kolmapäev, 18. detsember 2019

Geert: Nädal 1, Tsunaami meetod

Ostsin mina tohutu audioprogrammi, mis lubab kõik hädad ära lahendada. Lisaks lähevad boonusena veel eraelulised hädad ka korda ja kujutad ette, eluägedaid tööpakkumisi hakkab uksest ja aknast sisse sadama. No mis saaks praeguses olukorras veel paremat olla?

Nali naljaks, aga eks seal mingi iva on olemas. Kui suudad oma pööningul kummitavate tontidega toime tulla, tekib ootamatult värsket õhku ja vaba ruumi uute ägedamate asjade jaoks. Ja kuna mõtted saavad selgemaks, eneses kahtlemine pole nii mastaapne, siis muidugi jooksevad ka teised eluvaldkonnad rööpasse. Teoorias töötab küll.

Võtsin kohe ühe lisamärkmiku kasutusse, et jooksvalt mõtteid üles kirjutada, 11 lk on juba täis kritseldatud.

Esimesele lehele kritseldasin protsessijoonise, mismoodi ärevus pihta hakkab ning mis üldse toimub minus, kui asi käima läheb. Ei tule ilmselt kellelegi siin üllatusena, et ma ise ju krutin pinget oma mõtetega ja see võibki paanikahooni välja viia. Aga et see ikka päris selgeks saaks, siis peaks jupikestena asja ka üles joonistama.

Mingi asi päästab kogu protsessi valla. Näiteks üks suurimaid minu puhul on väsimustunne. Kohe, kui ma selle endas avastan, tuleb hunnik mõtteid, kuidas ma olen nii väsinud ja nüüd juhtub see ja teine ja kolmas ja isver kui halb ikka on olla. Muidugi ma krutin ennast ju üles praegu, mille peale alarmsüsteem ajus otsustab, et nüüd peab suraka adrenaliini verre laskma, et oleks ikka jaksu koledusega võidelda. See omakorda toob esile mitmeid huvitavaid füüsilisi sümptomeid. Kuidas kellelgi, minul lööb alustuseks nina kinni ja kõhus hakkab õudsalt keerama. Paljudel tuleb hoopis lämbumistunne peale, hakkab süda kloppima või veel midagi põnevamat. Ja kui juba selline "mõnus" enesetunne on saavutatud, siis tuleb jälle alarmsüsteem appi, annab märku, et kehast on leitud nüüd sellised ja sellised uued olukorrad, mille peale tulevad uued vägevad mõtted stiilis, miks see jama jälle minuga pihta hakkab; ma ei saa sellest nõiaringist kunagi välja; jälle on mitu tundi mu elust sisustatud selle õudusega; kas kunagi ometi hea ka võiks olla jne. Sõbralik aju märkab, et aeg on taas appi tulla, see lõviga võitlus ei lähe üldse nii hästi kui tahaks ja lükkab uue portsu adrenaliini organismi. Edasi uued sümptomid, veel suuremad ja vägevamad, mis päästavad valla järgmise mõttelõnga ja nii ta lähebki kuni paanikani välja.

Jube lihtne. Väga arusaadav. Tõsiselt inimlik. Alateadvus tahab ju head, aga välja kukub nagu ikka. Ja suuresti just selle pärast, et iga väiksem muutus tundub praegusel hetkel lõvirünnakuna. Ehk siis valehäire!

Panin kirja terve hunniku erinevaid päästikuid, mis mul ärevust esile kutsuvad. Väsimuse- ja näljatundest kuni teatud situatsioonideni. Isegi üks inimene sattus nimekirja, kellega suhtlemine mind täiesti endast välja viib (õnneks mitte kogu aeg, aga üsna tihti). Praegu on seal kümmekond suuremat asja, kuid ega see nimekiri pole lõplik. Nüüd selle nädala jooksul peaksingi selle nimekirjaga tööd tegema. Märkama, mis on need aktivaatorid ja kirja sinna panema.

Nimekiri koos, siis iga triggeri pihta tuleb teha eraldi nupuke, kus alustuseks võib läbi mõelda, mis on see praegune käitumismuster ja mõttelõng, mis selle konkreetse päästiku peale käima läheb. Selle alusel on hea kirja panna järgmised 5 asja:

1) KIRJELDUS - Mis juhtus? Miks see päästis mu ärevuse valla? Mul näiteks tuleb külmetusega ärevus, põhjus jube lihtne. Minu organism reageerib ohuolukorrale nina kinniminemise ja kõhulahtisusega. Kui nüüd aga on seedehäire või niisama nohu, siis ega aju jaoks vahet pole, millest see tingitud on, tema võtab ikka seda kui tohutut signaali, et nüüd on tarvis püssita jahile minna!
2) SÕBRALIK LÄHENEMINE - Selle asemel, et ennast nüüd tavapärasel moel maha hakata materdama, kujuta ette, mida sa samas olukorras olevale sõbrale ütleksid ja ütle seda endale. St pane kirja!
3) AKTSEPTEERIMINE, OLUKORRAGA LEPPIMINE - Misiganes nüüd juhtub, see on okei. St jah, mul on kehva olla, on need ja need tunded, tahaks ehk tervet maailma täis ka oksendada, aga see kõik on OKEI, tuleb ette! Geert soovitab seda võtta kui vooluga kaasaminemist. Kui oled suure vooluga jõkke kukkunud, siis pole mõtet vastu voolu täiega siblima kukkuda, vaid pigem katsuda hoida pea vee peal ja vaadata, kuhu vool meid viib. Võib juhtuda, et uhab otse kaldale välja! Pealegi, sa ei hakka surema, seda asja tunned sa selle pärast, et su keha on käivitanud sinu kaitseks põgene-või-võitle missiooni!
4) NALI, KEERA ÜLE VINDI! - Ilmselt kõige keerulisem, aga nüüd peaks kaasama veidi naeruvääristamist. Jah, on ilgelt halb olla siin kinos praegu, aga mõtle kui uhke oksepidu siit võiks tulla. Oksendan kõikide eesistujate kuklad täis. Ma pole küll mitu aega vorsti söönud, ei tea, kas see lugu vastab tõele, et isegi kui kaks nädalat ainult pannaputru sööd, siis välja oksendad ikka lastevorsti? Selle tädi soengusse sobiks vorstitükid nii suurepäraselt. Absurdikuubik, aga juba hakkas parem, eks? Nali ja naer annavad kehale signaali, et oht on möödas, rohkem pole vaja adrenaliini peale pritsida. Ja nüüd hakkab rahunemine.
5) KASUTA OMA KEHA! - Kui see adrenaliin on sinusse juba lahti lastud, siis on tarvis see energiapurtsakas võimalikult kiiresti ära kulutada, ega enne rahunemist ei tule. Nii et karga aga püsti, hakka tantsima, laulma, tee kukerpalli või mida iganes füüsilist vabastavat. Juurde võib praktiseerida ka rahustavat ruuthingamist või ennast fantaseerida kuhugi mõnusasse rahulikku kohta.

Kirjuta iga oma päästik selliselt lahti. Kui järgmine hoog peale tuleb, võta tagataskust vastav märkmepaber ja vaata, mis juhtub. Julgen arvata, et väga midagi ei juhtu, peale selle, et olukorraga on oluliselt lihtsam toime tulla.

Harjuta neid 5-punkti-lahtikirjutusi IGA PÄEV ja nii paar nädalat! Kui olukorda ennast käes pole, siis vähemalt kujuta ette, kuidas sa käituksid.

* * *

Võrreldes kõige eelnevaga pole siin midagi väga uut. Varem on ehk pidanud asju rohkem positiivsesse võtmesse kirjutama, aga siin soovitatakse pigem endale sõbrana läheneda. Poteito-potaato, ütleks mina. Igatepidi tuleb endaga hell olla, mitte hakata piitsutama. Adrenaliini füüsiline väljaelamine on uus aspekt, mis jällegi on tegelikult igatepidi loogiline. 

Ma proovin. Kaotada pole midagi. Aga võita terve rahulik maailm!

Hoian kursis!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kust see kõik alguse sai?

See oli ligi kuus aastat tagasi, kui ma tegin läbi oma esimese paanikahoo. Mingit diagnoosi pole mulle pandud, seega meditsiinilises mõttes...