kolmapäev, 30. september 2020

Surm, lein ja ärevus

13. septembril lahkus siit ilmast minu ema. Ma ei hakka siinkohal rääkima ei temast, tema haigusest, vaid proovin seda kõike vaadata läbi ärevuse.

Mu emal oli kopsuvähk, seega nii halvasti kui see ka ei kõla, siis kuskil kuklas oli teadmine, et varsti see juhtub. Viimases otsas ma isegi palusin põleva küünla juures, et see pääsemine juba kiiremini tuleks. Ma nii väga tahtsin, et tal oleks parem. Võõrast numbrit telefonil nähes teadsin kohe, mis sealt tuleb. See ei löönud mind üldse rivist välja. Siis alles läks toimetamiseks.

Mida ma aga kohe tajusin, et keha ja teadvus käituvad samas olukorras hoopis erinevalt. Keha tundus pinges, olid sellised emotsionaalsed kõikumised, kuid vaim oli rahu ise. Mis ärevus? Magasin hästi ja kuidagi jonksus oli kõik. Arvasin, et raskustekk tegi oma tööd nii hästi. Lihtsad mingid elemendid minu päevast olid muutunud ja see oligi ju oodatav tulemus.

2 nädalat peale ema lahkumist nägin ma teda unes. Ema oli nii rõõmus, sirgeseljaline, terve ja täis elujõudu. Huvitav, ta ei rääkinud mitte sõnagi. Mina aga üritasin küsida ja küsida ja veel küsida, lõpuks läksin isegi närvi ja röökisin ta peale! Ja vat peale seda tuli ka ärevus. Lihtsalt. Ma isegi ei saa hästi aru, mis see põhjus oli. Kaotus? Hirm üksinduse ees? Hakkamasaamine ilma oma vanema toeta? Igastahes kulmineerus see paari päevaga sellisesse kohta, et rullisin terve öö küljelt küljele ja jooksin vahepeal kange pissihädaga vetsu. Paha ei olnud, paanikahoogusid ka mitte, lihtsalt pinge oli nii julm, et isegi unerohi ei teinud muud, kui pani ainult paar korda haigutama.

Nüüd paar päeva hiljem olen ma veidike paremas kohas, kuid keeruline on ikka. Eks muutused ongi rasked, olgu nad siis seotud sünni või surmaga. 

Kõige hullem aga on, et ma ei saa aru, millest see ärevus tuleb?
Mida ta mulle öelda tahab?
Kas see kestabki nüüd sama pikalt kui leingi?
Ma olin juba nii kaugele jõudnud, kuidas mul õnnestus kolinaga jälle alla kukkuda?
Kas nüüd on väljatulek veits kiirem võrreldes esimese korraga?

Võtaks selle plaastri nüüd. Aitähh.

laupäev, 12. september 2020

Kolme Printsiibi teooria

Viimati kirjutasin enne ärevuseteemalist summitit lubades eestikeelseid kokkuvõtteid teha. Jube tore on anda katteta lubadusi. Summit oli vägev, iga päev umbes 3h intervjuusid väga erinevatel teemadel ja nii 10 päeva jutti. Ütlen ausalt, et peale seda polnud ma eriti võimeline tavapäraseid asjugi tegema, rääkimata siis analüüsimisest ja millegi tõlkimisest. Ülimalt silmiavav üritus oli ja pani asju-olukordi veidike teise pilguga vaatama. Üks kõige suuremaid avastusi minu jaoks oli Sydney Banks'i Kolme Printsiibi teooria.


Väga lihtsalt kokku võttes taandub kogu maailm kolmeks: mõistus või meel (sisalikuaju), teadvus ja mõte (Mind, Consciousness, Thought).  

Mõistus või alateadvus on see, mis täiesti iseseisvalt hoolitseb meie eest, me ei saa teda kontrollida. See paneb meil juuksed kasvama ja parandab haavasid. Mingi osa meist ju ikkagi juhib seda tegevust. Mina kutsun seda sisalikuajuks, sest "mõistus" eesti keeles ei ole minu meelest sõna, mis kannaks asja mõtet hästi edasi. Kui me võtame asja mõistusega, siis me ikka kontrollime kõike oma ülemõtlemisega, mitte ei lase asjadel juhtuda.

Teadvus või teadlikkus on see, millega me saame aru, et me oleme olemas või mida me parasjagu teeme. Teadvuse abiga me näiteks räägime üksteisega või peseme hambaid. Või kui sisalikuaju annab signaali, et kõht on tühi, siis hakkame teadlikult hea kõhutäie nimel ennast liigutama.

Kolmas ja kõige suurem minu jaoks on mõte. Meil kõigil käib päevas umbes 60 000 erinevat mõtet peast läbi. See on rets kogus. Siinkohal tuleb aru saada, et mõtted on nagu raadio, mis möliseb taustaks. See on täiesti neutraalne oma olemuselt. Mõned asjad on tõesed, mõned asjad mitte. Lihtne infojada, mis jookseb meie ajudest pidevalt läbi.

Nüüd aga kui sa hakkad mõnda mõtet lähemalt vaatama ja selle kallal veidike urgitsema. Näiteks ärevike puhul on täiesti tavaline mõte, et nüüd hakkab kohe midagi (halba) juhtuma ja on vaja kõike jälgida ja valmis olla, sest ÄKKI muidu on kõik pekkis. Mõte iseenesest on ju täiesti neutraalne. Seda on hea testida erinevate inimeste reaktsioonide järgi. Ütle sama asja ja nende reaktsioon on tõenäoliselt hoopis erinev. Kes hakkab naerma, kes läheb põnevile, kes hoopis tohutult närvi. Me võtsime mõtte, andsime teadvuses talle tähenduse ning nüüd sisalikuaju vallandas vastava hormoonipaugu, et keha vastavaks olukorraks hästi valmis oleks. 

Siit tuleb ka õnne valem: mõttevaikus! Mõtteid liigub ikka samal kiirusel edasi, aga nendesse mitte kinni jääda, selles on asja võti! 

Üks tore inglisekeelne jutuke ka teile Sydney Banksi sulest, mis teema paremini lahti mõtestab.

Sydney Banks - The Enlightened Gardener

Need on ainult mõtted! 

Juba mu kadunud onu tavatses öelda: "Aga sina mõtle vähem!" :)

Elu lihtsalt juhtub. Meie saame valida, kuidas me sellesse suhestume, mitte midagi enamat. Kui me suudame juhtunusse rõõmu ja entusiasmiga läheneda, muutub meie olemine ka hoopis helgemaks. Kusjuures huvitav mõte on veel, et kui lihtsalt lasta kõigel minna (st mitte jääda kinni mingitesse negatiivsetesse või isegi positiivsetesse mantratesse) ja elada üks hetk korraga, siis võtab sisalikuaju juhtimise üle ning viib keha algsesse sünniolekusse/tasakaalu tagasi. Kui me sündisime, siis meil polnud ju ärevust. See on vägev juurdeõpitud oskus. 

Ja teine tore mõte - paranemist ei saa sundida! See juhtub omas tempos! Andke aega!

Kust see kõik alguse sai?

See oli ligi kuus aastat tagasi, kui ma tegin läbi oma esimese paanikahoo. Mingit diagnoosi pole mulle pandud, seega meditsiinilises mõttes...