Sain päeva pealt koondamise... Põmm!
Teate, mis juhtus? Esimesed 2 päeva oli ilgem karussell ja peale seda pole nagu üldse mahti olnud kuidagipidi ärev olla. Hommikul ärkad üles, saadad lapse kooli ja läheb arutu ringijooksmine lahti.
Alustuseks söömine, siis mingid jooksvad kohustused ja lõpuks kohustuslik aeg iseendale ja selle kurikuulsa HEA äratundmisele. Kui kõik nii järsku pea peale pööratakse, siis juhtub kehaga umbes sama. Põhi on juba mitu päeva alt läinud, meeleolu käib täiesti üles-alla ja pea on ideedest täiesti tühi, mis edasi? Ainuke lohutus, et tuli koondamine, seega on mõned kuud aega asju sättida. Arvestades, kui kiiresti esimene töötu nädal on läinud, siis ilmselt avastan ennast kohe juunikuus...
Tähelepanek - jah, kohe alguses hakkasin peeglisse meeleheitlikult vaatama, et näha ühte maailma kõige õudsamat ja saamatut inimest, aga nägin täiesti tavalist iseennast, kellel on ka palju häid omadusi. Kõik ei ole ainult minu süül ja minu pärast, väga tihti asjad juhtuvad hoopis muude kokkulangemiste tõttu. Sellega suutsin suhteliselt ruttu rahu teha. Kurb ainult sellest, et mulle valdkond ju väga meeldis.
Lisaks sellele ehmatusele, mis vahepeal juhtunud on? Ei olegi. Peale hüpnoteraapiat oli paar nädalat väga nigel olla, aga siis kuidagi lükkasin kaela sirgu ja ütlesin iseendale, et saa üle. Muidugi ei saanud, aga vähemasti liikus see mõte mu peas sammuke taha poole. Uskumatu, aga paar päeva on isegi sellised olnud, kus läheb üldse meelest ära, et mingi ärevus on kuskil. Absoluutselt midagi uut minu jaoks (või pigem unustatud vana).
Huvitav tõdemine, et tööst ilmajäämine oli küll ehmatav ja kõik muud õudsad emotsioonid kokku, aga ma ei langenud kuhugi musta sügavikku. Suutsin isegi kergelt huumoriga asja võtta. Mis jällegi tõestab suurepäraselt seda, et kui iga päev jõuga otsida asju, mille üle rõõmustada ja tänulik olla, siis kõige suurema pommi saabudes suudad sa kõigest hoolimata ühte päikesekiirt läbi pasarahe näha. On jah s*tt, aga miskit on veel päris hästi. Ja elu läheb edasi.
* * *
Päevikut ma enam igapäevaselt ei pea. Aga nii üle mõne nädala otsin jälle välja, et negatiivseid mõtteid ümber lükata ja taas tõestada, et tegelikult on mu enesetunne ikka suurepärane.
Vahepeal teen rahustavaid meditatsioone, aga seda pigem mõtete tapmiseks. Kuigi seda ka vähem kui rohkem. Süvenen filmidesse selle asemel.
Söömine - vat see on küll suure tähelepanu all. Vahepeal on täielik lühis, sest ei suuda enam välja mõelda, mis see järgmine söögikord võiks olla, ühtegi isu ju pole. Aga peab. Näljatundega tuleb ärevus kohe kohale. Lisaks tahan ma 3kg juurde võtta, mis pole ka väga lihtne, kui just rämpstoitu ja suhkruid sisse ei hakka keerama.
Hüpnoteraapias käisin teist korda veel. Hüpnoosini me sel korral ei jõudnudki. See oli mu viimane tööpäev, nii palju emotsioone ja mõtteid oli üleval, keeruline oli seda kõige olulisemat teemat välja valida. Nii et sain kalli raha eest lihtsalt ventileerida. Kah vajalik. Äkki selle pärast ma nii lihtsalt seda kaotust võtangi? :)
Mis edasi? Noh, endiselt päev korraga. Ja ostan lotopileteid jätkuvalt, et lootust üleval hoida.
Mida ma soovitaksin täna teistele, kuidas ärevusega toime tulla?
Alusta oma negatiivsetest (loe: idiootsetest) mõtetest ja tapa need ära.
Hakka KÕIKE positiivsesse vormi sõnastama. Ka kriitikat!
Ükski inimene ei pea tegema asju 100%, 70% on täiesti piisav! Nii et lõpeta enda piitsutamine!
Söö normaalselt ja tervislikult!
Maga piisavalt!
Anna aega, kohe ei juhtu mitte midagi. Lepi sellega.
Ja ongi juba poole parem :)
Teate, mis juhtus? Esimesed 2 päeva oli ilgem karussell ja peale seda pole nagu üldse mahti olnud kuidagipidi ärev olla. Hommikul ärkad üles, saadad lapse kooli ja läheb arutu ringijooksmine lahti.
Alustuseks söömine, siis mingid jooksvad kohustused ja lõpuks kohustuslik aeg iseendale ja selle kurikuulsa HEA äratundmisele. Kui kõik nii järsku pea peale pööratakse, siis juhtub kehaga umbes sama. Põhi on juba mitu päeva alt läinud, meeleolu käib täiesti üles-alla ja pea on ideedest täiesti tühi, mis edasi? Ainuke lohutus, et tuli koondamine, seega on mõned kuud aega asju sättida. Arvestades, kui kiiresti esimene töötu nädal on läinud, siis ilmselt avastan ennast kohe juunikuus...
Tähelepanek - jah, kohe alguses hakkasin peeglisse meeleheitlikult vaatama, et näha ühte maailma kõige õudsamat ja saamatut inimest, aga nägin täiesti tavalist iseennast, kellel on ka palju häid omadusi. Kõik ei ole ainult minu süül ja minu pärast, väga tihti asjad juhtuvad hoopis muude kokkulangemiste tõttu. Sellega suutsin suhteliselt ruttu rahu teha. Kurb ainult sellest, et mulle valdkond ju väga meeldis.
Lisaks sellele ehmatusele, mis vahepeal juhtunud on? Ei olegi. Peale hüpnoteraapiat oli paar nädalat väga nigel olla, aga siis kuidagi lükkasin kaela sirgu ja ütlesin iseendale, et saa üle. Muidugi ei saanud, aga vähemasti liikus see mõte mu peas sammuke taha poole. Uskumatu, aga paar päeva on isegi sellised olnud, kus läheb üldse meelest ära, et mingi ärevus on kuskil. Absoluutselt midagi uut minu jaoks (või pigem unustatud vana).
Huvitav tõdemine, et tööst ilmajäämine oli küll ehmatav ja kõik muud õudsad emotsioonid kokku, aga ma ei langenud kuhugi musta sügavikku. Suutsin isegi kergelt huumoriga asja võtta. Mis jällegi tõestab suurepäraselt seda, et kui iga päev jõuga otsida asju, mille üle rõõmustada ja tänulik olla, siis kõige suurema pommi saabudes suudad sa kõigest hoolimata ühte päikesekiirt läbi pasarahe näha. On jah s*tt, aga miskit on veel päris hästi. Ja elu läheb edasi.
* * *
Päevikut ma enam igapäevaselt ei pea. Aga nii üle mõne nädala otsin jälle välja, et negatiivseid mõtteid ümber lükata ja taas tõestada, et tegelikult on mu enesetunne ikka suurepärane.
Vahepeal teen rahustavaid meditatsioone, aga seda pigem mõtete tapmiseks. Kuigi seda ka vähem kui rohkem. Süvenen filmidesse selle asemel.
Söömine - vat see on küll suure tähelepanu all. Vahepeal on täielik lühis, sest ei suuda enam välja mõelda, mis see järgmine söögikord võiks olla, ühtegi isu ju pole. Aga peab. Näljatundega tuleb ärevus kohe kohale. Lisaks tahan ma 3kg juurde võtta, mis pole ka väga lihtne, kui just rämpstoitu ja suhkruid sisse ei hakka keerama.
Hüpnoteraapias käisin teist korda veel. Hüpnoosini me sel korral ei jõudnudki. See oli mu viimane tööpäev, nii palju emotsioone ja mõtteid oli üleval, keeruline oli seda kõige olulisemat teemat välja valida. Nii et sain kalli raha eest lihtsalt ventileerida. Kah vajalik. Äkki selle pärast ma nii lihtsalt seda kaotust võtangi? :)
Mis edasi? Noh, endiselt päev korraga. Ja ostan lotopileteid jätkuvalt, et lootust üleval hoida.
Mida ma soovitaksin täna teistele, kuidas ärevusega toime tulla?
Alusta oma negatiivsetest (loe: idiootsetest) mõtetest ja tapa need ära.
Hakka KÕIKE positiivsesse vormi sõnastama. Ka kriitikat!
Ükski inimene ei pea tegema asju 100%, 70% on täiesti piisav! Nii et lõpeta enda piitsutamine!
Söö normaalselt ja tervislikult!
Maga piisavalt!
Anna aega, kohe ei juhtu mitte midagi. Lepi sellega.
Ja ongi juba poole parem :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar