pühapäev, 7. aprill 2019

Teekond

Ei ole vaja üldse muretseda, ma olen veel täiesti elus. Päevadetagune tagasilöök lõi korralikult rivist välja ja tegi olemise päris hõredaks veel mitmeks päevaks. Eile hommikulgi tundsin kerget vibratsiooni, aga kaunis ilm ja päev värskes õhus tegid õhtuks olemise väga mõnusaks. Ja täna õnneks on seesama mull olemine täiesti olemas. Nii et jaa, täitsa okidoki.

Päris niisama ise see mull pole ka tagasi tulnud. Raamat on läbi loetud ja harjutused tehtud, kuid füüsilise rännaku protsessi tegin paar päeva tagasi uuesti. Ja lisaks õhtul magama minnes üks mõtterännak mälestustesse, kus lihtsalt proovisin lõkkeõhtu stiilis esilekerkivaid meenutusi läbi teha. Ma usun, et see kõik on mulli tekitamisele korralikult kaasa aidanud. Aga ei tohi unustada, et tuleb kehale ka aega anda terveneda. Üle öö ei juhtu midagi!

Kuna see tunneli-raamat tekitas minus päris korraliku huvi nende kahe autori vastu ja lisaks on Brandon Bays'i raamat "The Journey" täiesti vabalt saadaval, siis võtsin selle ette. Mingeid ootusi mul raamatule pole, aga jube põnev on tädi kogemusi vähi minetamisel ja teiste abistamisel lugeda. Äkki olekski pidanud esmalt selle raamatu ette võtma ja siis tunneli-raamatut oma harjutustega proovima. Hea, et üldse leidsin need teosed. Väga palju on uusi mõtteid ja perspektiive andnud.

Ühes olen ma küll päri, igaühe tervenemise teekond on hästi individuaalne. On võimalik kasutada samu võtteid ja vahendeid, kuid kogemused on väga erinevad. Mu lootus on laes ja ma väga tahan uskuda, et mu müürid ja takistused on peatselt ületatud. Ja seda igaveseks!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kust see kõik alguse sai?

See oli ligi kuus aastat tagasi, kui ma tegin läbi oma esimese paanikahoo. Mingit diagnoosi pole mulle pandud, seega meditsiinilises mõttes...