neljapäev, 26. detsember 2019

Geert: Nädal 2, sisedialoogid

Möödunud nädalal kuulasin iga päev üle tunni aja neid audioklippe, kus analüüsiti ärevuse tekkekohti ja Tsunaami meetodit ärevuse ja paanika maandamiseks. Kordamine on tarkuse ema, läbi kordamise ja harjutamise jäävad asjad meelde ning neid on lihtsam rakendada.

Kõige rohkem olen saanud selle aja jooksul endale öelda, et tegemist pole mitte kuidagi eluohtliku olukorraga, kõik on korras, see on lihtsalt minu eriti tundlik alarmsüsteem. Isegi kui on kuidagipidi kehva olnud või seest keerama hakanud, siis juurde nentinud, et jah, on küll ebameeldiv, aga see on seotud selle adrenaliinipauguga ja läheb varsti üle, seega jätkan oma asjadega toimetamist.

Ma pole üldse kindel, kas just nende ülesannete pärast, aga viimased 2 ööd olen ma täie tõsidusega 11 h jutti maganud nii magusat und, et ma isegi ei mäletanud, et selline asi üldse võimalik on. Väga mõnna!

Ootasin väga teise nädala ülesandeid, sest Geert vihjas esimestes klippides, kuidas nüüd hakatakse tegelema üldise ärevusega. Minu suureks üllatuseks aga ei mingeid eriti suuri ja keerulisi ülesandeid, lihtsalt tuleb fookus keerata sisedialoogidele. Mis on see, mida sa ütled iseendale erinevates olukordades? Kuna sa seda teksti siin praegu loed, siis olen ma päris kindel, et need sisedialoogid on midagi sellest puust, mis päevavalgust eriti ei kannata. Vähemalt ei ütle sa taolisi lauseid mitte kellelegi teisele. Oma sisemisi väljaütlemisi olen ma juba mõnda aega jälginud ja need on ikka enamasti väga mahategevad olnud. Tõsi, need on paremaks muutunud, kuid siiski. Saaks ikka viriseda ja kritiseerida igasugu asjade peale. Põhiline väljend minul on: "Hakkab jälle pihta! No kaua võib?"

Sa oled viisakas inimene, sõbrale-tuttavale ei ütle sa kunagi taolisi asju, aga miks sa siis iseendale seda kõike teed? Tänasest päevast alates pead sa iseendaga käituma kui parima sõbraga! Jää oma sisemistes dialoogides endaga viisakaks, mõistvaks ja isegi hellitavaks! Etteheiteid ja kriitikaid saab mujalt ka, ei pea ise neid juurde tootma!

Tuleb meeles pidada, et tekkinud olukord jääb alati samaks, aga sinu valik on, kuidas sellesse olukorda suhtuda!

Geert jutusas loo, kuidas ta kohtus ühe veteraniga, kes teenistusülesandeid täites astus miini otsa. Tulemuseks üks jalg vähem. Siit edasi oli tal valik, kas olla ohver, vinguda päevad läbi, kuidas ta ei saa midagi teha, kuskil käia, ta on invaliid ning see piirab kõiki tema tegemisi. Ta ei saa täita oma kohustusi isana, abikaasana ja üleüldse miks see küik alati temaga peab juhtuma? Tema aga valis teise tee, kus leppis olukorraga. Jah, toimus kole õnnetus ning ta jäi jalast ilma, aga ta ei saanud surma! Tal on võimalus näha oma lapsi suureks kasvamas ning ka lapselapsi kasvatada! Ta ei saa teha paljusid asju, mida ta varem tegi, kuid on tuhandeid muid asju, mida ta teha saab! On jah teistmoodi kui varem, kuid tänapäeva lahenduste ja võimaluste juures annab väga palju ära teha.

Opstimist vs pessimist. Esimese variandi puhul nutad ja halad ja süüdistad ennast ning enesetunne muutub kordades veelgi õudsamaks. Teisel puhul proovid juhtunust üle olla ning lihtsalt vaadata, kuidas paremini edasi elada. Mismoodi tahad sina oma elu elada? Ohvrina või tegutsejana?

Nii et siis ikkagi need sisemised dialoogid. Mida räägid sina iseendale? Kas ehk oleks aeg endaga sõbrunema hakata?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kust see kõik alguse sai?

See oli ligi kuus aastat tagasi, kui ma tegin läbi oma esimese paanikahoo. Mingit diagnoosi pole mulle pandud, seega meditsiinilises mõttes...