13. septembril lahkus siit ilmast minu ema. Ma ei hakka siinkohal rääkima ei temast, tema haigusest, vaid proovin seda kõike vaadata läbi ärevuse.
Mu emal oli kopsuvähk, seega nii halvasti kui see ka ei kõla, siis kuskil kuklas oli teadmine, et varsti see juhtub. Viimases otsas ma isegi palusin põleva küünla juures, et see pääsemine juba kiiremini tuleks. Ma nii väga tahtsin, et tal oleks parem. Võõrast numbrit telefonil nähes teadsin kohe, mis sealt tuleb. See ei löönud mind üldse rivist välja. Siis alles läks toimetamiseks.
Mida ma aga kohe tajusin, et keha ja teadvus käituvad samas olukorras hoopis erinevalt. Keha tundus pinges, olid sellised emotsionaalsed kõikumised, kuid vaim oli rahu ise. Mis ärevus? Magasin hästi ja kuidagi jonksus oli kõik. Arvasin, et raskustekk tegi oma tööd nii hästi. Lihtsad mingid elemendid minu päevast olid muutunud ja see oligi ju oodatav tulemus.
2 nädalat peale ema lahkumist nägin ma teda unes. Ema oli nii rõõmus, sirgeseljaline, terve ja täis elujõudu. Huvitav, ta ei rääkinud mitte sõnagi. Mina aga üritasin küsida ja küsida ja veel küsida, lõpuks läksin isegi närvi ja röökisin ta peale! Ja vat peale seda tuli ka ärevus. Lihtsalt. Ma isegi ei saa hästi aru, mis see põhjus oli. Kaotus? Hirm üksinduse ees? Hakkamasaamine ilma oma vanema toeta? Igastahes kulmineerus see paari päevaga sellisesse kohta, et rullisin terve öö küljelt küljele ja jooksin vahepeal kange pissihädaga vetsu. Paha ei olnud, paanikahoogusid ka mitte, lihtsalt pinge oli nii julm, et isegi unerohi ei teinud muud, kui pani ainult paar korda haigutama.
Nüüd paar päeva hiljem olen ma veidike paremas kohas, kuid keeruline on ikka. Eks muutused ongi rasked, olgu nad siis seotud sünni või surmaga.
Kõige hullem aga on, et ma ei saa aru, millest see ärevus tuleb?
Mida ta mulle öelda tahab?
Kas see kestabki nüüd sama pikalt kui leingi?
Ma olin juba nii kaugele jõudnud, kuidas mul õnnestus kolinaga jälle alla kukkuda?
Kas nüüd on väljatulek veits kiirem võrreldes esimese korraga?
Võtaks selle plaastri nüüd. Aitähh.
