Kuidas elada õnnelikult?

  

Kõik juhtub täpselt siis kui vaja. Eile jagati mulle ühte intervjuud möödunudaastaselt InvesteerimisFestivalilt, kus Alar Ojastu avab õnnelikkuse teemat. Täiesti asine kuulamine, mis tekitas minus palju erinevaid mõttevälgatusi!

Esimese asjana ma ütleks, et Alar jääb liiga üldiseks oma soovitusega hetke märgata. Esimese asjana on muidugi tarvis selgeks saada pisasjade taasavastamine, enne ei saa siit edasi minnagi. Kuna üks emotsioon kestab kuni 90 sekundit, siis on ka ilmselge soovitus tekkinud tundel lasta lõpuni olla ning selle pinnalt alles edasi liikuda. Nüüd aga kahvlikoht. See inimene, kes kõiges ainult halba ja ohtusid näeb, tal on ikka ülikeeruline lihtsat libikalendugi nautida. Nii et võtaks siit veel sammu tagasi, õpi ära tundma ilusaid ja häid asju, ka pisikesi! Ka halvas olukorras! Ja naudi neid! Nüüd ma olen küll temaga nõus!

Ja muidugi ei tasu ülemäära nõudlik enda suunas olla! Alar on endale ilmselgelt retsid nõudmised esitanud, ega ta muidu sellest ärevusest nii palju ei vatraks. Kui ta on igast psühhedeelseid rännakuid ja sissevaatamisi harrastanud ja pole suutnud endaga ikka rahu teha, siis on veits kahju tast. Ta on läbi teinud kuhjaga asju, kuid miks ta pole neid oma ellu ka tulemuslikult rakendanud? Kogu see ärevusteema on ju puhas hirm sisemistele ootustele mittevastavuse osas. Paljud neist on alateadlikud väärtused, mis on ajas omandatud ja ongi keeruline ümber neid ehitada. Selleks ongi erinevad rännakud ning kogemused, et vanadele kogemustele julgelt otsa vaadata ning need enda jaoks ära lahendada ning minna lasta. Iga päev ärev olla... Isegi mina olen suutnud pooled päevad vähemalt mõnusaks saada ja ma pole psühhedeelsete aineteni veel jõudnudki!

Muidugi alati on variant, et härra ei tahagi ärevusest vabaneda. See on tema kaitsemehhanism ning aitab tal edasi elada. Tuleb välja, et mitmed ärevad inimesed ei olegi valmis oma ärevushoogudest lahti laskma, sest see on käegakatsutav reaalsus, aga ees on tundmatus, millesse polda valmis veel minema.

Nagu Anxiety Guy ütleb, siis ärevusest lahtisaamiseks on vaja esmalt seal kõige pimedamas augus ära käia ja alles siis ollakse valmis ärevusest lahti ütlema. Tema teine huvitav väljaütlemine, mis mind väga puudutas, et iga muutus tulebki valusalt ja raskelt. Seda siis ka ärevuse puhul. Kui alustad endaga tööd, siis mõned päevad võivad tunduda oluliselt hullemad kui varem. Aga see on pigem hea märk, sest alateadvus otsib uusi võimalusi olukorda lahendada ning praegusel hetkel vallandub segadus, sest vana muster on käest ära võetud ja uut pole veel kätte saadud.

Loen praegu ta raamatut ärevuse ületamisest. Päris lõpuni jõudnud pole, mingit tohutult suurt avastust ka pole, pigem kinnitussõnad, et asjad, mida olen enda jaoks erinevatest programmidest üles noppinud, on õiged! Rännak kui oma minevikuga rahusõlmimine on üks võtmesõnadest. Ta nimetab seda küll ümberraamimiseks, kuid kuna ma enne Brandoni rännakumeetodi otsa sattusin, siis jääb see. Sisuliselt on nad väga sarnased.

Muidugi toob ta välja automaatsed negatiivsed mõtted - sõnasta need ümber ja saa neist lahti! Igas asjas millegi väärtusliku või hea äratundmise oskuse arendamise tähtsust mainib. Erinevad hingamisharjutused sh ka puhastav hingamine, kus heaga täidetakse terve keha ja väljahingates liigub kogu saast prügimäele. Ning muidugi ülemäära jaburad nõudmised iseendale. Eks loen edasi, kuid midagi väga paukupanevat tuleb, siis anna teada. Huvitav on veel see, et kui terve suur osa ärevusest kõnelejatest ütlevad, et ärevusest ei saagi mitte kunagi enam lahti, siis see tüüp teatab resoluutselt, et kõik on võimalik. Tee ainult ära. Ka mina jagan seda mõttekäiku, sest oli ju elu enne ärevust, kuidas seda siis peale ärevust enam ei saa olla? Murrad jalaluu, siis on päris hea võimalus ju, et üks moment saad sa vana elustiili juurde tagasi tulla....