esmaspäev, 28. oktoober 2019

Haarasin järgmisest õlekõrrest!

3 seanssi hiljem psühholoogiga olen ma täitnud terve virna erinevaid teste ning teada saanud, et nagu polegi midagi väga viltu. Lihtsalt teatavad isiksuse iseärasused ja mõningane stress seoses mõningate argiteemadega. Nagu meil kõigil.

Kui juba kuu aega pole ühtegi paanikahoogu olnud ja siis ühel päeval täiesti lambist tabab seletamatu ärevus, siis teeb tusaseks ikka küll. Kui sa saad aru, mis seda põhjustab (haigus, tulev sündmus, tüli vms), siis on lihtne pundar lahti harutada ning sellega kõigest lahti ütelda. Tuleb mainida, et ega ma neid paanikahoogusidki enam ei karda, sest kui ta peaks peale tulema, siis sama kiiresti ta ka kaob tänu DARE võtetele. Hulluks ajab hoopis see ärevusseisund, kui ei saa mitte kuidagi olla, pea genereerib ja ainus mõte peas nutab puhkuse ja heaollah'i järele.

Psühhari soovitusel hakkasin tegelema HEA äratundmisega. Seda siis nii enda ümbert kui ka tunnet enda seest. Eriülesandena tahtsin ise neid heaoluseisundeid hakata esile kutsuma. Päris huvitavaks osutus avastus, et ega peale sooja vanni ma ühtegi taolist rõõmu või naudingut pakkuvat tegevust ei leidnudki. Enamus asjad on neutraalsed, mõningad isegi vastikud. Mismoodi peaks heaolutunnet tundma saama, kui pole midagi, mis seda esile kutsuks? Wow, päris huvitav avastus. Mul pole deprekat, stressinäitajad on kõik tip-top ja ma ei suuda elust rõõmu tunda?!? Pole ju üldse ammu, kui ma seda suutsin!!! Mis toimub?

Reedel (3 päeva tagasi) magama minnes kustutasin tule ja mind tabas paanikahoog. Ei miskit hullu, käis lainena üle ja läks. Maha jättis ärevuseloori. Mõtle siit või sealt poolt ja no ei saa aru, mis seda võiks põhjustada. Ära ka ei lähe! Täna hommikul julgesin isegi kaalule astuda. Juba mõnda aega tunnen, et püksid tahavad alla vajuda, aga kuna ma niigi kilu, siis pigem olen numbreid ignoreerinud ning proovinud jälgida põhimõtet, et igal söögikorral ma ka päriselt söön. Kaks sooja sööki päevas - ma pole kunagi nii hästi söönud! :) Krt, mu kehamassiindeks karjub alakaalulisuse järele! Kiiremas korras pean vähemalt 3 kg juurde kuskilt saama.

Lühidalt öeldes, ma olen väsinud sellest ärevusteemast ja pidevas pingesolekust. See lihtsalt kurnab igat mu keharakku ja ma olen väga väsinud! Jah, alles puhkasin nädalakese, aga see pole selline väsimus, millest saaks magades üle. Mul lihtsalt on VAJA sellest teemast enda jaoks vabaneda, et suudaksin normaalselt edasi funktsioneerida. Tugev ärevustunne kord-kaks kuus on ikka liiga palju!

Käisin täna hüpnoteraapias. Väga huvitav kogemus. Mõneti sarnaneb see kogemus siin ees pool tehtud mõtterännaku-harjutustega. Teisalt aga sain plaks ja plaks mingitele käitumismustritele väga lihtsad selgitused. Isegi sõnatuks võttis, et tunnise vestluse järel suudab keegi nii teravalt teema kokku võtta. Lõpetuseks sain rääkida oma sisemise kolliga ning talle tule otsa panna. Ei hakka üldse vastu vaidlema, päris veider kogemus isegi arvestades kogu minu retke algusest siiani. Kindlasti lähen ma kordusseansile, tõenäoliselt saab neid rohkemgi olema. Kas see on see, mis mind aitab? Ei tea, aga kindlasti on see veel üks samm veelgi edasi. Juba praegu on.

Ma olen teinud tohutult suure edasimineku võrreldes sellega, kus ma olin millalgi ammu. Aga mida paremaks ma enesetunde saan, seda rohkem ma mõistan, et isegi natukene hämarust elus on liiga palju. Sellest on vaja vabaneda! Ma ei tea kuidas, aga kuidagi peab see võimalik olema.

Hoian kursis!

laupäev, 5. oktoober 2019

Psühholoogi juurde?

Päris pikk vaikus on siin kanalis olnud. Üks põhjus on ilmselgelt, et pole millestki rääkida. Tundub, et arenguid ei ole, mitte üheskis suunas.

Ühelt poolt võib ju rõõmustada, et lõviosa päevadest suudan ma lihtsalt eksisteerida ja nüüd juba asjadest rõõmugi tunda, kuid samas on paar-kolm päeva kuus ikka päris rasked. Nii palju olen ma oskusi omandanud, et paanikahoogudeks need enam ei kulmineeru, kuid vastik on ikka. Ühelt poolt on selline tunne nagu oleks halli vati sees, suudad näha ainult piiratud asju ning mõelda ainult ühes suunas. Kui jälle "kaineks" saad, siis mõtled, et mida hekki ma toodan? Eks nii palju on edasiminekut, et sellel hallil perioodil ma katsun ennast lihtsalt ignoreerida, sest mingit tarkust sealt  oodata pole. Nüüd kui hakata uurima, millest hall udu alguse saab, siis veidratest mõtetest suudan ma üle olla ning seda protsessi varakult ära tappa. Aga kui on mingisugune füüsiline sensatsioon, siis s nii libedalt ei lähe. Peale rasket päeva suur väsimustunne ning ma ei oska sellega midagi peale hakata. Kõhus lööb pinge üles ning muudkui kruvib. Ükskõik kui palju ma endale ei selgitaks, et see on kõigest väsimus, see tunne on normaalne, ei midagi. Ärevus ja hall vatt on kohal.

Päriselt ka, sai siibrisse. Kuna igalt poolt tuleb vihjeid, et mine ikka spetsialisti juurde ja räägi selle või teisega, siis otsustasingi, käes on hetk kellegi käest abi nõuda, sest siit ma ise enam edasi ei saa.

Läksin psühholoogi juurde. Ma parem ei hakka rääkima, kui keeruline on ühe sellise vastuvõtule üldse pääseda. Isegi see ei aita, kui oled valmis rahakotiga kedagi oimetuks lööma. Aga mul vedas, üks naisterahvas soostus minuga tegelema.

Esimene seanss oli pigem minu kaardistamine ning hädade väljaselgitamine. Poolteist tundi hiljem tuli tõdeda, et tegelikult ei olegi mitte kuskilt kinni hakata. Teiseks olen ma ise NII SUURE töö juba ära teinud, et ega väga midagi enamat teha ei saagi. Aga proovime mõned seansid veel, ehk õnnestub mõnele asjale teist vaadet lisada või koorub kuskilt mõni konks välja. Praegu aga sain koduseks ülesandeks lisaks kõigele sellele, mida ma juba teen, jälgida enda keha "heaolutundes". St tekitada endale olukordi, kus mul on hea olla ning jälgida, mismoodi mu keha sellele olukorrale reageerib. Ennekõike need piirkonnad, kus on kõige rohkem pinget ja kust mul ärevus alguse saab.

Ärevuse puhul jälgib alateadvus kehas just negatiivse alatooniga muutusi. Nüüd tuleb vastukaaluks positiivseid sensatsioone otsida ja neid kirjeldada. Jah, tuleb nõustuda, mõtteid ma sõnastan positiivseks ümber, aga tundmuste puhul ma positiivseid elamusi pole oma kehas otsinud. Nüüd siis hakkan.

Ühelt poolt sain kinnitust, et ma teen õiget asja. Teisalt sain ka aru, et ega ma loodetud imerohtu sealt ei leia. Vahepeal on aga tore vahetut tagasisidet tehtule saada.

Üks huvitav tähelepanek. Ma pole viimase poole aasta jooksul kuskil reisinud ega eriti kuskil käinud, kuid tunne on nagu oleks tervele maailmale ringi peale teinud. See on päris võimas, kui suur ja sügav inimene seest poolt on. Ja oi kui palju avastamist!

Kust see kõik alguse sai?

See oli ligi kuus aastat tagasi, kui ma tegin läbi oma esimese paanikahoo. Mingit diagnoosi pole mulle pandud, seega meditsiinilises mõttes...