Ma nüüd ei teagi, kas nutta või naerda. Iga päev õpin midagi uut ja saan teada, et muidugi on mõned asjad täiesti läbi uurimata ja ega keegi ühtegi head lahendust mulle pakkuda ei oska. Teemaks füüsilised sümptomid (mitte oma mõtted), mis ärevust ja paanikahoogusid põhjustavad. Ehk siis täna on mul olemas pool lahendust. Kuidas ja kust ma aga teisele poolele plaastri leian?
Ärevus ja muretsemine on omavahel tihedalt seotud, ei ole uudis. Muremõtted tuleb lihtsalt ära tappa sõnastades need positiivseks. Näiteks, ma tegelen selle teemaga siis, kui asi päriselt käes on. Praegu keskendun olemasolevale ning naudin seda hetke. Kohe, kui avastad peas mõtte, et ma ei saa seda või teist teha, sest ma ju ei oska või ma olen see ja teine, siis tuleb kohe pidurit tõmmata! STOP! "5-4-3-2-1! Ma küll ei oska seda veel, aga kõik on kunagi esimest korda asju proovinud ja ma proovin ka." (Või mdiagi taolist.)
Hästi, oma ülemõtlemise suudan ma nüüd ära killida ja eelnevad nädalad on näidanud, et kui ärevusetunne põnevuseks nimetada, siis keha päriselt rahunebki maha ning voilaa, pidu on käes. Mida nüüd aga teha, kui ongi kõhugripp, mis tekitab kõhus suhteliselt sarnase tunde ärevuse liblikatele, mis omakorda totaalse paanikahoo vallandavad? Korrutangi mantrat "5-4-3-2-1 see on ainult kõhugripp, mis kohe varsti üle läheb"?
Kognitiivne käitumispsühholoogia soovitab sama olukorda korduvalt läbi teha, et siis läbi füüsiliste sümptomite kordamise tekitada mõistmine, et asi pole eluohtlik. Kas ma peaksin siis riknenud sööki pidevalt sööma seedehäirete tootmiseks, et siis läbi selle ehk ühel päeval mitte ärevaks muutuda? Veits absurdne. Olen nõus, et teadlased peavad veel korralikult teemat uurima, sest koerahirmu puhul võiks see muster toimida, küll aga kõhuhäire tahab kindlasti teistsugust lähenemist saada.
Senikaua aga võtan ma kokku viimaste päevade tegevused ja jätkan lahenduse otsimist kujunenud käitumismustrite murdmiseks!
Ma muutun ärevaks, kui ma tunnen väsimust. See on täiesti otseselt tulnud ajast, mil poiss oli pisikene ja iga mõne tunni tagant tähelepanu nõudis. Ma olin nii väsinud kogu aeg. Ja üks hetk tekkis mul hirm, et mis siis, kui ma jään nüüd magama ja ei ärkagi selle peale, et tal on midagi häda. Äkki ajab piima välja ja lämbub ära? Vähe sellest, et ma unisena muutun tohutult ärevaks, siis peale seda magan ma ka üks kõrv kikkis ja kuulan, mis ümberringi toimub. (See on ka üks põhjus, miks ma väljaspool kodu ei taha ööbida, sest siis ma kuulangi magamise asemel võõraid hääli ning öö jääb täiesti vahele. Mis omakorda toodab hea pinnase järgmistele hoogudele.)
Mõtted ja tunded on enam-vähem kõikide triggeirte puhul samad. Algus on ehk erinev, kuid kõik nad lähevad täpselt sama spiraali mööda lõpuks kõrge kulminatsioonini.
<< Mul on nii kehva olla. Ma ei suuda keskenduda. Nüüd kindlasti juhtub midagi. Ma ei saa hakkama. See ajab mind hulluks. Ma olen (peast) haige. Ma tahaks, et see juba läbi saaks. Kasvõi sureks maha kohe praegu, sest enam lihtsalt ei jõua. >> Ja hakkab uuesti kordama.
Mantra ehk ankurmõte: 5-4-3-2-1 Ma olen lihtsalt väsinud, puhkan natukene ja juba tunnengi ennast paremini.
Tähtsad teadlased on välja arvutanud, et keskmiselt läheb 66 päeva, et muutusi märgata. Mel, kelle video ma siia postile lisasin, sai oma lennuhirmu kontrolli alla 4 lennuga, nii et väike lootus on esimesi tulemusi ka varem kohata.
Hullemaks see kõik praegust olukorda teha ei saa. Fakt! Küll aga on hea võimalus, et nii mõnegi häda suudan enda jaoks ära lahendada. Hoian kursis.
Teile aga soovin vahepeal rahulikku meelt ning positiivseid mõttemustreid!
Ärevus ja muretsemine on omavahel tihedalt seotud, ei ole uudis. Muremõtted tuleb lihtsalt ära tappa sõnastades need positiivseks. Näiteks, ma tegelen selle teemaga siis, kui asi päriselt käes on. Praegu keskendun olemasolevale ning naudin seda hetke. Kohe, kui avastad peas mõtte, et ma ei saa seda või teist teha, sest ma ju ei oska või ma olen see ja teine, siis tuleb kohe pidurit tõmmata! STOP! "5-4-3-2-1! Ma küll ei oska seda veel, aga kõik on kunagi esimest korda asju proovinud ja ma proovin ka." (Või mdiagi taolist.)
Hästi, oma ülemõtlemise suudan ma nüüd ära killida ja eelnevad nädalad on näidanud, et kui ärevusetunne põnevuseks nimetada, siis keha päriselt rahunebki maha ning voilaa, pidu on käes. Mida nüüd aga teha, kui ongi kõhugripp, mis tekitab kõhus suhteliselt sarnase tunde ärevuse liblikatele, mis omakorda totaalse paanikahoo vallandavad? Korrutangi mantrat "5-4-3-2-1 see on ainult kõhugripp, mis kohe varsti üle läheb"?
Kognitiivne käitumispsühholoogia soovitab sama olukorda korduvalt läbi teha, et siis läbi füüsiliste sümptomite kordamise tekitada mõistmine, et asi pole eluohtlik. Kas ma peaksin siis riknenud sööki pidevalt sööma seedehäirete tootmiseks, et siis läbi selle ehk ühel päeval mitte ärevaks muutuda? Veits absurdne. Olen nõus, et teadlased peavad veel korralikult teemat uurima, sest koerahirmu puhul võiks see muster toimida, küll aga kõhuhäire tahab kindlasti teistsugust lähenemist saada.
Senikaua aga võtan ma kokku viimaste päevade tegevused ja jätkan lahenduse otsimist kujunenud käitumismustrite murdmiseks!
- Hommikut alustan mõneminutilise visualiseerimisega. Panen silmad kinni ja kujutan ette, kuidas ma x aja pärast olen mingis muidu ärevas olukorras rõõmus, rõõsa ja täiesti rahulik.
- Listisin äravuse ja paanika triggerid. Kirjutasin juurde, millal need enamasti juhtuvad ja kust nad on minu puhul alguse saanud.
- Triggerite kõrvale lisasin tunded ja mõtted, mis mul sel hetkel peal on, kui ärevus/paanika on käivitunud.
- ANKURMÕTE! Iga triggeri järele kirjutasin ankurmõtte positiivses sõnastuses, mida kasutada, kui hoog peaks peale tulema. Eesmärk on paanikaspiraal ära lõhkuda ning säilitada sisemine rahu ning kontroll enda üle.
Ma muutun ärevaks, kui ma tunnen väsimust. See on täiesti otseselt tulnud ajast, mil poiss oli pisikene ja iga mõne tunni tagant tähelepanu nõudis. Ma olin nii väsinud kogu aeg. Ja üks hetk tekkis mul hirm, et mis siis, kui ma jään nüüd magama ja ei ärkagi selle peale, et tal on midagi häda. Äkki ajab piima välja ja lämbub ära? Vähe sellest, et ma unisena muutun tohutult ärevaks, siis peale seda magan ma ka üks kõrv kikkis ja kuulan, mis ümberringi toimub. (See on ka üks põhjus, miks ma väljaspool kodu ei taha ööbida, sest siis ma kuulangi magamise asemel võõraid hääli ning öö jääb täiesti vahele. Mis omakorda toodab hea pinnase järgmistele hoogudele.)
Mõtted ja tunded on enam-vähem kõikide triggeirte puhul samad. Algus on ehk erinev, kuid kõik nad lähevad täpselt sama spiraali mööda lõpuks kõrge kulminatsioonini.
<< Mul on nii kehva olla. Ma ei suuda keskenduda. Nüüd kindlasti juhtub midagi. Ma ei saa hakkama. See ajab mind hulluks. Ma olen (peast) haige. Ma tahaks, et see juba läbi saaks. Kasvõi sureks maha kohe praegu, sest enam lihtsalt ei jõua. >> Ja hakkab uuesti kordama.
Mantra ehk ankurmõte: 5-4-3-2-1 Ma olen lihtsalt väsinud, puhkan natukene ja juba tunnengi ennast paremini.
Tähtsad teadlased on välja arvutanud, et keskmiselt läheb 66 päeva, et muutusi märgata. Mel, kelle video ma siia postile lisasin, sai oma lennuhirmu kontrolli alla 4 lennuga, nii et väike lootus on esimesi tulemusi ka varem kohata.
Hullemaks see kõik praegust olukorda teha ei saa. Fakt! Küll aga on hea võimalus, et nii mõnegi häda suudan enda jaoks ära lahendada. Hoian kursis.
Teile aga soovin vahepeal rahulikku meelt ning positiivseid mõttemustreid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar