neljapäev, 12. detsember 2019

Ei ole ta kuhugi kadunud!

Tunnen, et pean kirjutama. 

Viimased päevad on mul enesetunne päris hea olnud ning meeleolu üle keskmise, eriti arvestades asjaolu, et jäin väga järsku töötuks. Olen proovinud rahulikult võtta ja see on ka õnnestunud. Sõbranna kutsus osa võtma 21-päevasest külluse meditatsiooniväljakutsest, millega ka nõustusin.

Täna, päev 3, oli ülesandeks teha väike 3-liikmeline grupp, kellega seda sama väljakutset jagada. Ma päris vihastasin, sest mulle ei meeldi taolised püramiidiskeemid. Siis aga jõudis mulle kohale, et sõbranna, kellega ma mitu kuud varem polnud suhelnud, huvitus minust selle pärast, et ta sai selle ülesande. Sellele mõttele järgnes tohutu pettumusetunne. Siit edasi liikus mõttelõng sinna, et ma inimesena olen üleliigne ning mind pole vaja, kui just isiklikud huvid mängus pole. Sellele järgnes korralik paanikahoog.

Ma näen ise ka selle mõttelõnga absurdsust ja need väiteid ei ole puhas tõde. Sõbrannat võis see ülesanne tõugata minuga ühendust võtma, aga ta tegi seda ilmselgelt ainult parimate soovidega. Töökoht koondati ka mitte minu pärast, aga asjaolude kokkulangevuse tõttu. Mina olen lihtsalt valel ajal vales kohas olnud, võisiis vastupidi just õigel ajal õiges kohas.

Mis mind aga rohkem häirib, ma tunnen, kuidas ma ei talu seda paanikat  ning ma ei oska enam midagi sellega ette võtta.

Mida ma saan veel teha, et mu tunded-mõtted ei kulmineeruks paanikahoogudeks?

Hea uudis, et need hood pole enam sellised nagu kevadel, kus muutusin täiesti kontaktivõimetuks. Praegu on lihtsalt kehva olla ja lööb põhja alt ära. Hingamisharjutused ja kuum vann aitavad päris tõhusalt, aga mitu tundi mu elust on siiski ebameeldivustega ohtralt täidetud. 

1 kommentaar:

  1. Mul on nii hea meel, et Sa ei ole ära kadunud. :)
    Ja sellest sõbrannast ma natukene saan aru kusjuures... Ma olen natukene tema moodi. Ma nt tegelikult käin ja loen ja jälgin sotsiaalmeedias eemalt, aga ma olen ise sotsiaalselt/empaatiliselt veits hälvik, et ma kardan, et kui ma võtan niisama ühendust, siis ma olen nagu elevant portselanipoes ja rikun Su saavutatud hapra tasakaalu mingi vale sõna/lause/liigutusega ära ja ma ei julge võtta seda vastutustendale ja siis pigem olengi argpükslikult vait... täpselt kuni tuleb mingi õlekõrs, millega ma saan ikkagi Sind kaugelt eemalt natukene talla alt kõditada, kas mingi üritus-challenge vms või mingi lahe naljapilt mille kaudu saab proovida ringiga ümber põõsa ja läbi lillede juttu teha, et uurida, kas Sa oled ikka veel päriselt olemas ja meiega või on mingi AI Su kontod üle võtnud äkki:O

    VastaKustuta

Kust see kõik alguse sai?

See oli ligi kuus aastat tagasi, kui ma tegin läbi oma esimese paanikahoo. Mingit diagnoosi pole mulle pandud, seega meditsiinilises mõttes...