reede, 24. jaanuar 2020

Geert: Nädal 6, manipulatsioonide eest põiklemine

Emotsionaalsetel inimestel on kõige põnevam ilmselt kuskil rahvarohkes kohas, kus iga inimene on võimeline reaktsioone põhjustama.

Istun mina autoga liikluses, passin foori taga ja ootan vasakpööret. Järsku sõidab minust vasakule (mis on vastassuuna liikluseks mõeldud) üks rullnokside seas levinud automudel, roolis selline 45+ meesterahvas, kõrval generatsiooni võrra noorem naine, mõlemad vahivad minu poole eriti põlastavate nägudega ning mees saadab igasugu põnevaid erinevaid käemärke minu suunas. Naeratasin nende suunas totakalt ning ootasin oma rohelist foorituld edasi.
Samal ajal minu sees: "Issand, ma olen millegi eriti kohutavaga hakkama saanud! Nüüd on küll kõik jube halvasti! Kas ma üldse kunagi midagi õigesti ka teen?" ja kõik muud taolised endas kahtlevad ja õõnestavad väljaütlemised. Aga siis järsku taipasin küsida endalt, et mis see olukord üldse oli? Mina sõitsin liikluses nagu ikka, isegi ei tegelenud muude asjadega. Äkki keerasin neile kuidagi ette? Tegin ju ennist ühe õuealalt väljasõitmise, aga ma ju veendusin, et tee on tühi ning manööver ohutu. Mida ma siis ikka valesti tegin? Äkki ei teinudki midagi valesti, nendel lihtsalt oli halb päev ja nad otsustasid, et peavad ennast teiste peale välja elama. Miks ma seda siis nii isiklikult võtan? Ei tohigi võtta! Analüüsisin oma käigud läbi, leidsin, et kui ma ka kogemata midagi valesti tegin, siis on mul väga kahju sellest, aga ma olin nii hoolikas kui sain ning andsin endast parima. Seega ma ei saa endale midagi ette heita. Kui neil on mulle midagi öelda, siis palun tehku seda viisakalt, mitte ärgu märatsegu vastassuunavööndis. Raputasin selle teema endalt maha ning otsustasin, et ma ei luba endaga nii käituda.

Elus on palju taolisi olukordi. Tihtilugu lasemegi teistel endaga kohutavalt käituda ja õigustame taolist asja veel pealegi. LÕ-PE-TAGE! Mitte keegi, ka mitte kõige suurem kriminaal, ei ole ära teeninud alandusi ja halvasti käitumist! Miks siis on meie lähisõpruskonnas ikka inimesi, kes õõnestavad meie ettevõtmisi või teevad unistusi maha? Millegi pärast proovime me veel nende terroristide meele järele olla. Kõige hullem, et me ise seda ei märkagi, see toimub nii automaatselt.

Sel nädalal märka inimesi enda ümber. Kes on need, kes päriselt toetavad sinu tegemisi? Kes on need, kes toituvad sinu ebaõnnestumistest? Hoolitse selle eest, et viimaseis ei oleks sinu lähikonnas! Isegi kui nad on sinu lähedased ja sa ei saa neid oma elust päris välja lülitada, siis on võimalik nendega suhtlus sellele tasemele viia, et ei lase neil ennast negatiivselt töödelda! Ütledki, et aitab, palun viisakust! Või lihtsalt nende ütluseid ja õõnestamisi ignoreerida.

* * *

Loen praegu ühte Johann Hari bestsellerit, mis väga peenelt toob välja asjaolu, et kogu depressiooni ja ärevuse põhjustajana süüdistada serotoniini ja domapiini tasemete langust on puhas luulu! Õnnestunud PR, mis pole mitte ühegi teadusliku ekperimendi poolt tõestatud. Jah, ajus on hormoonid ja nende taseme kõikumine on kooskõlas erinevate tujudega. Aga mitte keegi pole suutnud ära tõestada, et aju keemilise koostisega mängimine toob kaasa ärevuse ja depressiooni kadumist. Või isegi suurendamist! Serotoniini sissesöömine on depressiooni mõistes samaväärne suhkrukommide närimisega.

Wow.

Ma teadsin, et AD pole ainus lahendus, aga ma kuidagipidi uskusin, et need annavad hea baasi ning mõnusa olemise, millelt on võimalik siis endaga paremini tööd teha. Aga tegelikult pole sedagi keegi suutnud ära tõestada. Jah, mõnel juhul tundub see töötavat, kuid teisel töötab suhkrutablett samamoodi! Arvestades kõiki kõrvalnähtusid, siis ma eelistaksin ilmselt kummeliteed hoopis nende valikute puhul.

Huvitav, mida veel meile ei räägita? Või avaldatakse ainult pool tõde?

* * *

Mina ise? Ma ütleksin, et olukord on lootustandev. Eile jäin isegi mokk töllakil päikeseloojangut vahtima ja õnnepisar tahtis üle põse veereda. Hea äratundmine on oluliselt tõstnud mõnusamate emotsioonide domineerimise.

Möödunud reedel oli selline huvitav kogemus, kus kõik füüsilised kogemused olid kõige suuremast ärevus-stseenist pärit, kuid ärevust ennast polnud mitte kriipsugi! Jah, kõik see adrenaliinilaks ja  järgnevad tundmused alates pea paksusest kuni ebamugavusteni kõhus olid olemas, aga hing oli rahulik. Esmakordne kogemus minu jaoks. Eks Geert on oma klippides palju jutustanud just sellest, et ärevuse maandamine ei tähenda seda, et füüsiline ebamugavus ka koheselt ära kaob. Ei kao! Selle asjaga läheb aega. Nüüd ma siis sain seda järgmist sammu päris ise ka tunda. Huvitav avastus oli!

* * *

Alustasin kuu alguses Mel Robbinsiga tema tasuta programmiga, mis kutsub inimesi tööd tegema oma parima aastkümne nimel! Ega seal muud väga pole, kui alguses tuleb kirja panna oma unistused, mida püüdma hakata. Ning pärast lähevad sammud spetsiifilisemaks ning aitavad konkreetset asja ellu hakata viima. Alguses oli minu jaoks päris lihtne. Unistada ma oskan ja ambitsioonid on mul ka suured. Mis see siis ära ei ole, listid iga päev 5 veel suuremat asja ning uneled selle taustal edasi. Teine nädal läks ka enam-vähem, aga siis tuli üks konkreetne asi välja valida ning hakata samme ette võtma. Sealt jäi mul kõik katki. Ma tean, kus ma olen praegu. Ma tean, mida ma tahan saada. Mul on null mõtet, milline tee sinna viib!

Kõige lihtsam näide, ma tahan oma nunnu majakest parajalt pisikese aiaga. Mul on päris hea ettekujutus, milline see olema peaks, kus ta asuda võiks ning mis see kõik maksma läheb. Kust ma selle raha võtan? Jah, mingeid asju saab ise teha ja läbi selle on kulud väiksemad, kuid sellist summat kokku saada on ikkagi puhas ulme. Kui ma isegi täna tööl käiksin, siis ükski pank mulle sellist summat laenuks ei anna! Kust see raha siis tuleb? Ma olen täna töötu. Ma ei suuda välja mõelda isegi, kas ma peaksin ettevõtlusega alustama või palgatööle rõhuma? Isegi kui ma võtaksin ettevõtja teekonna ette, siis pole mul ka üldse ideid tegevusala kohta. Tootmine? Teenus? Midagi muud?

Ma olen ummikus. Ja see veidike vaevab mind, et ma ei suuda asju enda jaoks selgeks mõelda. Väga pikalt olen selle teema otsas juba istunud ja ikka ei miskit...

esmaspäev, 13. jaanuar 2020

Geert Nädal 5: EQ + Miks droogidega ärevust ei mineta?

Päevikut ikka peate jah? Ma ütleks, et see on kõige olulisem asi üldse, kui proovid ärevusest jagu saada. Muutused on nii imepisikesed, et neid lihtsalt ei märka! Ühel hommikul tuleb laine jälle peale, eriti õudne on olla ja tundub, et nii hull pole mitte kunagi varem olnud. Ja siis võtad oma märkmed lahti ja loed, kuidas kõigest mõned kuud tagasi olid valmis kiirabi kutsuma ning nendid, et täna ei käinud isegi 8x peldikus, vaid sai kahega hakkama. On mis on, aga selle aja ja katsetamistega olen paanikahoogudest täiesti üle saanud ning ärevushood on oluliselt leebemad. Järelikult teen ma midagi õigesti!

Enne, kui ma Geerti uue nädala teema juurde lähen, venitaks mõtteid teemal, miks paljud pakutavad meetodid ei saagi ärevuse käes vaevlejaid aidata! Ärge siinkohal mind nüüd valesti mõistke! Teatud puhkudel on need meetodid lisavahendina vägagi vajalikud! Minu sõnum on, et ärevusest ülesaamiseks tuleb tegeleda algpõhjusega ehk mõttemustritega, muud meetodid saavad ainult seda tegevust toetada, omaette iseseisvalt kasutades need ei tööta! Jah, teatavat leevendust mingiks ajaks saab, kuid mitte päris vabaks.

Mis on ärevus?
Alustame algusest. Ärevus on keha normaalne reaktsioon ohule. Märkad lõvi, käivitub võitle-või-põgene reaktsioon, mis pumpab kogu olemasoleva vere musklitesse (sellest ka udune tunne ja mõtlemisvõime puudumine) ja päästab valla terve portsu adrenaliini. Võitled või põgened? Nüüd aga, kui erinevatel põhjustel hakkab turvamehhanism iga pisema asja peale lõvihoiatust andma: "APPI, LÕVI!!!" Läheb keeruliseks, sest ohtu ju tegelikult pole. Põgeneda pole vaja, aga kehas on kõik vajalikud protsessid sellegi poolest käivitatud... Tulemuseks see ärevus, mis segab elu elamast.

AD
Miks antidepressandid ei tööta? AD on piltlikult öeldes rõõmuhormooni lusikaga kehasse ajamine. Proovime kehale rõõmutunnet toota, et see siis nii krampis ei oleks ja oleks võimalik igapäevase eluga rahulikult edasi minna. Aju ei anna iga asja peale hädasignaali!
Kõnnid metsas, vastu tuleb lõvi, sul on aju õnnehormooni täis. Päris äge karvane loom on. Äkki teeks pai või miskit? Kui veab, siis lõvi ei söö sind ära, aga ainult siis, kui tal kõht täis on.
AD-ga on kaks peamist häda. Esiteks üks moment tuleb tablaka-söömine pooleli jätta ja ega aju pole vahepeal ise serotoniini ehk kõnealust õnnehormooni õppinud tootma, seega mingi aja pärast on hormoonitase algsele tasemele langenud ja kõik ei tundugi enam nii roosiline kui varem. Teine murekoht on lõvihirm. Võib juhtuda, et vahepeal täiesti kogemata on aju omandanud uue mustri, mille järgi kõik varjud polegi tapvad, kuid ülimalt tõenäoline on, et kõik varasemad käitumismustrid on turvaliselt muutumatutena hoitud ning nüüd on taas aeg häirekellade tilinat hakata harjutama.

Teraapia
Kõnnid metsas, vastu tuleb lõvi. "Hmmz, millal ma küll lõvisid hakkasin kartma? See on ilmselt varajasest lapsepõlvest pärit, siis kui isaga loomaaias käisime ja mu kaisulõvi porilompi kukkus..." Kui lõvil oli kõht tühi, siis ei jõua selle heietusega isegi mitte nii kaugele. Teatud olukordade mõistmiseks ongi vaja teraapias käia. Depressioon näiteks on kõva sõber ärevusele. Kui nüüd selle vinti vähemaks keerata, on kindlasti oluliselt lihtsam ärevusega tegeleda, kuid lõvihirmu algpõhjuste lahkamine ei võta keha reaktsiooni lõvi nähes ära. Jah, võib juhtuda, et suure arutelu tulemusena ei tundugi see lõvi enam NII hirmus, aga mäletate, aju ei tee ärevuse puhul vahet päris või mänguloomal!

Hüpnoteraapia
Siin ei hakka pikemalt lahti seletama, see käib eelmisega väga sarnast teed pidi. Tegeletakse lõvihirmuga, mitte sellega, et aju tunneb igas pisiasjas lõvi ära.

Kognitiivne käitumisteraapia
Ma arvan, et sellest võiks ehk kõige rohkem kasu olla ärevusega tegelemisel. Kuigi teatud piirangutega. Kui maadled foobiaga või mingi väga konkreetse situatsiooniga, mis hirmu tekitab, siis on see teraapiavorm täiesti võimalik. Jupp-haaval hakatakse lõvi näitama kuniks asi ei tundugi enam nii hirmus ning temaga on võimalik täitsa koos eksisteerida. Mingil hetkel võib-olla juhtub ime ja hakkad seda lõvi isegi armastama! Kui sul on aga üldine ärevushäire, mille puhul aju arvab igas asjas lõvi nägevat, siis ma küsiks hoopis, miks ma juba nende lõvidega ära pole harjunud ja nad ikka mulle nii suurt hirmu tekitavad, kuigi ma iga päev ja korduvalt vaatan neile suurte silmadega otse näkku? Äkki on asi selles, et üha rohkem asju paistavad lõvidena?

Rahustav hingamine
Mulle õudsalt meeldib ruuthingamine. See on täielik imevahend, mis aitab mõtteid tappa, õhtul kiiremini uinuda, rahuneda ja kusjuures leevendab ka valu. Olen täielik fänn!
Kõnnin metsas, lõvi tuleb vastu, mina hakkan hingama. Ikka sügavalt kõhuga 4 sisse, 4 hoian kinni, 4 välja nina kaudu ja 4 hoian jälle kinni. Teen nii veel mitu korda järjest, hea ja rahulik on olla, teen silmad lahti... Muidugi on lõvi ikka veel seal! Iseasi kas mina veel alles olen :)

Punktmassaaž
Veidike vähem kasutatakse teatud punktidele vajutamist, et keha rahulikuna hoida.
Kõnnin metsas, lõvi tuleb vastu, järsku sirutuvad põõsastest välja pikad käed ja vajutavad mu kehal igasugustele punktidele... Noh, võite ise arvata, kas lõvi sellest kaob ära või ei kao?

Siia võiks veel mitu-setu meetodit juurde panna, iva on ikka selles, et lõvi tegelikult ei ole, aga aju annab ikka häirekella. Asi on valehäires, mitte lõvis! Kui päriselt lõvi vastu jalutaks, siis ma tahaks küll, et adrenaliinipauk verre lendaks ja ma kui pudrukuul suudaksin kiskja lõugade vahelt plehku pista! Aga ma ei taha, et mittelõvide puhul see juhtuks! Nii et jääb sügav analüüs, mõttemustri ülekirjutamine ja ajule uuesti mitte-lõvide selgeks tegemine.

* * *

Selle nädala teema Geerti programmis on emotsionaalne intelligentsus. Lühidalt öeldes, kas suudad kannatada 15 minutit, et teist kommi saada või annad isule järele?



Kui sind midagi ärritab, kas lased emotsioonil lakke lennata või suudad seda märgata ning pidurit tõmmata? Eesmärk on viimane, kus peaksid jõudma sekundi murdosa jooksul peale ägestumist analüüsida, kas selliselt käitumine on kuidagipidi kasulik? Kas ma päriselt soovin nii reageerida? Mida teha, et tulemus minule oleks parem/kasulikum?

Eks alguses toimub kogu analüüsitöö nõude kilde põrandalt noppides, aga aegamisi muutuvad need läbikäidud situatsioonid osaks sinust. Viha käivitudes kargab pähe valik, kas lasen kõik valla või hoopis käitun endale veidike kasulikumalt.

Siin peab nüüd vahet tegema ka tunnete mahavaikimisel ja intelligentselt reageerimisel. Keegi ei palu mittevihane olla ja ainult naeratada. Muidugi tuleb ette igasuguseid emotsioone ja see on igatepidi normaalne. Küsimus on siin pigem, kas suures vihas hakata nuge loopima või hoopis teisiti olukord lahendada? Suure vihaga saab väga edukalt ka nalja teha, soovitan proovida :) Aga jällegi, teatud emotsioonidega kerkivad üles mingid (sund)mõtted, mis võivad taas ärevust käivitada ning voilaa, naudime "fantastilist" enesetunnet!

Lisaks mõtetele jälgib alateadvus ka kehakeelt. Alustuseks pane tähele, milline sa oled, kui oled väsinud või õnnetu või seesama vastik ärevus kimbutab? Õlad on kössis ja pinges, võimalusel oled ennast kerra kuhugi tõmmanud, nägu on ka viltu peas, kerge külmavärin tuleb peale, sest keha hakkab kergelt krampi minema ja veri ei pääse nii lihtsalt mööda keha liikuma. Proovi nüüd naeratada, isegi kui pole midagi naljakat. Mine peegli ette ja naerata! Siis tee ennast hästi suureks, aja selg sirgu, pea uhkelt püsti, käed kõrvale laiali - nii suureks kui saad! Mis tunne on? Päris kindel, et kõike muud kui ärev! Ärevus on hirm, hirmunud loom teeb ennast võimalikult pisikeseks, et ennast ohu eest kaitsta. Kui aga ohtu pole, on võimalik ennast laia lehena laiali laotada. Kui seda nüüd teha ja naeratus ka ette joonistada, arvab aju, et kõik peab ometigi väga mõnna olema ning mingisugust ohtu pole, seega võib adrenaliinikraanid kinni keerata.

Kehahoiakuga mängimine on väga lahe lifehack! Kui enesetunnet on kiiresti vaja paremaks saada, siis soovitan proovida! Töötab!

Nüüd aga jätkan oma eelnevate nädalate kordamist, märkmik saab iga päev uusi analüüse. On paremaid ja halvemaid päevi. Vahepeal olin valmis ka kõik inimesed jälle läbi helistama, kuid sel korral suutsin endale öelda, et kui kahe päeva pärast sama hull on, küll ma siis helistan. Juba kahe tunni pärast oli kordades teistmoodi. Asja iva on enda hirmule mitte järgi anda! Asja iva on mitte kohe plehku pista ja väljast abi hakata otsima. Asja iva on oma emotsioonidel tulla lasta ja need läbi elada. Need on üks osa minust ju!

Suur töö on tehtud. Omajagu on veel minna. Hoian kursis!

teisipäev, 7. jaanuar 2020

Geert: Nädal 4, hirmude hirm!

Mitu nädalat olen maadelnud siin erinevate ärevuse põhjustajatega - mõttemustrid, sisedialoogid, toitumine, füüsiline enesetunne. Selle nädala teema on hirmude hirm ehk suurim õudusunenägu, mille ees jalad nõrgaks lähevad ja kõik muu juhtub.

Vahele mainin, et kool hakkas. See aga tähendab, et äratuskell saab jälle tööd, mis omakorda toob kaasa unetsükli täiesti peapeale pööramise. Kui sa oled ikka öökull, siis ööbiku eluviisid ei ole kõige meeldivamad. Tunnen kohe, kuidas pea on veits paks uuest rütmist. Ja kohe on ka koll väljas. Mida oli ka oodata, sest kohe kui närvisüsteem on veidike kurnatum, on ta ta oluliselt tundlikum ning igasugu veidrad asjad hakkavad triggeritena töötama. Nii et täna hommikul sain 3 tundi oma elust pühendada taas sellele oodatud enesetundele. Ärevust kui sellist kusjuures nii väga polnudki. Alguses hakkas tulema, aga jälle kordad, et tegemist väsimusega ja ilmselt ei meeldinud mu kõhule hommikune täisterapuder ja nüüd on vaja see lihtsalt üle elada ning sinna see jääb. Mis aga mitte üldse ei tähenda, et kogu seda füüsilist ebamugavust ei ole. On küll, täie rauaga on. Aga kui nüüd mõelda, et 3+ nädalat tagasi kestis lugu umbes 6 tundi ja täna 3, siis vist ikka on mingit muutust näha.

Muidugi tuli pähe mõtteid, et issand, hakkab pihta, ma ei saa sellest kunagi jagu. Aga nüüd hõikasin juba nädal 1 ajal üles kirjutatud lauseid, et tegemist pole üldse eluohtliku olukorraga ja eks ta ongi selle pärast tagasi, et saaksin harjutada oma üleskirjutatud punkte. Pluss vahest ongi mõned päevad veidike kehvemad, eriti kui oled rohkem väsinud.

Päris aus vastus on aga, et ma ruunan ennast päris kõvasti selle töötuasjaga. Mind veidike ärritab mõte, et ma pole kuu ajaga suurt kuhugi jõudnud. Teen mingeid harjutusi, loen raamatuid, väänan mõtteid, kuid tulemusi ei ole. Vastupidi, mul on mingid sisemised konfliktid hoopis. Ma ei tea, mida ma teha tahan! Mul on suht suva, ma võin kõike praktiliselt teha! Ma pigem tahan lihtsalt teatud tingimusi ja oma kindlat tööjuppi, mille eest vastutada ning mõistmist teatud olukordades. Mu ambitsioon on maha surnud. Endiselt proovin ennast lohutada, et mul on julgelt sügiseni aega asjaga tegeleda ja üks päev korraga! Ning tuleb kõik see, mis tulema peab! Ikka tuletan meelde, kuidas ma hakkasin poissi 9-kuuselt potile toppima. Ta oli pea neljane, kui üks päev teatas, et nüüd ta tahab neid trussikuid. Nädalaga sai asja selgeks ja oligi teema unustatud. KAKS JA POOL aastat toppisin mina teda potile, kulutasin närve ja punnitasin. Tulemus? Asi juhtus ikka siis kui tema tahtis ja valmis oli! Nii on ka minuga siin. Ma võin punnitada ja hüpelda ja sitsida, aga kui seda sobivat kohta pole hetkel vabanenud või asjalood pole minu etteasteks valmis, siis seda ka ei juhtu praegu! Issand kui raske on selle mõttega leppida! Issand kui raske on ennast vabaks lasta ning keskenduda ainult endast sõltuvale! Siit muidugi hakkan genereerima mõttelõngu, kuidas kogu tööelu tuleks ainult endast sõltuvaks teha. Mida ma ka ei taha, sest kui ma võtan puhkuse, siis ma tahaks ikka puhata ja raha peaks ju peale ikka tiksuma... ARGH!!!

Tagasi tulles nende karjäärinõustaja antud harjutuste juurde. Ühes peaksin valdkondade kaupa üles kirjutama plussid-miinused, õpivajadused ning listima firmasid, kus näeksin ennast töötamas. Ma võiksin siia ükskõik mis ettevõtteid listida. Mind üldse ei koti, kas tegemist on suure või väikese ettevõttega, isegi tegevusala on ebaoluline, kui just seadusevastane pole, minu suurimaks sooviks on ikkagi minu kogemustepaketiga kasulik olemine. Kõik. Tore oleks, kui siin juures oleks mingi suurem tähendus, töö kõrgema õnne nimel, aga võib vabalt ka igapäevaolukordi kuidagi mõnusamaks teha. No ja listi nüüd sellise lähenemisega erinevatesse valdkondadesse asutusi. Ei listigi!

Kogu see survestamine viib mind ka ilusti mu ühe hirmuni, ma olen läbikukkuja! Ega ma täpselt ei tea, milles see väljenduda võiks. Ilmselt selles, et ma ei suuda iseseisvalt hakkama saada. Praegu ju suudan, pool aastat suudan kindlasti veel. Tegelikult on variant korter maha müüa ja üürikasse kolida, elan veel 5a väga mõnnalt ära. Aega elu sättida küll ja küll. MIDA MA PÕEN?!? Teiste arvates läbikukkuja? Jällegi, milles see väljendub? Ja ega nad keegi ju ei tule mulle seda ütlema. Eksabikaasa ehk purjus peaga suures tülihoos, mida ka ei juhtu, sest me ei käi kuskil koos ja nendel teemadel ei vestle ka enam. Mingi suva naabrionu arvates? See võib minust igasugu asju mõelda isegi kui raha ja tööd on nagu putru! Nii et jällegi - läbikukkuja? Ma ei ole juba selle pärast läbikukkuja, et ma tegelen teemadega. Ma loen, õpin, proovin uusi lähenemisi, analüüsin teemasid, kandideerin. Äkki väljendub läbikukkumine hoopis selles, et ma ei suuda aega maha võtta?

Hirm - ma olen halb. Või ma ei meeldi neile! See on eelmisest sutsu teistsugune teema. Küll aga tuleks definistsioonid enne paika saada, mis teeb halvast halva? Kui ma jään truuks oma tõekspidamistele ning jään ausaks nii enda kui teiste suhtes, kui ma olen teiste suhtes alati heade või neutraalsete kavatsustega, siis olen ma enda poolt kõik teinud, et olla mittehalb! Ma saan kontrollida ainult endaga seotut. Ma ei saa juhtida seda, kuidas teised minusse suhtuvad või mida tunnevad. Pluss mitte kunagi ei saa kõigile meeldida Alati on keegi, kes sind vähemalt põlastab! Mina saan aga sellistest inimestest eemale hoida. Nii et sellega peaks ka nagu kõik kaetud olema!

Surm! Ema sai aasta tagasi kopsuvähi diagnoosi. See on ka üks mu ärevuse gaasipedaale. Vähe sellest, et ma kardan ise maha surra nii, et laps mu leiab eriti inetus seisus, kardan ma ka lähedaste surma. Väga egoistliku põhjuse pärast - mis minust siis saab? Erm... Mis must praegu saab? Majanduslikus mõttes jätkub kõik samamoodi ju, ma ei ole teistest sõltuv. Valus on muidugi, kaotus ja lein. Aga mis must ikka saab? Elu läheb edasi, eks siis näha ole... Aga enda surm oleks ju veel eriti magus pääsemine. Minu asi pole ju, kas ma saan maetud või põletatud või äkki kõdunen kuskil võpsikus. Mul on juba chillax kuskil teises dimensioonis. Ja tegelikult isegi teiste minek on samasugune pääsemine! Ma peaksin rõõmustama, kui päevi näinud inimene oma koormast lõpuks vabastatakse! Jah, vabastatakse, mitte ei vabane ise. Ei räägi suitsiidist ja suitsiidsusest!

Miks ma ei suuda elu usaldada? Ma olen alati hakkama saanud. Varem või hiljem on igale asjale ka lahendus tulnud. Miks peaks praegu teisiti minema? Mul on väga mitu kuud armuaega. Isegi kui see otsa saab, siis on aeg lihtsalt elustiil üle vaadata ning teatud mugavustest loobuda. Viimases hädas võtan lapse ja kolin pensiokast ema kukile. Või peab tema meie juurde tulema. Pole kah teab mis uskumatu pööre. Paljud on taolisi samme läbi teinud. Või see ongi minu jaoks läbikukkumine? Küsida teistelt abi? Varem see oligi ehk nii, kuid täna ma olen oma kaela ikka päris pehmeks selles osas saanud. Ei ole seda uhkust, mis keelaks mul abi palumast või teiste nähes lihttööd tegemast.

Teen mida vaja jäädes selle juures ausaks ja teiste suhtes heatahtlikuks. Kui keegi mind selles kõiges hukka peaks mõistma, siis pole see enam minu mure. Valehäbi on asja nimi, sellest on kuramuse raske vabaneda, aga elu teeb omad korrektuurid.

* * *

Veits veider postitus tuli täna. Diip. Aga ju oli vaja hingelt maha saada. Sellistel hetkedel on mul alati hirm, et minu avatus ja avameelsus võib üks hetk mind kõvasti tagasi hammustada. Samas aga tunnen kohustust ja ka vajadust rääkida teemadel, mis ehk paljude jaoks tabu on. Kui see aitab kasvõi ühte inimest, on see kõik asja ette läinud! Ma väga loodan, et see üks ikka leiab tee siia lehele kunagi ;)

Lootus, mis ei sure kunagi :)

Meie aga elame edasi ja vaatame oma deemonitele iga päev uue pilguga otsa. Sest me õpime iga päev midagi uut!

Väike mõtteraputus siia lõpetuseks:

neljapäev, 2. jaanuar 2020

Geert: Nädal 3, keha eest hoolitsemine

Terves kehas terve vaim? Nii nad vähemalt räägivad. Olen seda teemat siin varem ka käsitlenud, et paremaks enesetundeks peab hoolitsema ka oma keha eest. Ennekõike räägin siin toitumisest, liigutamisest ja ka puhkusest.

Ärevus on selline huvitav seisund, kus aju skännib kogu aeg kehas ja keha ümber toimuvat üritades tuvastada ebakõlasid, mille peale saaks siis alarmsignaalid üles tõmmata ning paanika poole liduma hakata. Kui nüüd peaks süda tugevamalt põksuma või seedehäire ründama, hakkad ise ka uskuma, et minuga ongi midagi väga viga, sest terve keha nii ju ei käitu ning pahalane ongi pudelist välja lastud!

Et oleks lihtsam oma kolemõtetega tegeleda, välistaks mõned kunstlikult tekitatud raskused meie kehades ja seedesüsteemis. Mis on ju ka mõistlik! Kui kehale ei sobi mingi toiduaine näiteks, milleks ennast nimelt siis stressi ajada?

Kofeiin
Kui mul möödunud aastal isegi hambaid pestes paanikahoo suutsin endale tekitada, oli väga selge, et igasugused ergutilaadsed tooted jalutavad mu menüüst hetkega välja. Sellest peale pole ma kohvi joonud. Geert toob välja, et tegelikult peaks vältima ka kofeiinivaba kohvi, sest mingis koguses on seal kofeiini ikka, pluss ta räägib koleda loo, kuidas kohviubade põhihäda on hallitus ja ega seda siis ei eemaldata kuidagi, vaid röstitakse koos ubadega mõnusalt meie kohvijookidesse. Mmmm, jammi!
Teelehtedes on samuti kofeiini, vahet pole kas roheline või must tee. Nii et täielikuks kofeiini vältimiseks tuleks jääda puuviljaleotiste juurde.


Teobromiin
Teate mis see on? Alkaloid, mis on väga sarnane kofeiinile ja sisaldub suures koguses kakaos! Teobromiin laiendab veresooni ja tal on ka pissihäda tekitav toime sarnaselt kofeiinile. Head aega šokolaad ja kuum kakao!

Kunstlikud suhkruasendajad (Aspartaam E951)
Huvitav on see, et kui muidu räägitakse lihtsalt suhkrust kui kõige hädaorust, siis päris nii see ka pole. Jah, suhtkur pole mingi hea asi, aga iseenesest ei tee ta ka midagi halba. Küll aga on terve rida kunstlikke suhkruasendajaid, mis on päris kahjulikud. Kellel tekitavad need peavalusid, kellel muid tervisehädasid. Ehk siis kõik toredad suhkruvabad tooted tuleks üle vaadata!
Loe rohkem siit: Ülimagusad magusained

Maitsetugevdajad (Naatriumglutamaat E621)
Maitsetugevdajaid pole ma kunagi toodete koostisosade nimekirjast otsinud. Nüüd aga tuleb välja, et on selline tore aine nagu MSG või glutamaat, mida täiesti teadlikult kasutatakse toodete sõltuvuse tekitamiseks. MSG annab ajule teada, et söödav asi on nii mõnus ja kõht ei ole ka veel täis, kuigi tegelikult on kolmas taldrikutäis juba käsil. Nii leiutati ülesöömine! Muideks seda ainet kasutatakse laborirottide nuumamisel. Glutamaati leidub valmistoitudes, näiteks singid, vorstid, pakisupid jms.

Hüdrogeenitud rasvad ehk transrasvad
Ma pole toiduteadlane, seda protsessi ma lahti ei hakka seletama, kuid maakeeli tähendab see vedela taimerasva tahkestamist, et seda oleks võimalik kuskil toidus vormi säilitades kasutada. Margariini tootmine ongi lihtsustatult öeldes vedela taimse õli muutmine hüdrogeenitud rasvaks.

* * *

Füüsiline aktiivsus
Kui üldse ei liiguta, arvab aju, et tema kohus ongi kerget vibra kogu aeg kehas hoida, et lõvi ilmnemisel ikka kindlasti jaksaks põgeneda. Aga kui füüsiline vorm on parem, siis sellist liigset ettevaatust ei rakendata. Nii nad väidavad. Kerge loogika on siin muidugi olemas, kuid ma isiklikult pigem arvan, et asi taandub ka heale enesetundele ja sisemisele rahulolule. Kui tervis korras ja füüsiline enesetunne hea, ei ole ka ebameeldivusnupukesi, mis peaks seda alarmsüsteemi kollasesse või isegi punasesse ajama.

Geert puhkusest ja unest ei räägi eriti üldse, kuid mina tahaks siin selle ka välja tuua. Oluline on lasta närvisüsteemil päevast taastuda. 8h ööund on vajalik! Muidugi on võimalik ka vähema unega toime tulla, kuid seda tehakse millegi muu arvelt. Keha ei saa piisavalt taastuda ning üks hetk annab kuskilt järele!

Kui ma veel tööl käisin, siis tundus selline 8h ööund paras ja piisav. Praegu magan ma 11h ööpäevas nii et ma ärgates olen samas asendis, milles magama jäin ja ma isegi ei imestaks, kui ma ennast mitte kordagi vahepeal ei liiguta. Varem oli mu uni katkendlik, praegu magan nagu nott. Juba see näitab, et ma sain 8h ööunega hakkama, kuid ilmselgelt on mu unevajadus suurem.

Hoolitsege ikka oma keha eest, sest siis on muresid vähem ning pole ärevusel põhjust kõrvus tiliseda.
Vahele ärge unustage endaga viisakaks jääda ning märgata käivitajaid, millele kohe vastulaused märkmikusse üles kirjutada.

* * *

Ei tasu arvata, et paar nädalat on ilma ärevushoogudeta olnud, nüüd ongi vabadus! Ärevusekoll on nagu vaenlane, kes ikka aeg-ajalt tuleb kompama, ehk ta hea soe koht on veel saadaval. Ma olen korduvalt sellesse ämbrisse astunud. Juba kuu aega on elu lill ja PÕMM alguses tagasi. Nüüd ma saan aru küll, milles ma eksisin. Kui vaenlane tuleb koputama, ei tasu esialgse mustri järgi hakata appi karjuma ning ennast süüdistama igasugu jaburates asjades. Tuleb viisakalt endale pai teha ja rõõmustada, et saab taas uusi õpitud meetodeid katsetada vana karvase külalise peal! Mingi aja pärast muutub see juba automaatseks, aga esimesed korrad tuleb jõuga asi läbi teha!

* * *

HEAD UUT PAANIKAVABA AASTAT! :)

neljapäev, 26. detsember 2019

Geert: Nädal 2, sisedialoogid

Möödunud nädalal kuulasin iga päev üle tunni aja neid audioklippe, kus analüüsiti ärevuse tekkekohti ja Tsunaami meetodit ärevuse ja paanika maandamiseks. Kordamine on tarkuse ema, läbi kordamise ja harjutamise jäävad asjad meelde ning neid on lihtsam rakendada.

Kõige rohkem olen saanud selle aja jooksul endale öelda, et tegemist pole mitte kuidagi eluohtliku olukorraga, kõik on korras, see on lihtsalt minu eriti tundlik alarmsüsteem. Isegi kui on kuidagipidi kehva olnud või seest keerama hakanud, siis juurde nentinud, et jah, on küll ebameeldiv, aga see on seotud selle adrenaliinipauguga ja läheb varsti üle, seega jätkan oma asjadega toimetamist.

Ma pole üldse kindel, kas just nende ülesannete pärast, aga viimased 2 ööd olen ma täie tõsidusega 11 h jutti maganud nii magusat und, et ma isegi ei mäletanud, et selline asi üldse võimalik on. Väga mõnna!

Ootasin väga teise nädala ülesandeid, sest Geert vihjas esimestes klippides, kuidas nüüd hakatakse tegelema üldise ärevusega. Minu suureks üllatuseks aga ei mingeid eriti suuri ja keerulisi ülesandeid, lihtsalt tuleb fookus keerata sisedialoogidele. Mis on see, mida sa ütled iseendale erinevates olukordades? Kuna sa seda teksti siin praegu loed, siis olen ma päris kindel, et need sisedialoogid on midagi sellest puust, mis päevavalgust eriti ei kannata. Vähemalt ei ütle sa taolisi lauseid mitte kellelegi teisele. Oma sisemisi väljaütlemisi olen ma juba mõnda aega jälginud ja need on ikka enamasti väga mahategevad olnud. Tõsi, need on paremaks muutunud, kuid siiski. Saaks ikka viriseda ja kritiseerida igasugu asjade peale. Põhiline väljend minul on: "Hakkab jälle pihta! No kaua võib?"

Sa oled viisakas inimene, sõbrale-tuttavale ei ütle sa kunagi taolisi asju, aga miks sa siis iseendale seda kõike teed? Tänasest päevast alates pead sa iseendaga käituma kui parima sõbraga! Jää oma sisemistes dialoogides endaga viisakaks, mõistvaks ja isegi hellitavaks! Etteheiteid ja kriitikaid saab mujalt ka, ei pea ise neid juurde tootma!

Tuleb meeles pidada, et tekkinud olukord jääb alati samaks, aga sinu valik on, kuidas sellesse olukorda suhtuda!

Geert jutusas loo, kuidas ta kohtus ühe veteraniga, kes teenistusülesandeid täites astus miini otsa. Tulemuseks üks jalg vähem. Siit edasi oli tal valik, kas olla ohver, vinguda päevad läbi, kuidas ta ei saa midagi teha, kuskil käia, ta on invaliid ning see piirab kõiki tema tegemisi. Ta ei saa täita oma kohustusi isana, abikaasana ja üleüldse miks see küik alati temaga peab juhtuma? Tema aga valis teise tee, kus leppis olukorraga. Jah, toimus kole õnnetus ning ta jäi jalast ilma, aga ta ei saanud surma! Tal on võimalus näha oma lapsi suureks kasvamas ning ka lapselapsi kasvatada! Ta ei saa teha paljusid asju, mida ta varem tegi, kuid on tuhandeid muid asju, mida ta teha saab! On jah teistmoodi kui varem, kuid tänapäeva lahenduste ja võimaluste juures annab väga palju ära teha.

Opstimist vs pessimist. Esimese variandi puhul nutad ja halad ja süüdistad ennast ning enesetunne muutub kordades veelgi õudsamaks. Teisel puhul proovid juhtunust üle olla ning lihtsalt vaadata, kuidas paremini edasi elada. Mismoodi tahad sina oma elu elada? Ohvrina või tegutsejana?

Nii et siis ikkagi need sisemised dialoogid. Mida räägid sina iseendale? Kas ehk oleks aeg endaga sõbrunema hakata?

kolmapäev, 18. detsember 2019

Geert: Nädal 1, Tsunaami meetod

Ostsin mina tohutu audioprogrammi, mis lubab kõik hädad ära lahendada. Lisaks lähevad boonusena veel eraelulised hädad ka korda ja kujutad ette, eluägedaid tööpakkumisi hakkab uksest ja aknast sisse sadama. No mis saaks praeguses olukorras veel paremat olla?

Nali naljaks, aga eks seal mingi iva on olemas. Kui suudad oma pööningul kummitavate tontidega toime tulla, tekib ootamatult värsket õhku ja vaba ruumi uute ägedamate asjade jaoks. Ja kuna mõtted saavad selgemaks, eneses kahtlemine pole nii mastaapne, siis muidugi jooksevad ka teised eluvaldkonnad rööpasse. Teoorias töötab küll.

Võtsin kohe ühe lisamärkmiku kasutusse, et jooksvalt mõtteid üles kirjutada, 11 lk on juba täis kritseldatud.

Esimesele lehele kritseldasin protsessijoonise, mismoodi ärevus pihta hakkab ning mis üldse toimub minus, kui asi käima läheb. Ei tule ilmselt kellelegi siin üllatusena, et ma ise ju krutin pinget oma mõtetega ja see võibki paanikahooni välja viia. Aga et see ikka päris selgeks saaks, siis peaks jupikestena asja ka üles joonistama.

Mingi asi päästab kogu protsessi valla. Näiteks üks suurimaid minu puhul on väsimustunne. Kohe, kui ma selle endas avastan, tuleb hunnik mõtteid, kuidas ma olen nii väsinud ja nüüd juhtub see ja teine ja kolmas ja isver kui halb ikka on olla. Muidugi ma krutin ennast ju üles praegu, mille peale alarmsüsteem ajus otsustab, et nüüd peab suraka adrenaliini verre laskma, et oleks ikka jaksu koledusega võidelda. See omakorda toob esile mitmeid huvitavaid füüsilisi sümptomeid. Kuidas kellelgi, minul lööb alustuseks nina kinni ja kõhus hakkab õudsalt keerama. Paljudel tuleb hoopis lämbumistunne peale, hakkab süda kloppima või veel midagi põnevamat. Ja kui juba selline "mõnus" enesetunne on saavutatud, siis tuleb jälle alarmsüsteem appi, annab märku, et kehast on leitud nüüd sellised ja sellised uued olukorrad, mille peale tulevad uued vägevad mõtted stiilis, miks see jama jälle minuga pihta hakkab; ma ei saa sellest nõiaringist kunagi välja; jälle on mitu tundi mu elust sisustatud selle õudusega; kas kunagi ometi hea ka võiks olla jne. Sõbralik aju märkab, et aeg on taas appi tulla, see lõviga võitlus ei lähe üldse nii hästi kui tahaks ja lükkab uue portsu adrenaliini organismi. Edasi uued sümptomid, veel suuremad ja vägevamad, mis päästavad valla järgmise mõttelõnga ja nii ta lähebki kuni paanikani välja.

Jube lihtne. Väga arusaadav. Tõsiselt inimlik. Alateadvus tahab ju head, aga välja kukub nagu ikka. Ja suuresti just selle pärast, et iga väiksem muutus tundub praegusel hetkel lõvirünnakuna. Ehk siis valehäire!

Panin kirja terve hunniku erinevaid päästikuid, mis mul ärevust esile kutsuvad. Väsimuse- ja näljatundest kuni teatud situatsioonideni. Isegi üks inimene sattus nimekirja, kellega suhtlemine mind täiesti endast välja viib (õnneks mitte kogu aeg, aga üsna tihti). Praegu on seal kümmekond suuremat asja, kuid ega see nimekiri pole lõplik. Nüüd selle nädala jooksul peaksingi selle nimekirjaga tööd tegema. Märkama, mis on need aktivaatorid ja kirja sinna panema.

Nimekiri koos, siis iga triggeri pihta tuleb teha eraldi nupuke, kus alustuseks võib läbi mõelda, mis on see praegune käitumismuster ja mõttelõng, mis selle konkreetse päästiku peale käima läheb. Selle alusel on hea kirja panna järgmised 5 asja:

1) KIRJELDUS - Mis juhtus? Miks see päästis mu ärevuse valla? Mul näiteks tuleb külmetusega ärevus, põhjus jube lihtne. Minu organism reageerib ohuolukorrale nina kinniminemise ja kõhulahtisusega. Kui nüüd aga on seedehäire või niisama nohu, siis ega aju jaoks vahet pole, millest see tingitud on, tema võtab ikka seda kui tohutut signaali, et nüüd on tarvis püssita jahile minna!
2) SÕBRALIK LÄHENEMINE - Selle asemel, et ennast nüüd tavapärasel moel maha hakata materdama, kujuta ette, mida sa samas olukorras olevale sõbrale ütleksid ja ütle seda endale. St pane kirja!
3) AKTSEPTEERIMINE, OLUKORRAGA LEPPIMINE - Misiganes nüüd juhtub, see on okei. St jah, mul on kehva olla, on need ja need tunded, tahaks ehk tervet maailma täis ka oksendada, aga see kõik on OKEI, tuleb ette! Geert soovitab seda võtta kui vooluga kaasaminemist. Kui oled suure vooluga jõkke kukkunud, siis pole mõtet vastu voolu täiega siblima kukkuda, vaid pigem katsuda hoida pea vee peal ja vaadata, kuhu vool meid viib. Võib juhtuda, et uhab otse kaldale välja! Pealegi, sa ei hakka surema, seda asja tunned sa selle pärast, et su keha on käivitanud sinu kaitseks põgene-või-võitle missiooni!
4) NALI, KEERA ÜLE VINDI! - Ilmselt kõige keerulisem, aga nüüd peaks kaasama veidi naeruvääristamist. Jah, on ilgelt halb olla siin kinos praegu, aga mõtle kui uhke oksepidu siit võiks tulla. Oksendan kõikide eesistujate kuklad täis. Ma pole küll mitu aega vorsti söönud, ei tea, kas see lugu vastab tõele, et isegi kui kaks nädalat ainult pannaputru sööd, siis välja oksendad ikka lastevorsti? Selle tädi soengusse sobiks vorstitükid nii suurepäraselt. Absurdikuubik, aga juba hakkas parem, eks? Nali ja naer annavad kehale signaali, et oht on möödas, rohkem pole vaja adrenaliini peale pritsida. Ja nüüd hakkab rahunemine.
5) KASUTA OMA KEHA! - Kui see adrenaliin on sinusse juba lahti lastud, siis on tarvis see energiapurtsakas võimalikult kiiresti ära kulutada, ega enne rahunemist ei tule. Nii et karga aga püsti, hakka tantsima, laulma, tee kukerpalli või mida iganes füüsilist vabastavat. Juurde võib praktiseerida ka rahustavat ruuthingamist või ennast fantaseerida kuhugi mõnusasse rahulikku kohta.

Kirjuta iga oma päästik selliselt lahti. Kui järgmine hoog peale tuleb, võta tagataskust vastav märkmepaber ja vaata, mis juhtub. Julgen arvata, et väga midagi ei juhtu, peale selle, et olukorraga on oluliselt lihtsam toime tulla.

Harjuta neid 5-punkti-lahtikirjutusi IGA PÄEV ja nii paar nädalat! Kui olukorda ennast käes pole, siis vähemalt kujuta ette, kuidas sa käituksid.

* * *

Võrreldes kõige eelnevaga pole siin midagi väga uut. Varem on ehk pidanud asju rohkem positiivsesse võtmesse kirjutama, aga siin soovitatakse pigem endale sõbrana läheneda. Poteito-potaato, ütleks mina. Igatepidi tuleb endaga hell olla, mitte hakata piitsutama. Adrenaliini füüsiline väljaelamine on uus aspekt, mis jällegi on tegelikult igatepidi loogiline. 

Ma proovin. Kaotada pole midagi. Aga võita terve rahulik maailm!

Hoian kursis!

teisipäev, 17. detsember 2019

Katse number N!

Mul on pea aasta aega ülikõrge ärevusfoon ja paanikahood peal olnud. Viimasega on muidugi olukord oluliselt parem st viimane tõsine hoog jääb juulikuusse. See ei tähenda, et ärevus ise ei võiks üles-alla liikuda ning mõnel päeval ikka korraliku tohuvapohu minu pisikeses maailmas tekitada.

Mida ma siit järeldada võin? Paanikahoogude puhul aitab DARE lähenemine väga hästi. Mitmed paanikaspetsialistid on erinevalt oma meetodit nimetanud, aga sisu on neil kõigil enam-vähem sama. Alustuseks hakka oma idioodimõttele vastu, tõesta ära, et see on lauslollus. Kui see ei aita, siis lihtsalt lase asjal tulla ja aktsepteeri, et nüüd on siis asi sedapsi ja keera veel vintigi peale, näita oma kõige karvasemad küünealused ette. Kui hoog on peal ja elukohutav on olla, siis mitte ära jää voodiservale oigama, vaid jätka oma asjade tegemist, et mõtteid mujale saada. Väga viis meetod!

Ma ehk kohandaksin oma kogemustega seda niipalju, et peas kummitavate negatiivsete mõtetega saab iga päev tegeleda. Pööningu parema sanitaarse olukorra eest hea seistes tasuks sellega iganädalaselt tegeleda. Pane oma mõte paberile ning mõned vastulaused juurde, miks see asi napakas on. Lõppu sõnasta lause positiivsesse võtmesse. Väga lihtne viis elu hoopis mõnusamaks saada.

Kui ärevushoog peale hakkab tulema, siis minul pole küll mahti olnud erilist dialoogi endaga pidada. Pigem nendin fakti, et ahahh, mingi asi käivitas protsessi ja no vaatame siis, kuhu asi läheb. Mul lööb suht esimese asjana nina kinni ja põhja alt ära, nii et olen siin mõningad korrad mänginud tulega ja proovinud endale tingimuseks seada, et teen mingi asja lõpuni ja alles siis lähen vetsu. Kui ühelt poolt treenib see kinnipidamist ja tõesti näitab, et kohe ei kuku maailm kokku, siis teisalt tuleb arvestada, et minu puhul pikendab see kogu agooniat umbes paari tunni võrra. Ühesõnaga, kohe peldikusse ei tasu jooksma hakata, aga liiga kaua ei soovita ka kinni hoida, võib ärevusele paar vinti peale keerata.

Mulle väga meeldib ka see mõte, et elu ei tohi selle pärast seisma jääda, et mingi pahaollah kuskil kimbutab. Tihtilugu on sellest päris abi ka, saab mõtted ärevusest eemale ning tõepoolest asi stabiliseerub.

Kõik on jube ilus, aga see ärevusfoon jääb peale taolist intsidenti ikka väga pikaks ajaks üles. Ikka päevadeks, kui mitte nädalateks. Kui nüüd sel ajal peaks veel mõni ehmatavam asi juhtuma, siis on taas puhta pekkis. Mul siin hetkel korralik kaos elus käimas, mis omakorda tähendab, et ma juba hommikul ärgates tunnen, kuidas ärevus on terve öö mu und valvanud. Ei ole tore. Ja ei aita siin ei igapäevane mediteerimine, psühholoog, hüpnoteraapia, kõige kauni ettekujutamine ega ka kuhugi poole jooksmine. Nagu ma kogu aeg olen rääkinud, kui ajus on mingi muster ja valvelolek, siis seda sa nipsust ei muuda! Aga kuidas seda üldse muuta?

Mitu korda ma seda teemat olen guugeldanud juba ja erinevaid lähenemisi katsetanud? Nüüd sattusin ühe belglase otsa, Geert Verschaev, kes väga muhedalt ütleb, et vahet pole, mis oli ja millest see värk on tekkinud, lahti saab sellest jamast ainult tugevalt harjutades! Ta selgitab kogu tekkinud olukorda ka väga lihtsalt lahti, mis on igatepidi loogiline! Juhtus "intsident", sinu alarmsüsteem muutus valvsaks, ta tahab ju iga ohtliku asja eest ometigi hoiatada, sest äkki muidu juhtub see kole asi, et sa magad lõvirünnaku maha. Ärevus on aga alarmsüsteemi ületöötamine, kus iga väiksem krõps käivitab füüsilise võitle-või-põgene reaktsiooni. Lahendus on süsteemile selgeks teha, et ainult eluohtlikud olukorrad võivad alarmi käivitada! 

 

Miks ükski psühholoog sellist lihtsat asja ei räägi? Miks ükski terapeut ei õpeta, kuidas valvsustaset alandada ilma medikamentideta? 

Kuna mu lootusetus on suht piiri peale aetud ja ma olen valmis juba pea igat asja proovima, siis ma ostsin oma viimase raha eest Geerti audioprogrammi! Võtan seda kui koondamisrahade investeeringut paremasse tulevikku! Ma pean sellest ärevusest lahti saama, sest koos sellega sirge seljaga tulevikku kõndida on väga keeruline. Ja roomama ma pole nõus. Mitte veel! 

Iga nädal saadab Geert uue ülesande, mida tuleb igapäevaselt praktiseerida. Proovime siis!

Eks ma hoian siis kursis, kuidas läheb!

neljapäev, 12. detsember 2019

Ei ole ta kuhugi kadunud!

Tunnen, et pean kirjutama. 

Viimased päevad on mul enesetunne päris hea olnud ning meeleolu üle keskmise, eriti arvestades asjaolu, et jäin väga järsku töötuks. Olen proovinud rahulikult võtta ja see on ka õnnestunud. Sõbranna kutsus osa võtma 21-päevasest külluse meditatsiooniväljakutsest, millega ka nõustusin.

Täna, päev 3, oli ülesandeks teha väike 3-liikmeline grupp, kellega seda sama väljakutset jagada. Ma päris vihastasin, sest mulle ei meeldi taolised püramiidiskeemid. Siis aga jõudis mulle kohale, et sõbranna, kellega ma mitu kuud varem polnud suhelnud, huvitus minust selle pärast, et ta sai selle ülesande. Sellele mõttele järgnes tohutu pettumusetunne. Siit edasi liikus mõttelõng sinna, et ma inimesena olen üleliigne ning mind pole vaja, kui just isiklikud huvid mängus pole. Sellele järgnes korralik paanikahoog.

Ma näen ise ka selle mõttelõnga absurdsust ja need väiteid ei ole puhas tõde. Sõbrannat võis see ülesanne tõugata minuga ühendust võtma, aga ta tegi seda ilmselgelt ainult parimate soovidega. Töökoht koondati ka mitte minu pärast, aga asjaolude kokkulangevuse tõttu. Mina olen lihtsalt valel ajal vales kohas olnud, võisiis vastupidi just õigel ajal õiges kohas.

Mis mind aga rohkem häirib, ma tunnen, kuidas ma ei talu seda paanikat  ning ma ei oska enam midagi sellega ette võtta.

Mida ma saan veel teha, et mu tunded-mõtted ei kulmineeruks paanikahoogudeks?

Hea uudis, et need hood pole enam sellised nagu kevadel, kus muutusin täiesti kontaktivõimetuks. Praegu on lihtsalt kehva olla ja lööb põhja alt ära. Hingamisharjutused ja kuum vann aitavad päris tõhusalt, aga mitu tundi mu elust on siiski ebameeldivustega ohtralt täidetud. 

neljapäev, 5. detsember 2019

Crash-boom-bang!

Sain päeva pealt koondamise... Põmm!

Teate, mis juhtus? Esimesed 2 päeva oli ilgem karussell ja peale seda pole nagu üldse mahti olnud kuidagipidi ärev olla. Hommikul ärkad üles, saadad lapse kooli ja läheb arutu ringijooksmine lahti.

Alustuseks söömine, siis mingid jooksvad kohustused ja lõpuks kohustuslik aeg iseendale ja selle kurikuulsa HEA äratundmisele. Kui kõik nii järsku pea peale pööratakse, siis juhtub kehaga umbes sama. Põhi on juba mitu päeva alt läinud, meeleolu käib täiesti üles-alla ja pea on ideedest täiesti tühi, mis edasi? Ainuke lohutus, et tuli koondamine, seega on mõned kuud aega asju sättida. Arvestades, kui kiiresti esimene töötu nädal on läinud, siis ilmselt avastan ennast kohe juunikuus...

Tähelepanek - jah, kohe alguses hakkasin peeglisse meeleheitlikult vaatama, et näha ühte maailma kõige õudsamat ja saamatut inimest, aga nägin täiesti tavalist iseennast, kellel on ka palju häid omadusi. Kõik ei ole ainult minu süül ja minu pärast, väga tihti asjad juhtuvad hoopis muude kokkulangemiste tõttu. Sellega suutsin suhteliselt ruttu rahu teha. Kurb ainult sellest, et mulle valdkond ju väga meeldis.

Lisaks sellele ehmatusele, mis vahepeal juhtunud on? Ei olegi. Peale hüpnoteraapiat oli paar nädalat väga nigel olla, aga siis kuidagi lükkasin kaela sirgu ja ütlesin iseendale, et saa üle. Muidugi ei saanud, aga vähemasti liikus see mõte mu peas sammuke taha poole. Uskumatu, aga paar päeva on isegi sellised olnud, kus läheb üldse meelest ära, et mingi ärevus on kuskil. Absoluutselt midagi uut minu jaoks (või pigem unustatud vana).

Huvitav tõdemine, et tööst ilmajäämine oli küll ehmatav ja kõik muud õudsad emotsioonid kokku, aga ma ei langenud kuhugi musta sügavikku. Suutsin isegi kergelt huumoriga asja võtta. Mis jällegi tõestab suurepäraselt seda, et kui iga päev jõuga otsida asju, mille üle rõõmustada ja tänulik olla, siis kõige suurema pommi saabudes suudad sa kõigest hoolimata ühte päikesekiirt läbi pasarahe näha. On jah s*tt, aga miskit on veel päris hästi. Ja elu läheb edasi.

* * *

Päevikut ma enam igapäevaselt ei pea. Aga nii üle mõne nädala otsin jälle välja, et negatiivseid mõtteid ümber lükata ja taas tõestada, et tegelikult on mu enesetunne ikka suurepärane.

Vahepeal teen rahustavaid meditatsioone, aga seda pigem mõtete tapmiseks. Kuigi seda ka vähem kui rohkem. Süvenen filmidesse selle asemel.

Söömine - vat see on küll suure tähelepanu all. Vahepeal on täielik lühis, sest ei suuda enam välja mõelda, mis see järgmine söögikord võiks olla, ühtegi isu ju pole. Aga peab. Näljatundega tuleb ärevus kohe kohale. Lisaks tahan ma 3kg juurde võtta, mis pole ka väga lihtne, kui just rämpstoitu ja suhkruid sisse ei hakka keerama.

Hüpnoteraapias käisin teist korda veel. Hüpnoosini me sel korral ei jõudnudki. See oli mu viimane tööpäev, nii palju emotsioone ja mõtteid oli üleval, keeruline oli seda kõige olulisemat teemat välja valida. Nii et sain kalli raha eest lihtsalt ventileerida. Kah vajalik. Äkki selle pärast ma nii lihtsalt seda kaotust võtangi? :)

Mis edasi? Noh, endiselt päev korraga. Ja ostan lotopileteid jätkuvalt, et lootust üleval hoida.

Mida ma soovitaksin täna teistele, kuidas ärevusega toime tulla?
Alusta oma negatiivsetest (loe: idiootsetest) mõtetest ja tapa need ära.
Hakka KÕIKE positiivsesse vormi sõnastama. Ka kriitikat!
Ükski inimene ei pea tegema asju 100%, 70% on täiesti piisav! Nii et lõpeta enda piitsutamine!
Söö normaalselt ja tervislikult!
Maga piisavalt!
Anna aega, kohe ei juhtu mitte midagi. Lepi sellega.
Ja ongi juba poole parem :)

esmaspäev, 28. oktoober 2019

Haarasin järgmisest õlekõrrest!

3 seanssi hiljem psühholoogiga olen ma täitnud terve virna erinevaid teste ning teada saanud, et nagu polegi midagi väga viltu. Lihtsalt teatavad isiksuse iseärasused ja mõningane stress seoses mõningate argiteemadega. Nagu meil kõigil.

Kui juba kuu aega pole ühtegi paanikahoogu olnud ja siis ühel päeval täiesti lambist tabab seletamatu ärevus, siis teeb tusaseks ikka küll. Kui sa saad aru, mis seda põhjustab (haigus, tulev sündmus, tüli vms), siis on lihtne pundar lahti harutada ning sellega kõigest lahti ütelda. Tuleb mainida, et ega ma neid paanikahoogusidki enam ei karda, sest kui ta peaks peale tulema, siis sama kiiresti ta ka kaob tänu DARE võtetele. Hulluks ajab hoopis see ärevusseisund, kui ei saa mitte kuidagi olla, pea genereerib ja ainus mõte peas nutab puhkuse ja heaollah'i järele.

Psühhari soovitusel hakkasin tegelema HEA äratundmisega. Seda siis nii enda ümbert kui ka tunnet enda seest. Eriülesandena tahtsin ise neid heaoluseisundeid hakata esile kutsuma. Päris huvitavaks osutus avastus, et ega peale sooja vanni ma ühtegi taolist rõõmu või naudingut pakkuvat tegevust ei leidnudki. Enamus asjad on neutraalsed, mõningad isegi vastikud. Mismoodi peaks heaolutunnet tundma saama, kui pole midagi, mis seda esile kutsuks? Wow, päris huvitav avastus. Mul pole deprekat, stressinäitajad on kõik tip-top ja ma ei suuda elust rõõmu tunda?!? Pole ju üldse ammu, kui ma seda suutsin!!! Mis toimub?

Reedel (3 päeva tagasi) magama minnes kustutasin tule ja mind tabas paanikahoog. Ei miskit hullu, käis lainena üle ja läks. Maha jättis ärevuseloori. Mõtle siit või sealt poolt ja no ei saa aru, mis seda võiks põhjustada. Ära ka ei lähe! Täna hommikul julgesin isegi kaalule astuda. Juba mõnda aega tunnen, et püksid tahavad alla vajuda, aga kuna ma niigi kilu, siis pigem olen numbreid ignoreerinud ning proovinud jälgida põhimõtet, et igal söögikorral ma ka päriselt söön. Kaks sooja sööki päevas - ma pole kunagi nii hästi söönud! :) Krt, mu kehamassiindeks karjub alakaalulisuse järele! Kiiremas korras pean vähemalt 3 kg juurde kuskilt saama.

Lühidalt öeldes, ma olen väsinud sellest ärevusteemast ja pidevas pingesolekust. See lihtsalt kurnab igat mu keharakku ja ma olen väga väsinud! Jah, alles puhkasin nädalakese, aga see pole selline väsimus, millest saaks magades üle. Mul lihtsalt on VAJA sellest teemast enda jaoks vabaneda, et suudaksin normaalselt edasi funktsioneerida. Tugev ärevustunne kord-kaks kuus on ikka liiga palju!

Käisin täna hüpnoteraapias. Väga huvitav kogemus. Mõneti sarnaneb see kogemus siin ees pool tehtud mõtterännaku-harjutustega. Teisalt aga sain plaks ja plaks mingitele käitumismustritele väga lihtsad selgitused. Isegi sõnatuks võttis, et tunnise vestluse järel suudab keegi nii teravalt teema kokku võtta. Lõpetuseks sain rääkida oma sisemise kolliga ning talle tule otsa panna. Ei hakka üldse vastu vaidlema, päris veider kogemus isegi arvestades kogu minu retke algusest siiani. Kindlasti lähen ma kordusseansile, tõenäoliselt saab neid rohkemgi olema. Kas see on see, mis mind aitab? Ei tea, aga kindlasti on see veel üks samm veelgi edasi. Juba praegu on.

Ma olen teinud tohutult suure edasimineku võrreldes sellega, kus ma olin millalgi ammu. Aga mida paremaks ma enesetunde saan, seda rohkem ma mõistan, et isegi natukene hämarust elus on liiga palju. Sellest on vaja vabaneda! Ma ei tea kuidas, aga kuidagi peab see võimalik olema.

Hoian kursis!

laupäev, 5. oktoober 2019

Psühholoogi juurde?

Päris pikk vaikus on siin kanalis olnud. Üks põhjus on ilmselgelt, et pole millestki rääkida. Tundub, et arenguid ei ole, mitte üheskis suunas.

Ühelt poolt võib ju rõõmustada, et lõviosa päevadest suudan ma lihtsalt eksisteerida ja nüüd juba asjadest rõõmugi tunda, kuid samas on paar-kolm päeva kuus ikka päris rasked. Nii palju olen ma oskusi omandanud, et paanikahoogudeks need enam ei kulmineeru, kuid vastik on ikka. Ühelt poolt on selline tunne nagu oleks halli vati sees, suudad näha ainult piiratud asju ning mõelda ainult ühes suunas. Kui jälle "kaineks" saad, siis mõtled, et mida hekki ma toodan? Eks nii palju on edasiminekut, et sellel hallil perioodil ma katsun ennast lihtsalt ignoreerida, sest mingit tarkust sealt  oodata pole. Nüüd kui hakata uurima, millest hall udu alguse saab, siis veidratest mõtetest suudan ma üle olla ning seda protsessi varakult ära tappa. Aga kui on mingisugune füüsiline sensatsioon, siis s nii libedalt ei lähe. Peale rasket päeva suur väsimustunne ning ma ei oska sellega midagi peale hakata. Kõhus lööb pinge üles ning muudkui kruvib. Ükskõik kui palju ma endale ei selgitaks, et see on kõigest väsimus, see tunne on normaalne, ei midagi. Ärevus ja hall vatt on kohal.

Päriselt ka, sai siibrisse. Kuna igalt poolt tuleb vihjeid, et mine ikka spetsialisti juurde ja räägi selle või teisega, siis otsustasingi, käes on hetk kellegi käest abi nõuda, sest siit ma ise enam edasi ei saa.

Läksin psühholoogi juurde. Ma parem ei hakka rääkima, kui keeruline on ühe sellise vastuvõtule üldse pääseda. Isegi see ei aita, kui oled valmis rahakotiga kedagi oimetuks lööma. Aga mul vedas, üks naisterahvas soostus minuga tegelema.

Esimene seanss oli pigem minu kaardistamine ning hädade väljaselgitamine. Poolteist tundi hiljem tuli tõdeda, et tegelikult ei olegi mitte kuskilt kinni hakata. Teiseks olen ma ise NII SUURE töö juba ära teinud, et ega väga midagi enamat teha ei saagi. Aga proovime mõned seansid veel, ehk õnnestub mõnele asjale teist vaadet lisada või koorub kuskilt mõni konks välja. Praegu aga sain koduseks ülesandeks lisaks kõigele sellele, mida ma juba teen, jälgida enda keha "heaolutundes". St tekitada endale olukordi, kus mul on hea olla ning jälgida, mismoodi mu keha sellele olukorrale reageerib. Ennekõike need piirkonnad, kus on kõige rohkem pinget ja kust mul ärevus alguse saab.

Ärevuse puhul jälgib alateadvus kehas just negatiivse alatooniga muutusi. Nüüd tuleb vastukaaluks positiivseid sensatsioone otsida ja neid kirjeldada. Jah, tuleb nõustuda, mõtteid ma sõnastan positiivseks ümber, aga tundmuste puhul ma positiivseid elamusi pole oma kehas otsinud. Nüüd siis hakkan.

Ühelt poolt sain kinnitust, et ma teen õiget asja. Teisalt sain ka aru, et ega ma loodetud imerohtu sealt ei leia. Vahepeal on aga tore vahetut tagasisidet tehtule saada.

Üks huvitav tähelepanek. Ma pole viimase poole aasta jooksul kuskil reisinud ega eriti kuskil käinud, kuid tunne on nagu oleks tervele maailmale ringi peale teinud. See on päris võimas, kui suur ja sügav inimene seest poolt on. Ja oi kui palju avastamist!

kolmapäev, 28. august 2019

See on võimalik!

Olin neli nädalat puhkusel. Seadsin nendeks päevadeks eesmärgiks võimalikult vähe stressata, lihtsalt olla ning elada üks päev korraga. Ei mingeid saavutusi, ärategemisi, minemisi või muid tohutuid ettevõtmisi. Ma lihtsalt puhkasin ja distantseerisin ennast väiksematestki stressoritest. Muideks, kas te olete märganud, kui palju negatiivset tuleb sotsiaalmeedia feedist? Kui skrollid neid ideaalseid pilte ja pealtnäha perfektseid olukordi ning kui peaksid sinna juurde mõtlema enda praeguse koha peale. Noh... Sotsiaalmeediapuhkus toob reaalsustaju tagasi. Mitu nädalat hiljem sama feedi vaadates saad aru, et see on üks suur kompositsioon ega peegelda tõelist olukorda.

Teine oluline asi, mida tahaksin kohe kõvasti rõhutada, vabane inimestest, kes sinusse ei usu või eeldavad sinust hulleimat. Lihtne näide siinkohal. Ütled kuskil grupivestluses automaatselt ühe kommentaari (mis on muidugi mitmeti tõlgendatav, sest su hääletoon ja näoilme ei tule postitusega kaasa) ja keegi seltskonnast saab südari, sest nii kohutavalt ei saa ju keegi kunagi isegi mitte mõelda, veel vähem välja öelda! Ma küsiksin siinkohal, et kui halvasti need inimesed peaksid minusse suhtuma, kui nad minust nii halba eeldavad ning igast lausest kõige kohutavamat välja imevad? Ma tegelikult ei taha seda vastust. Sind austav inimene hoopis pöörduks ja küsiks täpsustusi, kui midagi jäi arusaamatuks, mitte ei arvaks sinust kõige kohutavamat.

Milleks taluda negatiivseid inimesi enda ümber, kui selleks pole mingit vajadust? Ümbritsege ennast sellistega, kes teist vaimustuvad, kes teisse usuvad ning kellele te päriselt ka korda lähete!

Kui sa ise ennast ei austa ega armasta, siis miks peaksid seda teised tegema?!

Ütlen uhkusega, et vahepeal pole mul olnud mitte ühtegi paanikahoogu. Jah, vahepeal on hakanud ärevust üles kruvima, kuid siis olen tõdenud, et mõned päevad ongi halvemad ja teised on selle eest jälle paremad ning mõne aja pärast on ka enesetunne taas normaalne.

Kindlasti pole see saaga läbi. Iga päev on võitlus ja enesega töötamine. Aga see on võimalik! Kõige olulisem, et praegu on hea! :)

Hoian kursis!

esmaspäev, 22. juuli 2019

Kuidas muuta enda reaktsioone?

Üks eksperiment jälle, nimetagem seda keha väänamiseks.

Alustuseks jälgi ennast, kuidas sa erinevates olukordades oled. Kõige pealt situatsioon, mis teeb sul meeleolu tohutult heaks, sa rõõmustad millegi üle. Pane tähele, milline on kehahoiak, mida sa täpselt tunned (st kus see tunne su kehas asub ning kuidas tundub) ja millised mõtted pähe tulevad.

Teine situatsioon, mis tekitab tuska, pahameelt, võib-olla seesama ärevus või paanikahoog. Täpselt samuti märgi ära, milline on kehahoiak, mida ja kus sa täpselt tunned ning millised mõtted pähe tulevad. Ära süübi nendesse, lihtsalt märka neid ja lase neil olla.

Ja nüüd selles halvas olukorras võta sisse rõõmsa olukorra kehahoiak, mis tõenäoliselt on oluliselt sirgem ja ehk isegi vehkivate kätega. Mana näole see tobe naeratus. Mõtle seda sama mõtet, kuidas sa oled ikka nii tubli olnud, suuna see tunne sinna positiivse situatsiooni koldesse oma kehas ja vaata, mis juhtub.

Kui me laseme oma kehal pingesse minna, kühmu tõmmata ja täidame oma mõtteid hirmu ning negatiivsega, siis ärevus ja paanika saavad sellest ainult jõudu juurde. Kui samas olukorras võtta kasutusele positiivse elamuse kehahoiak, arvab aju, et kõik on chill ja mõnus ning hakkab rõõmuhormooni tootma. Ja ongi raske olukord umbes 90 sekundiga minetatud.

* * *

Minu jaoks on kõige keerulisemad reede õhtud. Seda ilmselt selle pärast, et viie tööpäevaga suudan ennast suht plätuks lasta ning reede õhtul tahaks ikka sutsu kauem ehk üleval olla ja midagi muud teha. Või kasvõi niisama olla. Aga see väsimustunne on üks minu päästikutest, mis vallandab pinge ja paanika. Nüüd sel reedel avastasin endalegi üllatuseks, et mul on tekkinud teatav automaatne käitumine. Nii pea, kui tuvastan selle väsimusoleku, hakkab peas kerima seletav blokk: "See on kõigest väsimustunne, mis on täiesti normaalne ning las ta olla. Võtan maru rahulikult! Las ta olla omaette." Samal ajal muutub hingamine väga rahulikuks ja pikaldaseks nagu need hingamisharjutused, mida ma õhtuti ikka teen. Pikalt nina kaudu sisse, hoiad veidike kinni ja rahulikult pikalt suu kaudu välja, taas hoian kinni. Niimoodi mõned korrad ja olengi juba võimeline oma tegevusega rahulikult edasi minema.

"Ruuthingamine" (sisse - hoiad kinni - välja - hoiad kinni) on geniaalne asi! Mul on pühapäeva õhtuti enamasti uinumisega raskusi. Eks ikka selle pärast, et hommikul on hiljem üles ärgatud ja kerge ärevus on uue töönädala pärast ka sees. Selle peale teed mõned minutid rahulikult "ruutu" ning juba tuleb haigutus ja juba ei jaksa peas numbreid lugeda (ma loen iga sammu juures neljani) ning mats ja maaühendus ongi käes. Järgmine hetk on hommikune äratuskell.

* * *

Olen tänaseks 5 kuud IGAPÄEVASELT oma puntraga tegelenud ning rõõmuga julgen öelda, et mul on oluliselt parem. Õhtune hambapesu ei tekita enam paanikahoogu ning tajun ümbrust hoopis värvilisemalt. See on olnud pikk ja väsitav teekond, kuid see on alles algus.

Mida teha, kui sind vaevab ärevus ja paanika?
  • Alustuseks ära otsi kogu aeg internetiavarustes totakaid artikleid, kuidas endale kõvem ja veel friigim diagnoos külge panna. Lepi sellega, et on selline pundar, mis on ennekõike kinni sinu mõtetes ja nüüd tuleb seda harutama hakata. Kõik. 
  • Ära mõtle oma ärevusest ja paanikast kogu aeg. Unusta ära see teema, las ta olla omaette. Mõtlemine ainult suurendab pahalast, mitte ei aita sul temast üle saada!
  • Hommikul ärgates mana (jõuga) näole naeratus ja ütle kõva häälega: "Täna tuleb hea päev!" Naeratus on vajalik aju ärapetmiseks, et ta füüsiliselt saaks aru, et ongi rõõmus olek ning hakkaks vastavale häälestusele tõendusmaterjali otsima. (Umbes nagu "Kõik vihkavad mind" veendumusele leiad tänaval kõndides kinnitust, sest ükski võõras isegi ei vaata sind või üks mööduja tonksas sind kogemata ning voilaa, vihkavadki! Aga nüüd sama asi positiivses võtmes.)
  • Võta kasutusele kalender või märkmik, kuhu sa IGAL HOMMIKUL märgid sisse
  1. oma enesetunde ning lühikese põhjuse, miks see nii on. Mina kasutan 5-palli skaalat, kuid alustuseks on kolm smailit (halb, neutraalne, hea) täiesti piisav. 
  2. Kirjuta juurde üks asi, mida sa täna kindlasti ära teed.
  3. Vähemalt üks asi või isik, mille üle sa rõõmustad või tänulik oled.
    Päeviku pidamine on vajalik kahel põhjusel: kuna muutus on nii väike ja aeglane, siis sa ei märka ise, kui palju paremini sa tegelikult edasi oled liikunud. Sa ei märka, et pinges momendid muutuvad järjest harvemaks või varasema 3 kehva päeva asemel saab nigelast kohast üle juba pooleteist päevaga. Ja teiseks, sa avastad, et tegelikult tunned ennast päris hästi kogu aeg. Ma olen kahe kuu jooksul kõigest ühele päevale "halb" juurde kirjutanud. Teised kõik on kas hea või neutraalne. Aga millegi pärast tundus varem, et iga päev oli nii äraütlemata halb olla.
  • Kui see kalendermärkmik juba olemas, siis planeeri ka oma päev ära. Otsusta, millal lõpetad töö, millega tegeled õhtul. Kui võimalik, ära jäta tühje kohti. Päeva täisplaneerimine jätab uitmõtetele vähem ruumi ning pole aega ärevust toitvate tegevustega tegeleda sh ülemõtlemisega. Kui isegi mõni tegevus kalendris tundub ebamugav või tekitab pinget, siis ütle endale, et nojasiis, las olla, ma teen ikka! Esimesed korrad on keeruline, sealt edasi läheb iga korraga oluliselt lihtsamaks, kuni lõpuks muutub tavaliseks ning ärevustunne kaob! 
  • Planeeri iga päeva sisse üks tegevus, mis sulle rõõmu valmistab. Kasvõi üks kassivideo juutuubis! Vajalik ajukeemia muutmiseks. Pisike rõõmupower ja lõdvestus!
  • Negatiivsed automaatsed mõtted - hoia paber-pliiats ligi. Kohe, kui märkad, et su meeleolu kukkus või midagi ärritas, kirjuta see üles! Kirjuta üles, mis juhtus, mida sa tundsid ning mis mõtted sul pähe tulid. Kui sul on aega nende mõtetega sel hetkel rohkem tegeleda, siis esita neile nn väljakutse. Kas see mõte on mõistlik? Kas see mõte vastab tõele? Kuidas sa seda mõtet positiivseks saaksid sõnastada? Näiteks "Issand, ma lihtsalt ei talu seda enam!" Täiesti tobe mõte, aga oi kui tihti ma olen niimoodi mõelnud. Tegelikult talun ju küll, siiani elan ja pole minuga midagi juhtunud. Kui ma päriselt seda olukorda ei taluks, siis ilmselt mu keha reageeriks hoopis fataalsemalt. Jah, ma ei taha seda taluda, aga see on hoopis teine teema. Mõistlik ta ka pole, sest ta mitte kuidagi ei peegelda hetkeseisundit, lihtsalt lisab draamat ja vinguhaisu. Selle asemel võiksin ma mõelda, et "Sitt olukord indeed, aga so what?" Kui selle mõtte analüüsi jaoks kohe aega pole, siis võiks päeva lõpus asja ikka läbi teha.
    Paari nädala pärast avastad, et neid tobedaid automaatseid mõtteid on oluliselt vähem ja need ei stressa niimoodi! Neid ju pole :)
  • Ela hetkes! Ei ole mõtet analüüsida asju, mis oli. Pole mõtet muretseda, mis tuleb. Ainus oluline on praegu ja täna! Mõtete vaigistamisele aitab maru hästi kaasa seesama ruuthingamine. Koonda oma tähelepanu ainult hingamisele või numbrite lugemisele, piisab täiesti 10st minutist iga päev. Puhasta oma aju liigsest koormusest. Kui viitsid ja soovi on, mediteeri. Proovi lõdvestumisharjutusi, toetavaid mõttemantraid vms. Need 10 minutit on vajalikud ka su kehale, sest see rahustav tegevus vallandab ajus häid hormoone, mis suurendavad õnnetunnet! Mis omakorda aitab igapäevaselt paremini toime tulla!
Ja siit edasi ehk kõige lihtsamad ja loogilisemad asjad: 
  • Söö! Söö hästi ja regulaarselt. Ja piisavalt! St ära söö üle! Raskustunne kõhus tekitab ebamugavustunnet, mis omakorda võib jälle käivitada halva mustri. 
  • Joo! Joo vett! Sellega tagad kiirema ainevahetuse ja aitad kehal toksiinidest vabaneda.
  • Maga piisavalt! Hoolitse selle eest, et sa oleksid väljapuhanud! 
  • Liiguta ennast. Käi kasvõi pool tundi õues jalutamas kui muud ei suuda. 
See teekond on pikk. Aga nagu ikka, siis mitte miski siin ilmas pole igavene, saab ka see võitlus ühel või teisel kombel üks päev läbi. :)

Ärevus ja paanika ei ole haigus. Need on ainult hirmud ja sinu negatiivsed mõtted, mis panevad su keha valvelhoiakusse ning valmis iga asja peale kohe plehku pistma. 

kolmapäev, 10. juuli 2019

Täna on põhjust tähistamiseks!

Pole mitu aega midagi teiega jaganud. Pole midagi jagada olnud. Igapäevane võitlus iseendaga. Mõni päev on parem, mõni päev on kehvem. Aga täna on põhjust rõõmu tunda, sest esimest korda oma hommikust päevikut täites andsin ma enesetundele hindeks GREAT! Ma tõesti tundsin ennast rõõmsalt, energiat täis ja valmis päevale vastu minema. Ja ma magasin terve öö jutti!

Aga mida ma siis teinud olen? Unex kapslid viskasin välja, sest ma ei suutnud ära taluda seda uimasust. Nädal aega sai vahepeal toidulisanditega pausi peetud (väga raske ja pinges nädal), kuid lisaks tegin päevas vähemalt kaks meditatsiooni, kus hommikul hingasin kõik halva endast välja ja kõik hea endasse sisse ning õhtul keskendusin positiivsetele sõnumitele. Mul on telefonis mõned äpid, mis sellega veidike aitavad. Ilma juhendamiseta läheb mõte väga ruttu rändama ja on raske fookust hoida. Aga siis ma otsustasin ikka magneesiumi ja B-vitamiiniga ikka jätkata, kuigi igal pool kirjutatakse, kuidas see oksiidi-versioon magneesiumist on rohkem kahjulik kui kasulik ja ladestub kuhugi jne. Ega ma seda nüüd ja igavesti võtma ei jää, seega kui kahjulik ta olla saab, kui sellest 4% kõigest omastatakse?

Teine muutus, mis on ehk kõige raskem olnud, kui on sitt olla, siis ma lihtsalt lepin sellega, et on sitt olla ja ütlen endale SO WHAT, ma teen ikkagi! Kusjuures mulle tundub, et just see olukorra teadvustamine ning enda mitte mõjutada laskmine on ehk veel kõige paremini mõjunud.

Kolmas, mida soovitaks kõigile maailma inimestele, kui kuppel hakkab idiootsust tootma, siis tuleb 54321-STOP ja mõte millegi produktiivse ja ilusa peale. Esimesed 2 nädalat kirjutasin ma neid napaklusi paberile, sest mu aju ei kipu neist muidu lahti laskma (ausõna, puhas paberi raiskamine, sest see on ikka absurdikuubik, mis päevavalgust näeb!). Aga kui paberile panna, siis petab ära, et see mõte on nüüd nagu igavene ja ma võin iga hetk vajadusel selle juurde tagasi tulla. Kindlalt arhiveeritud! No mis sa arvad, mitu korda ma olen pidanud nende juurde naasema? :D

Ärevus on negatiivne enesehüpnoos, mille vastu aitab tänulikkus ja positiivne enesehüpnoos. Iga hommik kirjutan ma oma päevikusse, kelle või mille eest ma täna tänulik olen ja iga päev leian ma asju, mida ma olen just täna hästi teinud. Ja tapan negatiivseid materdavaid mõttelõngu. Endiselt!

See on ikka nii veider, kuidas inimene suudab iseenda elu põrguks muuta.

Eks muidugi rõõmustada on veel vara. Viimasest paanikahoost on küll veits vähem kui 2 nädalat, kuid samas on see rohkem kui varem (viimase poole aasta lõikes ilma rohtudeta). Eks iga päev ongi erinev ja mõned päevad ongi raskemad, aga ma usun, et kuna retsept on mul käes, siis siit edasi saab ainult paremaks minna.

Me ei saa muuta, mida me tunneme, aga me saame muuta, kuidas me sellesse suhtume!

Eks hoian kursis :) 


teisipäev, 25. juuni 2019

Aju, arstid, tabletid. Kuidas aga mustreid muuta?

Kus ma täna olen? Peale mitmeid kuid aktiivselt teemaga tegelemist olen kohas, kus umbes nädalaste tsüklitega kogen paanikahoogu (enamasti ülipisikese asja peale), millele järgneb paar-kolm päeva kõrgenenud ärevustunnet, peale mida on täiesti tavalised normaalsed mõnusad päevad. Mu elus on päevi, kus mul ongi täiesti tavaline olla! Saate aru!? Need päevad on mõnes mõttes keerulised, sest siis tundub, et jess, olen kõik seljatanud, elu on lill (kaktus?) ja põmm, kuni järgmise kukkumiseni, mis tundub alati veel hullem kui viimane kord.

Tegelikkuses need hood muidugi nii hullud pole, sest mul on juba mingid võtted, kuidas mõtetel mitte lasta tsentrifuugima, mis omakorda tagab tunduvalt rahulikuma paugu. Aga kui kukkuda heast enesetundes sinna auku, võib tekkida nii mõnigi luumurd. AGA, tunneli lõpus on valgus! Ausõna! Muidugi veider oleks ka, kui ei oleks, sest ma olen viimase paari kuuga rohkem raamatuid läbi närinud, kui viimase dekaadi jooksul. Võiks mingi tarkuse ju külge haakida!

Eile õhtul oli mul AHHAA-moment! Ma jõudsin mingile järjekordsele äratundmisele.

Ma kunagi ei ole nii mõelnud, aga kui kõht valutab ja lähed arsti juurde, siis tehakse enne ikka läbivaatus ja paar analüüsigi, enne kui ravi määratakse. Lähed kurdad järgmist asja, ikka torgitakse sind mingi analüüsi eesmärgil ja alles jupi aja pärast saad teada, mis tegelikult toimub. Või saadetakse vähemalt röntgenisse või ultrahelisse. Diagnoosi ja ravi määramisel toetutakse mingile uuringule. Isegi sünnitada ei saa ilma.

Ja siis ühel päeval juhtub, et katus hakkab sõitma. Või on niisama depressioon ja stress. Pöördud abi saamiseks arsti poole. Mitu uuringut nüüd tehakse? Mitte ühtegi. Kunagi, kui läksin oma foobia pärast psühhari juurde, siis ta ei lasknud mul isegi ühtegi testi täita, et kindlaks teha, kas ma ikka päris aus olen või oma sümptomeid õigesti väljendan. Koheselt lükati AD peale, isegi kolm erinevat lõpuks. Mitte ühtegi analüüsi, mitte ainumat testi, ainult rohud. Kust ta teab, et mul on vaja serotoniini juurde, äkki mul on seda hoopis liiga palju ja see koormab mu aju? Või äkki on midagi muud hoopis häda, mis avaldub kogemata just samasuguste sümptomitega?

Oo kõikvägev Youtube, sattusin seal ühe huvitava doktorihärra peale, kes muidugi on lapsena tohututes paanikahoogudes vaevelnud ja läbi elu keerdkäikude jõudnud punkti, kus tema kliinikus lähtutakse abi andmisel ennekõike analüüsidest.



Tänaseks on neid ajuskänne tehtud sadades tuhandetes ja nad on tulemuste põhjal ka mõningaid järeldusi teinud. Laias laastus on 16 tüüpilist aju, millele siis vastavalt ka oma iseärasustele läheneda. Test on lühike ja täiesti tasuta, kuid võib nii mõnegi ahhaa-hetke luua: https://brainhealthassessment.com/

Minu aju tüüp on 8. Kaldun spontaansusele ja loovale lähenemisele, kuid ka meeleolud on sama tujukad. Ja muidugi kipun ma suurelt tundma. See ma olen, kui juba, siis ikka äärmustesse. Seal antakse ka vihjeid toitumise ja toidulisandite kohta, mida selle ajutüübi puhul võiks arvestada. Minu puhul siis rahustamise eesmärgil 5-HTP ja Gaba ning soovitav on magneesiumi ja D-vitamiini taset jälgida. Mul on D-vitamiiniga kusjuures pidevalt häda. 5-HTP ja magneesium tahavad enda kõrvale ka B6-vitamiini saada, seega igasugu ajuhädade korral on üldse soovitav üks Mg+B-vit kuur läbi teha. Selle peale tuli meelde küll, et kui aastate eest esimesed paanikahood külas käisid, siis see Mg+B vitamiinikuur aitas päris palju. Ilmselgelt sel ajal ma neist ju enam-vähem lahti sain.

Dr. Adami juures meeldib mulle väga ka tema sipelgateooria. Ühel päeval peale väga pingelist päeva, kui tal käis vastuvõtul paar suitsiidikut ja veel mõned huvitavad patsiendid, avastas ta kodus köögis sipelgainvasiooni ja asus neid täiega maha nottima. Poole tegevuse pealt avastas ta, et sipelgas ehk ANT on lühend Automatic Negative Thought ja just need automaatsed negatiivsed mõtted tuleb ära lömastada, maha nottida, välja uhta! Need automaatsed mõtted on tõepoolest sama tüütud kui sipelgad ja teevad väga palju kahju, sest nad on reeglina ülikritiseerivad ja õõnestavad.

Olen ka varasemalt puudutanud automaatseid mõtteid, mis täiesti iseseisvalt kuskil taustal jooksevad ning reaalselt kelbast toodavad. Ma olen proovinud neid nädalate jooksul põhjalikuks analüüsiks ka kirja panna, aga pole see nii lihtne midagi. Adam soovitab sammuke veel tagasi astuda, kohe kui tunned ebamugavustunnet või meeleolulangust, siis märgi üles, millest see juhtus ja mis mõtted tekkisid. Ning siit on võimalik nüüd niite edasi harutada ja anda hinnang mõtte ratsionaalsusele või idiootlikkusele.

Jah, muidugi on tarvis keha ja meelte eest hoolitseda. See siis tähendab mitmekesist toidulauda, ajule häid vitamiine vajadusel, parajalt liikumist, vähem stressi jne. Kuna iga emotsioon tähendab piltlikult öeldes mingit keemilist reaktsiooni ajus, siis muidugi tuleb kasuks heade emotsioonide tekitamine ja rahu ning heaolutunde märkamine ja selle võimendamine. Väidetavalt on tänulikkus ärevustunde vastand ehk siis ärevuse nullimiseks ole rohkem tänulik. Ja üks emotsioon kestab umbes minuti! Ainult minuti! Kui sa seda saboteerima ei hakka!



Mida sellest kõigest järeldada?
Jah, tervis on oluline. Aju keemiline tasakaal on väga tähtis, et oleks võimalik oma käitumismustritega võimalikult lihtsalt tööd edasi teha. Mediteerimine ja visualiseerimine, kõik on väga vajalik, et luua peakolu sisse paremat keemilist keskkonda. Kõik see on väga tore ja nunnu, aga käitumismustrid nii ei muutu! Neid tuleb ikka ise väänama hakata. Kui kehal on sisse õpitud reaktsioon, kus lõvi pildi peale tuleb jooksma pista, siis ükski B-vitamiin sind teisiti käituma ei pane!

Nii et jäävad kaks kõige olulisemat tööriista:
1) Mel'i 5-sekundi meetod: 5-4-3-2-1 ja katkestad idioodi-mõtte ning suunad eluterve idee suunas.
2) Ela see vastik emotsioon lihtsalt läbi ning leia viisid, kuidas seda võimalikult kiiresti ja valutult teha.

Teisega on sutsu keeruline, sest rännakumeetodiga minevikus surkides seda ju ei tee. Jah, muidugi annab ümber kodeerida teatud tegevusi, kuid asjaks läheb ikka siis, kui järgmine hoog majas ja on vaja mõistus kodus hoida ning eluga edasi minna.

https://images-na.ssl-images-amazon.com/images/I/41h4a-9AbtL._SX331_BO1,204,203,200_.jpg
Leidsin Amazonist järgmise raamatu, mis on üle tuhande arvustaja käest keskmiseks hindeks 5,0 saanud. Ebareaalne! Tekkis kohe huvi, hankisin. Jällegi, kui keegi tahab, siis küsige, ma "laenan".

Barry McDonagh. “Dare: The New Way to End Anxiety and Stop Panic Attacks Fast (Anxiety Relief)”

Ja kohe pakub ka sellist peeglisse vaatavat lähenemist, kuhu on veidike segatud ka põnevustunde ärakasutamist. Teatavasti on ärevus ja põnevus füüsiliselt samasugused tunded, üks aga on negatiivse, teine positiivse alatooniga. Nüüd pakubki Barry välja, et kui ärevus hakkab tekkima, tuleks seda tervitada mõttega, et jee, mida huvitavat ma sel korral kogen.

Ma olen nii põnevil selle tunde pärast! See tunne tekitab minus nii palju põnevust! I am so excited by this feeling! Ja korruta-korruta-korruta!

Väike audionupuke, kus ta kiirelt ja lühidalt räägib ärevusele ja paanikale peale hüppamisest:

Halvast olukorrast tyuleb parim välja võtta. Ärevus ei ole haigus, see on lihtsalt üks kõrgendatud tundlik periood, mis tuleb lihtsalt läbi teha. Nagu leingi. Kujuta ette, et ärevus on mingi piuksuva häälega koll, pane talle nimi ka.

Kohe kui hakkab kõhus veider või kaelas pitsitama, viska käed üles ja nendi fakti, et näe, koll hakkab peale tulema. Nojah, las siis tuleb.

Kui ta nüüd päriselt tulebki, siis lase sellel tundel olla. Mäletad, tunded kestavad mitte rohkem kui 90 sekundit! Tapa lihtsalt neid tsentrifuugivaid mõtteid, et paanika suuremaks ei läheks ning lase sellel tundel olla.

Ja siis küsi kollilt, et noh, rohkem ei suudagi v? Äkki proovid ikka südant veel rohkem puperdama panna. Või kõhus nii kõvasti keerama, et oksendaks. Näita, mida sa veel suudad? (Ei tasu unustada, et reaalselt tegelt see kõige hullem paanikahoog on juba esimesel korral läbi tehtud, sest see ärevuspiik saabki just nii kõrge olla, peale seda hakkab keha juba rahunema.)

Neljanda sammuna jätkata pooleliolevat tegevust. Jah, vastik on, ilgelt ebamugav, aga lihtsalt jätkata elamist, et keha harjuks uue mustriga, kus ärevus ja paanikahoog ei põhjusta millegi seismajäämist.

“The DARE Response: “Whatever! I accept and allow this anxious feeling. I’m excited by it as I engage with what’s in front of me.”

Ma pole seda meetodit sellises võtmes kasutanud, kuid paanikahoo "tervitamist" olen proovinud. See on maru raske, kuid nagu ma olen ka varem kirjutanud, hoog kukub nagu maha. Midagi ei juhtu peale seda. Nii et selles mõttes on Barry pakutul kindlasti jumet! Pluss siin praegu päriselt ka õpitakse teisiti käituma, muudetakse mustrit, mitte ei loodeta medikamentide ja meditatsiooni imepärasele mõjule.

* * *

Nüüd aga jätkan oma igahommikust päeviku täitmist, kus hindan oma enesetunnet, panen kirja ühe kõige tähtsama asja, mida täna teen ning muidugi mainin, mille või kelle üle olen tänulik. Hommikuti krõbistan Mg+B vitamiine, õhtul võtan Unex kapsli, sest seal on minu ajule soovitatavat 5-HTP ja Gabat. Vahepeal visualiseerin häid emotsioone. Terve päeva jälgin negatiivseid mõtteid ehk tapan sipelgaid. Tagataskus on 5-4-3-2-1-meetod idioodimõtete mahatapmiseks ning "Isver, ma olen nii põnevil!" lähenemine. Siia juurde nüüd panen oma kollile nime ning hakkan teda agiteerima nagu Barry õpetab.

Elame näeme. Hoian kursis :)

Kust see kõik alguse sai?

See oli ligi kuus aastat tagasi, kui ma tegin läbi oma esimese paanikahoo. Mingit diagnoosi pole mulle pandud, seega meditsiinilises mõttes...