Mul on pea aasta aega ülikõrge ärevusfoon ja paanikahood peal olnud. Viimasega on muidugi olukord oluliselt parem st viimane tõsine hoog jääb juulikuusse. See ei tähenda, et ärevus ise ei võiks üles-alla liikuda ning mõnel päeval ikka korraliku tohuvapohu minu pisikeses maailmas tekitada.
Mida ma siit järeldada võin? Paanikahoogude puhul aitab DARE lähenemine väga hästi. Mitmed paanikaspetsialistid on erinevalt oma meetodit nimetanud, aga sisu on neil kõigil enam-vähem sama. Alustuseks hakka oma idioodimõttele vastu, tõesta ära, et see on lauslollus. Kui see ei aita, siis lihtsalt lase asjal tulla ja aktsepteeri, et nüüd on siis asi sedapsi ja keera veel vintigi peale, näita oma kõige karvasemad küünealused ette. Kui hoog on peal ja elukohutav on olla, siis mitte ära jää voodiservale oigama, vaid jätka oma asjade tegemist, et mõtteid mujale saada. Väga viis meetod!
Ma ehk kohandaksin oma kogemustega seda niipalju, et peas kummitavate negatiivsete mõtetega saab iga päev tegeleda. Pööningu parema sanitaarse olukorra eest hea seistes tasuks sellega iganädalaselt tegeleda. Pane oma mõte paberile ning mõned vastulaused juurde, miks see asi napakas on. Lõppu sõnasta lause positiivsesse võtmesse. Väga lihtne viis elu hoopis mõnusamaks saada.
Kui ärevushoog peale hakkab tulema, siis minul pole küll mahti olnud erilist dialoogi endaga pidada. Pigem nendin fakti, et ahahh, mingi asi käivitas protsessi ja no vaatame siis, kuhu asi läheb. Mul lööb suht esimese asjana nina kinni ja põhja alt ära, nii et olen siin mõningad korrad mänginud tulega ja proovinud endale tingimuseks seada, et teen mingi asja lõpuni ja alles siis lähen vetsu. Kui ühelt poolt treenib see kinnipidamist ja tõesti näitab, et kohe ei kuku maailm kokku, siis teisalt tuleb arvestada, et minu puhul pikendab see kogu agooniat umbes paari tunni võrra. Ühesõnaga, kohe peldikusse ei tasu jooksma hakata, aga liiga kaua ei soovita ka kinni hoida, võib ärevusele paar vinti peale keerata.
Mulle väga meeldib ka see mõte, et elu ei tohi selle pärast seisma jääda, et mingi pahaollah kuskil kimbutab. Tihtilugu on sellest päris abi ka, saab mõtted ärevusest eemale ning tõepoolest asi stabiliseerub.
Kõik on jube ilus, aga see ärevusfoon jääb peale taolist intsidenti ikka väga pikaks ajaks üles. Ikka päevadeks, kui mitte nädalateks. Kui nüüd sel ajal peaks veel mõni ehmatavam asi juhtuma, siis on taas puhta pekkis. Mul siin hetkel korralik kaos elus käimas, mis omakorda tähendab, et ma juba hommikul ärgates tunnen, kuidas ärevus on terve öö mu und valvanud. Ei ole tore. Ja ei aita siin ei igapäevane mediteerimine, psühholoog, hüpnoteraapia, kõige kauni ettekujutamine ega ka kuhugi poole jooksmine. Nagu ma kogu aeg olen rääkinud, kui ajus on mingi muster ja valvelolek, siis seda sa nipsust ei muuda! Aga kuidas seda üldse muuta?
Mitu korda ma seda teemat olen guugeldanud juba ja erinevaid lähenemisi katsetanud? Nüüd sattusin ühe belglase otsa, Geert Verschaev, kes väga muhedalt ütleb, et vahet pole, mis oli ja millest see värk on tekkinud, lahti saab sellest jamast ainult tugevalt harjutades! Ta selgitab kogu tekkinud olukorda ka väga lihtsalt lahti, mis on igatepidi loogiline! Juhtus "intsident", sinu alarmsüsteem muutus valvsaks, ta tahab ju iga ohtliku asja eest ometigi hoiatada, sest äkki muidu juhtub see kole asi, et sa magad lõvirünnaku maha. Ärevus on aga alarmsüsteemi ületöötamine, kus iga väiksem krõps käivitab füüsilise võitle-või-põgene reaktsiooni. Lahendus on süsteemile selgeks teha, et ainult eluohtlikud olukorrad võivad alarmi käivitada!
Miks ükski psühholoog sellist lihtsat asja ei räägi? Miks ükski terapeut ei õpeta, kuidas valvsustaset alandada ilma medikamentideta?
Kuna mu lootusetus on suht piiri peale aetud ja ma olen valmis juba pea igat asja proovima, siis ma ostsin oma viimase raha eest Geerti audioprogrammi! Võtan seda kui koondamisrahade investeeringut paremasse tulevikku! Ma pean sellest ärevusest lahti saama, sest koos sellega sirge seljaga tulevikku kõndida on väga keeruline. Ja roomama ma pole nõus. Mitte veel!
Iga nädal saadab Geert uue ülesande, mida tuleb igapäevaselt praktiseerida. Proovime siis!
Eks ma hoian siis kursis, kuidas läheb!
Mida ma siit järeldada võin? Paanikahoogude puhul aitab DARE lähenemine väga hästi. Mitmed paanikaspetsialistid on erinevalt oma meetodit nimetanud, aga sisu on neil kõigil enam-vähem sama. Alustuseks hakka oma idioodimõttele vastu, tõesta ära, et see on lauslollus. Kui see ei aita, siis lihtsalt lase asjal tulla ja aktsepteeri, et nüüd on siis asi sedapsi ja keera veel vintigi peale, näita oma kõige karvasemad küünealused ette. Kui hoog on peal ja elukohutav on olla, siis mitte ära jää voodiservale oigama, vaid jätka oma asjade tegemist, et mõtteid mujale saada. Väga viis meetod!
Ma ehk kohandaksin oma kogemustega seda niipalju, et peas kummitavate negatiivsete mõtetega saab iga päev tegeleda. Pööningu parema sanitaarse olukorra eest hea seistes tasuks sellega iganädalaselt tegeleda. Pane oma mõte paberile ning mõned vastulaused juurde, miks see asi napakas on. Lõppu sõnasta lause positiivsesse võtmesse. Väga lihtne viis elu hoopis mõnusamaks saada.
Kui ärevushoog peale hakkab tulema, siis minul pole küll mahti olnud erilist dialoogi endaga pidada. Pigem nendin fakti, et ahahh, mingi asi käivitas protsessi ja no vaatame siis, kuhu asi läheb. Mul lööb suht esimese asjana nina kinni ja põhja alt ära, nii et olen siin mõningad korrad mänginud tulega ja proovinud endale tingimuseks seada, et teen mingi asja lõpuni ja alles siis lähen vetsu. Kui ühelt poolt treenib see kinnipidamist ja tõesti näitab, et kohe ei kuku maailm kokku, siis teisalt tuleb arvestada, et minu puhul pikendab see kogu agooniat umbes paari tunni võrra. Ühesõnaga, kohe peldikusse ei tasu jooksma hakata, aga liiga kaua ei soovita ka kinni hoida, võib ärevusele paar vinti peale keerata.
Mulle väga meeldib ka see mõte, et elu ei tohi selle pärast seisma jääda, et mingi pahaollah kuskil kimbutab. Tihtilugu on sellest päris abi ka, saab mõtted ärevusest eemale ning tõepoolest asi stabiliseerub.
Kõik on jube ilus, aga see ärevusfoon jääb peale taolist intsidenti ikka väga pikaks ajaks üles. Ikka päevadeks, kui mitte nädalateks. Kui nüüd sel ajal peaks veel mõni ehmatavam asi juhtuma, siis on taas puhta pekkis. Mul siin hetkel korralik kaos elus käimas, mis omakorda tähendab, et ma juba hommikul ärgates tunnen, kuidas ärevus on terve öö mu und valvanud. Ei ole tore. Ja ei aita siin ei igapäevane mediteerimine, psühholoog, hüpnoteraapia, kõige kauni ettekujutamine ega ka kuhugi poole jooksmine. Nagu ma kogu aeg olen rääkinud, kui ajus on mingi muster ja valvelolek, siis seda sa nipsust ei muuda! Aga kuidas seda üldse muuta?
Mitu korda ma seda teemat olen guugeldanud juba ja erinevaid lähenemisi katsetanud? Nüüd sattusin ühe belglase otsa, Geert Verschaev, kes väga muhedalt ütleb, et vahet pole, mis oli ja millest see värk on tekkinud, lahti saab sellest jamast ainult tugevalt harjutades! Ta selgitab kogu tekkinud olukorda ka väga lihtsalt lahti, mis on igatepidi loogiline! Juhtus "intsident", sinu alarmsüsteem muutus valvsaks, ta tahab ju iga ohtliku asja eest ometigi hoiatada, sest äkki muidu juhtub see kole asi, et sa magad lõvirünnaku maha. Ärevus on aga alarmsüsteemi ületöötamine, kus iga väiksem krõps käivitab füüsilise võitle-või-põgene reaktsiooni. Lahendus on süsteemile selgeks teha, et ainult eluohtlikud olukorrad võivad alarmi käivitada!
Miks ükski psühholoog sellist lihtsat asja ei räägi? Miks ükski terapeut ei õpeta, kuidas valvsustaset alandada ilma medikamentideta?
Kuna mu lootusetus on suht piiri peale aetud ja ma olen valmis juba pea igat asja proovima, siis ma ostsin oma viimase raha eest Geerti audioprogrammi! Võtan seda kui koondamisrahade investeeringut paremasse tulevikku! Ma pean sellest ärevusest lahti saama, sest koos sellega sirge seljaga tulevikku kõndida on väga keeruline. Ja roomama ma pole nõus. Mitte veel!
Iga nädal saadab Geert uue ülesande, mida tuleb igapäevaselt praktiseerida. Proovime siis!
Eks ma hoian siis kursis, kuidas läheb!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar