Tunnen, et pean kirjutama.
Viimased päevad on mul
enesetunne päris hea olnud ning meeleolu üle keskmise, eriti arvestades
asjaolu, et jäin väga järsku töötuks. Olen proovinud rahulikult võtta ja
see on ka õnnestunud. Sõbranna kutsus osa võtma 21-päevasest külluse
meditatsiooniväljakutsest, millega ka nõustusin.
Täna,
päev 3, oli ülesandeks teha väike 3-liikmeline grupp, kellega seda sama
väljakutset jagada. Ma päris vihastasin, sest mulle ei meeldi taolised
püramiidiskeemid. Siis aga jõudis mulle kohale, et sõbranna, kellega ma
mitu kuud varem polnud suhelnud, huvitus minust selle pärast, et ta sai
selle ülesande. Sellele mõttele järgnes tohutu pettumusetunne. Siit
edasi liikus mõttelõng sinna, et ma inimesena olen üleliigne ning mind
pole vaja, kui just isiklikud huvid mängus pole. Sellele järgnes
korralik paanikahoog.
Ma näen ise ka selle
mõttelõnga absurdsust ja need väiteid ei ole puhas tõde. Sõbrannat võis
see ülesanne tõugata minuga ühendust võtma, aga ta tegi seda
ilmselgelt ainult parimate soovidega. Töökoht koondati ka mitte minu
pärast, aga asjaolude kokkulangevuse tõttu. Mina olen lihtsalt valel
ajal vales kohas olnud, võisiis vastupidi just õigel ajal õiges kohas.
Mida ma saan veel teha, et mu tunded-mõtted ei kulmineeruks paanikahoogudeks?
Hea uudis, et need hood pole enam sellised nagu kevadel, kus muutusin täiesti kontaktivõimetuks. Praegu on lihtsalt kehva olla ja lööb põhja alt ära. Hingamisharjutused ja kuum vann aitavad päris tõhusalt, aga mitu tundi mu elust on siiski ebameeldivustega ohtralt täidetud.
Mul on nii hea meel, et Sa ei ole ära kadunud. :)
VastaKustutaJa sellest sõbrannast ma natukene saan aru kusjuures... Ma olen natukene tema moodi. Ma nt tegelikult käin ja loen ja jälgin sotsiaalmeedias eemalt, aga ma olen ise sotsiaalselt/empaatiliselt veits hälvik, et ma kardan, et kui ma võtan niisama ühendust, siis ma olen nagu elevant portselanipoes ja rikun Su saavutatud hapra tasakaalu mingi vale sõna/lause/liigutusega ära ja ma ei julge võtta seda vastutustendale ja siis pigem olengi argpükslikult vait... täpselt kuni tuleb mingi õlekõrs, millega ma saan ikkagi Sind kaugelt eemalt natukene talla alt kõditada, kas mingi üritus-challenge vms või mingi lahe naljapilt mille kaudu saab proovida ringiga ümber põõsa ja läbi lillede juttu teha, et uurida, kas Sa oled ikka veel päriselt olemas ja meiega või on mingi AI Su kontod üle võtnud äkki:O