Huhh, lahe lugemine oli see Rännak! Brandon on üks äge tädi. Kuigi jaa, mingid kohad filtreerisin lihtsalt enda jaoks välja. Ameeriklased on ameeriklased ja nende kultuurieripärad lihtsalt on sellised noh... Teistsugused. Aga kui see jumalateema ja üdini kommuunile pühendumine kõrvale jätta, siis tema seiklus oli ikka väga huvitav lugemine. Kuidas avastada uusi asju?
Ilmselt avaldas see raamat mulle nii suurt muljet ka äratundmise mõttes. Nii palju olen ma enda jaoks suutnud aru saada, et traumad on need, mis meid lõhuvad ja kummitama jäävad. Aga kuidas neist jagu saada, seda ma ei tea(dnud). Teine asi, mis tundub hästi vale, allasurumine-ignoreerimine. Selle asemel lähed hoopis peegli ette ja kiidad ennast taevasse? No kui enesehinnang on olematu, siis enese haip ei tööta väga. Korraks ehk on hea olla, seda kuni järgmise põrmustava kommentaarini. Sisu on ju mäda ja juurdunud arusaamad ei kao niisama kuhugi.
Mul on kodus viimased aasta+ ühistuga ilge asjaajamine. Katus lekib ja midagi ei tehta. Teisipäeval tegin järjekordse kõne sel teemal ja kui ühistu esimees lihtsalt kommenteeris, et noh, elage nii edasi nagu te siiani olete elanud, siis tundsin, kuidas hingetoru krimpsu tõmbus ning pisarad hakkasid iseenesest voolama. Käed tahtsid ka ära kukkuda suurest saamatusest ja oskamatusest midagi teha. See tunne jäigi mind saatma.
Neljapäeval tuli kolleeg ülihästi lõhnava kohviga mu laua juurde ja ma ei suutnud vastu panna. No mis see kell 11 hommikul üks kohvi ära ei ole? Assa pauk. Ülejäänud päeva võitlesin ma pahaollahi ja ärevushäirega. Kõige taustal see teisipäeva õhtul saadud hingetorus kraapiv tunne. Õhtul koju jõudes võtsin ette füüsilise rännaku harjutuse, sest ma pidin sellest lahti saama!
Harjutus võttis mul poolteist tundi! Ma ei tea, miks nii kaua, tundus pigem nagu 20 minutit, aga ootamatult oli kell järsku öö. Ma keskendusin päevi vaevanud vastikule kraapivale tundele. Sõiduk, mis mind "õigesse" kohta pidi viima, tegi oma tööd hästi. Aga no seal ei paistnud küll mitte midagi. Palusin siis mentoril ukse teha järgmisesse organisse. Magu. Siin ei olnud ka midagi ülemäära veidrat. Igal juhul polnud see koht, mida otsisin. Aga siis tuli mõte maksa külastada. Jackpot.
Veidra kujundiga oli see minu kujuteldav maks. Ühelt poolt nagu ümarate võlvidega kõrge ruum, aga samas oli kohe üleminek kitsaks pimedaks nurgakeseks. Läksin seda nurka uurima, sest ilmselgelt asus häda siin. Vanaisa matus, mis toimus aastate eest. Ma isegi ei mäletanud seda sündmust enam. Ilmselt olin lihtsalt ära blokeerinud, sest see oli igatepidi vastik kogemus. Ühelt poolt kalli inimese kaotus, teisalt aga see intsident, mis seal aset leidis...
Kirstumatus. Peale ametlikku osa tuli kaastunde avaldamine. Kirstu ümber seisid lähemad sugulased nagu lesk, lapsed, lapselapsed sh mina. Muidugi tuli matusele ka kadunud vanaisa õde oma lähedastega. Ja nad lihtsalt sättisid ennast kirstu kõrvale aukohale seisma meist üldse välja tegemata. Ei mingit kaastunnet, nad isegi ei vaadanud meie poole. Ja see läks mulle nii hinge! Kui on igapäevaelu, siis teid pole kuskil, aga kui tulevad matused, siis olete ainukesed ja kõige tähtsamad ning peale teie ei oma keegi tähtsust. Ma suure vihaga võtsin kaasatundjate saba lõppu ja käisin surusin neil igaühel kätt samas neile silma puurides lootes pilgu tapvale jõule. SEESAMA TUNNE!!! See tähtsusetus, see väiksus, trots, viha ja saamatus midagi ära teha...
Kuidas on võimalik, et nii erinevad olukorrad ja sama emotsioon? Pisike mõttetu tegelane, kes on teiste lükata-tõmmata või üldse mööda vaadata, samas rõhub kaotus ja murekoorem räigelt selga ning ootad natukenegi lohutust ja abi...
Täna enam ei kraabi. Pole ühtegi hoogu ka peale tulnud. Ärevus tundub ka kontrolli all olevat... Saa siis aru...
Ilmselt avaldas see raamat mulle nii suurt muljet ka äratundmise mõttes. Nii palju olen ma enda jaoks suutnud aru saada, et traumad on need, mis meid lõhuvad ja kummitama jäävad. Aga kuidas neist jagu saada, seda ma ei tea(dnud). Teine asi, mis tundub hästi vale, allasurumine-ignoreerimine. Selle asemel lähed hoopis peegli ette ja kiidad ennast taevasse? No kui enesehinnang on olematu, siis enese haip ei tööta väga. Korraks ehk on hea olla, seda kuni järgmise põrmustava kommentaarini. Sisu on ju mäda ja juurdunud arusaamad ei kao niisama kuhugi.
Mul on kodus viimased aasta+ ühistuga ilge asjaajamine. Katus lekib ja midagi ei tehta. Teisipäeval tegin järjekordse kõne sel teemal ja kui ühistu esimees lihtsalt kommenteeris, et noh, elage nii edasi nagu te siiani olete elanud, siis tundsin, kuidas hingetoru krimpsu tõmbus ning pisarad hakkasid iseenesest voolama. Käed tahtsid ka ära kukkuda suurest saamatusest ja oskamatusest midagi teha. See tunne jäigi mind saatma.
Neljapäeval tuli kolleeg ülihästi lõhnava kohviga mu laua juurde ja ma ei suutnud vastu panna. No mis see kell 11 hommikul üks kohvi ära ei ole? Assa pauk. Ülejäänud päeva võitlesin ma pahaollahi ja ärevushäirega. Kõige taustal see teisipäeva õhtul saadud hingetorus kraapiv tunne. Õhtul koju jõudes võtsin ette füüsilise rännaku harjutuse, sest ma pidin sellest lahti saama!
Harjutus võttis mul poolteist tundi! Ma ei tea, miks nii kaua, tundus pigem nagu 20 minutit, aga ootamatult oli kell järsku öö. Ma keskendusin päevi vaevanud vastikule kraapivale tundele. Sõiduk, mis mind "õigesse" kohta pidi viima, tegi oma tööd hästi. Aga no seal ei paistnud küll mitte midagi. Palusin siis mentoril ukse teha järgmisesse organisse. Magu. Siin ei olnud ka midagi ülemäära veidrat. Igal juhul polnud see koht, mida otsisin. Aga siis tuli mõte maksa külastada. Jackpot.
Veidra kujundiga oli see minu kujuteldav maks. Ühelt poolt nagu ümarate võlvidega kõrge ruum, aga samas oli kohe üleminek kitsaks pimedaks nurgakeseks. Läksin seda nurka uurima, sest ilmselgelt asus häda siin. Vanaisa matus, mis toimus aastate eest. Ma isegi ei mäletanud seda sündmust enam. Ilmselt olin lihtsalt ära blokeerinud, sest see oli igatepidi vastik kogemus. Ühelt poolt kalli inimese kaotus, teisalt aga see intsident, mis seal aset leidis...
Kirstumatus. Peale ametlikku osa tuli kaastunde avaldamine. Kirstu ümber seisid lähemad sugulased nagu lesk, lapsed, lapselapsed sh mina. Muidugi tuli matusele ka kadunud vanaisa õde oma lähedastega. Ja nad lihtsalt sättisid ennast kirstu kõrvale aukohale seisma meist üldse välja tegemata. Ei mingit kaastunnet, nad isegi ei vaadanud meie poole. Ja see läks mulle nii hinge! Kui on igapäevaelu, siis teid pole kuskil, aga kui tulevad matused, siis olete ainukesed ja kõige tähtsamad ning peale teie ei oma keegi tähtsust. Ma suure vihaga võtsin kaasatundjate saba lõppu ja käisin surusin neil igaühel kätt samas neile silma puurides lootes pilgu tapvale jõule. SEESAMA TUNNE!!! See tähtsusetus, see väiksus, trots, viha ja saamatus midagi ära teha...
Kuidas on võimalik, et nii erinevad olukorrad ja sama emotsioon? Pisike mõttetu tegelane, kes on teiste lükata-tõmmata või üldse mööda vaadata, samas rõhub kaotus ja murekoorem räigelt selga ning ootad natukenegi lohutust ja abi...
Täna enam ei kraabi. Pole ühtegi hoogu ka peale tulnud. Ärevus tundub ka kontrolli all olevat... Saa siis aru...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar