Geert: Nädal 2, sisedialoogid

Möödunud nädalal kuulasin iga päev üle tunni aja neid audioklippe, kus analüüsiti ärevuse tekkekohti ja Tsunaami meetodit ärevuse ja paanika maandamiseks. Kordamine on tarkuse ema, läbi kordamise ja harjutamise jäävad asjad meelde ning neid on lihtsam rakendada.

Kõige rohkem olen saanud selle aja jooksul endale öelda, et tegemist pole mitte kuidagi eluohtliku olukorraga, kõik on korras, see on lihtsalt minu eriti tundlik alarmsüsteem. Isegi kui on kuidagipidi kehva olnud või seest keerama hakanud, siis juurde nentinud, et jah, on küll ebameeldiv, aga see on seotud selle adrenaliinipauguga ja läheb varsti üle, seega jätkan oma asjadega toimetamist.

Ma pole üldse kindel, kas just nende ülesannete pärast, aga viimased 2 ööd olen ma täie tõsidusega 11 h jutti maganud nii magusat und, et ma isegi ei mäletanud, et selline asi üldse võimalik on. Väga mõnna!

Ootasin väga teise nädala ülesandeid, sest Geert vihjas esimestes klippides, kuidas nüüd hakatakse tegelema üldise ärevusega. Minu suureks üllatuseks aga ei mingeid eriti suuri ja keerulisi ülesandeid, lihtsalt tuleb fookus keerata sisedialoogidele. Mis on see, mida sa ütled iseendale erinevates olukordades? Kuna sa seda teksti siin praegu loed, siis olen ma päris kindel, et need sisedialoogid on midagi sellest puust, mis päevavalgust eriti ei kannata. Vähemalt ei ütle sa taolisi lauseid mitte kellelegi teisele. Oma sisemisi väljaütlemisi olen ma juba mõnda aega jälginud ja need on ikka enamasti väga mahategevad olnud. Tõsi, need on paremaks muutunud, kuid siiski. Saaks ikka viriseda ja kritiseerida igasugu asjade peale. Põhiline väljend minul on: "Hakkab jälle pihta! No kaua võib?"

Sa oled viisakas inimene, sõbrale-tuttavale ei ütle sa kunagi taolisi asju, aga miks sa siis iseendale seda kõike teed? Tänasest päevast alates pead sa iseendaga käituma kui parima sõbraga! Jää oma sisemistes dialoogides endaga viisakaks, mõistvaks ja isegi hellitavaks! Etteheiteid ja kriitikaid saab mujalt ka, ei pea ise neid juurde tootma!

Tuleb meeles pidada, et tekkinud olukord jääb alati samaks, aga sinu valik on, kuidas sellesse olukorda suhtuda!

Geert jutusas loo, kuidas ta kohtus ühe veteraniga, kes teenistusülesandeid täites astus miini otsa. Tulemuseks üks jalg vähem. Siit edasi oli tal valik, kas olla ohver, vinguda päevad läbi, kuidas ta ei saa midagi teha, kuskil käia, ta on invaliid ning see piirab kõiki tema tegemisi. Ta ei saa täita oma kohustusi isana, abikaasana ja üleüldse miks see küik alati temaga peab juhtuma? Tema aga valis teise tee, kus leppis olukorraga. Jah, toimus kole õnnetus ning ta jäi jalast ilma, aga ta ei saanud surma! Tal on võimalus näha oma lapsi suureks kasvamas ning ka lapselapsi kasvatada! Ta ei saa teha paljusid asju, mida ta varem tegi, kuid on tuhandeid muid asju, mida ta teha saab! On jah teistmoodi kui varem, kuid tänapäeva lahenduste ja võimaluste juures annab väga palju ära teha.

Opstimist vs pessimist. Esimese variandi puhul nutad ja halad ja süüdistad ennast ning enesetunne muutub kordades veelgi õudsamaks. Teisel puhul proovid juhtunust üle olla ning lihtsalt vaadata, kuidas paremini edasi elada. Mismoodi tahad sina oma elu elada? Ohvrina või tegutsejana?

Nii et siis ikkagi need sisemised dialoogid. Mida räägid sina iseendale? Kas ehk oleks aeg endaga sõbrunema hakata?

Geert: Nädal 1, Tsunaami meetod

Ostsin mina tohutu audioprogrammi, mis lubab kõik hädad ära lahendada. Lisaks lähevad boonusena veel eraelulised hädad ka korda ja kujutad ette, eluägedaid tööpakkumisi hakkab uksest ja aknast sisse sadama. No mis saaks praeguses olukorras veel paremat olla?

Nali naljaks, aga eks seal mingi iva on olemas. Kui suudad oma pööningul kummitavate tontidega toime tulla, tekib ootamatult värsket õhku ja vaba ruumi uute ägedamate asjade jaoks. Ja kuna mõtted saavad selgemaks, eneses kahtlemine pole nii mastaapne, siis muidugi jooksevad ka teised eluvaldkonnad rööpasse. Teoorias töötab küll.

Võtsin kohe ühe lisamärkmiku kasutusse, et jooksvalt mõtteid üles kirjutada, 11 lk on juba täis kritseldatud.

Esimesele lehele kritseldasin protsessijoonise, mismoodi ärevus pihta hakkab ning mis üldse toimub minus, kui asi käima läheb. Ei tule ilmselt kellelegi siin üllatusena, et ma ise ju krutin pinget oma mõtetega ja see võibki paanikahooni välja viia. Aga et see ikka päris selgeks saaks, siis peaks jupikestena asja ka üles joonistama.

Mingi asi päästab kogu protsessi valla. Näiteks üks suurimaid minu puhul on väsimustunne. Kohe, kui ma selle endas avastan, tuleb hunnik mõtteid, kuidas ma olen nii väsinud ja nüüd juhtub see ja teine ja kolmas ja isver kui halb ikka on olla. Muidugi ma krutin ennast ju üles praegu, mille peale alarmsüsteem ajus otsustab, et nüüd peab suraka adrenaliini verre laskma, et oleks ikka jaksu koledusega võidelda. See omakorda toob esile mitmeid huvitavaid füüsilisi sümptomeid. Kuidas kellelgi, minul lööb alustuseks nina kinni ja kõhus hakkab õudsalt keerama. Paljudel tuleb hoopis lämbumistunne peale, hakkab süda kloppima või veel midagi põnevamat. Ja kui juba selline "mõnus" enesetunne on saavutatud, siis tuleb jälle alarmsüsteem appi, annab märku, et kehast on leitud nüüd sellised ja sellised uued olukorrad, mille peale tulevad uued vägevad mõtted stiilis, miks see jama jälle minuga pihta hakkab; ma ei saa sellest nõiaringist kunagi välja; jälle on mitu tundi mu elust sisustatud selle õudusega; kas kunagi ometi hea ka võiks olla jne. Sõbralik aju märkab, et aeg on taas appi tulla, see lõviga võitlus ei lähe üldse nii hästi kui tahaks ja lükkab uue portsu adrenaliini organismi. Edasi uued sümptomid, veel suuremad ja vägevamad, mis päästavad valla järgmise mõttelõnga ja nii ta lähebki kuni paanikani välja.

Jube lihtne. Väga arusaadav. Tõsiselt inimlik. Alateadvus tahab ju head, aga välja kukub nagu ikka. Ja suuresti just selle pärast, et iga väiksem muutus tundub praegusel hetkel lõvirünnakuna. Ehk siis valehäire!

Panin kirja terve hunniku erinevaid päästikuid, mis mul ärevust esile kutsuvad. Väsimuse- ja näljatundest kuni teatud situatsioonideni. Isegi üks inimene sattus nimekirja, kellega suhtlemine mind täiesti endast välja viib (õnneks mitte kogu aeg, aga üsna tihti). Praegu on seal kümmekond suuremat asja, kuid ega see nimekiri pole lõplik. Nüüd selle nädala jooksul peaksingi selle nimekirjaga tööd tegema. Märkama, mis on need aktivaatorid ja kirja sinna panema.

Nimekiri koos, siis iga triggeri pihta tuleb teha eraldi nupuke, kus alustuseks võib läbi mõelda, mis on see praegune käitumismuster ja mõttelõng, mis selle konkreetse päästiku peale käima läheb. Selle alusel on hea kirja panna järgmised 5 asja:

1) KIRJELDUS - Mis juhtus? Miks see päästis mu ärevuse valla? Mul näiteks tuleb külmetusega ärevus, põhjus jube lihtne. Minu organism reageerib ohuolukorrale nina kinniminemise ja kõhulahtisusega. Kui nüüd aga on seedehäire või niisama nohu, siis ega aju jaoks vahet pole, millest see tingitud on, tema võtab ikka seda kui tohutut signaali, et nüüd on tarvis püssita jahile minna!
2) SÕBRALIK LÄHENEMINE - Selle asemel, et ennast nüüd tavapärasel moel maha hakata materdama, kujuta ette, mida sa samas olukorras olevale sõbrale ütleksid ja ütle seda endale. St pane kirja!
3) AKTSEPTEERIMINE, OLUKORRAGA LEPPIMINE - Misiganes nüüd juhtub, see on okei. St jah, mul on kehva olla, on need ja need tunded, tahaks ehk tervet maailma täis ka oksendada, aga see kõik on OKEI, tuleb ette! Geert soovitab seda võtta kui vooluga kaasaminemist. Kui oled suure vooluga jõkke kukkunud, siis pole mõtet vastu voolu täiega siblima kukkuda, vaid pigem katsuda hoida pea vee peal ja vaadata, kuhu vool meid viib. Võib juhtuda, et uhab otse kaldale välja! Pealegi, sa ei hakka surema, seda asja tunned sa selle pärast, et su keha on käivitanud sinu kaitseks põgene-või-võitle missiooni!
4) NALI, KEERA ÜLE VINDI! - Ilmselt kõige keerulisem, aga nüüd peaks kaasama veidi naeruvääristamist. Jah, on ilgelt halb olla siin kinos praegu, aga mõtle kui uhke oksepidu siit võiks tulla. Oksendan kõikide eesistujate kuklad täis. Ma pole küll mitu aega vorsti söönud, ei tea, kas see lugu vastab tõele, et isegi kui kaks nädalat ainult pannaputru sööd, siis välja oksendad ikka lastevorsti? Selle tädi soengusse sobiks vorstitükid nii suurepäraselt. Absurdikuubik, aga juba hakkas parem, eks? Nali ja naer annavad kehale signaali, et oht on möödas, rohkem pole vaja adrenaliini peale pritsida. Ja nüüd hakkab rahunemine.
5) KASUTA OMA KEHA! - Kui see adrenaliin on sinusse juba lahti lastud, siis on tarvis see energiapurtsakas võimalikult kiiresti ära kulutada, ega enne rahunemist ei tule. Nii et karga aga püsti, hakka tantsima, laulma, tee kukerpalli või mida iganes füüsilist vabastavat. Juurde võib praktiseerida ka rahustavat ruuthingamist või ennast fantaseerida kuhugi mõnusasse rahulikku kohta.

Kirjuta iga oma päästik selliselt lahti. Kui järgmine hoog peale tuleb, võta tagataskust vastav märkmepaber ja vaata, mis juhtub. Julgen arvata, et väga midagi ei juhtu, peale selle, et olukorraga on oluliselt lihtsam toime tulla.

Harjuta neid 5-punkti-lahtikirjutusi IGA PÄEV ja nii paar nädalat! Kui olukorda ennast käes pole, siis vähemalt kujuta ette, kuidas sa käituksid.

* * *

Võrreldes kõige eelnevaga pole siin midagi väga uut. Varem on ehk pidanud asju rohkem positiivsesse võtmesse kirjutama, aga siin soovitatakse pigem endale sõbrana läheneda. Poteito-potaato, ütleks mina. Igatepidi tuleb endaga hell olla, mitte hakata piitsutama. Adrenaliini füüsiline väljaelamine on uus aspekt, mis jällegi on tegelikult igatepidi loogiline. 

Ma proovin. Kaotada pole midagi. Aga võita terve rahulik maailm!

Hoian kursis!

Katse number N!

Mul on pea aasta aega ülikõrge ärevusfoon ja paanikahood peal olnud. Viimasega on muidugi olukord oluliselt parem st viimane tõsine hoog jääb juulikuusse. See ei tähenda, et ärevus ise ei võiks üles-alla liikuda ning mõnel päeval ikka korraliku tohuvapohu minu pisikeses maailmas tekitada.

Mida ma siit järeldada võin? Paanikahoogude puhul aitab DARE lähenemine väga hästi. Mitmed paanikaspetsialistid on erinevalt oma meetodit nimetanud, aga sisu on neil kõigil enam-vähem sama. Alustuseks hakka oma idioodimõttele vastu, tõesta ära, et see on lauslollus. Kui see ei aita, siis lihtsalt lase asjal tulla ja aktsepteeri, et nüüd on siis asi sedapsi ja keera veel vintigi peale, näita oma kõige karvasemad küünealused ette. Kui hoog on peal ja elukohutav on olla, siis mitte ära jää voodiservale oigama, vaid jätka oma asjade tegemist, et mõtteid mujale saada. Väga viis meetod!

Ma ehk kohandaksin oma kogemustega seda niipalju, et peas kummitavate negatiivsete mõtetega saab iga päev tegeleda. Pööningu parema sanitaarse olukorra eest hea seistes tasuks sellega iganädalaselt tegeleda. Pane oma mõte paberile ning mõned vastulaused juurde, miks see asi napakas on. Lõppu sõnasta lause positiivsesse võtmesse. Väga lihtne viis elu hoopis mõnusamaks saada.

Kui ärevushoog peale hakkab tulema, siis minul pole küll mahti olnud erilist dialoogi endaga pidada. Pigem nendin fakti, et ahahh, mingi asi käivitas protsessi ja no vaatame siis, kuhu asi läheb. Mul lööb suht esimese asjana nina kinni ja põhja alt ära, nii et olen siin mõningad korrad mänginud tulega ja proovinud endale tingimuseks seada, et teen mingi asja lõpuni ja alles siis lähen vetsu. Kui ühelt poolt treenib see kinnipidamist ja tõesti näitab, et kohe ei kuku maailm kokku, siis teisalt tuleb arvestada, et minu puhul pikendab see kogu agooniat umbes paari tunni võrra. Ühesõnaga, kohe peldikusse ei tasu jooksma hakata, aga liiga kaua ei soovita ka kinni hoida, võib ärevusele paar vinti peale keerata.

Mulle väga meeldib ka see mõte, et elu ei tohi selle pärast seisma jääda, et mingi pahaollah kuskil kimbutab. Tihtilugu on sellest päris abi ka, saab mõtted ärevusest eemale ning tõepoolest asi stabiliseerub.

Kõik on jube ilus, aga see ärevusfoon jääb peale taolist intsidenti ikka väga pikaks ajaks üles. Ikka päevadeks, kui mitte nädalateks. Kui nüüd sel ajal peaks veel mõni ehmatavam asi juhtuma, siis on taas puhta pekkis. Mul siin hetkel korralik kaos elus käimas, mis omakorda tähendab, et ma juba hommikul ärgates tunnen, kuidas ärevus on terve öö mu und valvanud. Ei ole tore. Ja ei aita siin ei igapäevane mediteerimine, psühholoog, hüpnoteraapia, kõige kauni ettekujutamine ega ka kuhugi poole jooksmine. Nagu ma kogu aeg olen rääkinud, kui ajus on mingi muster ja valvelolek, siis seda sa nipsust ei muuda! Aga kuidas seda üldse muuta?

Mitu korda ma seda teemat olen guugeldanud juba ja erinevaid lähenemisi katsetanud? Nüüd sattusin ühe belglase otsa, Geert Verschaev, kes väga muhedalt ütleb, et vahet pole, mis oli ja millest see värk on tekkinud, lahti saab sellest jamast ainult tugevalt harjutades! Ta selgitab kogu tekkinud olukorda ka väga lihtsalt lahti, mis on igatepidi loogiline! Juhtus "intsident", sinu alarmsüsteem muutus valvsaks, ta tahab ju iga ohtliku asja eest ometigi hoiatada, sest äkki muidu juhtub see kole asi, et sa magad lõvirünnaku maha. Ärevus on aga alarmsüsteemi ületöötamine, kus iga väiksem krõps käivitab füüsilise võitle-või-põgene reaktsiooni. Lahendus on süsteemile selgeks teha, et ainult eluohtlikud olukorrad võivad alarmi käivitada! 

 

Miks ükski psühholoog sellist lihtsat asja ei räägi? Miks ükski terapeut ei õpeta, kuidas valvsustaset alandada ilma medikamentideta? 

Kuna mu lootusetus on suht piiri peale aetud ja ma olen valmis juba pea igat asja proovima, siis ma ostsin oma viimase raha eest Geerti audioprogrammi! Võtan seda kui koondamisrahade investeeringut paremasse tulevikku! Ma pean sellest ärevusest lahti saama, sest koos sellega sirge seljaga tulevikku kõndida on väga keeruline. Ja roomama ma pole nõus. Mitte veel! 

Iga nädal saadab Geert uue ülesande, mida tuleb igapäevaselt praktiseerida. Proovime siis!

Eks ma hoian siis kursis, kuidas läheb!

Ei ole ta kuhugi kadunud!

Tunnen, et pean kirjutama. 

Viimased päevad on mul enesetunne päris hea olnud ning meeleolu üle keskmise, eriti arvestades asjaolu, et jäin väga järsku töötuks. Olen proovinud rahulikult võtta ja see on ka õnnestunud. Sõbranna kutsus osa võtma 21-päevasest külluse meditatsiooniväljakutsest, millega ka nõustusin.

Täna, päev 3, oli ülesandeks teha väike 3-liikmeline grupp, kellega seda sama väljakutset jagada. Ma päris vihastasin, sest mulle ei meeldi taolised püramiidiskeemid. Siis aga jõudis mulle kohale, et sõbranna, kellega ma mitu kuud varem polnud suhelnud, huvitus minust selle pärast, et ta sai selle ülesande. Sellele mõttele järgnes tohutu pettumusetunne. Siit edasi liikus mõttelõng sinna, et ma inimesena olen üleliigne ning mind pole vaja, kui just isiklikud huvid mängus pole. Sellele järgnes korralik paanikahoog.

Ma näen ise ka selle mõttelõnga absurdsust ja need väiteid ei ole puhas tõde. Sõbrannat võis see ülesanne tõugata minuga ühendust võtma, aga ta tegi seda ilmselgelt ainult parimate soovidega. Töökoht koondati ka mitte minu pärast, aga asjaolude kokkulangevuse tõttu. Mina olen lihtsalt valel ajal vales kohas olnud, võisiis vastupidi just õigel ajal õiges kohas.

Mis mind aga rohkem häirib, ma tunnen, kuidas ma ei talu seda paanikat  ning ma ei oska enam midagi sellega ette võtta.

Mida ma saan veel teha, et mu tunded-mõtted ei kulmineeruks paanikahoogudeks?

Hea uudis, et need hood pole enam sellised nagu kevadel, kus muutusin täiesti kontaktivõimetuks. Praegu on lihtsalt kehva olla ja lööb põhja alt ära. Hingamisharjutused ja kuum vann aitavad päris tõhusalt, aga mitu tundi mu elust on siiski ebameeldivustega ohtralt täidetud. 

Crash-boom-bang!

Sain päeva pealt koondamise... Põmm!

Teate, mis juhtus? Esimesed 2 päeva oli ilgem karussell ja peale seda pole nagu üldse mahti olnud kuidagipidi ärev olla. Hommikul ärkad üles, saadad lapse kooli ja läheb arutu ringijooksmine lahti.

Alustuseks söömine, siis mingid jooksvad kohustused ja lõpuks kohustuslik aeg iseendale ja selle kurikuulsa HEA äratundmisele. Kui kõik nii järsku pea peale pööratakse, siis juhtub kehaga umbes sama. Põhi on juba mitu päeva alt läinud, meeleolu käib täiesti üles-alla ja pea on ideedest täiesti tühi, mis edasi? Ainuke lohutus, et tuli koondamine, seega on mõned kuud aega asju sättida. Arvestades, kui kiiresti esimene töötu nädal on läinud, siis ilmselt avastan ennast kohe juunikuus...

Tähelepanek - jah, kohe alguses hakkasin peeglisse meeleheitlikult vaatama, et näha ühte maailma kõige õudsamat ja saamatut inimest, aga nägin täiesti tavalist iseennast, kellel on ka palju häid omadusi. Kõik ei ole ainult minu süül ja minu pärast, väga tihti asjad juhtuvad hoopis muude kokkulangemiste tõttu. Sellega suutsin suhteliselt ruttu rahu teha. Kurb ainult sellest, et mulle valdkond ju väga meeldis.

Lisaks sellele ehmatusele, mis vahepeal juhtunud on? Ei olegi. Peale hüpnoteraapiat oli paar nädalat väga nigel olla, aga siis kuidagi lükkasin kaela sirgu ja ütlesin iseendale, et saa üle. Muidugi ei saanud, aga vähemasti liikus see mõte mu peas sammuke taha poole. Uskumatu, aga paar päeva on isegi sellised olnud, kus läheb üldse meelest ära, et mingi ärevus on kuskil. Absoluutselt midagi uut minu jaoks (või pigem unustatud vana).

Huvitav tõdemine, et tööst ilmajäämine oli küll ehmatav ja kõik muud õudsad emotsioonid kokku, aga ma ei langenud kuhugi musta sügavikku. Suutsin isegi kergelt huumoriga asja võtta. Mis jällegi tõestab suurepäraselt seda, et kui iga päev jõuga otsida asju, mille üle rõõmustada ja tänulik olla, siis kõige suurema pommi saabudes suudad sa kõigest hoolimata ühte päikesekiirt läbi pasarahe näha. On jah s*tt, aga miskit on veel päris hästi. Ja elu läheb edasi.

* * *

Päevikut ma enam igapäevaselt ei pea. Aga nii üle mõne nädala otsin jälle välja, et negatiivseid mõtteid ümber lükata ja taas tõestada, et tegelikult on mu enesetunne ikka suurepärane.

Vahepeal teen rahustavaid meditatsioone, aga seda pigem mõtete tapmiseks. Kuigi seda ka vähem kui rohkem. Süvenen filmidesse selle asemel.

Söömine - vat see on küll suure tähelepanu all. Vahepeal on täielik lühis, sest ei suuda enam välja mõelda, mis see järgmine söögikord võiks olla, ühtegi isu ju pole. Aga peab. Näljatundega tuleb ärevus kohe kohale. Lisaks tahan ma 3kg juurde võtta, mis pole ka väga lihtne, kui just rämpstoitu ja suhkruid sisse ei hakka keerama.

Hüpnoteraapias käisin teist korda veel. Hüpnoosini me sel korral ei jõudnudki. See oli mu viimane tööpäev, nii palju emotsioone ja mõtteid oli üleval, keeruline oli seda kõige olulisemat teemat välja valida. Nii et sain kalli raha eest lihtsalt ventileerida. Kah vajalik. Äkki selle pärast ma nii lihtsalt seda kaotust võtangi? :)

Mis edasi? Noh, endiselt päev korraga. Ja ostan lotopileteid jätkuvalt, et lootust üleval hoida.

Mida ma soovitaksin täna teistele, kuidas ärevusega toime tulla?
Alusta oma negatiivsetest (loe: idiootsetest) mõtetest ja tapa need ära.
Hakka KÕIKE positiivsesse vormi sõnastama. Ka kriitikat!
Ükski inimene ei pea tegema asju 100%, 70% on täiesti piisav! Nii et lõpeta enda piitsutamine!
Söö normaalselt ja tervislikult!
Maga piisavalt!
Anna aega, kohe ei juhtu mitte midagi. Lepi sellega.
Ja ongi juba poole parem :)