1 samm edasi, 3 sammu tagasi?

Ei ole olnud lihtne. On paremaid ja on halvemaid päevi. Kaks olulist teemat, mis mind täiesti rööpast on välja viinud, poiss jäi haigeks ja lähedase võitlus kopsuvähiga. Õudsalt pingeline ja kurnav. Kui mõned päevad oli juba ülirõõsa olla, siis viimased 3 päeva on trummipõrin kõhus väga häiriv.

Oma ärevusega olen jõudnud nii kaugele, et panin tabelisse erinevad olukorrad, sündmused, aktivaatorid, mis kogu seda paanikavärki minus triggerdavad. Väga lihtne, füüsilised sümptomid, millega seostuvad varasemad hood ja siis murettekitavad uudised. Sümptomitest näiteks kinnine nina, sest see viitab ju nohule, mis omakorda võiks tähendada hingamisteede haigust, mis võib ju kulmineeruda kopsupõletikuks, mis mõned aastad tagasi juhtuski. See oli väga raske periood ja nüüd ma kardan kopsupõletikku nagu mingi hull. Teine on kõhuhädad. Kohe kui kõhus keerab, vallandub minul hoog. Kusjuures paar päeva tagasi avastasin, et inimkeha on ikka võimekas. Nina läks kinni ja sellele järgnes umbes poole tunni jooksul tsentrifuug kõhus ja pasanteeria. Hommikuks polnud ei nohust ega kõhuhädadest midagi. Olen päris veendunud, et mu aju ise tootis selle füüsiliste hädade kokteili. Kusjuures,  5-4-3-2-1-asi leevendab väga korralikult. Kui varasemalt sõitis katus ka ametlikult ära, nii et meeleolu langes ja olemine läks väga halliks, siis nüüd oli muidugi keeruline olla, aga meeleolu jäi alles. Ma olin võimeline lapsega täiesti vabalt ja rahulikult edasi suhtlema.

Just selle pärast soovitan ma päevikut pidada. Kui selliseid pisikesi tähelepanekuid üles ei märgi, siis ega pole võimalik ka muutusi märgata. Tihtilugu need muutused ongi väga minimaalsed ja enesemõistetavad, et tagasi vaadates tundub, nagu mitte midagi poleks muutunud.

Täna olen ma selles kohas, kus ma oskan muremõtete puhul 5-4-3-2-1-meetodiga ennast päris kiiresti ümber seadistada. Päris huvitav, kuidas keha suudab ennast ise maha rahustada, kui sa ütled, et ma olen nii põnevil mingi asja pärast. Aga kui on mure ja ärevus ja jääd selle juurde, siis ketrab ainult suuremaks. Nüüd on vaja välja mõelda, kuidas need füüsilised hädad ei päästaks hoogu valla. Sellega tundub seis oluliselt keerulisem, sest kuidas sa oma alateadvusele uusi käitumismustreid õpetad? Olen paar korda rännakumeetodist paari harjutust teinud, kuid midagi mu sees ütleb, et sellest ei piisa.

Sattusin selle 5-4-3-2-1-meetodi-tädi videosid vaadates tema ühele tasuta online kursusele "mindset reset". Proovin selle läbi teha, äkki sealt leiab mingeid vihjeid ja viiteid, mida sellistel juhtudel teha. Üks mõte juba jooksis läbi, millel tundub jumet olema. Nimelt inimaju ei tee vahet päris mälestusel ja visualiseerimisel. Tema jaoks on need kaks täiesti võrdväärsed. Ehk siis igapäevaselt peaks võtma näiteks minuti ja visualiseerima soovitud olukorda ning sellele juurde pookima tunded, mida sa parasjagu tunned. Näiteks et mul on küll nina kinni, aga ma olen rõõmsameelne, rahulik, teen oma asju edasi ja samas tunnen mõnusat rõõmu, sest parasjagu on fantastiline päev. Umbes midagi sellist.

Erinevaid tööriistu ärevusega toimetulekuks

Ühe asja olen ma küll selgeks saanud, olukordade vältimine ning selja keeramine tekitab suuremat ärevust, millest on hiljem veel keerulisem välja tulla. Umbes nagu kardaks sõbra koera, aga kui nüüd iga päev sõbral külas käia, siis üks päev on täiesti savi, kas see koer seal on või mida ta teeb. Temast on saanud maailma ainuke normaalne koer, keda ei pea kartma :)

Küll on lihtne, kui on kindel asi, mis hirmu tekitab ja millega on võimalik edasi tööd teha.

Aga mis siis, kui füüsiline tunne paneb paanikahoo käima? Noh, tõused liiga kiiresti oma kohalt püsti, pea hakkab ringi käima ja voilaa! Või nagu mul siin korduvalt on olnud, et seedimine on veidike rikkis ja põmm! Kuidas sellest nõiaringist välja tulla? Ma isegi ei saa aru, misasi see on, mida ma kardan. Varem jah on mingi kindel hirmuobjekt olnud, aga nüüd see on möödanik ning tundubki, et ma olen nüüd sinna rattasse sattunud, kus kogemus paanikahoost tekitabki uut hoogu.

No mis seal ikka, viskan kõik tõkked nurka ning hakkan hoogu ootama, et siis saabuvaid tundeid analüüsida.

Aga siit tänane vaatamissoovitus:
 

Te ikka teate seda, kuidas elule meeldib nöökida? Ma jätsin ju kohvijoomise sinnapaika, sest kui kofeiinilaks liiga vägevaks kogemata osutub, siis südame puperdamine kutsub kohale pahaollahi ja ei pea pikalt seda mu "lemmik" hoogu ootama. Ja siis ma sain kingituseks Jura Ena 8 kohvimasina! Aga ega alla ka ei anna, sissejuhatuseks on mul kapis valik (tervelt 2, sest rohkem meie kaubanduses neid pole!) kofeiinivaba kohvisid! Ja kakaod tulevad menüüsse. Aitähh, elu, et mu üle nii suure mõnuga irvitad. Aga ma irvitan koos sinuga! ;)

Ärevus ei ole vaimuhaigus!

Ei saa hõisata, et elu on jube ilus ja ärevus on minetatud. Paremaid päevi on õnneks rohkem, kuid ka neid tõrvatilkasid tuleb ette. Ka selle ashwa-misiganes pulbrit süües. Ma nüüd täna otsustasingi, et olen ärevusfooni suhteliselt alla saanud, seega jätan kapslid sinnapaika. Mulle nimelt üldse ei meeldi, kuidas ma olen terve päev otsa uimane ja selline tunne, nagu kohe peaks voodisse sukelduma, sest öö on vahele jäänud. Ja kui hommikul saakski kauem magada, siis lihtsalt ei maga. Varem selliseid muresid küll ei esinenud. Ühesõnaga, teen ashwaga pausi.

AGA, ega ma vahepeal ka niisama pole istunud. Ikka käin ja uurin asju, sest no olukord on nii absurdne. Ma saan aru, et ise mõtteid kruttides toodad ärevust ja siis kulminatsiooniks saad paanikahoo, aga kui ongi veidike õrnem seedimine ja kohe esimese gaasimulksu peale käivitub sama asi, vat see ajab hulluks! Füüsilised ebamugavustunded lülitavad ärevuse ja paanika sisse. Miks, oo miks?

Sain teada, et ärevus ja paanika ei ole vaimuhaigus. Need võivad viimast küll põhjustada, aga tegelikult on need täiesti tavalised igapäevased asjad, mida põhjustavad ennekõike meie enda kogemused, mõtted, arusaamad ja ka väärtused. Kõige rohkem on hädas need inimesed, kes enda suhtes nõudlikumad on. Ülla-ülla. Seda kõike oleksin ma ka ise võinud teile öelda :P

Ja siis jõudsin ma sinnani, et inimese aju on ikka loll. Kõik samasugused sümptomid ja aju teisendab need kõik üheks ja samaks asjaks. Minu puhul on see siis ärevus. Ilmselt selle pärast, et see on mul palju mõtetes ja pidevalt teemaks. Ja siis kohe kui on pisikesemgi sümptom kuskil olemas, siis keha hõikab, et jou, hakkab pihta! Ja mõistusel pole jälle midagi teha. AGA üks tore tädi õpetab aju nüüd ära lollitama. Ma ei tea, kas see päriselt ka töötab, aga kindlasti proovin. Nimelt on põnevusel ja ärevusel täpselt samasugused sümptomid. Vahe on ainult mõtetes. Nii et nüüd, kui hakkab ärevaks muutuma, siis tuleb mõtetes lugeda 5-4-3-2-1, visata silme ette üks põnev sündmus lähitulevikust ja öelda endale, et oi, ma olen ikka nii põnevil selle reisi pärast. Ja pidavatki korras olema.

Nomaeitea, proovigem :)