Kuidas elada õnnelikult?

  

Kõik juhtub täpselt siis kui vaja. Eile jagati mulle ühte intervjuud möödunudaastaselt InvesteerimisFestivalilt, kus Alar Ojastu avab õnnelikkuse teemat. Täiesti asine kuulamine, mis tekitas minus palju erinevaid mõttevälgatusi!

Esimese asjana ma ütleks, et Alar jääb liiga üldiseks oma soovitusega hetke märgata. Esimese asjana on muidugi tarvis selgeks saada pisasjade taasavastamine, enne ei saa siit edasi minnagi. Kuna üks emotsioon kestab kuni 90 sekundit, siis on ka ilmselge soovitus tekkinud tundel lasta lõpuni olla ning selle pinnalt alles edasi liikuda. Nüüd aga kahvlikoht. See inimene, kes kõiges ainult halba ja ohtusid näeb, tal on ikka ülikeeruline lihtsat libikalendugi nautida. Nii et võtaks siit veel sammu tagasi, õpi ära tundma ilusaid ja häid asju, ka pisikesi! Ka halvas olukorras! Ja naudi neid! Nüüd ma olen küll temaga nõus!

Ja muidugi ei tasu ülemäära nõudlik enda suunas olla! Alar on endale ilmselgelt retsid nõudmised esitanud, ega ta muidu sellest ärevusest nii palju ei vatraks. Kui ta on igast psühhedeelseid rännakuid ja sissevaatamisi harrastanud ja pole suutnud endaga ikka rahu teha, siis on veits kahju tast. Ta on läbi teinud kuhjaga asju, kuid miks ta pole neid oma ellu ka tulemuslikult rakendanud? Kogu see ärevusteema on ju puhas hirm sisemistele ootustele mittevastavuse osas. Paljud neist on alateadlikud väärtused, mis on ajas omandatud ja ongi keeruline ümber neid ehitada. Selleks ongi erinevad rännakud ning kogemused, et vanadele kogemustele julgelt otsa vaadata ning need enda jaoks ära lahendada ning minna lasta. Iga päev ärev olla... Isegi mina olen suutnud pooled päevad vähemalt mõnusaks saada ja ma pole psühhedeelsete aineteni veel jõudnudki!

Muidugi alati on variant, et härra ei tahagi ärevusest vabaneda. See on tema kaitsemehhanism ning aitab tal edasi elada. Tuleb välja, et mitmed ärevad inimesed ei olegi valmis oma ärevushoogudest lahti laskma, sest see on käegakatsutav reaalsus, aga ees on tundmatus, millesse polda valmis veel minema.

Nagu Anxiety Guy ütleb, siis ärevusest lahtisaamiseks on vaja esmalt seal kõige pimedamas augus ära käia ja alles siis ollakse valmis ärevusest lahti ütlema. Tema teine huvitav väljaütlemine, mis mind väga puudutas, et iga muutus tulebki valusalt ja raskelt. Seda siis ka ärevuse puhul. Kui alustad endaga tööd, siis mõned päevad võivad tunduda oluliselt hullemad kui varem. Aga see on pigem hea märk, sest alateadvus otsib uusi võimalusi olukorda lahendada ning praegusel hetkel vallandub segadus, sest vana muster on käest ära võetud ja uut pole veel kätte saadud.

Loen praegu ta raamatut ärevuse ületamisest. Päris lõpuni jõudnud pole, mingit tohutult suurt avastust ka pole, pigem kinnitussõnad, et asjad, mida olen enda jaoks erinevatest programmidest üles noppinud, on õiged! Rännak kui oma minevikuga rahusõlmimine on üks võtmesõnadest. Ta nimetab seda küll ümberraamimiseks, kuid kuna ma enne Brandoni rännakumeetodi otsa sattusin, siis jääb see. Sisuliselt on nad väga sarnased.

Muidugi toob ta välja automaatsed negatiivsed mõtted - sõnasta need ümber ja saa neist lahti! Igas asjas millegi väärtusliku või hea äratundmise oskuse arendamise tähtsust mainib. Erinevad hingamisharjutused sh ka puhastav hingamine, kus heaga täidetakse terve keha ja väljahingates liigub kogu saast prügimäele. Ning muidugi ülemäära jaburad nõudmised iseendale. Eks loen edasi, kuid midagi väga paukupanevat tuleb, siis anna teada. Huvitav on veel see, et kui terve suur osa ärevusest kõnelejatest ütlevad, et ärevusest ei saagi mitte kunagi enam lahti, siis see tüüp teatab resoluutselt, et kõik on võimalik. Tee ainult ära. Ka mina jagan seda mõttekäiku, sest oli ju elu enne ärevust, kuidas seda siis peale ärevust enam ei saa olla? Murrad jalaluu, siis on päris hea võimalus ju, et üks moment saad sa vana elustiili juurde tagasi tulla....

Kuidas jääda iseendaks? Või hoopis leida ennast?

Peatage maailm, ma tahan maha minna! Kui palju kordi olen ma jälginud ümberringi toimuvat ning küsinud, kas see on päriselt või tegemist õudusfilmiga? Tegelikult ega väga vahet polegi. Oluline on ise ennast mitte lasta üles kütta, säilitada mingisugunegi mõttevaikus ning lihtsalt asjadega kaasa kulgeda. Midagi enamat meil ju teha pole!

Tahtsingi jagada ühte 21-päeva programmi, kus iga päev veerand tundi õpetatakse oma hüplevate mõtete ning ülekeevate emotsioonidega toime tulema. Isegi kui mediteerimisest midagi ei pea, siis soovitaksin need harjutused läbi teha just selle mõttega, et omandada võtteid hapumateks aegadeks. Ma ei kujuta ette, kui minusugusel äreval inimesel poleks tagataskus pisikest tarkust, kuidas tsentrifuugivaid mõtteid vaigistada või emotsioonide tulva üle elada. Lisaks on see hea puhkus ajule ning lõdvestab kogu keha. Praegusel pingelisel ajal väga väärtuslikud asjad!

Brandon Bays'i 21-päevane tervenemisele suunatud sari (TASUTA!): 
https://events.thejourney.com/reach-out-21-meditations/

Kes eelistab kohalikku keelt, siis tublimad on tõlgitud audiod siia laadinud:
https://soundcloud.com/user-820626403/

Palju olukordi, sama emotsioon!

Huhh, lahe lugemine oli see Rännak! Brandon on üks äge tädi. Kuigi jaa, mingid kohad filtreerisin lihtsalt enda jaoks välja. Ameeriklased on ameeriklased ja nende kultuurieripärad lihtsalt on sellised noh... Teistsugused. Aga kui see jumalateema ja üdini kommuunile pühendumine kõrvale jätta, siis tema seiklus oli ikka väga huvitav lugemine. Kuidas avastada uusi asju?

Ilmselt avaldas see raamat mulle nii suurt muljet ka äratundmise mõttes. Nii palju olen ma enda jaoks suutnud aru saada, et traumad on need, mis meid lõhuvad ja kummitama jäävad. Aga kuidas neist jagu saada, seda ma ei tea(dnud). Teine asi, mis tundub hästi vale, allasurumine-ignoreerimine. Selle asemel lähed hoopis peegli ette ja kiidad ennast taevasse? No kui enesehinnang on olematu, siis enese haip ei tööta väga. Korraks ehk on hea olla, seda kuni järgmise põrmustava kommentaarini. Sisu on ju mäda ja juurdunud arusaamad ei kao niisama kuhugi.

Mul on kodus viimased aasta+ ühistuga ilge asjaajamine. Katus lekib ja midagi ei tehta. Teisipäeval tegin järjekordse kõne sel teemal ja kui ühistu esimees lihtsalt kommenteeris, et noh, elage nii edasi nagu te siiani olete elanud, siis tundsin, kuidas hingetoru krimpsu tõmbus ning pisarad hakkasid iseenesest voolama. Käed tahtsid ka ära kukkuda suurest saamatusest ja oskamatusest midagi teha. See tunne jäigi mind saatma.

Neljapäeval tuli kolleeg ülihästi lõhnava kohviga mu laua juurde ja ma ei suutnud vastu panna. No mis see kell 11 hommikul üks kohvi ära ei ole? Assa pauk. Ülejäänud päeva võitlesin ma pahaollahi ja ärevushäirega. Kõige taustal see teisipäeva õhtul saadud hingetorus kraapiv tunne. Õhtul koju jõudes võtsin ette füüsilise rännaku harjutuse, sest ma pidin sellest lahti saama!

Harjutus võttis mul poolteist tundi! Ma ei tea, miks nii kaua, tundus pigem nagu 20 minutit, aga ootamatult oli kell järsku öö. Ma keskendusin päevi vaevanud vastikule kraapivale tundele. Sõiduk, mis mind "õigesse" kohta pidi viima, tegi oma tööd hästi. Aga no seal ei paistnud küll mitte midagi. Palusin siis mentoril ukse teha järgmisesse organisse. Magu. Siin ei olnud ka midagi ülemäära veidrat. Igal juhul polnud see koht, mida otsisin. Aga siis tuli mõte maksa külastada. Jackpot.

Veidra kujundiga oli see minu kujuteldav maks. Ühelt poolt nagu ümarate võlvidega kõrge ruum, aga  samas oli kohe üleminek kitsaks pimedaks nurgakeseks. Läksin seda nurka uurima, sest ilmselgelt asus häda siin. Vanaisa matus, mis toimus aastate eest. Ma isegi ei mäletanud seda sündmust enam. Ilmselt olin lihtsalt ära blokeerinud, sest see oli igatepidi vastik kogemus. Ühelt poolt kalli inimese kaotus, teisalt aga see intsident, mis seal aset leidis...

Kirstumatus. Peale ametlikku osa tuli kaastunde avaldamine. Kirstu ümber seisid lähemad sugulased nagu lesk, lapsed, lapselapsed sh mina. Muidugi tuli matusele ka kadunud vanaisa õde oma lähedastega. Ja nad lihtsalt sättisid ennast kirstu kõrvale aukohale seisma meist üldse välja tegemata. Ei mingit kaastunnet, nad isegi ei vaadanud meie poole. Ja see läks mulle nii hinge! Kui on igapäevaelu, siis teid pole kuskil, aga kui tulevad matused, siis olete ainukesed ja kõige tähtsamad ning peale teie ei oma keegi tähtsust. Ma suure vihaga võtsin kaasatundjate saba lõppu ja käisin surusin neil igaühel kätt samas neile silma puurides lootes pilgu tapvale jõule. SEESAMA TUNNE!!! See tähtsusetus, see väiksus, trots, viha ja saamatus midagi ära teha...

Kuidas on võimalik, et nii erinevad olukorrad ja sama emotsioon? Pisike mõttetu tegelane, kes on teiste lükata-tõmmata või üldse mööda vaadata, samas rõhub kaotus ja murekoorem räigelt selga ning ootad natukenegi lohutust ja abi...

Täna enam ei kraabi. Pole ühtegi hoogu ka peale tulnud. Ärevus tundub ka kontrolli all olevat... Saa siis aru...

Teekond

Ei ole vaja üldse muretseda, ma olen veel täiesti elus. Päevadetagune tagasilöök lõi korralikult rivist välja ja tegi olemise päris hõredaks veel mitmeks päevaks. Eile hommikulgi tundsin kerget vibratsiooni, aga kaunis ilm ja päev värskes õhus tegid õhtuks olemise väga mõnusaks. Ja täna õnneks on seesama mull olemine täiesti olemas. Nii et jaa, täitsa okidoki.

Päris niisama ise see mull pole ka tagasi tulnud. Raamat on läbi loetud ja harjutused tehtud, kuid füüsilise rännaku protsessi tegin paar päeva tagasi uuesti. Ja lisaks õhtul magama minnes üks mõtterännak mälestustesse, kus lihtsalt proovisin lõkkeõhtu stiilis esilekerkivaid meenutusi läbi teha. Ma usun, et see kõik on mulli tekitamisele korralikult kaasa aidanud. Aga ei tohi unustada, et tuleb kehale ka aega anda terveneda. Üle öö ei juhtu midagi!

Kuna see tunneli-raamat tekitas minus päris korraliku huvi nende kahe autori vastu ja lisaks on Brandon Bays'i raamat "The Journey" täiesti vabalt saadaval, siis võtsin selle ette. Mingeid ootusi mul raamatule pole, aga jube põnev on tädi kogemusi vähi minetamisel ja teiste abistamisel lugeda. Äkki olekski pidanud esmalt selle raamatu ette võtma ja siis tunneli-raamatut oma harjutustega proovima. Hea, et üldse leidsin need teosed. Väga palju on uusi mõtteid ja perspektiive andnud.

Ühes olen ma küll päri, igaühe tervenemise teekond on hästi individuaalne. On võimalik kasutada samu võtteid ja vahendeid, kuid kogemused on väga erinevad. Mu lootus on laes ja ma väga tahan uskuda, et mu müürid ja takistused on peatselt ületatud. Ja seda igaveseks!

Valgus tunneli lõpus: harjutus nr 11

Kui eelmist harjutust ma ootasin, siis selle kohta ei osanud ma midagi arvata. Aga kuna tegu ühe lühema harjutusega ja tundus rohkem selline "varasema kinnitamine", siis ega vastu ka ei hakanud vaidlema.

Üheteistkümnes harjutus: ümbersõnastamise 6 astet
Lugemiseks: The Six-Step Reframe
Kuulamiseks: Excercise 11: The Six-Step Reframe

Ookei. Millekski päris selliseks ma valmis ei olnud. Ma olen varem korduvalt täheldanud, et minus elaks nagu kaks mina, üks on see teadlik, mida ma tajun suhteliselt hästi ja siis on see keegi teine, kes on nii isepäine, et ma ei saa üldse aru, mis ta eesmärgid on. Muidugi pole võimatu, et tegemist on skisofreenia erijuhuga ja neid alter-egosid on minus rohkem, mis peaks muidugi kõik kellukesed tilisema panema ja kohe hullarisse ennast sisse laskma kirjutada. Ootamatu oli see, et siin harjutuses pöördubki autor selle kontrollimatu isepäise tegelase poole, kellega suhtlemine minu jaoks siiani päris puudutamata maa on olnud. Ja palutakse sellel alateadvusel (nimetagem seda siis nii) valida alternatiivseid käitumismustreid sarnase "ähvardava" olukorra lahendamiseks. Minu puhul siis hetked, mis hoogusid tekitavad. Ja siis kutsutakse veel teisigi sisemisi minasid sama asja tegema ning välja valima veelgi alternatiivseid lahendusi, mis sobiks neile kõigile. Ja lõpuks mängitakse need veel tulevikuolukordades läbi ka.

Ma ei tea, kas seda uskuda või mitte. Üllatav oli. Valetaksin, kui ütleksin, et teatav skeptitsism minu sees pead ei tõstnud. Aga samas enesetunnet peale tehtud harjutust hinnates ütleksin ma, et midagi juhtus siiski. Minu peas on piirkonnad, üks neist pealae taga osas, teine  umbes selles kohas, kus visuaalselt võiks selgroog pealuuga kokku saada ja need kihelevad. Tahaks nagu sügada neid kohti, aga näppe oma pealuu sisse ma ju pistma ei hakka.

No põnev igastahes. Jään huviga ootama neid alternatiivlahendusi sarnase olukorra kättejõudmisel, sest mina neid ju ei valinud. Valis see isepäine mina, kes ei anna kellelegi kunagi aru. Seega ei tea ma ka, mis sellest gemüüsest välja võiks tulla. Aga hoian kursis!

Valgus tunneli lõpus: Harjutus nr 10

Ma ootasin seda päeva, et saaksin just selle ülesande ette võtta. Olin juba varasemalt märganud, et mõte kisub parim-halvim skaalal olukorrale hinnanguid andma ning ma väga ootasin, et seda nüüd päriselt ka harjutusena läbi teha. Kuigi ma pean ütlema, et ma sutsuke pettusin.

Kümnes harjutus: parim-halvim
Lugemiseks: The Worst-Best Journey Process
Kuulamiseks: Excercise 10: The Worst-Best Journey Process

See on rets harjutus. Võtab julgelt tunni või rohkemgi ja raudselt saab pisardada. Ja näpp pidi mul pidevalt stop-nupul olema, sest kõik need sammud võtsid lihtsalt aega. Võtad ette olukorra ja hakkad kiht kihi haaval lahti koorima kõige hullemat olukorda. Ma jõudsin ringiga samasse kohta tagasi ja lõpuks tõdesin, et tegelikult ei saagi enam oluliselt hullemaks minna, just emotsionaalses mõttes. Füüsilises maailmas muidugi saab veel kõike juhtuda, aga arvestades mu meeleoluseisundit ja minnalaskmisi, siis avastasin (kuigi ma varemalt olin seda kahtlustanud), et ma olen kõigele täiesti käega löönud. Huvitav iseenesest, sest nii must-valgelt pole ma sellise järelduseni varem kunagi jõudnud. Mis saab siit paremaks minna? No ei pea just ajuhiiglane olema, et ilmselgelt suht kõik :) Muidugi peab veidike soola ka siia mannavahu sisse riputama, enne oleks vaja aru saada, mis on see lõppeesmärk, kuhu üldse pürgida. Õnneks ei pea nii sügavaid asju hetkel lahkama.

Ülesande ülesehitus on suhteliselt sarnane varasematele, üks osa on lõkkeõhtul, kuhu kutsud kokku kõik need tegelased, kes tunduvad kuidagipidi kutsutud. Katsusin võimalikult vabalt lasta mõtetel lennata ja kui ma enne harjutust olin mõtteid mõlgutanud, et raudselt on keegi lapsevanem või eks-mees seal vestlusringis, siis üllatus oli suur, kui vastu vaatas hoopis vanaisa ja tema kõrval naabrinaine. Veidike ajas muigele ka, sest no mida mul küll nendega lahendama on? Alustad siis vestlusega ja vaata aga vaata, juttu jätkub kauemaks. Muudkui koorub ja koorub ja koorub ja üks hetk olen nagu nuiaga pähe saanud. Nüüd ma saan aru küll, kust ja miks ma ennast nii tõrjutuna tunnen. Või miks mul on jube keeruline kelleltki abi paluda, sest sisehääl taob kuklasse, et ise peab hakkama saama. Võttis kohe sõnatuks. Väga sügav rännak. Lahedaks tegi selle tripi minu jaoks just see, et ei koorunud ainult hädade algpõhjused välja, vaid tuli ka väga kifte ja eluks vajalikke soovitusi meelde, mis mind on elus palju aidanud. Ma mäletan seda hetke väga selgelt, kui ma ülikooliõpingute kolmanda kursuse keskel sattusin vanaisaga jutlema ja ta küsis mult suureks üllatuseks, kuidas mul läheb. Kuna ta kunagi ei olnud minu tegemistest huvitunud, siis see tabas mind ootamatult ning vastasin ka täiesti ausalt, et ma enam ei jaksa, kaalun poolelijätmist. Ta ütles mulle ühe lause: "Sa ei pea olema parim, tee see lihtsalt ära." Poleks arvanudki, aga kuidagi esimest korda mõistsin, et ei pea endast alati parimat andma. Teine kord on okei mingid asjad ka lihtsalt ära teha. Või leppidagi sellega, et see on sel hetkel minu parim. Perfektsionist minus sai jalaga munadesse. See on vägev hetk, kui päriselt ka tõdemus ebatäiuslikkusest kohale jõuab.

Harjutuse lõpuks olin ma paar päris korralikku sasipundart endas lahti harutanud ning jõudnud teatava sisemise leppimise ja rahuni. Andestamine on siuke too much kontseptsioon minu jaoks. Kirikus andestatakse. Minu arusaam taandub mõistmise ja aktsepteerimiseni ning kui ongi valesti käitutud, siis on see teema selgeks räägitud ning saavutatud teineteise MÕISTMINE. Aga äkki see ongi andestus?

Õhtul hambaid pesema minnes olin kohe ootel, kuidas mu keha nüüd reageerib. Enamasti hakkas ärevus vaikselt ennast kerima ning kuum-külm üle kere vaheldumisi käima just sellest hetkest. Terve hambapesu ei juhtunud midagi. Läksin voodisse, keerasin külje ja tunnen, et jee, siit see tuleb. Ja kadus ära... Kõik. Läinud. Wow.  Magasin sel ööl väga hästi.

Tegin seda harjutust 7 päeva tagasi. Peale seda olen toimetanud ärevuseta. Väga hea tunne on! Ja meeleolu on samuti hoopis parem.

Valgus tunneli lõpus: harjutused nr 8 ja nr 9

Sel korral tuleb kaks harjutust korraga. Põhjus lihtne, tarvis on tugevat emotsiooni, mida manatakse kaheksanda harjutusega võluväel esile. Kui emotsioon, mille pealt edasi minna, on juba olemas, siis võib kohe järgmise juurde hüpata. Kui on aga kahtlusi, siis ega see kaheksanda läbitegemine ka halba ei tee. Või vähemalt alustada kuniks raputav tunne on välja meelitatud.

See on kõige pikem ja minu jaoks ka kõige kurnavam harjutus üldse. Kui ma kõiki teisi meditatsioone olen siin järjest teist korda läbi teinud, siis täna seda kirja pannes ma pole veel valmis seda tunnetekarusselli uuesti läbi tegema. Ehk siis minu soovitus, leidke endale julgelt paar tundi isiklikku privaatset aega ning võtke need harjutused ette puhanuna, sest järgnev retk võtab korralikult läbi.

Asja iva on täiel määral oma tunded läbi elada ja neil minna lasta. Siin räägitakse ka oma põhiolemuse leidmisest, aga ma pole nii vaimne inimene, et sellistesse asjadesse niimoodi uskuda. Ma ütleks, et pigem laseme need kinnihoitud emotsioonid minna ja läbi selle laseme päris endal vabalt välja tulla. (Aga äkki need kaks ongi samad asjad, lihtsalt teises sõnastuses?)

Kaheksas harjutus: emotsiooni leidmine
Lugemiseks: The Gentle Welcome Process and The Emotional Journey Process
Kuulamiseks: Excercise 8: The Gentle Welcome Process 

Lühike ja lihtne nupuke, mis aitab suurt emotsiooni tuvastada. Kohe kui see käes, võib järgmise harjutuse juurde minna.

Üheksas harjutus: emotsionaalne rännak
Lugemiseks: The Emotional Journey Process
Kuulamiseks: Excercise 9: The Emotional Journey Process

Sissejuhatuseks tuleb võtta oma suur emotsioon. Minu puhul on selleks siis ärevus, mida ma tean tundma ja kesta laskma. Päris huvitav on kunstlikult endale paanikahoogu peale kutsuda. Ma alguses arvasin, et saab keeruline olema, aga tegelikult tuli see ootamatult lihtsalt. Tunnetad seda hõõgumist oma kõhus ja sealt hakkab vaikselt rullima kuni katus sõidab. Ja siis küsib kõrvaklappides mees, et mida sa veel tunned peale selle? Hirmu. Tunne seda tunnet. Ja mis on selle tunde all? Ja siit tulid järjest kõik deprekale viitavad emotsioonid üksindusest, alaväärsusest, ebaõnnestumisest ja veel mitmest ebameeldivast asjast. Ühesõnaga kõik vastikud asjad sai ükshaaval läbi tunnetatud. Öäkk! Ja siis sai tunded otsa, ei tulnudki enam midagi ja välja tuli sinakas-lillakas valgus.

Järgmisena traditsiooniline lõkketuli. Sel korral tuleb sinu noorema mina kõrvale kutsuda konkreetselt esilekutsutud emotsiooniga seotud inimesed. Kohal on muidugi ka mentor, kes vajadusel ütleb oma targa sõna vahele ja üldse hoiab asju kontrolli all. Läbi tehakse vestlused kõikide külalistega. Mul oli neid kuidagi ootamatult palju. Poleks arvanudki, et nii paljud inimesed on minus nii palju halbu emotsioone tekitanud. Eks see ka oli üks põhjus, miks mu retk nii kurnavaks osutus, kõikide nendega oli vaja ju rääkida ning KÕIK südamelt ära öelda. Nemad said muidugi vastata ka.

Jeebus. Olge valmis vahepeal korralikke nutumaratone tegema. See on karm!

Ja siis tuleb kord mälestuste lahkamiseks. Ükshaaval tuleb hakata ette manama mälestusi, mis tekitavad negatiivseid emotsioone, kus tunned ennast alavääristatuna või hoopis hakkad ennast lukustama... KÕIK need asjad tuleb uuesti läbi teha, et siis mentoriga pärast analüüsida, millised omadused või oskused oleksid abiks olnud olukorra positiivsel lahendamisel. Voilaa tekivad kohe ka nimetatud ressursid õhupallides, mis tuleb muidugi taas nooremal sinul sisse hingata ning uuesti kõik need olukorrad läbi teha ning vaadata, kuidas asjad sel korral välja mängivad. Muidugi on tulemus oluliselt parem!

Kui inimesed on läbi käidud, mälestused ümber mängitud, tuleb ette võtta enese puhastamine. Esmalt tuleb üles lugeda uskumused, ideed, mõtted ja kõik muu selline, mis kuidagi pidurdavad meid või isegi jõu ära võtavad. Minu parimad palad: naised ongi nõrgad, ma ei saa millegagi hakkama, ma olen kole, pole rumalamat inimest kui mina, suudan kõik ainult ära rikkuda, keegi mind ei armasta, keegi mind ei vaja, maailm oleks ilma minuta parem paik, olen teistele ainult koormaks jne. Ma ei hakka seda nonsenssi siia kõike kirja panema, algus annab hea indikatsiooni millist jampsi me tegelikult endaga kaasas kanname ja mida me mingil imelikul põhjusel ka kipume uskuma. Nagu mingi tätokas, mis niisama ära ka ei lähe.

Mentor tuleb aga nüüd päeva päästma. Tema ülesanne on see jama nüüd DNA-koodist välja pesta. Misiganes meetod töötab. Võib proovida pestes, kiiritades, valgustades, tulega vms. Oluline on, et toimuks süvapuhastus. Puhas leht aga vajab täitmist, taas saab mentor tööd. Tema soovitusel tulevad positiivselt sõnastatud uued uskumused ja mõtted, mida ta kohe ka sinnasamasse rakumembraani saab toppida.

Katsumus pole veel läbi. Uus struktuur tahab läbitestimist saada. Selleks sobivad hästi tulevikusituatsioonid, kus uued uskumused kohe proovile pannakse. No mida siin ikka testida, kui sul pole ennastkahjustavaid ja allaheitlikke mõtteid, siis on olukorra neutraalne või isegi positiivne tulemus suht garanteeritud.

Hmmz, kui ma nüüd hakkan järele mõtlema, siis ega ma viimasel ajal pole ennast ja oma tegemisi mõtteis maha enam teinud. Kas võib olla, et need negatiivsed uskumused saidki päriselt uute ja parematega asendatud?

Igal juhul on see kogemus olnud väga tervendav. Ma mõistan teatud asju endas hoopis paremini ja teiste asjadega olen suutnud rahu sõlmida. Mis ju ilmselt ongi suurem eesmärk.

Täna on viies päev ilma igasuguse ärevuseta.
Esimese harjutuse sellest raamatust tegin täpselt 2 nädalat tagasi teisipäeval.
Enesetunne on helge ja harjumatult kerge. Küll aga magada tahaks kogu aeg. Magades pidigi keha kõige paremini paranema ;)

Valgus tunneli lõpus: harjutus nr 7 - murdepunkt!

Ma ütleks, et see on harjutus, mis minu jaoks ka päriselt muutuse tõi. Olen siin paaris postis maininud ka, et ärevus hakkas just tuure üles tõmbama ja siis kukkus kolaki maha. Kui uuesti hakkas tulema, siis sama lugu, lihtsalt sai läbi. Mul on kuri kahtlus, et ma suutsin oma keha ümber programmeerida teatud kindlas olukorras hoopis teistmoodi käituma. Või vähemalt selle ülesandega ma reaalselt tundsin vahet eelnevaga ning kõik, mis tuli juba hiljem, aitas uuele olemisele ainult hoogu juurde anda.

Peaks veel lisama, et täna on neljas päev ilma igasuguse ärevuseta. Null. Nada. Vsjoo. Üks hetk eile oli tunne, et nooh, kas nii kauaks siis jaguski, aga see oli pärast kahte suurt piimakohvi (kofeiinivaba!) sissekaanimist ja magu lihtsalt tõrkus mõnda aega äkilise üleujutuse peale. Eks ma hoian kursis, kauaks seda rõõmu ka jagub.

Seitsmes harjutus: füüsiline rännak
Lugemiseks: The Physical Journey Process
Kuulamiseks: Excercise 7: The Physical Journey Process

Täna läksime juba suuremast trepist alla otse enese sügavusse, kust ühest uksest läbi minnes ootas ees mentor, et koos minna kosmoselaevaga sõitma. See kord ei olnud Gandalfi, lihtsalt selline huvitav energiapilv hõljus kaasa kapuuts peas, et ikka eriti iivõl välja näha. Aga see kapuuts ei petnud mind ära. Kosmoselaeva juhtpuldil oli sinine nupp, mida vajutades lennutati just sind probleemsesse kohta. Ma ei tea, kuhu ma sattusin, kottpime oli. Maapind oli ainult selline roosakas ja puhevil natukene, aga seda oli ka ainult siis näha, kui maha kummardusid ja lähemalt uurima hakkasid.

Traditsiooniline lõkkeõhtu, kuhu said kutsuda kõik, keda pidasid oluliseks. Sel korral oli päris palju sõpru-tuttavaid lõkkeõhtul. Aga huvitav, et ega ma nendega rääkida ei tahtnudki. Polnud ühtegi lõpetamata teemat. Paar asja, mida ma lihtsalt tunnistasin endale ning ka teistele, et ei talitanud kõige paremini ning palusin selle eest vabandust. Muidugi järgnes traditsiooniline läbimõtlemine, et mida oleks saanud paremini teha ja mis selleks vajalik oleks olnud. Õhupallid. Uute omaduste omaksvõtmine ja mängid olukorrad uuesti läbi. Paremini. Kuniks saad täieliku hingerahu.

Peale seda vestlusringi muutus ka ümbrus veidike heledamaks ja avaramaks. Oluliselt kergem oli selles maailmas ringi liikuda ja ka hingata. Algus paranemisele oli tehtud, nüüd oli aeg lasta taustasüsteemidel paranemisega jätkata ja ise reaalmaailma tagasi tulla.

Midagi juhtus selle harjutuse jooksul. Kas ma lahendasin enda jaoks just seda ärevust tekitava olukorra, ei oska öelda, kuid see pinge kõhus on järjest nõrgemaks jäänud. Päev päevalt. Ma olen ennast tundnud kergemini, rõõmsamalt ja mul ei keera kuskilt! Oh kui hea tunne see on, kui sa tunned ennast lihtsalt normaalselt. St ei tunnegi suurt midagi :) Loodetavasti kestab see olemine ja tunne kauem!

Valgus tunneli lõpus: harjutus nr 6

Kui enne oli selline tore meenutamine ja lihtsalt analüüs, siis eelmise harjutusega hakkas sisse tulema elemente oma käitumise mõjutamiseks. Mulle tohutult meeldib käesolev harjutus. Kuid tuleb valmis olla, et siit võib päris ehmatavat tõde kooruda just tulevikku vaadates. Kui muud ei saa, siis arusaama toimuvast ja kuhu edasi tüürime, seda kindlasti! Ees on üks päris põnev sisevaatluse-retk.

Kuues harjutus: teadlike otsuste tegemise protsess
Lugemiseks: The Conscious Decisions process
Kuulamiseks: Excercise 6: The Concsious decisions process

Nagu ikka, tuleb leida hea rahulik koht, kus keegi sind ei sega. Mul on sellega alati jube suur häda, aga veits ajaplaneerimist ja suured kõrvaklapid aitavad kaasa. Rahulik hingamine ja ette tuleb võtta 5-astmeline trepp teel iseendasse. Lõpuks jõuame tee hargnemiseni, mis on siis otsustuskohaks. Vasakule läheb tee, kui asjad jäävad samasuguseks nagu praegu ja paremale tee peale muutust. Esimesena vaadatakse, mida toob vasakpoolne rada.

Paanikahood on kohutavad, ärevus ja pidev pahaollah on nii kurnavad. Ja kui nüüd kruttida viis või isegi kümme aastat aega edasi ja tõdeda, et MITTE MIDAGI pole muutunud, see tõi pisara silma. Tönnisin päris jupp aega tegelikult. Mul hakkas endast lihtsalt metsikult kahju. See pole ju kellegi elu! Ma ei taha selliselt elada! Jah, praegu on iseenesest okei, aga ma pole valmis veel kümme aastat sama koha peal tiksuma ja kogu seda jama 3650 päeva läbi tegema. Täpselt samamoodi! See pole variant, mida kaaludagi!

Mida toob teine parempoolne rada? Mis juhtub siis, kui ma saan ärevusest jagu? Milline mu elu näeb siis välja? Isegi kui mitte midagi muud mu elus ei muutu, siis juba ärevusest vabaks saamine avardab  maailma nii palju, et elukvaliteet muutub pööraselt. Olla vaba ja nautida seda, mida soovid ja seda kõike ilma pideva pingeta! Wow. Kujutad ette mõnusat bussisõitu sõpradega kuhugi vägevasse kohta... Või kui ööbid kuskil mujal ja tõesti saadki magada... Või veel parem, puhkad ennast välja! Ma poleks arvanudki, et ma ise võin ennast nii valvsalt vangis hoida... Iseenesest nii pisikesed asjad, aga kui väga nad meid mõjutavad.

Kuidas seda saavutada? Mida on mul vaja, et see muudatus ellu viia? Teed nimekirja omadustest ja asjadest, mis sind sellel teel aitavad ning vastutasuks saad kimbu õhupallidega, iga nimetatud asja kohta üks pall. Pallid tuleb endale sisse hingata ning läbi selle kõik need ressursid omaks võtta.

Peale seda tuleb ka välja öelda tehtud otsus või lubadus, mis viib parema elu suunas. Mina lubasin ärevusest vabaks saada, maksku mis maksab, ning oma kogemusi teistega jagada, et ka teised saaksid seda teha. Ma tean, jõhker jänkilik klišee, olen edaspidi ainult hea ja aitan kõiki abivajajaid, aga häda ajab härja kaevu. Mida kõike me ei luba selle nimel, et natukenegi vähem piinelda. Selline sai siis minu lubadus.

Samal õhtul avasin paanika-blogi ning hakkasin läbitehtavat siia kirja panema.

* * *
Kui ma täna seda posti tehes hakkasin harjutust teistkordselt läbi tegema, et kõike kogetut kirja  panna, siis ei läinud kõik päris nii vägevalt kui esimesel korral. Jõudsin teelahkmeni, võtsin vasakpoolse suuna ja mis juhtus? Täna oli seal see lugu, mis eelmine kord ootas mind peale otsust ja muudatust ehk paremal pool. Ma jätsin harjutuse selle peale pooleli, sest ausõna, praegusel hetkel mulle sobib selline tulem suurepäraselt! Ma ei pea ühtegi uut otsust praegu vastu võtma, et oma elu paremaks muuta. Ma olen selle juba ära teinud. Päris vägev!

Eks kui jälle peaks otsustamiseks minema, siis tuleb meelde jätta, et just siis on õige aeg harjutus nr 6 ette võtta ning raske kergeks mõtelda.

Valgus tunneli lõpus: harjutus nr 5

Ja nüüd oleme jõudnud punkti, kus tuleb alustada tööga ning ette võtta umbes tunnised sisevaatlused, mis võiksid eesmärgile mõned sammud lähemale viia.

Viies harjutus: juhend hirmude vabastamiseks ning uskumuste ja vannete muutmiseks
Lugemiseks: Releasing Fears, Changing Beliefs And Vows
Kuulamiseks: Excercise 5: Releasing Fears, Changing Beliefs And Vows

Algus on sarnane eelmisele harjutusele, tuleb ennast mõnusalt telksiga ruumi sisse sättida, kohale kutsuda mentor ja kaitseingel. Täna tuli Gandalf Hall üksinda. Seal, kus olid eelmise harjutuse puhul suured valged tiivad olnud, seal hõljus lihtsalt valge kuma. Aga äkki see kuma ongi SEE ingel, keda ma kutsuma pidin? No vahet pole, ma ei tundnud, et keegi või miskit puudu oleks ja läksin julgelt ülesandega edasi.

Tuli meenutada ühte negatiivset sündmust, mis on korraliku templi endast jätnud. Ma olin omadega põhikooliajas, täpsemalt ühel koolidiskol. See polnud kool, kus ma käisin. Aga kuna ma hiljuti olin tutvunud uute inimestega ja nemad sinna läksid, siis ma arvasin, et jube tore oleks nendega koos sinna koolipeole minna. Nagu diskodel ikka, siis hakkavad ju tiinekate emotsioonid laineid lööma. Ja kõvemad tegelased olid isegi nurga taga käinud alkoholi mekkimas. Kuniks üks hetk tuli sellest seltskonnast üks veits killeri välimusega piff ja teatas, et ma tulen nüüd temaga kaasa. Üks lühikest kasvu kutt lonkis tal sabas ja vaatas, et ma kuhugi minema ei pääseks. Nad viisid mu ühe ümberkaudse maja hoovi, kus oli üks puukuur. Ma detailidesse ei lasku, mis seal täpselt juhtus, aga üldjoontes oli tütarlapsel mulje, et ma tahan ühte noormeest sealt kambast endale saada ja ta nüüd tuli kindlaks tegema, et seda ei juhtuks. Ütleme nii, et ta tegi selle vägagi kindlaks. Mitte et ma enne oleks talle pilku visanud, aga peale seda ma isegi ei vaadanud ta poole.

Nüüd tuli stseen tagurpidi algusesse tagasi mängida. Ja 2x kiirema tempoga lõpuni ja jälle tagasi. Ja veel kiirust juurde panna. Ja veel, veel, veel. Kuni asjast koorub Benny Hilli Show laadne asi, aga piuksuva taustaheliga.

Järgmisena tuleb kogu stseen ära kaunistada, võimalikult totakalt. Klounidest kuni muude friikideni välja, iseennast kaasa arvatud. Ning kõik esemed on kummist või täispuhutud. Inimestele tuleb vägisi heeliumi sisse suruda ning taustamussiks midagi rõõmsat, isegi naljakat. Ning mängida see stseen uuesti algusest lõpuni, lõpust algusesse, tõsta tempot ja uuesti. Senikaua kuni kõik see üheks suureks klounipudruks muutub. Päris totakas :)

Kui see tehtud, siis tuleb kutsuda see mineviku mina, küll ilma klouniriieteta, enda kõrvale diivanile istuma ning küsida, millised väärarusaamad või uskumused sellest olukorrast tekkusid? Millised lubadused ma endale andsin sel hetkel? Millised eksiarvamused said sealt alguse? Ja nüüd tuleb mängu mentor, kes kõik need vanad uskumused ja lubadused ära pühib. Gandalf Hall oma sauaga tegi sahh-sahh-kärts-mürts ja oligi tehtud. Peaks ütlema, et tõsiselt tasemel mentor. Töö oli kiire ja korralik! Kui vana kraam on eest ära koristatud, peab mentor uue sisendi andma uute uskumuste näol. Ja nüüd on asja võti, need peavad olema positiivselt sõnastatud! Lisaks tuleb mineviku minalt uurida, millised omadused või oskused oleks tal sel ajal abiks olnud, et olukord oluliselt paremini lahendada? Tellimise peale tuleb kohe punt õhupalle, igas õhupallis just see vajalik omadus. Mineviku mina hingab õhupallid endasse ja astub julgelt telekasse tagasi, et olukord uuesti läbi teha...

Päris cool!

Lõpus tuleb saadud tarkus ning uued omadused ka tulevikusituatsioonidesse viia, et siis näha, mismoodi asjad seal välja tulevad. Väga hästi tulevad! Ei üllata millegi pärast :)

Väga kerge oli pärast seda harjutust olla. Jõhker koorem oleks nagu ära võetud. Ja hunnik julgust juurde antud. Ülisürr!

* * *

Ma proovisin seda harjutust mitu päeva hiljem uuesti teha. Ma lihtsalt kuulasin ja mõtlesin, et täitsa pekk, mis toimub? St miks mitte midagi ei toimu? Ühe korra ju õnnestus, miks enam ei tule välja? Siis ma otsustasin, et okei, ma proovin siis sama asja läbi teha, mida eelminegi kord. Ja ma ei suutnud isegi meenutada, mille peale ma olin esimesel korral mõelnud... Hiljem muidugi korralikult pingutades ja märkmeid lapates meenus, aga avastus, et olin vana asja enda jaoks ära lahendanud, see oli päris lahe!

Valgus tunneli lõpus: harjutus nr 4

Päris korralikult haige olen. Õnneks palavikku pole, aga kurgus on nüüd mitu päeva hiired pesa teinud ja täna ajas juba köhimagi. Varastasin lapse tagant aurumasina ära, ehk õnnestub ikka nädalavahetus ilma haiguseta läbi teha. Kusjuures täna tabasin ennast mõttelt, et mul on alati kõik muutused käinud käsikäes haigustega. Muidugi ei saa väita, et ma tohutult terve oleksin ja muudel aegadel üldse ei põeks, aga seda küll ei mäleta, kui muutus ilma põdemiseta oleks tulnud. Kes teab, kes teab, äkki töötabki keha ärebvusevaba tuleviku suunas. A äkki tuleb hoopis püksi :)

Neljas harjutus: Kuidas surute alla oma emotsioone?
Lugemiseks: How Do You Shut Down Your Emotions?
Kuulamiseks: Excercise 4: How Do You Shut Down Your Emotions?

Üks lühemat sorti harjutus, mille ma võtaks kokku sõnaga "meenutused". Sul on ülesandeks istuda telekaga ruumis pult käes. Juurde pead kutsuma mentori, kes sind sellel retkel juhib ja toetab. Ma olen ilmselgelt liiga palju fantaasiafilme vaadanud, mul ilmus sinna suure toikaga Gandalf Hall. Juurde paluti kutsuda ka kaitseingel. Mu ingel vist oli nii hõivatud, saatis ainult kaks suurt valget tiiba. No pole lugu, ajas asja ära. Järgmisena pidid sa mentorile ulatama DVD oma vana mälestusega, mida ette hakata mängima. Kui nooreks te mind peate? Minu mälestused käivad ikka kassettidel. Ma küll ei teaks, et keegi oleks need ümber moodsamale kujule konvertinud, aga õnnestus isegi BlueRay Gandalfile anda.

Esimene emotsionaalne olukord läks käima. Katus hakkas ära sõitma, sisikond tahtis plahvatada saadud uudise peale. Ja siis juhtus see, et mõistus võttis üle, lülitas emotsioonid lihtsalt välja ning jättes mulje maru rahulikust minast saatsin ma uudisetooja kauge kaarega sinnasamusesse. Ja siis tuli pettumus. Kuidas keegi saab üldse niimoodi teha? Kas tõesti on nii raske aus olla? Miks? Miks? Miks mina?

Stop. Ja järgmine kaader.

Teine emotsionaalne olukord oli oluliselt varasemast ajast, kui ma noor ja uljas daam olin, kes esimesi samme iseseisva elu suunas tegi. Ja siis kuskilt sain ma mingi infokillu, mis kogu mu eelnevad x nädalat pea peale keerasid. Mind oli lihtsalt räigelt ära kasutatud ja ma täiesti naiivselt uskusin, et elu ongi ilus ja tore! Nätaki! Kõik kolises kokku. Ainuke mõte peas oli, kuidas ma nii loll ometi olen? Pettumis, ennekõike endas. Miks? Miks? Miks mina?

Niimoodi ma ennast lukku olen keeranudki...

Ei midagi sellist, mida ma varem ei teadnud. Aga nüüd vaatan ma neid olukordi ja sündmusi hoopis teise pilguga ning võiks isegi öelda, et emotsioonitult. Kas siis selle pärast, et need tunded on maha trambitud? Või äkki selle pärast, et olen sellest üle saanud ning selja taha jätnud?!

Valgus tunneli lõpus: harjutus nr 3

Kolmas harjutus: Kuidas me loome käitumismustreid oma emotsioonide allasurumiseks?
Lugemiseks: Your Stories About Emotions
Kuulamiseks: Excercise 3: Your Stories About Emotions

Eriti lühike harjutus, kümne mintsaga on asi tehtud ja unustatudki. Taas tuleb mõistus ja mõtted välja lülitada ja lihtsalt lasta endal olla. Ma proovisin küll keskenduda oma agorafoobia algpõhjusele ja sellest tulenevalt harjutust teha, aga see raam lagunes maru ruttu laiali ning ma sain teada, miks ma nii eraklik olen. Muidugi on miljon elulist põhjust, miks asjad lähevad just nii nagu nad lähevad, aga õige vastus on see, et ma eeldan, et inimesed teevad mulle haiget. Klassikaline lugu sellest, kuidas mina pingutan püksid püüli sõeluma ja tulemus on ikka täpselt sama. Kõlab nagu kibestumus ja pettumus? Jap, nii on.

Päris huvitav stardipositsioon depressiooni peletamiseks.

Valgus tunneli lõpus: harjutus nr 2

Eile oli kohutav õhtu. Peale õhtusööki hakkas sees selline trall, et ei osanudki ennustada, kas sisemine ilu avaldub kohe või hetke pärast. Sees oli päris suur pettumus, sest kõik peaks ju hoopis paremaks minema ja hood hoopistükis ära jääma. Nii palju on küll teistmoodi, et ärevus hakkab eksamipalavikuna sees trummeldama ja siis kukub lihtsalt ära, ei lähe enam lõpuni välja. Emotsionaalselt on see teema täpselt sama koormav, aga füüsiliselt sutsuke talutavam. Öösel avasin silmad kell 4, sest kurguvalu ei lasknud enam neelata. No selge, nüüd saan aru küll, mis juhtus! Kui tervis halveneb, löövad ka ärevusteemad hoopis intensiivsemalt välja. Nii et siit väike soovitus, püsige terved! Ma jätkan vahepeal võitlust tuuleveskitega! :)

Teine harjutus: kuidas langetad otsuseid?
Lugemiseks: What Shapes Your Decision?
Kuulamiseks: Excercise 2: What Shapes Your Decision?

Iga ajuhiiglane teab, et kui vaja valikuid teha, siis ratsionaalses vaates võib kõik jube hea välja näha, aga viimase sõna ütleb ikka süda, kes siis kas armastab või mitte. Muidugi teatud ulatuses saab fakte üksteise kõrvale sättida ning mõõte võrrelda, kuid selle viimase otsustava valiku teeme me igaüks puhtalt emotsioonide põhjal. Ma mäletan väga hästi, kuidas mu esimese auto ostmisel said otsustavaks sinised nahkistmed. Absurdne, aga ma siiani meenutan neid härdalt. Parim osa sellest autost :)

See harjutus on ka lühikeste killast. Huvitavam osa on, et mõtlev mina tuleb välja lülitada ja lasta endal lihtsalt olla. Peale selle pead valima välja minevikus tehtud otsuse ning rändama sellesse lühikesse hetke. Veel parem, pead seda murdsekundit edasi-tagasi ketrama ning kogu seda hetke aeg-luubis läbi elama. Mida sa tundsid? Äkki oli veel teinegi emotsioon seal kuskil peidus?

Kuigi see polnud ülesande osa, siis mind paelus ka idee proovida läbi erinevaid tundeid samas situatsioonis, kas ehk oleks teise lõpu olukorrale saanud. Mul ei õnnestunud minevikku muuta... Võiks ju järeldada, et asjad pididki nii minema ja olenemata hetke tunnetest oleks ma niikuinii selliselt otsustanud. Kas me siis ikka otsustame ise? ERROR! Mõtlev mina pidi ju puhkama minema!!!

Eks oleneb, mis otsust endale ette kujutada, kas see on mõni lihtsam ja toredam asi või raske otsus, sellest tulenevalt võib kogu tundepakett veidike varieeruda, kuid ma usun, et otsustamisele järgeb alati kergustunne, see on nüüd tehtud! Pääsemine! Lõpp! Iga halb otsus on parem otsustamatusest!

Ma usun, et selle harjutuse eesmärk polegi nii väga näidata, et me teeme otsuseid emotsioonide ajendil, vaid et kõik siin maailmas on nii tihedalt meie tundemaailmaga seotud. Filosofeerimiseks saab siit ainest küll ja rohkemgi veel.

Valgus tunneli lõpus: harjutus nr 1

Sattusin selle raamatu (Billett & Bays "Valgus tunneli lõpus: vabanemine stressi, läbipõlemise ja depressiooni tõelistest põhjustest) otsa täiesti juhuslikult. Ma pole isegi ühtegi selleteemalist päringut guuglisse teinud, et netinuhkurid oleksid osanud mulle seda soovitada, aga mu FBi feedis oli üks nupuke, mis mu tähelepanu köitis. See jutustas loo Kevin Billetti nooruspõlvest, kuidas tal oli depressioon diagnoositud ning hunnik tablette tarbimiseks ette visatud ning kuidas lihtsalt ühel päeval lendas laine üle pea ja mis siis temaga toimus. Ma lihtsalt pidin selle raamatu endale hankima.

Sissejuhatavad peatükid  läbi tehtud ja aeg läbi teha iseseisvad harjutused. Esimestega on lihtne, need on piisavalt lühikesed, et võib ülesande läbi lugeda ning siis iseseisvalt asi ära teha. Hilisematega on keerulisem, sest harjutused on päris pikad ning hea on kellegi juhatavat häält ikka kuulata seda kõike läbi tehes. Raamatu autor pakub kuulamiseks omalt poolt sisseloetud materjale kasutada, kuid kes inglise keelt ei mõika, neil on sellega veidike raske. Kutsu sõber ette lugema või loe harjutus telefoni abiga ise linti ning proovi sedaviisi. Ma soovitaksin neid asju teha võimalikult eraldatult ja üksinda.

Täpselt nädal tagasi, kui ma seda raamatut otsima läksin, olin ma 4 päeva järjest tugevas ärevuses olnud. Mingi osa minust kahtlustas seedehäiret, sest eelmise päeva lõuna ei tahtnud ka üldse sisse minna. Kuigi tavaliselt olen ma vaatamata oma kleenukesele olemisele päris hea isuga. Päeval, kui ringi sai toimetatud, oli lihtsam selle olukorraga toime tulla. Keeruliseks läks õhtul, eriti magamamineku eel. Siis keerdusid sisemised tuurid ikka väga kõrgele, tulid külma-kuumahood vahelduva eduga peale ning süda puperdas päris ebameeldivalt. Ma tegin teadliku valiku proovida ilma igasuguste medikamentideta hakkama saada. Ütlen kohe ära, et see oli jube keeruline isegi kui sa tead, et hingamisharjutustega on need hood võimalik üle hingata. Aga mõistus pole nendel hetkedel päris kodus, vaid mõte hüppab hästi hektiliselt ringi, nii et ühele hingamisele keskendumine võtab tohutult energiat.

Kui nüüd tekkis huvi, mis hingamisharjutus see selline on, siis kõige tavalisem sügavalt sisse-välja hingamine, aga sissehingamisel loed rahulikult kaheni, väljahingamisel neljani. 1-2 sisse, 1-2-3-4 välja. Kui inimene satub paanikasse, siis ta hakkab õhku sisse ahmima ja ei kipu seda eriti agaralt välja hingama. Selleks on ka filmidest tuntud paberkotihingamine, et kindlustada kopsude tühjaks saamine. Vastasel juhul ahmid õhku ainult peale ja lõpuks oled punnis nagu õhupall ja selline tunne, et õhku üldse mitte pole. Topelt kauem väljahingamine tagab selle, et kehast viiakse rohkem hapnikku välja kui peale tuleb, mis omakorda viib rahunemiseni ja on isegi kergelt uimastav. Kellel on unehädasid, siis võiks seda 2-4-hingamist täiesti proovida.

Ühesõnaga, stardipositsioon oli päris õudne. Ühe sõnaga kirjeldades - lootusetu.

Esimene harjutus
Lugemiseks: What Were You really Feeling?
Kuulamiseks: Excercise 1: What Were You really Feeling?

Alustuseks pole midagi keerulist. Esimesed harjutused on pigem tutvustavad tegevused ning viib kogu selle peenekoelise rännakumeetodiga kurssi. Sissejuhatuseks tehakse läbi üks pisike meenutus ning keskendutakse tunnetele, mida sel hetkel tunti. Huvitav on, et tunded kerkivad päriselt ka üles ja kui nüüd kihiti ükshaaval need läbi tunda ning natukene olukorda analüüsida, võib enda kohta nii mõndagi põnevat teada saada. Kuna ma ise päris analüütiline, siis õunaga pähe see kogemus mulle ei virutanud, küll aga avastasin sellest esiletulnud mälestusest nüansse, mille peale on isegi keeruline tulla. Hästi tervendav oli nüüd mõttes see olukord rahulikult lõpuni läbi teha. Võiks isegi öelda, et olukord sai minu jaoks lahenduse ning praegu tagasi mõeldes tundub isegi naljakas, et see esiletõusnud situatsioon minu jaoks nii tähtis oli. Proovige, millised on teie avastused?

Juba selle esimese harjutuse läbitegemisel, milleks tõesti kulus 10 minutit, oli sisemine ärevusfoon hoopis madalam. Kas see oli tingitud sellest konkreetsest harjutusest või lihtsalt teadmisest, et ma hakkasin asjaga tegelema, ei oska öelda. Ja tegelikult polegi sellel ju vahet. Mul oli juba natukene lihtsam. Põhjus asjaga edasi minna!

Esimesi harjutusi võib teha mitu tükki päevas, aga siis tasuks arvestada, et harjutuste vahele jääks korralikud vahed ning see päev oleks suures osas kohustustevaba, et oleks võimalik lihtsalt olla. Pikemaid harjutusi soovitaks teha mitte rohkem kui üks päevas. Mitte et sellega poleks võimalik hakkama saada, kindlasti on, aga laske kogetul settida ning kehal tegeleda paranemisega. Ma ei tea, kas see paranemine on just õige sõna, aga midagi ta teeb, sest ma tahaks peale igat sellist harjutust kohe magama kobida. Teiseks on päris huvitav selle konkreetse harjutusega kaasatulevaid muutusi jälgida. Nüüd ma aga ruttan juba teemast ette... Üks samm korraga :)

Edu oma tõeliste tundmuste äratundmisel ja nende lõpuni läbielamisel!

Blokeeritud emotsioonid

Aasta siis oli 2012, kui ma beebi kaenlas kodus ringi askeldasin. Ma ei hakka mainima, et ma pole just suurim lastearmastaja ja nüüd päris oma titt, kelle eest hoolitseda... Oma titt on see kõige armsam titt ja pingutad ennast nahast välja, et tal kõik ikka kõige paremini oleks. Sel ajal sattusin lugema raamatut "Nututa uni", mille põhiiva oli selles, et kui laps nutab, siis lase tal turvalises keskkonnas need nutud ära nutta ja see valu endas läbi elada, mitte ära kussuta teda magama, et ta saaks mõne aja möödudes uuesti seda eetrisolevat emotsiooni läbi hakata elama. Kui vaja, siis nutke koos, aga nutke see nutt ära. Töötas. Iga mõne kuu tagant tuli üks pooletunnine koospillimine ja pärast seda oli suurepärane laps jälle tagasi.

Miks peaks kogu skeem täiskasvanute puhul teisiti olema? Õige vastus on, et ei olegi. Ometigi me blokeerime erinevaid emotsioone praktiliselt iga päev, sest üks tundub kuidagi vale ja teine pole asjakohane ja kolmas on lihtsalt teiste arvates nõme vms. Toon ühe lihtsa näite.

Lihtne näide
Versioon 1: Sõbranna kutsub pundi kokku näitamaks oma uut ja uhket kodu. Astume kõik sisse, jube ilus ja vägev ja siis paneb ta taustaks muusika mängima. Muidugi pani ta peale plaadi ühe värskeltavastatud uue artistiga, keda ta suisa jumaldab, mina aga vastupidi tahaks oksendada kogu tema artistliku väljenduse peale. Kuna ma ei taha siin suurt draamat korraldada ja mõnusat olemist ära rikkuda, siis ma ei võta teemat üles. Olen vait ja kannatan ära, sest tegelikult kõik on ju hästi ja sõbrannad on toredad ja bla-bla-bla veel miljon lohutavat sõna. Terve see 44 minutit kannatan. Issand kui õudne. Kellelegi ei ütle ka. Pärast lähen koju ja kõhus keerutab tunne, et krdi veider õhtu ikka oli.

Versioon 2: Sõbranna kutsub pundi kokku näitamaks oma uut ja uhket kodu. Astume kõik sisse, jube ilus ja vägev ja siis paneb ta taustaks muusika mängima. Muidugi pani ta peale plaadi ühe värskeltavastatud uue artistiga, keda ta suisa jumaldab, mina aga vastupidi tahaks oksendada kogu tema artistliku väljenduse peale. Teen mingi tobeda nalja viidates näiteks artisti X alalõuale ja palun hoopüis artisti Y käima panna. Edasi saab ohtralt nalja tehtud erinevate artistide iseärasuste aadressil. Pärast lähen koju ja kõhus keerutab lõbus tunne, et krdi tore on ikka sõbrannadega aega veeta! Tahaks juba järgmist korda.

Mille poolest kaks versiooni külaskäigust erinevad? Alustuseks esimeses versioonis leidsin ma erinevaid vabandusi, miks ma peaksin vait olema ja asja ära kannatama, lihtsalt panin sajaga blokki. Samas olin viisakas ja käitusin nagu korralik õpetatud inimene kunagi, blokeerisin nii negatiivsed kui positiivsed tunded juba eos. Aga nüüd kujuta ette, kui ma iga päev kõiki neid asju kinni keeran ja ei luba tunda, siis üks hetk tuleb ju piir ette ja mis siis saab? Plahvatus? Paanikahoog? Midagi veel hullemat? Teisel korral aga väljendasin oma emotsiooni arstisti X suhtes ning tapsin piinamasina juba varakult ja me kõik saime ohtralt veel naerdagi kogu teema üle!Kumb on elutervem lähenemine?

Oleks täiskasvanutel nii lihtne nagu sellel beebil, kes ei oska muud oma tugeva emotsiooniga peale hakata, kui lihtsalt nutta ja nutta ja ennast tühjaks nutta. Miks mina siis ei võiks lasta need kogunenud emotsioonid endast ühe korraga välja ja lõpuni välja, et on ikka välja lastud? Kõik blokeeritud tunded ja veidrad kogemused elaks läbi ja äkki lahtub ka hirmutunne lõpuks ära, sest pole vaja enam millegi üle põdeda. Saab olla rahulikult mina ise ilma midagi kahetsemata. Väidetavalt saab, aga ole nüüd meheks (või naiseks) ja leia see läbielamist vajav hetk üles ja hakka seda uuesti läbi tegema. Ka selle peaks nüüd mu käeshoitava raamatu abiga lihtsalt üles leidma. No a proovigem!

Raamatu inglisekeelne versioon on täiesti tasuta saadaval lehel https://www.kevinbillett.org/ (Nõuab e-maili andmist, mille peale link raamatule edastatakse). Või lae see huvi korral alla siit paremalt menüüst, kuhu hakkan järjest lisama erinevaid materjale, mida oma rännakul läbi töötan.

Eks näis, kas see ka päriselt töötab! Kirjutamiseni!

Kust see kõik alguse sai?

See oli ligi kuus aastat tagasi, kui ma tegin läbi oma esimese paanikahoo. Mingit diagnoosi pole mulle pandud, seega meditsiinilises mõttes võin ma praegu täielikku mambo-jambot ajada, aga räägin asjadest, mida ma ise tajun ja kuidas neid enda jaoks olen defineerinud. See oli kole kogemus, mille kutsus esile väsimus, magamatus ning selle otsa pingutus. Tunne oli kirjeldamatu, ma olin täiesti veendunud, et ma suren sealsamas kohe maha. Süda puperdas, nii halb oli olla, et isegi vett ei suutnud juua ja kuklas kordus ainult üks mõte: "Nüüd ma suren!"

Ärevusega on mul ka varem kokkupuuteid olnud. Lisaks sellele, et ma olen tohutult emotsionaalne inimene, suudan ma ka iga katsumuse täiestimaksimumtuuridel läbi elada. Teen endamisi nalja, et siit see eksamipalavik tuleb. Kerge liblikas kõhus on isegi tervendav, hoiab meeled erksana. Aga kui seda hakkab juba liiga palju olema, siis kisub kõik kiiva... Kui see liblikas ilmub välja ka kõige lihtsamate asjade peale nagu õhtune hambapesu, sest see on märk magamaminemisest ning sees hakkab ketrama, kuidas ma küll täna öösel ennast välja ometi puhkan ja asi päädib sellega, et lähed võtad rahusti, sest ilma ei kannata... No ei ole mõistlik olukord!

Ma hästi ei mäletagi, millal ma kodust väljaspool hästi magasin. Kolm aastat tagasi pikal reisil üle lahe, kui olin esimese kolme päeva jooksul kõige suuremad paanikad läbi teinud ja siis saabus sisemine rahu. Keha ja alateadvus vist mõtlesid, et teine keskkond, teised olukorrad, teine elu ja nüüd võib vabalt võtta. Aga muidu on tavaline stsenaarium: sätid voodisse ja tunned, et maailm pöörleb. Selle peale muutub suu kuivaks ja kõhus täiega keerab, ilge pissihäda. Lähed siis vetsu, jood ka natuke. Ja siis lööb kõhu lahti. Lähed uuesti vetsu. Tunne on umbes selline, et pole vähemalt kaks nädalat poti lähedalegi sattunud. Jõuad tagasi voodisse. Kuumahoog. Külmahoog. Appi, ma tahan siit ära! Ma enam ei jaksa! Umbes 3 tundi rullid niimoodi küljelt küljele, vahepeal tühjendad ennast vetsumajas jälle ja lõpuks jääd magama. Umbes pooleks tunniks. Jõhker! Ma olen nii väsinud sellest!

Käisin psühholoogi juures. Tegelikult on neid juba mitmeid külastatud. Kunagi aastate eest sai isegi Paldiski mnt psühharis ärevushäirega käidud, sest ma ei saanud enam bussiga sõita. Nii kui maaliini bussile istusin, kus polnud tualetti, nii umbes poole tunni pärast olid mu silmamunad kollased ja nii rets pissihäda, et enam ei jaksa. Kõik algas aastate eest, kui ma üliõpilane veel olin. Sellel saatuslikul päeval jõin ma väikse kohvi enne bussireisi. Kohvi on aga suurepärane vedeliku väljaajaja. Nii ma siis kannatasin ja kannatasin ja kannatasin ja kannatasin veel ja nii halb oli juba. Lõpuks võtsin end kokku ja suure piinlikkusega küsisin metsapeatust. Muidugi ma sain selle ja mitte keegi ei vaadanud mind imelikult ega midagi, aga ma suutsin ise endale nii suure trauma sellest kogemusest teha, et peale seda ma enam bussiga sõita ei suutnud. Õnneks on tänapäeval paljud bussid vetsuga. Tavaliselt liigun ma oma autoga, justnimelt selle pärast, et saan igal suvalisel momendil tee äärde tõmmata ja ennast pooleks pissida. Nende aastate jooksul on seda varianti täpselt kaks korda vaja läinud, üks päev enne seda mu esimest paanikahoogu, kui roolis olles mingil x põhjusel oli nii suur närv sees ja teine kord, kui Haapsalu poole sõites oli nähtavus ainult üks suur lumi ja kui see üks hetk läbi sai, siis suure pinge minekuga tuli ka kõik vedelikud kehast korraga välja lasta.

Inimene on ikka huvitav nähtus ja aju paneb meid ikka väga kummaliselt käituma.

Tagasi psühhari juurde. Täitsin hunniku teste ja mulle kirjutati välja AD. Kõrvaltoimed olid jõhkrad. Proovisin teisi. Mu lühimälu kadus ära. Ma ei suutnud isegi igapäevaseid toimetusi enam teha, rääkimata mõtlemist nõudvaid tegevusi, ka need ei sobinud. Kolmandad rohud. Ei midagi. Ja siis tõstis psühhar käed üles ja ütles, et tema ei saa midagi teha selle agorafoobia osas. Sain diagnoosi, aga mind jäeti sellega päris üksi.

Hakkasin erinevat kirjandust otsima ning uurima, mismoodi on võimalik oma elu üle kontroll tagasi saada? Ma ei suutnud leppida arsti vastusega, et ma olen lootusetu. Mingi lahendus peab ju olema! Leidsin ühe vahva autori nimega Linden, kes jutustas oma loo võitlusest ärevusega. Tegin siis järgi. Lindeni metoodika seisneb laias laastus selles, et ühelt poolt sa väldid teatud sööke-jooke, mis võiks liigselt ergutavad olla, mediteerid luues endale turvalise keskkonna, et ärevuse taset oma kehas alandada ja kui see hoog tuleb, siis lasedki sellel lõpuni minna. See viimane on kõige raskem, aga ka kõige kasulikum nõuanne.

Vaata lisa: https://www.thelindenmethod.co.uk/ 

Kuna AD mulle ei sobi, soovitas sõbranna proovida FOHOW kapsleid. Korditseps ja muud toredad asjad, mis viivad igavesele elule ja puhastavad organismi. 3 kuud sõin neid. Täitsa pekkis, aitaski! Ilmselt oli omajagu tuge ka Lindeni metoodikal, aga mitte ainumat hoogu, mitte kordagi ärevustunnet. Fantastiline! See kestis ehk pool aastat. Ja kõik tuli tasapisi tagasi. Tegin uue kapslite kuuri, aga sel korral need ei mõjunud enam üldse nii hästi. Mediteerisin ja värki, aga päris ära see ärevus enam ei läinudki.

Aastate jooksul õppisin sellega elama. Vältisin ühistransporti, liikusin alati oma autoga, et tagada oma liikumisvabadus. Üldjoontes vältisin olukordi, kus mu agorafoobia välja lõi. Kuni saabus minu elus järgmine etapp, lisandus paanikahoog. Mida see siis endast kujutas? Kõik algab samamoodi nagu see foobia puhul, aga ta krutib edasi nii kaugele, kus sa ei suuda enam isegi püsti seista. Süda puperdab, õhku ei ole, tahaks ainult oksendada ja mõistus tõrgub igal tasandil.

Elu kahjuks on triibuline. Kui on vähem teemasid, millega tegeleda, on ka lihtsam ärevuse ja hoogudega toime tulla. Oma tervis on jupsinud, kodus on mitmeid õnnetusi juhtunud, lähedased võitlevad oma hädadega ja see kõik koguneb suure raske kotina minu turjale. Ma ei julge enam telefonikõnesidki vastu võtta, seest hakkab keerama mingi järjekordse halva uudise ootuses. Iga asi, mida ma söön, ajab mu sisikonna keerama, sest ma kardan, et see äkki mõjub mulle halvasti. Ma ei julge enam magama minna, sest äkki öösel tuleb hoog ja äkki ma järgmine päev olen nii väsinud, et ei suuda midagi teha ja siis on väsimusest lihtsalt paha olla.... Ma kardan kõike juba! Ja mul on kogu aeg mingi hoog või ärevus!

AITAB! Nii ei saa ju elada! Mu alateadvus krutib täiesti põhjendamatult ärevust ja ebamugavustunnet. Seda peab ju saama kuidagi muuta! Mismoodi?

Täiesti kogemata sattus mu kätte Kevin Billetti ja Brandon Baysi raamat "Valgus tunneli lõpus". See õpetab ennast ümber programmeerima.

No aga proovime! Mida mul enam kaotada?

Edaspidi jagangi kogemusi ja mõtteid oma teekonnal, mille suur ja püha eesmärk on saada ärevusest ja paanikahoogudest täiesti vabaks!