Väga erinevate statistikate põhjal on umbes iga neljas-viies inimene üle keskmise ärev. See ei pea olema haiguslik, lihtsalt tundlikum ja emotsionaalsem inimene. Ärevus tähendab ka pidevat muretsemist, ootust, pingelolekut. Uskuge mind, see on väga väsitav seisund, milles pidevalt olla.
Jaanuaris olin päris rängalt haige. Suutsin kuskilt respiratoorse ehk RS viiruse saada. Nädalane kõrge palavik, tohutu nohu ja köha. Enesetunne oli pehmelt öeldes kohutav. Äreva inimese kohta võtsin olukorda suhteliselt rahulikult. Ma teadsin, et see on lihtsalt haigus. Tõsi, kui ma oksendamiseni köhisin, siis tulid paratamatult pähe igasugused mustad mõtted. Suutsin isegi oma pärandiküsimused läbi hekseldada ning võtmeisikuid enda soovidest teavitada. Ühelt poolt veidike absurdne, aga teisalt andis see väga palju hingerahu juurde. Ma ei pidanud enam selle pärast muretsema, mis saab siis, kui asjad võtavad väga sünge pöörde. Lisan veel, et selleks ajaks olin ma umbes nädal aega magamata olnud köha tõttu. Muidugi mõjutab see inimese mõtlemist. Ei pea lisama, et ma sain terveks. Taastumine võttis veidike rohkem, aga mööda see sai.
Kuu aega hiljem sai mu laps triibud. Hurraa, kauakardetud covid oli majas! Väga kõrge palavik, suhteliselt tugev köha, peavalud. Kaks aastat olime suutnud seda haigust vältida võttes kasutusele ilmselt kõik ettevaatusabinõud alates inimkontaktide miinimumini viimisest kuni regulaarse kätepesuni välja. Siia vahele jäävad veel kõikvõimalikud võtted, mida riik ja targad arstid on soovitanud. Ma ei pea ilmselt ütlema, et äreva inimesena olin ma triipusid nähes päris hirmul. Mäletan oma esimest mõtet, et appi, poisslaps ju, ta saab suure tõenäosusega siit vähemalt südamelihasepõletiku kaasa ja ongi ta tervis rikutud. Ookei. Et sellised mõtted...
Lisan, et inimesel on päevas ca 60 000 mõtet peakolu sees. Mõndasid neist kutsume ise esile, aga suurem osa on täiesti automaatsed. Pange ka tähele, et oma olemuselt pole need ei positiivsed ega negatiivsed, täiesti neutraalsed. Nüüd aga, kui me selle mõtte külge kinni ennast haagime ja reaktsiooni vallandame, alles siis anname esiletulnud mõttele tähenduse.
Tuleme nüüd tagasi mu mõttelõnga juurde. Märkasin seda mõtet päris ruttu. Miks ma peaksin üldse nii mõtlema? Haiguseid on ju mustmiljon ja igaühega võib kaasneda tüsistusi, ei ole covid kuidagi erilisem selles mõttes. Aga no need loetud artiklid ja statistika!
Nakatumise uudis oli minu jaoks suur ehmatus. Järgmisena astusin ma eitamisfaasi. Minuga midagi sellist ju ometi ei juhtu. Tegin sõbrannadele nalja, et tõestan neile, et ma olen teflonist. Olen omalt poolt kõiki ettevaatusabinõusid rakendanud ja see haigus minule külge ei hakka. See seisukoht mõjus päris tõhusalt. Suutsin ennast sisemiselt ära neutraliseerida ning ilma suurema pingeta haige lapse eest hoolitseda.
Kuniks tuli uus päev. Järgmise päeva pärastlõunal tunnen igal pool valu. Päriselt ka, kuidas see on võimalik, et kõik kohad, eriti liigesed, lihtsalt valutavad. Proovisin venitusi teha, aga no lihased ei anna järgi. Otsustasin siis duši all ennast veits poputada. Väga mõnus oli, kuni hakkasin ennast kuivatama ja käterätik tundus vastu nahka nagu liivapaber. No selge. Ilmselgelt ei ole teflon.
Kiirtest osutus negatiivseks. Peas mõtted, et kuidas see võimalik on? Kas ma päriselt olen nii ära hirmutatud kõikide nende igapäevaste numbrite ja surmade poolt, et ma olen ennast ise haigeks mõtelnud? Kuna ma ärevikuna olen nii mõnegi tervisehäda varasemalt endale esile mananud, eriti hästi õnnestub see väga halva enesetunde tekitamistega, siis tundus see selgitus olukorrale päris adekvaatne. Kohati hakkas olukord isegi nalja tegema. Lootsin, et olen avastanud enda supervõime.
Kaks tundi hiljem tõusis palavik. 39,1'C. Tühja see palavik, KÕIK kohad valutasid! Paigal olla üldse ei kannatanud, aga liikuda ka ei jaksa. Tegin uue kiirtesti, sel korral sain oma triibud kätte. Esimene mõte positiivset testi vaadates: "Mul on covid, ma surengi nüüd ära!"
WTF!? Nagu päriselt! Sain sellele mõttelõngale päris ruttu jälile ja katkestasin ta ära, aga kust krdi kohast selline reaktsioon? Vastust ei pea pikalt otsima. Üle kahe aasta on meile iga päev ajudesse taotud seda sama sõnumit. Muidugi on see mu esmane automaatne mõte, kui ma saangi selle mitteoodatud diagnoosi.
Mul hakkas päris kurb. Vahet isegi ei ole, kuidas see haigus minu jaoks kujuneb. Küll aga pani mind hämmastama, et on kaks haigust suhteliselt lühikese aja jooksul. Ütleks, et RS viiruse haiguskulg oli palju raskem just pikaajalisuse tõttu. Covid allub minu puhul päris hästi rohtudele, seega on võimalik mõnetunniseid puhkepause enda kogumiseks vahele saada. RS viirus oli ühtlane ebameeldivus pideva köhimisega, covid piirdub kerge köhatamisega ja on lihtsalt valuderohke. RS viiruse puhul hakkasin ma allaandmismärke näitama siis, kui füüsiline väsimus oli väga suur, covidi puhul oli allaandmine esimene automaatne reaktsioon, kui haigus polnud oma kulgu veel näidanudki.
Kui ma juba testitulemusi nähes alla annan, kuidas ma siis sellest haigusest küll tervenema peaksin?
Sel hetkel on mul päris hea meel, et olen õppinud oma mõtteid märkama ja nendele vajadusel mitte reageerima. Ma suutsin seda allaandmise hetke märgata ning sellega sisemiselt tegeleda. Paljud meist aga ei suuda seda. Paljud meist võivadki jääda sellesse esimese reaktsiooni lõksu ja päriselt ka alla anda. Kas me seda tahamegi?
Kust jookseb piir statistika jagamisel ja masside hirmutamisel?
Kuidas me saame nende ärevike mõttemustreid muuta, et allaandmine ei oleks nende esimene automaatne reakstioon? Viiendik inimkonnast. See on väga suur number. Mida teha selle viiendiku toetamiseks?
Mida teha üldse inimeste njaoks, et nende eludes oleks vähem hirmu?
