Kust see kõik alguse sai?

See oli ligi kuus aastat tagasi, kui ma tegin läbi oma esimese paanikahoo. Mingit diagnoosi pole mulle pandud, seega meditsiinilises mõttes võin ma praegu täielikku mambo-jambot ajada, aga räägin asjadest, mida ma ise tajun ja kuidas neid enda jaoks olen defineerinud. See oli kole kogemus, mille kutsus esile väsimus, magamatus ning selle otsa pingutus. Tunne oli kirjeldamatu, ma olin täiesti veendunud, et ma suren sealsamas kohe maha. Süda puperdas, nii halb oli olla, et isegi vett ei suutnud juua ja kuklas kordus ainult üks mõte: "Nüüd ma suren!"

Ärevusega on mul ka varem kokkupuuteid olnud. Lisaks sellele, et ma olen tohutult emotsionaalne inimene, suudan ma ka iga katsumuse täiestimaksimumtuuridel läbi elada. Teen endamisi nalja, et siit see eksamipalavik tuleb. Kerge liblikas kõhus on isegi tervendav, hoiab meeled erksana. Aga kui seda hakkab juba liiga palju olema, siis kisub kõik kiiva... Kui see liblikas ilmub välja ka kõige lihtsamate asjade peale nagu õhtune hambapesu, sest see on märk magamaminemisest ning sees hakkab ketrama, kuidas ma küll täna öösel ennast välja ometi puhkan ja asi päädib sellega, et lähed võtad rahusti, sest ilma ei kannata... No ei ole mõistlik olukord!

Ma hästi ei mäletagi, millal ma kodust väljaspool hästi magasin. Kolm aastat tagasi pikal reisil üle lahe, kui olin esimese kolme päeva jooksul kõige suuremad paanikad läbi teinud ja siis saabus sisemine rahu. Keha ja alateadvus vist mõtlesid, et teine keskkond, teised olukorrad, teine elu ja nüüd võib vabalt võtta. Aga muidu on tavaline stsenaarium: sätid voodisse ja tunned, et maailm pöörleb. Selle peale muutub suu kuivaks ja kõhus täiega keerab, ilge pissihäda. Lähed siis vetsu, jood ka natuke. Ja siis lööb kõhu lahti. Lähed uuesti vetsu. Tunne on umbes selline, et pole vähemalt kaks nädalat poti lähedalegi sattunud. Jõuad tagasi voodisse. Kuumahoog. Külmahoog. Appi, ma tahan siit ära! Ma enam ei jaksa! Umbes 3 tundi rullid niimoodi küljelt küljele, vahepeal tühjendad ennast vetsumajas jälle ja lõpuks jääd magama. Umbes pooleks tunniks. Jõhker! Ma olen nii väsinud sellest!

Käisin psühholoogi juures. Tegelikult on neid juba mitmeid külastatud. Kunagi aastate eest sai isegi Paldiski mnt psühharis ärevushäirega käidud, sest ma ei saanud enam bussiga sõita. Nii kui maaliini bussile istusin, kus polnud tualetti, nii umbes poole tunni pärast olid mu silmamunad kollased ja nii rets pissihäda, et enam ei jaksa. Kõik algas aastate eest, kui ma üliõpilane veel olin. Sellel saatuslikul päeval jõin ma väikse kohvi enne bussireisi. Kohvi on aga suurepärane vedeliku väljaajaja. Nii ma siis kannatasin ja kannatasin ja kannatasin ja kannatasin veel ja nii halb oli juba. Lõpuks võtsin end kokku ja suure piinlikkusega küsisin metsapeatust. Muidugi ma sain selle ja mitte keegi ei vaadanud mind imelikult ega midagi, aga ma suutsin ise endale nii suure trauma sellest kogemusest teha, et peale seda ma enam bussiga sõita ei suutnud. Õnneks on tänapäeval paljud bussid vetsuga. Tavaliselt liigun ma oma autoga, justnimelt selle pärast, et saan igal suvalisel momendil tee äärde tõmmata ja ennast pooleks pissida. Nende aastate jooksul on seda varianti täpselt kaks korda vaja läinud, üks päev enne seda mu esimest paanikahoogu, kui roolis olles mingil x põhjusel oli nii suur närv sees ja teine kord, kui Haapsalu poole sõites oli nähtavus ainult üks suur lumi ja kui see üks hetk läbi sai, siis suure pinge minekuga tuli ka kõik vedelikud kehast korraga välja lasta.

Inimene on ikka huvitav nähtus ja aju paneb meid ikka väga kummaliselt käituma.

Tagasi psühhari juurde. Täitsin hunniku teste ja mulle kirjutati välja AD. Kõrvaltoimed olid jõhkrad. Proovisin teisi. Mu lühimälu kadus ära. Ma ei suutnud isegi igapäevaseid toimetusi enam teha, rääkimata mõtlemist nõudvaid tegevusi, ka need ei sobinud. Kolmandad rohud. Ei midagi. Ja siis tõstis psühhar käed üles ja ütles, et tema ei saa midagi teha selle agorafoobia osas. Sain diagnoosi, aga mind jäeti sellega päris üksi.

Hakkasin erinevat kirjandust otsima ning uurima, mismoodi on võimalik oma elu üle kontroll tagasi saada? Ma ei suutnud leppida arsti vastusega, et ma olen lootusetu. Mingi lahendus peab ju olema! Leidsin ühe vahva autori nimega Linden, kes jutustas oma loo võitlusest ärevusega. Tegin siis järgi. Lindeni metoodika seisneb laias laastus selles, et ühelt poolt sa väldid teatud sööke-jooke, mis võiks liigselt ergutavad olla, mediteerid luues endale turvalise keskkonna, et ärevuse taset oma kehas alandada ja kui see hoog tuleb, siis lasedki sellel lõpuni minna. See viimane on kõige raskem, aga ka kõige kasulikum nõuanne.

Vaata lisa: https://www.thelindenmethod.co.uk/ 

Kuna AD mulle ei sobi, soovitas sõbranna proovida FOHOW kapsleid. Korditseps ja muud toredad asjad, mis viivad igavesele elule ja puhastavad organismi. 3 kuud sõin neid. Täitsa pekkis, aitaski! Ilmselt oli omajagu tuge ka Lindeni metoodikal, aga mitte ainumat hoogu, mitte kordagi ärevustunnet. Fantastiline! See kestis ehk pool aastat. Ja kõik tuli tasapisi tagasi. Tegin uue kapslite kuuri, aga sel korral need ei mõjunud enam üldse nii hästi. Mediteerisin ja värki, aga päris ära see ärevus enam ei läinudki.

Aastate jooksul õppisin sellega elama. Vältisin ühistransporti, liikusin alati oma autoga, et tagada oma liikumisvabadus. Üldjoontes vältisin olukordi, kus mu agorafoobia välja lõi. Kuni saabus minu elus järgmine etapp, lisandus paanikahoog. Mida see siis endast kujutas? Kõik algab samamoodi nagu see foobia puhul, aga ta krutib edasi nii kaugele, kus sa ei suuda enam isegi püsti seista. Süda puperdab, õhku ei ole, tahaks ainult oksendada ja mõistus tõrgub igal tasandil.

Elu kahjuks on triibuline. Kui on vähem teemasid, millega tegeleda, on ka lihtsam ärevuse ja hoogudega toime tulla. Oma tervis on jupsinud, kodus on mitmeid õnnetusi juhtunud, lähedased võitlevad oma hädadega ja see kõik koguneb suure raske kotina minu turjale. Ma ei julge enam telefonikõnesidki vastu võtta, seest hakkab keerama mingi järjekordse halva uudise ootuses. Iga asi, mida ma söön, ajab mu sisikonna keerama, sest ma kardan, et see äkki mõjub mulle halvasti. Ma ei julge enam magama minna, sest äkki öösel tuleb hoog ja äkki ma järgmine päev olen nii väsinud, et ei suuda midagi teha ja siis on väsimusest lihtsalt paha olla.... Ma kardan kõike juba! Ja mul on kogu aeg mingi hoog või ärevus!

AITAB! Nii ei saa ju elada! Mu alateadvus krutib täiesti põhjendamatult ärevust ja ebamugavustunnet. Seda peab ju saama kuidagi muuta! Mismoodi?

Täiesti kogemata sattus mu kätte Kevin Billetti ja Brandon Baysi raamat "Valgus tunneli lõpus". See õpetab ennast ümber programmeerima.

No aga proovime! Mida mul enam kaotada?

Edaspidi jagangi kogemusi ja mõtteid oma teekonnal, mille suur ja püha eesmärk on saada ärevusest ja paanikahoogudest täiesti vabaks!