiin
Kui mul möödunud aastal isegi hambaid pestes paanikahoo suutsin endale tekitada, oli väga selge, et igasugused ergutilaadsed tooted jalutavad mu menüüst hetkega välja. Sellest peale pole ma kohvi joonud. Geert toob välja, et tegelikult peaks vältima ka kofeiinivaba kohvi, sest mingis koguses on seal kofeiini ikka, pluss ta räägib koleda loo, kuidas kohviubade põhihäda on hallitus ja ega seda siis ei eemaldata kuidagi, vaid röstitakse koos ubadega mõnusalt meie kohvijookidesse. Mmmm, jammi!
Teelehtedes on samuti kofeiini, vahet pole kas roheline või must tee. Nii et täielikuks kofeiini vältimiseks tuleks jääda puuviljaleotiste juurde.


Teobromiin
Teate mis see on? Alkaloid, mis on väga sarnane kofeiinile ja sisaldub suures koguses kakaos! Teobromiin laiendab veresooni ja tal on ka pissihäda tekitav toime sarnaselt kofeiinile. Head aega šokolaad ja kuum kakao!

Kunstlikud suhkruasendajad (Aspartaam E951)
Huvitav on see, et kui muidu räägitakse lihtsalt suhkrust kui kõige hädaorust, siis päris nii see ka pole. Jah, suhtkur pole mingi hea asi, aga iseenesest ei tee ta ka midagi halba. Küll aga on terve rida kunstlikke suhkruasendajaid, mis on päris kahjulikud. Kellel tekitavad need peavalusid, kellel muid tervisehädasid. Ehk siis kõik toredad suhkruvabad tooted tuleks üle vaadata!
Loe rohkem siit: Ülimagusad magusained

Maitsetugevdajad (Naatriumglutamaat E621)
Maitsetugevdajaid pole ma kunagi toodete koostisosade nimekirjast otsinud. Nüüd aga tuleb välja, et on selline tore aine nagu MSG või glutamaat, mida täiesti teadlikult kasutatakse toodete sõltuvuse tekitamiseks. MSG annab ajule teada, et söödav asi on nii mõnus ja kõht ei ole ka veel täis, kuigi tegelikult on kolmas taldrikutäis juba käsil. Nii leiutati ülesöömine! Muideks seda ainet kasutatakse laborirottide nuumamisel. Glutamaati leidub valmistoitudes, näiteks singid, vorstid, pakisupid jms.

Hüdrogeenitud rasvad ehk transrasvad
Ma pole toiduteadlane, seda protsessi ma lahti ei hakka seletama, kuid maakeeli tähendab see vedela taimerasva tahkestamist, et seda oleks võimalik kuskil toidus vormi säilitades kasutada. Margariini tootmine ongi lihtsustatult öeldes vedela taimse õli muutmine hüdrogeenitud rasvaks.

* * *

Füüsiline aktiivsus
Kui üldse ei liiguta, arvab aju, et tema kohus ongi kerget vibra kogu aeg kehas hoida, et lõvi ilmnemisel ikka kindlasti jaksaks põgeneda. Aga kui füüsiline vorm on parem, siis sellist liigset ettevaatust ei rakendata. Nii nad väidavad. Kerge loogika on siin muidugi olemas, kuid ma isiklikult pigem arvan, et asi taandub ka heale enesetundele ja sisemisele rahulolule. Kui tervis korras ja füüsiline enesetunne hea, ei ole ka ebameeldivusnupukesi, mis peaks seda alarmsüsteemi kollasesse või isegi punasesse ajama.

Geert puhkusest ja unest ei räägi eriti üldse, kuid mina tahaks siin selle ka välja tuua. Oluline on lasta närvisüsteemil päevast taastuda. 8h ööund on vajalik! Muidugi on võimalik ka vähema unega toime tulla, kuid seda tehakse millegi muu arvelt. Keha ei saa piisavalt taastuda ning üks hetk annab kuskilt järele!

Kui ma veel tööl käisin, siis tundus selline 8h ööund paras ja piisav. Praegu magan ma 11h ööpäevas nii et ma ärgates olen samas asendis, milles magama jäin ja ma isegi ei imestaks, kui ma ennast mitte kordagi vahepeal ei liiguta. Varem oli mu uni katkendlik, praegu magan nagu nott. Juba see näitab, et ma sain 8h ööunega hakkama, kuid ilmselgelt on mu unevajadus suurem.

Hoolitsege ikka oma keha eest, sest siis on muresid vähem ning pole ärevusel põhjust kõrvus tiliseda.
Vahele ärge unustage endaga viisakaks jääda ning märgata käivitajaid, millele kohe vastulaused märkmikusse üles kirjutada.

* * *

Ei tasu arvata, et paar nädalat on ilma ärevushoogudeta olnud, nüüd ongi vabadus! Ärevusekoll on nagu vaenlane, kes ikka aeg-ajalt tuleb kompama, ehk ta hea soe koht on veel saadaval. Ma olen korduvalt sellesse ämbrisse astunud. Juba kuu aega on elu lill ja PÕMM alguses tagasi. Nüüd ma saan aru küll, milles ma eksisin. Kui vaenlane tuleb koputama, ei tasu esialgse mustri järgi hakata appi karjuma ning ennast süüdistama igasugu jaburates asjades. Tuleb viisakalt endale pai teha ja rõõmustada, et saab taas uusi õpitud meetodeid katsetada vana karvase külalise peal! Mingi aja pärast muutub see juba automaatseks, aga esimesed korrad tuleb jõuga asi läbi teha!

* * *

HEAD UUT PAANIKAVABA AASTAT! :)