Pole mitu aega midagi teiega jaganud. Pole midagi jagada olnud. Igapäevane võitlus iseendaga. Mõni päev on parem, mõni päev on kehvem. Aga täna on põhjust rõõmu tunda, sest esimest korda oma hommikust päevikut täites andsin ma enesetundele hindeks GREAT! Ma tõesti tundsin ennast rõõmsalt, energiat täis ja valmis päevale vastu minema. Ja ma magasin terve öö jutti!
Aga mida ma siis teinud olen? Unex kapslid viskasin välja, sest ma ei suutnud ära taluda seda uimasust. Nädal aega sai vahepeal toidulisanditega pausi peetud (väga raske ja pinges nädal), kuid lisaks tegin päevas vähemalt kaks meditatsiooni, kus hommikul hingasin kõik halva endast välja ja kõik hea endasse sisse ning õhtul keskendusin positiivsetele sõnumitele. Mul on telefonis mõned äpid, mis sellega veidike aitavad. Ilma juhendamiseta läheb mõte väga ruttu rändama ja on raske fookust hoida. Aga siis ma otsustasin ikka magneesiumi ja B-vitamiiniga ikka jätkata, kuigi igal pool kirjutatakse, kuidas see oksiidi-versioon magneesiumist on rohkem kahjulik kui kasulik ja ladestub kuhugi jne. Ega ma seda nüüd ja igavesti võtma ei jää, seega kui kahjulik ta olla saab, kui sellest 4% kõigest omastatakse?
Teine muutus, mis on ehk kõige raskem olnud, kui on sitt olla, siis ma lihtsalt lepin sellega, et on sitt olla ja ütlen endale SO WHAT, ma teen ikkagi! Kusjuures mulle tundub, et just see olukorra teadvustamine ning enda mitte mõjutada laskmine on ehk veel kõige paremini mõjunud.
Kolmas, mida soovitaks kõigile maailma inimestele, kui kuppel hakkab idiootsust tootma, siis tuleb 54321-STOP ja mõte millegi produktiivse ja ilusa peale. Esimesed 2 nädalat kirjutasin ma neid napaklusi paberile, sest mu aju ei kipu neist muidu lahti laskma (ausõna, puhas paberi raiskamine, sest see on ikka absurdikuubik, mis päevavalgust näeb!). Aga kui paberile panna, siis petab ära, et see mõte on nüüd nagu igavene ja ma võin iga hetk vajadusel selle juurde tagasi tulla. Kindlalt arhiveeritud! No mis sa arvad, mitu korda ma olen pidanud nende juurde naasema? :D
Ärevus on negatiivne enesehüpnoos, mille vastu aitab tänulikkus ja positiivne enesehüpnoos. Iga hommik kirjutan ma oma päevikusse, kelle või mille eest ma täna tänulik olen ja iga päev leian ma asju, mida ma olen just täna hästi teinud. Ja tapan negatiivseid materdavaid mõttelõngu. Endiselt!
See on ikka nii veider, kuidas inimene suudab iseenda elu põrguks muuta.
Eks muidugi rõõmustada on veel vara. Viimasest paanikahoost on küll veits vähem kui 2 nädalat, kuid samas on see rohkem kui varem (viimase poole aasta lõikes ilma rohtudeta). Eks iga päev ongi erinev ja mõned päevad ongi raskemad, aga ma usun, et kuna retsept on mul käes, siis siit edasi saab ainult paremaks minna.
Me ei saa muuta, mida me tunneme, aga me saame muuta, kuidas me sellesse suhtume!
Eks hoian kursis :)
Aga mida ma siis teinud olen? Unex kapslid viskasin välja, sest ma ei suutnud ära taluda seda uimasust. Nädal aega sai vahepeal toidulisanditega pausi peetud (väga raske ja pinges nädal), kuid lisaks tegin päevas vähemalt kaks meditatsiooni, kus hommikul hingasin kõik halva endast välja ja kõik hea endasse sisse ning õhtul keskendusin positiivsetele sõnumitele. Mul on telefonis mõned äpid, mis sellega veidike aitavad. Ilma juhendamiseta läheb mõte väga ruttu rändama ja on raske fookust hoida. Aga siis ma otsustasin ikka magneesiumi ja B-vitamiiniga ikka jätkata, kuigi igal pool kirjutatakse, kuidas see oksiidi-versioon magneesiumist on rohkem kahjulik kui kasulik ja ladestub kuhugi jne. Ega ma seda nüüd ja igavesti võtma ei jää, seega kui kahjulik ta olla saab, kui sellest 4% kõigest omastatakse?
Teine muutus, mis on ehk kõige raskem olnud, kui on sitt olla, siis ma lihtsalt lepin sellega, et on sitt olla ja ütlen endale SO WHAT, ma teen ikkagi! Kusjuures mulle tundub, et just see olukorra teadvustamine ning enda mitte mõjutada laskmine on ehk veel kõige paremini mõjunud.
Kolmas, mida soovitaks kõigile maailma inimestele, kui kuppel hakkab idiootsust tootma, siis tuleb 54321-STOP ja mõte millegi produktiivse ja ilusa peale. Esimesed 2 nädalat kirjutasin ma neid napaklusi paberile, sest mu aju ei kipu neist muidu lahti laskma (ausõna, puhas paberi raiskamine, sest see on ikka absurdikuubik, mis päevavalgust näeb!). Aga kui paberile panna, siis petab ära, et see mõte on nüüd nagu igavene ja ma võin iga hetk vajadusel selle juurde tagasi tulla. Kindlalt arhiveeritud! No mis sa arvad, mitu korda ma olen pidanud nende juurde naasema? :D
Ärevus on negatiivne enesehüpnoos, mille vastu aitab tänulikkus ja positiivne enesehüpnoos. Iga hommik kirjutan ma oma päevikusse, kelle või mille eest ma täna tänulik olen ja iga päev leian ma asju, mida ma olen just täna hästi teinud. Ja tapan negatiivseid materdavaid mõttelõngu. Endiselt!
See on ikka nii veider, kuidas inimene suudab iseenda elu põrguks muuta.
Eks muidugi rõõmustada on veel vara. Viimasest paanikahoost on küll veits vähem kui 2 nädalat, kuid samas on see rohkem kui varem (viimase poole aasta lõikes ilma rohtudeta). Eks iga päev ongi erinev ja mõned päevad ongi raskemad, aga ma usun, et kuna retsept on mul käes, siis siit edasi saab ainult paremaks minna.
Me ei saa muuta, mida me tunneme, aga me saame muuta, kuidas me sellesse suhtume!
Eks hoian kursis :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar