Huvitaval ajal elame. Iga päev muutub midagi ja üks on selge, tulevik pole see, mida me arvasime. Pole isegi teada, kas järgmisel nädalal on asjad päris sellised nagu hetkel. Mis aga on kõige olulisem, meil ei ole mõtet pabistada asjade pärast, mille üle meil puudub kontroll!
Ma olen töötu. Ma kardan õudsalt seda uut haigust, sest mu hingamisteed on nõrgad ning hiljuti põdesin päris raskelt kahepoolset kopsupõletikku. Mu ema on pensinärist vähihaige, mis mind paneb reaalsuses veel rohkem muretsema. Ma ei ole valmis kaotusteks. Aga kes meist on? Mitte keegi! See asi ei ole meie kontrolli all. Me saame omalt poolt teha kõik võimaliku, kuid mitte enamat. Ja vat sellest punktist edasi ei ole ka tolku ülemõtlemisel.
Kuidas ma selles olukorras ärevushäirega inimesena toime tulen?
Muidugi pole kõik päevad vennad. Mõnel õhtul lendab laine ikka üle pea, kuid siis ma lihtsalt teadvustan endale, et nii tunda on okei ja see on kõigest tunne. Huvitav tähelepanek, et sellised raskemad momendid on tavaliselt seotud mingi söögiasjaga. Näiteks ei tasuks värvilisi komme kahe käega näost sisse ajada. Vähe sellest, et liigne suhkur pole meiesugustele hea, teevad ka toiduvärvid oma töö.
Põhiasjad, mida jälgida:
- Ära passi neid uudiseid! Vajalik info jõuab sinuni igal juhul. Selleks ei pea uudisteportaale refreshima või sotsiaalmeediat skrollima. Kui tõesti väga vaja, siis planeeri näiteks pool tundi või tund päevasel ajal uudistega tutvumiseks. Kindlasti mitte õhtul, sest pole vaja enne uneaega oma mõttetegevusega keha hulluks ajada!
- Ära skrolli seda sotsiaalmeediat! Kui tõesti väga vaja, siis vaata ainult kassivideosid või muud meeleolu tõstvat! Muidugi on lubatud sõpradega vestelda, aga selleks ei pea nende postitusi kullipilgul jälgima!
- Käi õues! Kui oled ühes kohas kaua kinni, hakkab aju ka igasugu saasta tootma. Mine liigu ringi, sest see annab kehale märku, et kõik on ikka veel päris okei. Lisaks värske õhk teeb ka imet.
- Tee trenni! Mul on paar jutuuberit, kelle treeningvideosid järgi teha. Vahepeal teeme siin Just Dance võistlust. Alustuseks läheb aeg maru kiiresti, teiseks saab aju puhkust, kolmandaks pole süümekaid, et üldse ei liiguta. Mitu plussi ühekorraga.
- Tapa oma negatiivseid mõtteid! Muidugi tuleb iga natukese aja tagant lolle mõtteid pähe. Ja muidugi kogu aeg otsid enda küljest sümptomeid, mis viitaks kohärasuremisele. STOP! Nojasiis? Las nad siis olla. Küsi endalt paar kontrollküsimust: 1) Kas mu elu on hetkel ohus? 2) Kas kellegi teise elu on hetkel ohus? Kui vastad EI, siis võta vastu otsus järgneva 24h jooksul mitte muretseda. Järgmisel päeval teed järgmise check-in'i.
Näituseks on mul lapsel hull köha. Käib juba kolmas nädal. Võite arvata, kus mu mõtted kõik on ära käinud, sest mis on kõige levinum sümptom sellele uhkele haigusele? Kuidas ma sellest aga üle sain? Fakt on ju see, et viiruste puhul leevendatakse sümptomeid. Nii ka meie siin ja praegu, leevendame sümptomeid. Senikaua, kui on enesetunne üle keskmise ja hing kinni ei ole, ma ei pabista. Lihtsalt teen omalt poolt kõik, et olemine oleks võimalikult mugav. Kui 3 nädalat täis saab ja ikka muutusi ei ole, võtan ühendust perearstiga ja siis vaatame edasi. Kohe, kui aju hakkab uusi mõtteid juurde genereerima, hõikan endale "STOP!" ja tuletan meelde kontrollküsimusi.
Muidugi pole see lihtne! Vahepeal on julm väsimus peal. Aga so what?! Sellest ju ei muutu mitte midagi, et mina ennast tohutult väsinuna tunnen. Nii et, so what?
Selles osas oli Geertil küll õigus, et kui sama olukorda mitu korda uue mõtteviisiga läbi teha, hakkab keha reaktsioon ka muutuma. Enam ei tule paanikahoog, on ainult veits ebamugav. Kas see ebamugavustunne kunagi ära ka läheb, seda ma ei oska öelda. Küll aga ma tean, et on võimalik päris mõnusalt isegi raskes olukorras ennast tunda.
Kas ma üldse tööd leian? Mis siis, kui raha saab otsa ja süüa enam pole võimalik osta? So what? Siis hakkan puuksõbrana sõprade juures söömas käima kuniks mingi lahenduse kuskilt leian. Ja lahenduse ma leian, sest inimene hakkab liigutama ikka siis, kui enam teisiti välja ei kannata. Sest see on lihtsalt inimene!
Kui nüüd mõni ütleb, et aga ma olen nii palju oma ärevusega tööd teinud ja no ikka üldse ei saa lahti, siis ma tahaksin küsida, kui tõsiselt sa seda tööd oled ikka teinud? Kas sa oled olnud ikka järjepidev? Kas sa PÄRISELT oled valmis oma ärevusest lahti laskma või on see ka veidike päästerõnga eest, sest selle taha annab nii mõnigi kord peituda erinevate asjade eest?
Mitte keegi teine ei võta sinult ärevust ära! Ainult sina ise saad seda teha. Võlurohi on olemas! See on sinus eneses!
