Teisipäeval hõikasin maru kõvasti, sest enesetunne oli ikka hea. Ja siis toimus üks telefonikõne, mis pööras kõik pea peale. Doh! Nii kauaks saigi eksole. Positiivne pool asjast, et ma sain just selle konkreetse päästiku enda jaoks uuesti läbi korrata ning kirja pandud narratiivi enda jaoks testida. Jah, osutus päris usutavaks ja loogiliseks ning ankurmõte, mida nüüd ja edaspidi korrutada passis ka päris hästi.
Kuna enesetunne oli päris hõre, tahtis käsi haarata kohe mõne medikamendi järele, sest sellega saab ju hetke oluliselt mugavamaks teha. AGA sellistel momentidel tuleb endale meenutada, et nii pea kui rohu mõju möödub, oled sa täpselt sama portsu otsas ikka edasi ning kõik need virr-varr-mõtted tuleb ikka ette võtta. Mõjus. Otsustasin selles hetkes elada ning üldse mitte mõelda ei homse ega veelgi kaugema peale.
Öösel ärkasin mõned korrad, hommikul kobisin enne äratuskella üles. Läks hästi, sest alles õhtul avastasin, et mul polnudki äratust pandud. Võtsin nõuks esimesed pool tundi päevast endale pühendada. Tegin selle vahva visualiseerimise, kus ma ennast erinevatesse hetkedesse tulevikus eriti rõõmsa ja rahulikuna kujutan. Harjutus on ka selle poolest hea, et need head tunded elad ju harjutuse käigus päriselt ka läbi ja see annab päevale hoopis mõnusama mineku.
Teine asi, mida otsustasin proovida, Mel Robbinsi 5-sekundi-päevik. Ei, ma ei ole raha peale vihane, võtsin ette täiesti tasuta pakutud vormi, mille järgi täiesti tavalisse märkmikusse asju kirja panen.
Alustuseks hindan enesetunnet ning panen paari lausega kõrvale ka põhjenduse.
Järgmisena kirjutan, mida ma saaksin teha, et ma ennast paremini tunneksin.
Päeva kõige olulisem asi, mida ära teha ning väike jutt juurde, miks just see on täna tähtis.
Ja kelle või mille üle ma tänulik olen.
Enamasti lisandub siia paar lauset ka täiesti suvalisi mõtteid, aga las nad tulevad.
Töönarkomaanidele soovitan kindlasti kasutada ka töö lõpetamise kellaaega. Sellel on lihtne põhjus. Kui koolis anti ülesandeks üks referaat valmis treida kahe nädala jooksul, siis täpselt kaks nädalat selle valmistegemiseks kuluski. Kui aga eelmine õhtu avastasid, et ups, homme on tähtaeg, siis ülla-ülla, homseks see referaat ka valmis sai! Töö tegemiseks kulub täpselt nii palju aega, kui kaugel on tähtaeg.
Ma ise olen juba mõned aastad väga konkreetselt oma tööaega piiranud, seega see päeva lõpetamine on mul juba päris hästi sisse harjunud ja selle pärast ma enda puhul ei pea vajalikuks selle välja täitmist.
5 hommikut sama asja tehes hakkan ma päeviku mõttest aru saama küll. Selle lihtsa mõneminutilise kaardistamisega määrad sa oma stardipaugu, mõtled läbi, kuidas enda olemist just täna PAREMAKS teha ning paned paika ka ühe pisikese eesmärgi. Kui sa selle ära teed, tabab sind saavutatuse tunne! Päev läks asja ette. Ehk siis teisisõnu kodeerid ennast paremuse poole ning tagad eduelamuse. Lahe!
Ma ikka lohutan ennast, et kunagi tegin jah asju nii või naa, aga ma tegin neid oma parima äranägemise järgi. Täna ma tean paremini ja oskan paremini. Nii et õpin edasi :)
Väga lahe asi on neurolingvistiline programmeerimine (NLP), kus on võimalik soovitud emotsioonid seostada näiteks mõne liigutusega (luues päästiku) ning läbi selle vajalikul hetkel vajalikud tunded välja manada. Piltlikult öeldes paanikahoo tekkides käteplaksu peale rõõmsaks, rõõsaks ja maru rahulikuks muutuda. Seda saavutada on ilmselt paras väljakutse, kuid usun, et igapäevane visualiseerimisharjutus teeb rahulolutunde kohalekutsumise vajalikul hetkel oluliselt lihtsamaks. Inimaju on ikka imeline. Eriti hetkedel, kui iseennast hakkame tillitama!
Kuna enesetunne oli päris hõre, tahtis käsi haarata kohe mõne medikamendi järele, sest sellega saab ju hetke oluliselt mugavamaks teha. AGA sellistel momentidel tuleb endale meenutada, et nii pea kui rohu mõju möödub, oled sa täpselt sama portsu otsas ikka edasi ning kõik need virr-varr-mõtted tuleb ikka ette võtta. Mõjus. Otsustasin selles hetkes elada ning üldse mitte mõelda ei homse ega veelgi kaugema peale.
Öösel ärkasin mõned korrad, hommikul kobisin enne äratuskella üles. Läks hästi, sest alles õhtul avastasin, et mul polnudki äratust pandud. Võtsin nõuks esimesed pool tundi päevast endale pühendada. Tegin selle vahva visualiseerimise, kus ma ennast erinevatesse hetkedesse tulevikus eriti rõõmsa ja rahulikuna kujutan. Harjutus on ka selle poolest hea, et need head tunded elad ju harjutuse käigus päriselt ka läbi ja see annab päevale hoopis mõnusama mineku.
Teine asi, mida otsustasin proovida, Mel Robbinsi 5-sekundi-päevik. Ei, ma ei ole raha peale vihane, võtsin ette täiesti tasuta pakutud vormi, mille järgi täiesti tavalisse märkmikusse asju kirja panen.
Alustuseks hindan enesetunnet ning panen paari lausega kõrvale ka põhjenduse.
Järgmisena kirjutan, mida ma saaksin teha, et ma ennast paremini tunneksin.
Päeva kõige olulisem asi, mida ära teha ning väike jutt juurde, miks just see on täna tähtis.
Ja kelle või mille üle ma tänulik olen.
Enamasti lisandub siia paar lauset ka täiesti suvalisi mõtteid, aga las nad tulevad.
Töönarkomaanidele soovitan kindlasti kasutada ka töö lõpetamise kellaaega. Sellel on lihtne põhjus. Kui koolis anti ülesandeks üks referaat valmis treida kahe nädala jooksul, siis täpselt kaks nädalat selle valmistegemiseks kuluski. Kui aga eelmine õhtu avastasid, et ups, homme on tähtaeg, siis ülla-ülla, homseks see referaat ka valmis sai! Töö tegemiseks kulub täpselt nii palju aega, kui kaugel on tähtaeg.
Ma ise olen juba mõned aastad väga konkreetselt oma tööaega piiranud, seega see päeva lõpetamine on mul juba päris hästi sisse harjunud ja selle pärast ma enda puhul ei pea vajalikuks selle välja täitmist.
5 hommikut sama asja tehes hakkan ma päeviku mõttest aru saama küll. Selle lihtsa mõneminutilise kaardistamisega määrad sa oma stardipaugu, mõtled läbi, kuidas enda olemist just täna PAREMAKS teha ning paned paika ka ühe pisikese eesmärgi. Kui sa selle ära teed, tabab sind saavutatuse tunne! Päev läks asja ette. Ehk siis teisisõnu kodeerid ennast paremuse poole ning tagad eduelamuse. Lahe!
Ma ikka lohutan ennast, et kunagi tegin jah asju nii või naa, aga ma tegin neid oma parima äranägemise järgi. Täna ma tean paremini ja oskan paremini. Nii et õpin edasi :)
Väga lahe asi on neurolingvistiline programmeerimine (NLP), kus on võimalik soovitud emotsioonid seostada näiteks mõne liigutusega (luues päästiku) ning läbi selle vajalikul hetkel vajalikud tunded välja manada. Piltlikult öeldes paanikahoo tekkides käteplaksu peale rõõmsaks, rõõsaks ja maru rahulikuks muutuda. Seda saavutada on ilmselt paras väljakutse, kuid usun, et igapäevane visualiseerimisharjutus teeb rahulolutunde kohalekutsumise vajalikul hetkel oluliselt lihtsamaks. Inimaju on ikka imeline. Eriti hetkedel, kui iseennast hakkame tillitama!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar