reede, 26. aprill 2019

Tänane mõte: paanikahoogudega tuleb sõbraks saada!

Eelmine kord kirjutasin, kuidas lisasin menüüsse probiootikumid ja ashwanga kapslid. Probiootikumide kohta ma ei oska midagi arvata, pole küll aru saanud, et seedimine oleks kuidagi teistmoodi. A-tähega taim aga on vägagi tõhus. Esimestel päevadel oli kogu aeg selline vati-tunne peal, tahaks kohe magama tagasi keerata, aga oluliselt pingevabam on olla. Vahepeal küll krutib ära, kuid kindlasti mitte samamoodi nagu varem. Neljapäeval peale eriti rasket päeva oli väsimus nii suur peal, et kell 7 õhtul arvasin, et ma kukungi jala pealt otse ninuli maha ja muidugi hakkas asi ketrama. Jube naljakas tagant järele mõeldes, katus sõitis ära, aga keha jäi sama väsinuks ja rahulikuks edasi. Mida see aju genereerib omaette, täiesti arusaamatu!

Ja siis ma sattusin kuulama Tara Brachi podcasti, kus ta räägib RAIN-meetodist (Recognize what is happening; Allow the experience to be there, just as it is; Investigate with interest and care; Nurture with self-compassion.) ning muuseas rõhutab ka, et kindlasti ei ole ärevus üks osa sinust. See on "sõbranna", kes on su kehasse sisse kolinud ja nüüd eriti innukalt hoiatab sind iga võimaliku ohu eest. Ole nüüd sina piisavalt asjalik ja filtreeri ignoreeritav häma välja ning lihtsalt kiida teda, et ta nii agar on. Kuulake ise!

Täna oli meil tööl tervisepäev, mis oli keskendunud just vaimsele tervisele. Ja kohe tellimise peale käsitles üks esineja ärevust ja depressiooni nagu Taragi kui haigust, mis on sinu kehasse pesa teinud ja nüüd paneb sind teatud olukordades veidralt käituma. Üks huvitav fakt veel, mida ma ka varem juba kahtlustasin, ärevust tekitavate olukordade vältimine tegelikult hoopis kasvatab ärevust! Lihtne, sa kogu aeg mõtled selle teema peale, et mida sa kõike teha ei saa või kuhu minna, et paanikahoogu ei tuleks. Loogiline ju. Nii et kui on mingi konkreetse asja hirm, siis tuleb seda konkreetset asja just ette võtta!

Võtsin nüüd õhtul ette peaasi.ee külastuse ja mida ma teada sain? Ei saanudki eriti. Veidike pani kukalt kratsima väide, et paanikahoogudest ei saagi kunagi lahti, sa lihtsalt saad nendega sõbraks ja need ei sõiduta sul katust ära. Omamoodi huvitav mõte, aga selles mõttes on ju neist lahti saadud, et hoogu enam ei tule ju! Poteito - potaato?

Ja et meelest ära ei läheks - ANDKE AEGA! Kiiresti ei juhtu midagi! See võtab ikka kuid, kui mitte aastaid, et asjast jagu saada. Ja ma siin jonnin, et 3 nädalat hiljem pole selline nagu 10a tagasi :)

P.S. - Kui eelmisel nädalal neid "toidulisandeid" käisin otsimas ühes esoteerikapoes, jäi mulle poodi sisse astudes silma üks valge kivi. Käisin noppisin oma medikamendid ära, juba maksin, kui järsku ütlesin, et ju ma nägin seda kivi asja pärast ning ostsin ta ära. Eile laps küsib, et kle mis kivi see on ja mida ta teeb? Läksin guugeldasin ja silmad läksid puhta pärani ning lõug vajus lauani, kui lugesin, et kõnealust ingliaurat kasutatakse mõtete puhastamiseks, sisemise tasakaalu leidmiseks ning eriti hea on paanikahäirete puhul. Wow. Tuleb sisehäält rohkem kuulata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kust see kõik alguse sai?

See oli ligi kuus aastat tagasi, kui ma tegin läbi oma esimese paanikahoo. Mingit diagnoosi pole mulle pandud, seega meditsiinilises mõttes...