Kui nüüd päris ausalt kõik südamelt ära rääkida, siis ma ei mõista, millal ma võtsin omaks ühiskonna ootused, kuidas mina oma elu elama pean! Mul peab olema see ja teine ja kolmas ja alles siis saan endale külge panna sildi "edukas"! Võtaks nüüd veidike hoogu maha, miks peaks üks üldse tahtma edukas olla? Kelle jaoks või kelle arvates edukas? Edukas enda jaoks ehk selles mõttes, et endale püstitatud eesmärgid on enam-vähem täidetud?
Kogu selle ärevuseteemaga maadeldes olen ma ühe tädemuseni jõudnud - ma ei tahagi muud, kui lihtsalt õndsalt rahul olla ning tiksuda omas tempos tehes asju, mis parasjagu pähe tulevad. Muretut armastust täis õnnelikku elu. Jah, siia juurde käib teatud hulk materiaalsust, see uhke ühiskond lihtsalt põhjustab seda. Ma ei saa elada muretult, kui tuba on külm, katus laseb läbi ja kõht on tühi. Kuigi kusjuures nendes tingimustes annab elada väga õnnelikult. Tuleb välja, et õnn on kinni ainult meie peades. Sa kas näed igas sitahunnikus seda miskit head või keskendud ainult hunnikule!
Ma ei teagi, kumb on hullem, kas olla töötu ning mitte teada, mida tulevik toob või teha tööd, mis üldse ei meeldi. Mõlemal on omad plussid ja ka väga suured miinused. Ehk kõige raskem on olla mitte-soovitud ja ülesõidetav.
Nägin täna väga kirgast unenägu, kus jagasime ühe kauaaegse sõbrannaga korterit. Meile tuli külla ühine sõbranna, kellega ma hiljem pidin kella pealt kuhugi ürrile minema. Korterinaaber ja külaline aga hakkasid köögis veini sisse kallama, kusjuures see oli minu pudel. Ise ma ei saa alkoholi juba aastaid tarbida, seega on ka baarikapp päris pungil. Mind üldse ei pahandanud see, et nad köögis ennast hästi tundsid, aga hoopis see, et nad väitsid, et see pudel on hoopis mujalt pärit, kuigi ma teadsin täpselt, et nii see polnud. Mõnda aega hiljem läksin uurima, et kas nad on lõpetanud, aeg on liikuma hakata. Tüdrukud olid ennast nii kuulikindlaks juba võtnud, et käisid mööda elamist ringi suitsud suus. Minu küsimuse peale tuli sõbranna minu toa ukse peale miskit seletama ning pudistas tuhka mu toa põrandale. Ma olin väga kuri! Vähe sellest, et terve elamine on kohutavat haisu täis, ronivad nad ka minu tuppa läbustama. Minu õiendamise peale lükkasid mõlemad neiud aga käed puusa ja kukkusid hoopis minu kallal võtma, et ma olen kuri ja kohutav inimene ning ei lase neil rahulikult elada! Isver kui halvasti ja süüdi ma ennast tundsin!
Miks ma seda unenägu siin üldse jagan? See on suurepärane näide viltuläinud mõttemustritest! Jah, igaüks võib ja peabki elust rõõmu tundma ja olukordi nautima, kuid mitte kunagi ei tohi see toimuda kellegi teise arvelt! Ole ise, aga austa teisi! Kuna elamine oli selles unenäos mitte ainult nende päralt, oleksid nad pidanud ka minuga arvestama. Mitte mingil juhul ei saa ma ennast selle pärast süüdi tunda, et mulle tundub kogu olukord ebameeldivana. Ja ometigi ma seda tegin... Asi, millega saan edasi tegeleda! Austa ennast, see on vähim, mida sa enda jaoks teha saad!
* * * * *
Ärevus läks paar nädalat tagasi taas päris kõrgele. Mitu päeva järjest sai siin korralikuld tripid hommikuti läbi tehtud. Hea on see, et tööriistad tõesti töötavad ning ebamugavustele kuluv aeg järjest väheneb. Veidike keerulisem teema on aga oma mõtetega toimetulemine. Väga lihtne on jälle muretsemistsüklisse laskuda ning "mis siis kui" mõtteid hakata ketrama. Aga eks ma harjutan!
Teine suur muutus, hakkasin toitumispäevikut pidama. Ma olen siiani nn kõhutunde pealt toitunud ning usaldanud enesetunnet. Tuleb välja, et ma pole ilmselt väga pikka aega oma kaloraaži täis söönud. Poleks arvanudki, et 1800 kalorit selline pingutus võib olla. Õnneks on välja mõeldud pähklid :) Aga nüüd teine nädalat järjepidamist on pool kilo kehakaalu juba juurde toonud ning seedimist ka kuidagi stabiilsemaks muutnud. Ma olen päris kindel, et söömisteema on kindlasti üks suur faktor minu ärevuse puhul.
* * * * *
Geerti viimased kaks audioprogrammi on päris jurad olnud. Ei midagi uut, üks ja seesama kordamine. Tuleb seista enda eest, kaitsta oma isiklikku ja puhkeaega, magada normaalselt segamata ning leida igas ohakas see lill üles. See kõik taandub meie tajufiltrile, kas näeme ja leiame ainult halvastiolevaid asju või juhtub meie elus ka midagi head ning meil on suutlikkus usaldada ennast, aega ja saatust.
Kogu selle ärevuseteemaga maadeldes olen ma ühe tädemuseni jõudnud - ma ei tahagi muud, kui lihtsalt õndsalt rahul olla ning tiksuda omas tempos tehes asju, mis parasjagu pähe tulevad. Muretut armastust täis õnnelikku elu. Jah, siia juurde käib teatud hulk materiaalsust, see uhke ühiskond lihtsalt põhjustab seda. Ma ei saa elada muretult, kui tuba on külm, katus laseb läbi ja kõht on tühi. Kuigi kusjuures nendes tingimustes annab elada väga õnnelikult. Tuleb välja, et õnn on kinni ainult meie peades. Sa kas näed igas sitahunnikus seda miskit head või keskendud ainult hunnikule!
Ma ei teagi, kumb on hullem, kas olla töötu ning mitte teada, mida tulevik toob või teha tööd, mis üldse ei meeldi. Mõlemal on omad plussid ja ka väga suured miinused. Ehk kõige raskem on olla mitte-soovitud ja ülesõidetav.
Nägin täna väga kirgast unenägu, kus jagasime ühe kauaaegse sõbrannaga korterit. Meile tuli külla ühine sõbranna, kellega ma hiljem pidin kella pealt kuhugi ürrile minema. Korterinaaber ja külaline aga hakkasid köögis veini sisse kallama, kusjuures see oli minu pudel. Ise ma ei saa alkoholi juba aastaid tarbida, seega on ka baarikapp päris pungil. Mind üldse ei pahandanud see, et nad köögis ennast hästi tundsid, aga hoopis see, et nad väitsid, et see pudel on hoopis mujalt pärit, kuigi ma teadsin täpselt, et nii see polnud. Mõnda aega hiljem läksin uurima, et kas nad on lõpetanud, aeg on liikuma hakata. Tüdrukud olid ennast nii kuulikindlaks juba võtnud, et käisid mööda elamist ringi suitsud suus. Minu küsimuse peale tuli sõbranna minu toa ukse peale miskit seletama ning pudistas tuhka mu toa põrandale. Ma olin väga kuri! Vähe sellest, et terve elamine on kohutavat haisu täis, ronivad nad ka minu tuppa läbustama. Minu õiendamise peale lükkasid mõlemad neiud aga käed puusa ja kukkusid hoopis minu kallal võtma, et ma olen kuri ja kohutav inimene ning ei lase neil rahulikult elada! Isver kui halvasti ja süüdi ma ennast tundsin!
Miks ma seda unenägu siin üldse jagan? See on suurepärane näide viltuläinud mõttemustritest! Jah, igaüks võib ja peabki elust rõõmu tundma ja olukordi nautima, kuid mitte kunagi ei tohi see toimuda kellegi teise arvelt! Ole ise, aga austa teisi! Kuna elamine oli selles unenäos mitte ainult nende päralt, oleksid nad pidanud ka minuga arvestama. Mitte mingil juhul ei saa ma ennast selle pärast süüdi tunda, et mulle tundub kogu olukord ebameeldivana. Ja ometigi ma seda tegin... Asi, millega saan edasi tegeleda! Austa ennast, see on vähim, mida sa enda jaoks teha saad!
* * * * *
Ärevus läks paar nädalat tagasi taas päris kõrgele. Mitu päeva järjest sai siin korralikuld tripid hommikuti läbi tehtud. Hea on see, et tööriistad tõesti töötavad ning ebamugavustele kuluv aeg järjest väheneb. Veidike keerulisem teema on aga oma mõtetega toimetulemine. Väga lihtne on jälle muretsemistsüklisse laskuda ning "mis siis kui" mõtteid hakata ketrama. Aga eks ma harjutan!
Teine suur muutus, hakkasin toitumispäevikut pidama. Ma olen siiani nn kõhutunde pealt toitunud ning usaldanud enesetunnet. Tuleb välja, et ma pole ilmselt väga pikka aega oma kaloraaži täis söönud. Poleks arvanudki, et 1800 kalorit selline pingutus võib olla. Õnneks on välja mõeldud pähklid :) Aga nüüd teine nädalat järjepidamist on pool kilo kehakaalu juba juurde toonud ning seedimist ka kuidagi stabiilsemaks muutnud. Ma olen päris kindel, et söömisteema on kindlasti üks suur faktor minu ärevuse puhul.
* * * * *
Geerti viimased kaks audioprogrammi on päris jurad olnud. Ei midagi uut, üks ja seesama kordamine. Tuleb seista enda eest, kaitsta oma isiklikku ja puhkeaega, magada normaalselt segamata ning leida igas ohakas see lill üles. See kõik taandub meie tajufiltrile, kas näeme ja leiame ainult halvastiolevaid asju või juhtub meie elus ka midagi head ning meil on suutlikkus usaldada ennast, aega ja saatust.
