Kuidas muuta enda reaktsioone?

Üks eksperiment jälle, nimetagem seda keha väänamiseks.

Alustuseks jälgi ennast, kuidas sa erinevates olukordades oled. Kõige pealt situatsioon, mis teeb sul meeleolu tohutult heaks, sa rõõmustad millegi üle. Pane tähele, milline on kehahoiak, mida sa täpselt tunned (st kus see tunne su kehas asub ning kuidas tundub) ja millised mõtted pähe tulevad.

Teine situatsioon, mis tekitab tuska, pahameelt, võib-olla seesama ärevus või paanikahoog. Täpselt samuti märgi ära, milline on kehahoiak, mida ja kus sa täpselt tunned ning millised mõtted pähe tulevad. Ära süübi nendesse, lihtsalt märka neid ja lase neil olla.

Ja nüüd selles halvas olukorras võta sisse rõõmsa olukorra kehahoiak, mis tõenäoliselt on oluliselt sirgem ja ehk isegi vehkivate kätega. Mana näole see tobe naeratus. Mõtle seda sama mõtet, kuidas sa oled ikka nii tubli olnud, suuna see tunne sinna positiivse situatsiooni koldesse oma kehas ja vaata, mis juhtub.

Kui me laseme oma kehal pingesse minna, kühmu tõmmata ja täidame oma mõtteid hirmu ning negatiivsega, siis ärevus ja paanika saavad sellest ainult jõudu juurde. Kui samas olukorras võtta kasutusele positiivse elamuse kehahoiak, arvab aju, et kõik on chill ja mõnus ning hakkab rõõmuhormooni tootma. Ja ongi raske olukord umbes 90 sekundiga minetatud.

* * *

Minu jaoks on kõige keerulisemad reede õhtud. Seda ilmselt selle pärast, et viie tööpäevaga suudan ennast suht plätuks lasta ning reede õhtul tahaks ikka sutsu kauem ehk üleval olla ja midagi muud teha. Või kasvõi niisama olla. Aga see väsimustunne on üks minu päästikutest, mis vallandab pinge ja paanika. Nüüd sel reedel avastasin endalegi üllatuseks, et mul on tekkinud teatav automaatne käitumine. Nii pea, kui tuvastan selle väsimusoleku, hakkab peas kerima seletav blokk: "See on kõigest väsimustunne, mis on täiesti normaalne ning las ta olla. Võtan maru rahulikult! Las ta olla omaette." Samal ajal muutub hingamine väga rahulikuks ja pikaldaseks nagu need hingamisharjutused, mida ma õhtuti ikka teen. Pikalt nina kaudu sisse, hoiad veidike kinni ja rahulikult pikalt suu kaudu välja, taas hoian kinni. Niimoodi mõned korrad ja olengi juba võimeline oma tegevusega rahulikult edasi minema.

"Ruuthingamine" (sisse - hoiad kinni - välja - hoiad kinni) on geniaalne asi! Mul on pühapäeva õhtuti enamasti uinumisega raskusi. Eks ikka selle pärast, et hommikul on hiljem üles ärgatud ja kerge ärevus on uue töönädala pärast ka sees. Selle peale teed mõned minutid rahulikult "ruutu" ning juba tuleb haigutus ja juba ei jaksa peas numbreid lugeda (ma loen iga sammu juures neljani) ning mats ja maaühendus ongi käes. Järgmine hetk on hommikune äratuskell.

* * *

Olen tänaseks 5 kuud IGAPÄEVASELT oma puntraga tegelenud ning rõõmuga julgen öelda, et mul on oluliselt parem. Õhtune hambapesu ei tekita enam paanikahoogu ning tajun ümbrust hoopis värvilisemalt. See on olnud pikk ja väsitav teekond, kuid see on alles algus.

Mida teha, kui sind vaevab ärevus ja paanika?

• Alustuseks ära otsi kogu aeg internetiavarustes totakaid artikleid, kuidas endale kõvem ja veel friigim diagnoos külge panna. Lepi sellega, et on selline pundar, mis on ennekõike kinni sinu mõtetes ja nüüd tuleb seda harutama hakata. Kõik. 
• Ära mõtle oma ärevusest ja paanikast kogu aeg. Unusta ära see teema, las ta olla omaette. Mõtlemine ainult suurendab pahalast, mitte ei aita sul temast üle saada!
• Hommikul ärgates mana (jõuga) näole naeratus ja ütle kõva häälega: "Täna tuleb hea päev!" Naeratus on vajalik aju ärapetmiseks, et ta füüsiliselt saaks aru, et ongi rõõmus olek ning hakkaks vastavale häälestusele tõendusmaterjali otsima. (Umbes nagu "Kõik vihkavad mind" veendumusele leiad tänaval kõndides kinnitust, sest ükski võõras isegi ei vaata sind või üks mööduja tonksas sind kogemata ning voilaa, vihkavadki! Aga nüüd sama asi positiivses võtmes.)
• Võta kasutusele kalender või märkmik, kuhu sa IGAL HOMMIKUL märgid sisse

1. oma enesetunde ning lühikese põhjuse, miks see nii on. Mina kasutan 5-palli skaalat, kuid alustuseks on kolm smailit (halb, neutraalne, hea) täiesti piisav. 
2. Kirjuta juurde üks asi, mida sa täna kindlasti ära teed.
3. Vähemalt üks asi või isik, mille üle sa rõõmustad või tänulik oled.
   Päeviku pidamine on vajalik kahel põhjusel: kuna muutus on nii väike ja aeglane, siis sa ei märka ise, kui palju paremini sa tegelikult edasi oled liikunud. Sa ei märka, et pinges momendid muutuvad järjest harvemaks või varasema 3 kehva päeva asemel saab nigelast kohast üle juba pooleteist päevaga. Ja teiseks, sa avastad, et tegelikult tunned ennast päris hästi kogu aeg. Ma olen kahe kuu jooksul kõigest ühele päevale "halb" juurde kirjutanud. Teised kõik on kas hea või neutraalne. Aga millegi pärast tundus varem, et iga päev oli nii äraütlemata halb olla.

• Kui see kalendermärkmik juba olemas, siis planeeri ka oma päev ära. Otsusta, millal lõpetad töö, millega tegeled õhtul. Kui võimalik, ära jäta tühje kohti. Päeva täisplaneerimine jätab uitmõtetele vähem ruumi ning pole aega ärevust toitvate tegevustega tegeleda sh ülemõtlemisega. Kui isegi mõni tegevus kalendris tundub ebamugav või tekitab pinget, siis ütle endale, et nojasiis, las olla, ma teen ikka! Esimesed korrad on keeruline, sealt edasi läheb iga korraga oluliselt lihtsamaks, kuni lõpuks muutub tavaliseks ning ärevustunne kaob! 
• Planeeri iga päeva sisse üks tegevus, mis sulle rõõmu valmistab. Kasvõi üks kassivideo juutuubis! Vajalik ajukeemia muutmiseks. Pisike rõõmupower ja lõdvestus!
• Negatiivsed automaatsed mõtted - hoia paber-pliiats ligi. Kohe, kui märkad, et su meeleolu kukkus või midagi ärritas, kirjuta see üles! Kirjuta üles, mis juhtus, mida sa tundsid ning mis mõtted sul pähe tulid. Kui sul on aega nende mõtetega sel hetkel rohkem tegeleda, siis esita neile nn väljakutse. Kas see mõte on mõistlik? Kas see mõte vastab tõele? Kuidas sa seda mõtet positiivseks saaksid sõnastada? Näiteks "Issand, ma lihtsalt ei talu seda enam!" Täiesti tobe mõte, aga oi kui tihti ma olen niimoodi mõelnud. Tegelikult talun ju küll, siiani elan ja pole minuga midagi juhtunud. Kui ma päriselt seda olukorda ei taluks, siis ilmselt mu keha reageeriks hoopis fataalsemalt. Jah, ma ei taha seda taluda, aga see on hoopis teine teema. Mõistlik ta ka pole, sest ta mitte kuidagi ei peegelda hetkeseisundit, lihtsalt lisab draamat ja vinguhaisu. Selle asemel võiksin ma mõelda, et "Sitt olukord indeed, aga so what?" Kui selle mõtte analüüsi jaoks kohe aega pole, siis võiks päeva lõpus asja ikka läbi teha.
  Paari nädala pärast avastad, et neid tobedaid automaatseid mõtteid on oluliselt vähem ja need ei stressa niimoodi! Neid ju pole :)
• Ela hetkes! Ei ole mõtet analüüsida asju, mis oli. Pole mõtet muretseda, mis tuleb. Ainus oluline on praegu ja täna! Mõtete vaigistamisele aitab maru hästi kaasa seesama ruuthingamine. Koonda oma tähelepanu ainult hingamisele või numbrite lugemisele, piisab täiesti 10st minutist iga päev. Puhasta oma aju liigsest koormusest. Kui viitsid ja soovi on, mediteeri. Proovi lõdvestumisharjutusi, toetavaid mõttemantraid vms. Need 10 minutit on vajalikud ka su kehale, sest see rahustav tegevus vallandab ajus häid hormoone, mis suurendavad õnnetunnet! Mis omakorda aitab igapäevaselt paremini toime tulla!

Ja siit edasi ehk kõige lihtsamad ja loogilisemad asjad: 

• Söö! Söö hästi ja regulaarselt. Ja piisavalt! St ära söö üle! Raskustunne kõhus tekitab ebamugavustunnet, mis omakorda võib jälle käivitada halva mustri. 
• Joo! Joo vett! Sellega tagad kiirema ainevahetuse ja aitad kehal toksiinidest vabaneda.
• Maga piisavalt! Hoolitse selle eest, et sa oleksid väljapuhanud! 
• Liiguta ennast. Käi kasvõi pool tundi õues jalutamas kui muud ei suuda. 

See teekond on pikk. Aga nagu ikka, siis mitte miski siin ilmas pole igavene, saab ka see võitlus ühel või teisel kombel üks päev läbi. :)

Ärevus ja paanika ei ole haigus. Need on ainult hirmud ja sinu negatiivsed mõtted, mis panevad su keha valvelhoiakusse ning valmis iga asja peale kohe plehku pistma. 

Täna on põhjust tähistamiseks!

Pole mitu aega midagi teiega jaganud. Pole midagi jagada olnud. Igapäevane võitlus iseendaga. Mõni päev on parem, mõni päev on kehvem. Aga täna on põhjust rõõmu tunda, sest esimest korda oma hommikust päevikut täites andsin ma enesetundele hindeks GREAT! Ma tõesti tundsin ennast rõõmsalt, energiat täis ja valmis päevale vastu minema. Ja ma magasin terve öö jutti!

Aga mida ma siis teinud olen? Unex kapslid viskasin välja, sest ma ei suutnud ära taluda seda uimasust. Nädal aega sai vahepeal toidulisanditega pausi peetud (väga raske ja pinges nädal), kuid lisaks tegin päevas vähemalt kaks meditatsiooni, kus hommikul hingasin kõik halva endast välja ja kõik hea endasse sisse ning õhtul keskendusin positiivsetele sõnumitele. Mul on telefonis mõned äpid, mis sellega veidike aitavad. Ilma juhendamiseta läheb mõte väga ruttu rändama ja on raske fookust hoida. Aga siis ma otsustasin ikka magneesiumi ja B-vitamiiniga ikka jätkata, kuigi igal pool kirjutatakse, kuidas see oksiidi-versioon magneesiumist on rohkem kahjulik kui kasulik ja ladestub kuhugi jne. Ega ma seda nüüd ja igavesti võtma ei jää, seega kui kahjulik ta olla saab, kui sellest 4% kõigest omastatakse?

Teine muutus, mis on ehk kõige raskem olnud, kui on sitt olla, siis ma lihtsalt lepin sellega, et on sitt olla ja ütlen endale SO WHAT, ma teen ikkagi! Kusjuures mulle tundub, et just see olukorra teadvustamine ning enda mitte mõjutada laskmine on ehk veel kõige paremini mõjunud.

Kolmas, mida soovitaks kõigile maailma inimestele, kui kuppel hakkab idiootsust tootma, siis tuleb 54321-STOP ja mõte millegi produktiivse ja ilusa peale. Esimesed 2 nädalat kirjutasin ma neid napaklusi paberile, sest mu aju ei kipu neist muidu lahti laskma (ausõna, puhas paberi raiskamine, sest see on ikka absurdikuubik, mis päevavalgust näeb!). Aga kui paberile panna, siis petab ära, et see mõte on nüüd nagu igavene ja ma võin iga hetk vajadusel selle juurde tagasi tulla. Kindlalt arhiveeritud! No mis sa arvad, mitu korda ma olen pidanud nende juurde naasema? :D

Ärevus on negatiivne enesehüpnoos, mille vastu aitab tänulikkus ja positiivne enesehüpnoos. Iga hommik kirjutan ma oma päevikusse, kelle või mille eest ma täna tänulik olen ja iga päev leian ma asju, mida ma olen just täna hästi teinud. Ja tapan negatiivseid materdavaid mõttelõngu. Endiselt!

See on ikka nii veider, kuidas inimene suudab iseenda elu põrguks muuta.

Eks muidugi rõõmustada on veel vara. Viimasest paanikahoost on küll veits vähem kui 2 nädalat, kuid samas on see rohkem kui varem (viimase poole aasta lõikes ilma rohtudeta). Eks iga päev ongi erinev ja mõned päevad ongi raskemad, aga ma usun, et kuna retsept on mul käes, siis siit edasi saab ainult paremaks minna.

Me ei saa muuta, mida me tunneme, aga me saame muuta, kuidas me sellesse suhtume!

Eks hoian kursis :)