Ma olen viimase paari nädalaga täiesti üle pingutanud. Üritan igat tekkivat mõtet kohe lahkama hakata ja igale emotsioonile mingit lugu taha kirjutada. Praktiliselt iga päev olen proovinud keskenduda ärevustundele, seda harjutustega uuesti esile kutsunud ning proovinud seda tasandada.
AGA võta nüüd kasvõi kauss vett, kui seda kogu aeg segada ja kloppida ja loksutada, siis see vesi on päris tormine. Kui nüüd veel rohkem loksutada, siis ta hakkab veel rohkem üle ääre käima. Ehk oleks nutikas veidike vahet pidada ning lainetel vaibuda lasta?
Ärevusnivoo on jah selline huvitav asi, et kui ta on kõrgel, siis ega ta naljalt alla ei lähe. Nüüd järjest mingeid asju üles ajades ja haavu lahti kakkudes läheb see kõik veel rohkem vahtu ja tundelisemaks, tuleb lasta veidike taheneda enne edasiminekut. Või kui on hädasti vaja tegeleda millegagi, siis leida teised asjad, teised nurgad lihvimiseks, mitte keskenduda sellele ühele ÄREVUSELE! Olge minust nutikamad!
Ega see nivoo ju väga lihtsalt alla ka ei lähe. Reede õhtul võtsin pool tabletti rahustitki, sest olemine läks täiesti võimatuks. Jeebus, kui hea ja rahulik järsku oli. Aga siis hakkas teisipidi rullima, ei osanud enam rahulikult paigal olla, see tekitas ebamugavustunnet. Kuidas on nii, et aju ei genereeri ja ei lahkagi kogu aeg?
Pea meeles, pole vaja muretseda asjade pärast, mida me muuta ei saa! See on mõttetu närvikulu ja ei anna mitte midagi tagasi! Milleks siis ennast vaevata? Jap, mul on veel pikk tee minna...
AGA võta nüüd kasvõi kauss vett, kui seda kogu aeg segada ja kloppida ja loksutada, siis see vesi on päris tormine. Kui nüüd veel rohkem loksutada, siis ta hakkab veel rohkem üle ääre käima. Ehk oleks nutikas veidike vahet pidada ning lainetel vaibuda lasta?
Ärevusnivoo on jah selline huvitav asi, et kui ta on kõrgel, siis ega ta naljalt alla ei lähe. Nüüd järjest mingeid asju üles ajades ja haavu lahti kakkudes läheb see kõik veel rohkem vahtu ja tundelisemaks, tuleb lasta veidike taheneda enne edasiminekut. Või kui on hädasti vaja tegeleda millegagi, siis leida teised asjad, teised nurgad lihvimiseks, mitte keskenduda sellele ühele ÄREVUSELE! Olge minust nutikamad!
Ega see nivoo ju väga lihtsalt alla ka ei lähe. Reede õhtul võtsin pool tabletti rahustitki, sest olemine läks täiesti võimatuks. Jeebus, kui hea ja rahulik järsku oli. Aga siis hakkas teisipidi rullima, ei osanud enam rahulikult paigal olla, see tekitas ebamugavustunnet. Kuidas on nii, et aju ei genereeri ja ei lahkagi kogu aeg?
Pea meeles, pole vaja muretseda asjade pärast, mida me muuta ei saa! See on mõttetu närvikulu ja ei anna mitte midagi tagasi! Milleks siis ennast vaevata? Jap, mul on veel pikk tee minna...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar