esmaspäev, 13. mai 2019

Erinevaid tööriistu ärevusega toimetulekuks

Ühe asja olen ma küll selgeks saanud, olukordade vältimine ning selja keeramine tekitab suuremat ärevust, millest on hiljem veel keerulisem välja tulla. Umbes nagu kardaks sõbra koera, aga kui nüüd iga päev sõbral külas käia, siis üks päev on täiesti savi, kas see koer seal on või mida ta teeb. Temast on saanud maailma ainuke normaalne koer, keda ei pea kartma :)

Küll on lihtne, kui on kindel asi, mis hirmu tekitab ja millega on võimalik edasi tööd teha.

Aga mis siis, kui füüsiline tunne paneb paanikahoo käima? Noh, tõused liiga kiiresti oma kohalt püsti, pea hakkab ringi käima ja voilaa! Või nagu mul siin korduvalt on olnud, et seedimine on veidike rikkis ja põmm! Kuidas sellest nõiaringist välja tulla? Ma isegi ei saa aru, misasi see on, mida ma kardan. Varem jah on mingi kindel hirmuobjekt olnud, aga nüüd see on möödanik ning tundubki, et ma olen nüüd sinna rattasse sattunud, kus kogemus paanikahoost tekitabki uut hoogu.

No mis seal ikka, viskan kõik tõkked nurka ning hakkan hoogu ootama, et siis saabuvaid tundeid analüüsida.

Aga siit tänane vaatamissoovitus:
 

Te ikka teate seda, kuidas elule meeldib nöökida? Ma jätsin ju kohvijoomise sinnapaika, sest kui kofeiinilaks liiga vägevaks kogemata osutub, siis südame puperdamine kutsub kohale pahaollahi ja ei pea pikalt seda mu "lemmik" hoogu ootama. Ja siis ma sain kingituseks Jura Ena 8 kohvimasina! Aga ega alla ka ei anna, sissejuhatuseks on mul kapis valik (tervelt 2, sest rohkem meie kaubanduses neid pole!) kofeiinivaba kohvisid! Ja kakaod tulevad menüüsse. Aitähh, elu, et mu üle nii suure mõnuga irvitad. Aga ma irvitan koos sinuga! ;)

laupäev, 11. mai 2019

Ärevus ei ole vaimuhaigus!

Ei saa hõisata, et elu on jube ilus ja ärevus on minetatud. Paremaid päevi on õnneks rohkem, kuid ka neid tõrvatilkasid tuleb ette. Ka selle ashwa-misiganes pulbrit süües. Ma nüüd täna otsustasingi, et olen ärevusfooni suhteliselt alla saanud, seega jätan kapslid sinnapaika. Mulle nimelt üldse ei meeldi, kuidas ma olen terve päev otsa uimane ja selline tunne, nagu kohe peaks voodisse sukelduma, sest öö on vahele jäänud. Ja kui hommikul saakski kauem magada, siis lihtsalt ei maga. Varem selliseid muresid küll ei esinenud. Ühesõnaga, teen ashwaga pausi.

AGA, ega ma vahepeal ka niisama pole istunud. Ikka käin ja uurin asju, sest no olukord on nii absurdne. Ma saan aru, et ise mõtteid kruttides toodad ärevust ja siis kulminatsiooniks saad paanikahoo, aga kui ongi veidike õrnem seedimine ja kohe esimese gaasimulksu peale käivitub sama asi, vat see ajab hulluks! Füüsilised ebamugavustunded lülitavad ärevuse ja paanika sisse. Miks, oo miks?

Sain teada, et ärevus ja paanika ei ole vaimuhaigus. Need võivad viimast küll põhjustada, aga tegelikult on need täiesti tavalised igapäevased asjad, mida põhjustavad ennekõike meie enda kogemused, mõtted, arusaamad ja ka väärtused. Kõige rohkem on hädas need inimesed, kes enda suhtes nõudlikumad on. Ülla-ülla. Seda kõike oleksin ma ka ise võinud teile öelda :P

Ja siis jõudsin ma sinnani, et inimese aju on ikka loll. Kõik samasugused sümptomid ja aju teisendab need kõik üheks ja samaks asjaks. Minu puhul on see siis ärevus. Ilmselt selle pärast, et see on mul palju mõtetes ja pidevalt teemaks. Ja siis kohe kui on pisikesemgi sümptom kuskil olemas, siis keha hõikab, et jou, hakkab pihta! Ja mõistusel pole jälle midagi teha. AGA üks tore tädi õpetab aju nüüd ära lollitama. Ma ei tea, kas see päriselt ka töötab, aga kindlasti proovin. Nimelt on põnevusel ja ärevusel täpselt samasugused sümptomid. Vahe on ainult mõtetes. Nii et nüüd, kui hakkab ärevaks muutuma, siis tuleb mõtetes lugeda 5-4-3-2-1, visata silme ette üks põnev sündmus lähitulevikust ja öelda endale, et oi, ma olen ikka nii põnevil selle reisi pärast. Ja pidavatki korras olema.

Nomaeitea, proovigem :)


reede, 26. aprill 2019

Tänane mõte: paanikahoogudega tuleb sõbraks saada!

Eelmine kord kirjutasin, kuidas lisasin menüüsse probiootikumid ja ashwanga kapslid. Probiootikumide kohta ma ei oska midagi arvata, pole küll aru saanud, et seedimine oleks kuidagi teistmoodi. A-tähega taim aga on vägagi tõhus. Esimestel päevadel oli kogu aeg selline vati-tunne peal, tahaks kohe magama tagasi keerata, aga oluliselt pingevabam on olla. Vahepeal küll krutib ära, kuid kindlasti mitte samamoodi nagu varem. Neljapäeval peale eriti rasket päeva oli väsimus nii suur peal, et kell 7 õhtul arvasin, et ma kukungi jala pealt otse ninuli maha ja muidugi hakkas asi ketrama. Jube naljakas tagant järele mõeldes, katus sõitis ära, aga keha jäi sama väsinuks ja rahulikuks edasi. Mida see aju genereerib omaette, täiesti arusaamatu!

Ja siis ma sattusin kuulama Tara Brachi podcasti, kus ta räägib RAIN-meetodist (Recognize what is happening; Allow the experience to be there, just as it is; Investigate with interest and care; Nurture with self-compassion.) ning muuseas rõhutab ka, et kindlasti ei ole ärevus üks osa sinust. See on "sõbranna", kes on su kehasse sisse kolinud ja nüüd eriti innukalt hoiatab sind iga võimaliku ohu eest. Ole nüüd sina piisavalt asjalik ja filtreeri ignoreeritav häma välja ning lihtsalt kiida teda, et ta nii agar on. Kuulake ise!

Täna oli meil tööl tervisepäev, mis oli keskendunud just vaimsele tervisele. Ja kohe tellimise peale käsitles üks esineja ärevust ja depressiooni nagu Taragi kui haigust, mis on sinu kehasse pesa teinud ja nüüd paneb sind teatud olukordades veidralt käituma. Üks huvitav fakt veel, mida ma ka varem juba kahtlustasin, ärevust tekitavate olukordade vältimine tegelikult hoopis kasvatab ärevust! Lihtne, sa kogu aeg mõtled selle teema peale, et mida sa kõike teha ei saa või kuhu minna, et paanikahoogu ei tuleks. Loogiline ju. Nii et kui on mingi konkreetse asja hirm, siis tuleb seda konkreetset asja just ette võtta!

Võtsin nüüd õhtul ette peaasi.ee külastuse ja mida ma teada sain? Ei saanudki eriti. Veidike pani kukalt kratsima väide, et paanikahoogudest ei saagi kunagi lahti, sa lihtsalt saad nendega sõbraks ja need ei sõiduta sul katust ära. Omamoodi huvitav mõte, aga selles mõttes on ju neist lahti saadud, et hoogu enam ei tule ju! Poteito - potaato?

Ja et meelest ära ei läheks - ANDKE AEGA! Kiiresti ei juhtu midagi! See võtab ikka kuid, kui mitte aastaid, et asjast jagu saada. Ja ma siin jonnin, et 3 nädalat hiljem pole selline nagu 10a tagasi :)

P.S. - Kui eelmisel nädalal neid "toidulisandeid" käisin otsimas ühes esoteerikapoes, jäi mulle poodi sisse astudes silma üks valge kivi. Käisin noppisin oma medikamendid ära, juba maksin, kui järsku ütlesin, et ju ma nägin seda kivi asja pärast ning ostsin ta ära. Eile laps küsib, et kle mis kivi see on ja mida ta teeb? Läksin guugeldasin ja silmad läksid puhta pärani ning lõug vajus lauani, kui lugesin, et kõnealust ingliaurat kasutatakse mõtete puhastamiseks, sisemise tasakaalu leidmiseks ning eriti hea on paanikahäirete puhul. Wow. Tuleb sisehäält rohkem kuulata.

esmaspäev, 22. aprill 2019

Anna aega taastumiseks!

Ma olen viimase paari nädalaga täiesti üle pingutanud. Üritan igat tekkivat mõtet kohe lahkama hakata ja igale emotsioonile mingit lugu taha kirjutada. Praktiliselt iga päev olen proovinud keskenduda ärevustundele, seda harjutustega uuesti esile kutsunud ning proovinud seda tasandada.

AGA võta nüüd kasvõi kauss vett, kui seda kogu aeg segada ja kloppida ja loksutada, siis see vesi on päris tormine. Kui nüüd veel rohkem loksutada, siis ta hakkab veel rohkem üle ääre käima. Ehk oleks nutikas veidike vahet pidada ning lainetel vaibuda lasta?

Ärevusnivoo on jah selline huvitav asi, et kui ta on kõrgel, siis ega ta naljalt alla ei lähe. Nüüd järjest mingeid asju üles ajades ja haavu lahti kakkudes läheb see kõik veel rohkem vahtu ja tundelisemaks, tuleb lasta veidike taheneda enne edasiminekut. Või kui on hädasti vaja tegeleda millegagi, siis leida teised asjad, teised nurgad lihvimiseks, mitte keskenduda sellele ühele ÄREVUSELE! Olge minust nutikamad!

Ega see nivoo ju väga lihtsalt alla ka ei lähe. Reede õhtul võtsin pool tabletti rahustitki, sest olemine läks täiesti võimatuks. Jeebus, kui hea ja rahulik järsku oli. Aga siis hakkas teisipidi rullima, ei osanud enam rahulikult paigal olla, see tekitas ebamugavustunnet. Kuidas on nii, et aju ei genereeri ja ei lahkagi kogu aeg?

Pea meeles, pole vaja muretseda asjade pärast, mida me muuta ei saa! See on mõttetu närvikulu ja ei anna mitte  midagi tagasi! Milleks siis ennast vaevata? Jap, mul on veel pikk tee minna...

kolmapäev, 17. aprill 2019

Toit, mis toidab ärevust?

Esimestes postides puudutasin põgusalt ka toitumise teemat. Mainisin, et paanikahoo jaoks pole vahet, kas kõhus lendab liblikas või on seedehäire. Hoog vallandub sellegi poolest, sest midagi on seal soolikates nihu või süda taob liiga kiiresti ning tarvis on reageerida. Täiesti sisse õpitud käitumismuster. Nii et igatepidi on mõistlik normaalselt süüa st mitte äärmustesse laskuda. Pole hea ei nälgida, kuigi isu vahest üldse pole, kuid ülesöömine on veelgi õudsam. Tohutu rasvase asja sisseajamine õhtul on ka pigem kirstunaelaks, sest magama sättides on kõhtu maandunud telliskivi ikka sama koha peal ja juhhuu, hoog sai just endale järjekordse triggeri ebamugavustundest.

Oo üllas näoraamat, täna jagas keegi posti probiootikumidest. Alguses kruttisin niisama üle, aga siis hakkasin niite kokku viima kõhuhädade ja ärevuse koha pealt. Kerisin tagasi ja klikkasin lahti. Ning sealt edasi sukeldusin guugli lõputusse maailma. Eks me kõik teame, mis see probiotikum on, hea kõhubakter, aga et neid on palju ja erinevaid ja erinevateks elujuhtumiteks, sellesse polnud ma süübinud. Ja üks huvitav soovitus, kui ostate probiootikume, siis eelistage kapslina, sest tabletis ja pulbrina on bakterid ju maha tapetud ja mingit muutust oodata pole. Loogiline.

Järgnes päris põhjalik uurimustöö erinevate tootjate probiootikumidest. Tunnistan, et see ajas pea sassi ja ega ma ühtegi head soovitust ei saanudki. Ühed kiitsid ühte ja laitsid teist. Samapaljud vastupidi. Nii et võtsin lihtsalt teadmiseks, et ühele sobib üks rohkem kui teisele. Kahju, et pole mingit kvaliteedimärgist, mis ütleks, kui kvaliteetne ja elus see pakutav bakter on. Kõige kindlam on juuretisega asi ise kasvama panna mingi hapupiima sisse, aga mul on niigi kassile muru kasvatamisega tegemist, nii et otsustasin võtta valmis toote, kus on väga palju erinevaid tüvisid esindatud.

Toote kirjeldustest tuli välja ka vihje, et lisaks soolte töö paranemisele töötavad probiootikumid suurepäraselt stressi puhul. On olemas ka mõned inimkatsed, kus tulemused on täiesti rõõmustavad. Kõige lihtsamalt kirjeldaks lahti, et head bakterid kasvatavad pohhuismisoolika, mis mul just puudu on. Velkamm!

Kuidas mul muidu läheb? 

Muutusi on palju, samas on vahest tunne, et muutunud pole mitte midagi. Peale seda, kui alustasin rännakuprotsessiga, siis ärevushood on täiesti talutavad. Noh, sel hetkel on muidugi raske ja lootusetus peal, aga enesetunne pole tegelikkuses üldse nii õudne. Olukorda, kus ma rooman köögi põrandal, sest nii õudne on olla, pole enam juhtunud. No okei, see üks oli ka siis, kui ma olin väga haige ja eriti kehva oli olla. Nii et tõenäoliselt sellist olukorda ei tuleks nii pea lihtsalt lambist ette ka. Kuuma-külma laineid pole ka olnud. Kui ärevushoog tuleb, siis keha tõmbub ekstra pingesse ja kõhus keerutab, kuid sinna ta jääb. Tihtilugu kukub see tunne maha kohe peale seda, kui ma otsustan, et noh, mis tunne see on, mis nüüd tulla tahab.

Ma magan hästi. Päeval on enamasti hästi, kui ma mingit kohvi-viga just ei tee. Aga siis ma tulen koju, tuleb õhtu ja ma tunnen, kuidas terve mu keha nagu läheks pingesse. Ma ei tea, miks see juhtub, aga selline häiriv pinge on sees. Ja siis hakkab mõte uitama ning enesetunne läheb kehvemaks. Ma olen päris veendunud, et kogu see halb enesetunne on mu oma ajutöö vili.

Kuidas ennast lõdvestada? Ma ei tea. Ausalt. Ma natuke võimlen ja sirutan. Enamasti proovin muusikat kuulata või seda hajutamistehnikat kasutada, et sukeldud raamatusse või televisooni. Tähelepanek - ega pinge ei kao sellest kuhugi. Jah, ta läheb hetkeks meelest ära, aga minema mitte. Nii et hambaid pesema minnes tuleb pingetunne jälle vastu võtta ning õhtune ebamugavus-karussell läbi teha. Taaskord, pahaollahit kui sellist enam pole. On ebamugavustunne ning kerget ärevust, kuid päris sellist oksetunnet ja kõhulahtisust on kõvasti vähem.

Eile tegin uuesti ühte viimastest harjutustest, kus läbi kuue sammu programmeeritakse alateadvust uusi käitumismustreid omaks võtma. Ma ei tea, erilisi emotsioone ei tekkinud. Eks tulemused tulevadki hiljem. Tahaks loota, et sellest on abi. Samas ma saan ka aru, et ainult teadvuse ja alateadvusega töötamisest ei pruugi piisata, tuleb kehale ka järeleaitamistunde teha.

Kaalusin arstile pöördumist, et prooviks taas AD-d. Või teeks kerge kuuri rahustitega, mis aitaks kehal taas lõdvestuda. Kuid siis teine pool minust meenutas eelmisi kogemusi ning ma otsustasin, et kuidagi peab käepäraste vahenditega hakkama saama. Kavõi palderjani proovida! Nii et võtsin poest lisaks probiootikumidele ka mingid veidrad kapslid kaasa, mis peaksid just selle sisemise pinge vastu aitama. Olete ehk kuulnud ashwagandhast midagi? Ma midagi olin, kui ma Hiina meditsiiniga tutvusin ja FOHOW kapslitesse süübisin. Looduslik. Kuigi jah, kärbseseen on ka looduslik.

Eks hoian oma edusammudega kursis.

laupäev, 13. aprill 2019

Ootamatu üllatus

Nagu ikka kipuvad reede õhtud pikale venima, isegi kui lihtsalt kodus oled. Pole vajadust kella pealt magama minna ja naudid mingi asja tegemist kuni lõpuni. Olen avastanud, et kohe kui on maagiline kell 11 ületatud, hakkab keha käituma nagu poleks kolm ööpäeva üldse magada saanud ning ei pea ilmselt lisama, mis see kaasnev präänik on. Muidugi tuleb ärevus! Kõhus hakkab keerama, kerge külmavärin ehk tuleb isegi peale, sest keha tõmbub täiesti pingesse ja siis läheb vetsu vahet jooksmiseks. Nagu ikka, siis sõidab ka katus vaikselt ära, sest appi-appi, midagi veidrat toimub ja ma ei saa seda olukorda kontrollida...

Huvitav on, et kui ma varasemaga (umbes kuu või kaks tagasi) neid kergemaid hoogusid võrdlen, siis varem järgnes taolisele enesetundele mitu tundi voodis rullimist, aga eile suutsin ma peale mõningast mõtisklemist praktiliselt koheselt uinuda. Ma ei maganud küll ülemäära kaua, kuid ühe jutiga poole üheksani on omaette saavutus.

Mõned lähedasemad inimesed, kes on veidike kursis mu võitlustega, on vihjanud, et äkki peaks oma depressiooniga midagi ette võtma. Kui ma varem isegi nõustusin nende soovitustega, siis täna hommikul ma veidike isegi naersin taolise mõtte peale. Mul ei ole depressiooni, päriselt ka! Jah, stressi jagub, mingeid veidreaid olukordi ka, kuid see on midagi muud. Tuli meelde, et netis on üks test (ilmselt on neid rohkem, aga seda ühte olen ma varem ka teinud). Prooviks, mis tänane tulemus on.

Testid mõõtmaks depressiooni ja ärevuse taset

Ma täpselt ei mäleta, mis need tulemused mul varem on olnud, aga seda oskan küll öelda, et suht punases ja soovitus oli koheselt midagi ette võtta.

Täna on aga tulemused päris üllatavad. Nagu ma ka kahtlustasin, siis depressioon on olematu, ärevust ikka on. Kuna ma testi täitsin pigem pessimistlikus võtmes andes suuremad skoorid kui ehk tegelikkus päriselt on, siis saadud punktid panid suisa tantsima. Ka ärevuse mõttes olen ma väga palju paremas kohas kui ma kahtlustasin.

Enesetunde põhjalt julgen väita, et see rännaku-meetod, mida ma viimaste nädalate jooksul teinud olen, on mind oluliselt aidanud. Just depressiooni osas. Oma mõttemaailmaga tegelemine on mind pannud lahkama olukordi, mis on olnud kuhugi ära peidetud ja alla surutud. Lisaks olen ma need elutervelt enda jaoks lahti harutanud, ära lahendanud ning isegi minna lasknud. Olen enda kohta palju teada saanud ning päris huvitav kaasnev nähtus, et ma olen enese suhtes oluliselt vähem kriitiline. Kas tõesti võib see tähendada, et ma olen enesega rahu sõlmimas?

Ärevusega on tarvis veel tööd teha. Ma ei ole nõus väitega, mida igal pool arstide ja mittearstide lehtedel jagatakse, et see ebaterve olek jääb kuni elupäevade lõpuni minuga kaasa töllerdama ning sellega tuleb õppida elama. Kõigest on võimalik terveks saada. Küll ehk armide hinnaga, aga seda juhtub ju iga päev meie ümber. Jalutud saavad kõndijateks, vähihaiged terveks jne. Kindlasti on võimalik ka ärevus oma süsteemist kuidagi välja saada. See, et mu ärevushood on oluliselt lühemaks muutunud ja mõnel teisel päeval pole neid enam üldse, on hea vihje, et ärevust saab juhtida! Õigeid tööriistu on lihtsalt tarvis!


reede, 12. aprill 2019

Palju olukordi, sama emotsioon!

Huhh, lahe lugemine oli see Rännak! Brandon on üks äge tädi. Kuigi jaa, mingid kohad filtreerisin lihtsalt enda jaoks välja. Ameeriklased on ameeriklased ja nende kultuurieripärad lihtsalt on sellised noh... Teistsugused. Aga kui see jumalateema ja üdini kommuunile pühendumine kõrvale jätta, siis tema seiklus oli ikka väga huvitav lugemine. Kuidas avastada uusi asju?

Ilmselt avaldas see raamat mulle nii suurt muljet ka äratundmise mõttes. Nii palju olen ma enda jaoks suutnud aru saada, et traumad on need, mis meid lõhuvad ja kummitama jäävad. Aga kuidas neist jagu saada, seda ma ei tea(dnud). Teine asi, mis tundub hästi vale, allasurumine-ignoreerimine. Selle asemel lähed hoopis peegli ette ja kiidad ennast taevasse? No kui enesehinnang on olematu, siis enese haip ei tööta väga. Korraks ehk on hea olla, seda kuni järgmise põrmustava kommentaarini. Sisu on ju mäda ja juurdunud arusaamad ei kao niisama kuhugi.

Mul on kodus viimased aasta+ ühistuga ilge asjaajamine. Katus lekib ja midagi ei tehta. Teisipäeval tegin järjekordse kõne sel teemal ja kui ühistu esimees lihtsalt kommenteeris, et noh, elage nii edasi nagu te siiani olete elanud, siis tundsin, kuidas hingetoru krimpsu tõmbus ning pisarad hakkasid iseenesest voolama. Käed tahtsid ka ära kukkuda suurest saamatusest ja oskamatusest midagi teha. See tunne jäigi mind saatma.

Neljapäeval tuli kolleeg ülihästi lõhnava kohviga mu laua juurde ja ma ei suutnud vastu panna. No mis see kell 11 hommikul üks kohvi ära ei ole? Assa pauk. Ülejäänud päeva võitlesin ma pahaollahi ja ärevushäirega. Kõige taustal see teisipäeva õhtul saadud hingetorus kraapiv tunne. Õhtul koju jõudes võtsin ette füüsilise rännaku harjutuse, sest ma pidin sellest lahti saama!

Harjutus võttis mul poolteist tundi! Ma ei tea, miks nii kaua, tundus pigem nagu 20 minutit, aga ootamatult oli kell järsku öö. Ma keskendusin päevi vaevanud vastikule kraapivale tundele. Sõiduk, mis mind "õigesse" kohta pidi viima, tegi oma tööd hästi. Aga no seal ei paistnud küll mitte midagi. Palusin siis mentoril ukse teha järgmisesse organisse. Magu. Siin ei olnud ka midagi ülemäära veidrat. Igal juhul polnud see koht, mida otsisin. Aga siis tuli mõte maksa külastada. Jackpot.

Veidra kujundiga oli see minu kujuteldav maks. Ühelt poolt nagu ümarate võlvidega kõrge ruum, aga  samas oli kohe üleminek kitsaks pimedaks nurgakeseks. Läksin seda nurka uurima, sest ilmselgelt asus häda siin. Vanaisa matus, mis toimus aastate eest. Ma isegi ei mäletanud seda sündmust enam. Ilmselt olin lihtsalt ära blokeerinud, sest see oli igatepidi vastik kogemus. Ühelt poolt kalli inimese kaotus, teisalt aga see intsident, mis seal aset leidis...

Kirstumatus. Peale ametlikku osa tuli kaastunde avaldamine. Kirstu ümber seisid lähemad sugulased nagu lesk, lapsed, lapselapsed sh mina. Muidugi tuli matusele ka kadunud vanaisa õde oma lähedastega. Ja nad lihtsalt sättisid ennast kirstu kõrvale aukohale seisma meist üldse välja tegemata. Ei mingit kaastunnet, nad isegi ei vaadanud meie poole. Ja see läks mulle nii hinge! Kui on igapäevaelu, siis teid pole kuskil, aga kui tulevad matused, siis olete ainukesed ja kõige tähtsamad ning peale teie ei oma keegi tähtsust. Ma suure vihaga võtsin kaasatundjate saba lõppu ja käisin surusin neil igaühel kätt samas neile silma puurides lootes pilgu tapvale jõule. SEESAMA TUNNE!!! See tähtsusetus, see väiksus, trots, viha ja saamatus midagi ära teha...

Kuidas on võimalik, et nii erinevad olukorrad ja sama emotsioon? Pisike mõttetu tegelane, kes on teiste lükata-tõmmata või üldse mööda vaadata, samas rõhub kaotus ja murekoorem räigelt selga ning ootad natukenegi lohutust ja abi...

Täna enam ei kraabi. Pole ühtegi hoogu ka peale tulnud. Ärevus tundub ka kontrolli all olevat... Saa siis aru...

pühapäev, 7. aprill 2019

Teekond

Ei ole vaja üldse muretseda, ma olen veel täiesti elus. Päevadetagune tagasilöök lõi korralikult rivist välja ja tegi olemise päris hõredaks veel mitmeks päevaks. Eile hommikulgi tundsin kerget vibratsiooni, aga kaunis ilm ja päev värskes õhus tegid õhtuks olemise väga mõnusaks. Ja täna õnneks on seesama mull olemine täiesti olemas. Nii et jaa, täitsa okidoki.

Päris niisama ise see mull pole ka tagasi tulnud. Raamat on läbi loetud ja harjutused tehtud, kuid füüsilise rännaku protsessi tegin paar päeva tagasi uuesti. Ja lisaks õhtul magama minnes üks mõtterännak mälestustesse, kus lihtsalt proovisin lõkkeõhtu stiilis esilekerkivaid meenutusi läbi teha. Ma usun, et see kõik on mulli tekitamisele korralikult kaasa aidanud. Aga ei tohi unustada, et tuleb kehale ka aega anda terveneda. Üle öö ei juhtu midagi!

Kuna see tunneli-raamat tekitas minus päris korraliku huvi nende kahe autori vastu ja lisaks on Brandon Bays'i raamat "The Journey" täiesti vabalt saadaval, siis võtsin selle ette. Mingeid ootusi mul raamatule pole, aga jube põnev on tädi kogemusi vähi minetamisel ja teiste abistamisel lugeda. Äkki olekski pidanud esmalt selle raamatu ette võtma ja siis tunneli-raamatut oma harjutustega proovima. Hea, et üldse leidsin need teosed. Väga palju on uusi mõtteid ja perspektiive andnud.

Ühes olen ma küll päri, igaühe tervenemise teekond on hästi individuaalne. On võimalik kasutada samu võtteid ja vahendeid, kuid kogemused on väga erinevad. Mu lootus on laes ja ma väga tahan uskuda, et mu müürid ja takistused on peatselt ületatud. Ja seda igaveseks!

neljapäev, 4. aprill 2019

Valgus tunneli lõpus: harjutus nr 11

Kui eelmist harjutust ma ootasin, siis selle kohta ei osanud ma midagi arvata. Aga kuna tegu ühe lühema harjutusega ja tundus rohkem selline "varasema kinnitamine", siis ega vastu ka ei hakanud vaidlema.

Üheteistkümnes harjutus: ümbersõnastamise 6 astet
Lugemiseks: The Six-Step Reframe
Kuulamiseks: Excercise 11: The Six-Step Reframe

Ookei. Millekski päris selliseks ma valmis ei olnud. Ma olen varem korduvalt täheldanud, et minus elaks nagu kaks mina, üks on see teadlik, mida ma tajun suhteliselt hästi ja siis on see keegi teine, kes on nii isepäine, et ma ei saa üldse aru, mis ta eesmärgid on. Muidugi pole võimatu, et tegemist on skisofreenia erijuhuga ja neid alter-egosid on minus rohkem, mis peaks muidugi kõik kellukesed tilisema panema ja kohe hullarisse ennast sisse laskma kirjutada. Ootamatu oli see, et siin harjutuses pöördubki autor selle kontrollimatu isepäise tegelase poole, kellega suhtlemine minu jaoks siiani päris puudutamata maa on olnud. Ja palutakse sellel alateadvusel (nimetagem seda siis nii) valida alternatiivseid käitumismustreid sarnase "ähvardava" olukorra lahendamiseks. Minu puhul siis hetked, mis hoogusid tekitavad. Ja siis kutsutakse veel teisigi sisemisi minasid sama asja tegema ning välja valima veelgi alternatiivseid lahendusi, mis sobiks neile kõigile. Ja lõpuks mängitakse need veel tulevikuolukordades läbi ka.

Ma ei tea, kas seda uskuda või mitte. Üllatav oli. Valetaksin, kui ütleksin, et teatav skeptitsism minu sees pead ei tõstnud. Aga samas enesetunnet peale tehtud harjutust hinnates ütleksin ma, et midagi juhtus siiski. Minu peas on piirkonnad, üks neist pealae taga osas, teine  umbes selles kohas, kus visuaalselt võiks selgroog pealuuga kokku saada ja need kihelevad. Tahaks nagu sügada neid kohti, aga näppe oma pealuu sisse ma ju pistma ei hakka.

No põnev igastahes. Jään huviga ootama neid alternatiivlahendusi sarnase olukorra kättejõudmisel, sest mina neid ju ei valinud. Valis see isepäine mina, kes ei anna kellelegi kunagi aru. Seega ei tea ma ka, mis sellest gemüüsest välja võiks tulla. Aga hoian kursis!

Tagasilöök!

Küll oleks tore, kui võtad kätte raamatu, lased umbes nädal aega mõtetel hõljuda ja elu ongi lill ning hädad minetatud. Ma pean silmas kõiki probleeme, mis on nende mitmekümne aastaga kuhjunud ning võib-olla ka sama aja füüsiliselt ennast ärevusena välja näidanud. Mul on päris hästi sellega, agorafoobiaga on küll pikemalt pidanud tegelema, kuid paanikahood ja ärevus on viimase kuue aasta teema. Ma päriselt ka lootsin, et nüüd ongi kõik sellega. Ei ole.

Eile õhtul umbes kell 10 panin voodipesu kuivama ja tundsin, et päev on olnud ikka vastikult väsitav. Tahaks jubedalt magada, aga vaja veel viimased toimetused ära teha. Täielik üleväsimuse tunne. Kõhus oli ka õhtusöök kuidagi ebatavaliselt raske, ei tahtnud nagu edasi minna. Salamisi kirusin, et päev otsa olen igasugu asju sisse söönud, sest pidev näljatunne kummitab, et oli siis vaja. Nüüd tulemus käes. Ja siis ma jooksin, sest põhja lõi alt ära. Oi blin. Järgneva tunni jooksul sai ikka mitu korda pisikest ruumi külastatud ja selliseid imeasju väljutatud... 

Eriti ebameeldivaks tegid selle terviserikke lisanduvad sümptomid, mis just paanikahoogudega on kaasas käinud. Nina hakkas tilkuma ja läks täiesti turse raskendades hingamist, õlavöönd tõmbus pingesse ja mõistus läks päris lukku. Ma suutsin ainult mõelda piiratud mõtteid teemal pahaollah, mis nüüd saab ja miks see kõik juhtub? Nii palju õnneks õnnestus, et ma proovisin tundeid mitte alla suruda ja tegeleda nende lahtikoorimisega mõistmaks, mis mus tegelikult toimub. Kaks võtmesõna koorusid välja, hirm ja ebameeldivus. AGA sellist klassikalist ärevustunnet ei olnud. Olid sümptomid, mitte tunne (peale hirmu). Siis ma jäin õnneks magama.

Ma olin õhtul küll mõelnud tervisepäeva võtmise peale, aga hommikul tund aega enne äratuskella ärgates oli enesetunne isegi päris talutav, seega tuli mitte koju põdema jääda, vaid asju teha. Ei saa jääda koju kopitama iga asja peale! Koju lukustamine teeb olukorra veel hullemaks!

Kurb oli. Ma nii väga tahtsin suuremat edenemist, aga tuli tõdeda, et kõigest pisike samm on alles tehtud. Samas oli see ka hea kogemus. Sain vihjeid, millega edasi töötada. Iga situatsioon ei pea kutsuma esile paanikahoogulaadset reaktsiooni. Oli s*tt, tuleb teki alla põdema ronida, mitte pea laiali otsas ringi jooksma ning paanikat külvama hakata.

kolmapäev, 3. aprill 2019

Valgus tunneli lõpus: Harjutus nr 10

Ma ootasin seda päeva, et saaksin just selle ülesande ette võtta. Olin juba varasemalt märganud, et mõte kisub parim-halvim skaalal olukorrale hinnanguid andma ning ma väga ootasin, et seda nüüd päriselt ka harjutusena läbi teha. Kuigi ma pean ütlema, et ma sutsuke pettusin.

Kümnes harjutus: parim-halvim
Lugemiseks: The Worst-Best Journey Process
Kuulamiseks: Excercise 10: The Worst-Best Journey Process

See on rets harjutus. Võtab julgelt tunni või rohkemgi ja raudselt saab pisardada. Ja näpp pidi mul pidevalt stop-nupul olema, sest kõik need sammud võtsid lihtsalt aega. Võtad ette olukorra ja hakkad kiht kihi haaval lahti koorima kõige hullemat olukorda. Ma jõudsin ringiga samasse kohta tagasi ja lõpuks tõdesin, et tegelikult ei saagi enam oluliselt hullemaks minna, just emotsionaalses mõttes. Füüsilises maailmas muidugi saab veel kõike juhtuda, aga arvestades mu meeleoluseisundit ja minnalaskmisi, siis avastasin (kuigi ma varemalt olin seda kahtlustanud), et ma olen kõigele täiesti käega löönud. Huvitav iseenesest, sest nii must-valgelt pole ma sellise järelduseni varem kunagi jõudnud. Mis saab siit paremaks minna? No ei pea just ajuhiiglane olema, et ilmselgelt suht kõik :) Muidugi peab veidike soola ka siia mannavahu sisse riputama, enne oleks vaja aru saada, mis on see lõppeesmärk, kuhu üldse pürgida. Õnneks ei pea nii sügavaid asju hetkel lahkama.

Ülesande ülesehitus on suhteliselt sarnane varasematele, üks osa on lõkkeõhtul, kuhu kutsud kokku kõik need tegelased, kes tunduvad kuidagipidi kutsutud. Katsusin võimalikult vabalt lasta mõtetel lennata ja kui ma enne harjutust olin mõtteid mõlgutanud, et raudselt on keegi lapsevanem või eks-mees seal vestlusringis, siis üllatus oli suur, kui vastu vaatas hoopis vanaisa ja tema kõrval naabrinaine. Veidike ajas muigele ka, sest no mida mul küll nendega lahendama on? Alustad siis vestlusega ja vaata aga vaata, juttu jätkub kauemaks. Muudkui koorub ja koorub ja koorub ja üks hetk olen nagu nuiaga pähe saanud. Nüüd ma saan aru küll, kust ja miks ma ennast nii tõrjutuna tunnen. Või miks mul on jube keeruline kelleltki abi paluda, sest sisehääl taob kuklasse, et ise peab hakkama saama. Võttis kohe sõnatuks. Väga sügav rännak. Lahedaks tegi selle tripi minu jaoks just see, et ei koorunud ainult hädade algpõhjused välja, vaid tuli ka väga kifte ja eluks vajalikke soovitusi meelde, mis mind on elus palju aidanud. Ma mäletan seda hetke väga selgelt, kui ma ülikooliõpingute kolmanda kursuse keskel sattusin vanaisaga jutlema ja ta küsis mult suureks üllatuseks, kuidas mul läheb. Kuna ta kunagi ei olnud minu tegemistest huvitunud, siis see tabas mind ootamatult ning vastasin ka täiesti ausalt, et ma enam ei jaksa, kaalun poolelijätmist. Ta ütles mulle ühe lause: "Sa ei pea olema parim, tee see lihtsalt ära." Poleks arvanudki, aga kuidagi esimest korda mõistsin, et ei pea endast alati parimat andma. Teine kord on okei mingid asjad ka lihtsalt ära teha. Või leppidagi sellega, et see on sel hetkel minu parim. Perfektsionist minus sai jalaga munadesse. See on vägev hetk, kui päriselt ka tõdemus ebatäiuslikkusest kohale jõuab.

Harjutuse lõpuks olin ma paar päris korralikku sasipundart endas lahti harutanud ning jõudnud teatava sisemise leppimise ja rahuni. Andestamine on siuke too much kontseptsioon minu jaoks. Kirikus andestatakse. Minu arusaam taandub mõistmise ja aktsepteerimiseni ning kui ongi valesti käitutud, siis on see teema selgeks räägitud ning saavutatud teineteise MÕISTMINE. Aga äkki see ongi andestus?

Õhtul hambaid pesema minnes olin kohe ootel, kuidas mu keha nüüd reageerib. Enamasti hakkas ärevus vaikselt ennast kerima ning kuum-külm üle kere vaheldumisi käima just sellest hetkest. Terve hambapesu ei juhtunud midagi. Läksin voodisse, keerasin külje ja tunnen, et jee, siit see tuleb. Ja kadus ära... Kõik. Läinud. Wow.  Magasin sel ööl väga hästi.

Tegin seda harjutust 7 päeva tagasi. Peale seda olen toimetanud ärevuseta. Väga hea tunne on! Ja meeleolu on samuti hoopis parem.

teisipäev, 2. aprill 2019

Valgus tunneli lõpus: harjutused nr 8 ja nr 9

Sel korral tuleb kaks harjutust korraga. Põhjus lihtne, tarvis on tugevat emotsiooni, mida manatakse kaheksanda harjutusega võluväel esile. Kui emotsioon, mille pealt edasi minna, on juba olemas, siis võib kohe järgmise juurde hüpata. Kui on aga kahtlusi, siis ega see kaheksanda läbitegemine ka halba ei tee. Või vähemalt alustada kuniks raputav tunne on välja meelitatud.

See on kõige pikem ja minu jaoks ka kõige kurnavam harjutus üldse. Kui ma kõiki teisi meditatsioone olen siin järjest teist korda läbi teinud, siis täna seda kirja pannes ma pole veel valmis seda tunnetekarusselli uuesti läbi tegema. Ehk siis minu soovitus, leidke endale julgelt paar tundi isiklikku privaatset aega ning võtke need harjutused ette puhanuna, sest järgnev retk võtab korralikult läbi.

Asja iva on täiel määral oma tunded läbi elada ja neil minna lasta. Siin räägitakse ka oma põhiolemuse leidmisest, aga ma pole nii vaimne inimene, et sellistesse asjadesse niimoodi uskuda. Ma ütleks, et pigem laseme need kinnihoitud emotsioonid minna ja läbi selle laseme päris endal vabalt välja tulla. (Aga äkki need kaks ongi samad asjad, lihtsalt teises sõnastuses?)

Kaheksas harjutus: emotsiooni leidmine
Lugemiseks: The Gentle Welcome Process and The Emotional Journey Process
Kuulamiseks: Excercise 8: The Gentle Welcome Process 

Lühike ja lihtne nupuke, mis aitab suurt emotsiooni tuvastada. Kohe kui see käes, võib järgmise harjutuse juurde minna.

Üheksas harjutus: emotsionaalne rännak
Lugemiseks: The Emotional Journey Process
Kuulamiseks: Excercise 9: The Emotional Journey Process

Sissejuhatuseks tuleb võtta oma suur emotsioon. Minu puhul on selleks siis ärevus, mida ma tean tundma ja kesta laskma. Päris huvitav on kunstlikult endale paanikahoogu peale kutsuda. Ma alguses arvasin, et saab keeruline olema, aga tegelikult tuli see ootamatult lihtsalt. Tunnetad seda hõõgumist oma kõhus ja sealt hakkab vaikselt rullima kuni katus sõidab. Ja siis küsib kõrvaklappides mees, et mida sa veel tunned peale selle? Hirmu. Tunne seda tunnet. Ja mis on selle tunde all? Ja siit tulid järjest kõik deprekale viitavad emotsioonid üksindusest, alaväärsusest, ebaõnnestumisest ja veel mitmest ebameeldivast asjast. Ühesõnaga kõik vastikud asjad sai ükshaaval läbi tunnetatud. Öäkk! Ja siis sai tunded otsa, ei tulnudki enam midagi ja välja tuli sinakas-lillakas valgus.

Järgmisena traditsiooniline lõkketuli. Sel korral tuleb sinu noorema mina kõrvale kutsuda konkreetselt esilekutsutud emotsiooniga seotud inimesed. Kohal on muidugi ka mentor, kes vajadusel ütleb oma targa sõna vahele ja üldse hoiab asju kontrolli all. Läbi tehakse vestlused kõikide külalistega. Mul oli neid kuidagi ootamatult palju. Poleks arvanudki, et nii paljud inimesed on minus nii palju halbu emotsioone tekitanud. Eks see ka oli üks põhjus, miks mu retk nii kurnavaks osutus, kõikide nendega oli vaja ju rääkida ning KÕIK südamelt ära öelda. Nemad said muidugi vastata ka.

Jeebus. Olge valmis vahepeal korralikke nutumaratone tegema. See on karm!

Ja siis tuleb kord mälestuste lahkamiseks. Ükshaaval tuleb hakata ette manama mälestusi, mis tekitavad negatiivseid emotsioone, kus tunned ennast alavääristatuna või hoopis hakkad ennast lukustama... KÕIK need asjad tuleb uuesti läbi teha, et siis mentoriga pärast analüüsida, millised omadused või oskused oleksid abiks olnud olukorra positiivsel lahendamisel. Voilaa tekivad kohe ka nimetatud ressursid õhupallides, mis tuleb muidugi taas nooremal sinul sisse hingata ning uuesti kõik need olukorrad läbi teha ning vaadata, kuidas asjad sel korral välja mängivad. Muidugi on tulemus oluliselt parem!

Kui inimesed on läbi käidud, mälestused ümber mängitud, tuleb ette võtta enese puhastamine. Esmalt tuleb üles lugeda uskumused, ideed, mõtted ja kõik muu selline, mis kuidagi pidurdavad meid või isegi jõu ära võtavad. Minu parimad palad: naised ongi nõrgad, ma ei saa millegagi hakkama, ma olen kole, pole rumalamat inimest kui mina, suudan kõik ainult ära rikkuda, keegi mind ei armasta, keegi mind ei vaja, maailm oleks ilma minuta parem paik, olen teistele ainult koormaks jne. Ma ei hakka seda nonsenssi siia kõike kirja panema, algus annab hea indikatsiooni millist jampsi me tegelikult endaga kaasas kanname ja mida me mingil imelikul põhjusel ka kipume uskuma. Nagu mingi tätokas, mis niisama ära ka ei lähe.

Mentor tuleb aga nüüd päeva päästma. Tema ülesanne on see jama nüüd DNA-koodist välja pesta. Misiganes meetod töötab. Võib proovida pestes, kiiritades, valgustades, tulega vms. Oluline on, et toimuks süvapuhastus. Puhas leht aga vajab täitmist, taas saab mentor tööd. Tema soovitusel tulevad positiivselt sõnastatud uued uskumused ja mõtted, mida ta kohe ka sinnasamasse rakumembraani saab toppida.

Katsumus pole veel läbi. Uus struktuur tahab läbitestimist saada. Selleks sobivad hästi tulevikusituatsioonid, kus uued uskumused kohe proovile pannakse. No mida siin ikka testida, kui sul pole ennastkahjustavaid ja allaheitlikke mõtteid, siis on olukorra neutraalne või isegi positiivne tulemus suht garanteeritud.

Hmmz, kui ma nüüd hakkan järele mõtlema, siis ega ma viimasel ajal pole ennast ja oma tegemisi mõtteis maha enam teinud. Kas võib olla, et need negatiivsed uskumused saidki päriselt uute ja parematega asendatud?

Igal juhul on see kogemus olnud väga tervendav. Ma mõistan teatud asju endas hoopis paremini ja teiste asjadega olen suutnud rahu sõlmida. Mis ju ilmselt ongi suurem eesmärk.

Täna on viies päev ilma igasuguse ärevuseta.
Esimese harjutuse sellest raamatust tegin täpselt 2 nädalat tagasi teisipäeval.
Enesetunne on helge ja harjumatult kerge. Küll aga magada tahaks kogu aeg. Magades pidigi keha kõige paremini paranema ;)

esmaspäev, 1. aprill 2019

Valgus tunneli lõpus: harjutus nr 7 - murdepunkt!

Ma ütleks, et see on harjutus, mis minu jaoks ka päriselt muutuse tõi. Olen siin paaris postis maininud ka, et ärevus hakkas just tuure üles tõmbama ja siis kukkus kolaki maha. Kui uuesti hakkas tulema, siis sama lugu, lihtsalt sai läbi. Mul on kuri kahtlus, et ma suutsin oma keha ümber programmeerida teatud kindlas olukorras hoopis teistmoodi käituma. Või vähemalt selle ülesandega ma reaalselt tundsin vahet eelnevaga ning kõik, mis tuli juba hiljem, aitas uuele olemisele ainult hoogu juurde anda.

Peaks veel lisama, et täna on neljas päev ilma igasuguse ärevuseta. Null. Nada. Vsjoo. Üks hetk eile oli tunne, et nooh, kas nii kauaks siis jaguski, aga see oli pärast kahte suurt piimakohvi (kofeiinivaba!) sissekaanimist ja magu lihtsalt tõrkus mõnda aega äkilise üleujutuse peale. Eks ma hoian kursis, kauaks seda rõõmu ka jagub.

Seitsmes harjutus: füüsiline rännak
Lugemiseks: The Physical Journey Process
Kuulamiseks: Excercise 7: The Physical Journey Process

Täna läksime juba suuremast trepist alla otse enese sügavusse, kust ühest uksest läbi minnes ootas ees mentor, et koos minna kosmoselaevaga sõitma. See kord ei olnud Gandalfi, lihtsalt selline huvitav energiapilv hõljus kaasa kapuuts peas, et ikka eriti iivõl välja näha. Aga see kapuuts ei petnud mind ära. Kosmoselaeva juhtpuldil oli sinine nupp, mida vajutades lennutati just sind probleemsesse kohta. Ma ei tea, kuhu ma sattusin, kottpime oli. Maapind oli ainult selline roosakas ja puhevil natukene, aga seda oli ka ainult siis näha, kui maha kummardusid ja lähemalt uurima hakkasid.

Traditsiooniline lõkkeõhtu, kuhu said kutsuda kõik, keda pidasid oluliseks. Sel korral oli päris palju sõpru-tuttavaid lõkkeõhtul. Aga huvitav, et ega ma nendega rääkida ei tahtnudki. Polnud ühtegi lõpetamata teemat. Paar asja, mida ma lihtsalt tunnistasin endale ning ka teistele, et ei talitanud kõige paremini ning palusin selle eest vabandust. Muidugi järgnes traditsiooniline läbimõtlemine, et mida oleks saanud paremini teha ja mis selleks vajalik oleks olnud. Õhupallid. Uute omaduste omaksvõtmine ja mängid olukorrad uuesti läbi. Paremini. Kuniks saad täieliku hingerahu.

Peale seda vestlusringi muutus ka ümbrus veidike heledamaks ja avaramaks. Oluliselt kergem oli selles maailmas ringi liikuda ja ka hingata. Algus paranemisele oli tehtud, nüüd oli aeg lasta taustasüsteemidel paranemisega jätkata ja ise reaalmaailma tagasi tulla.

Midagi juhtus selle harjutuse jooksul. Kas ma lahendasin enda jaoks just seda ärevust tekitava olukorra, ei oska öelda, kuid see pinge kõhus on järjest nõrgemaks jäänud. Päev päevalt. Ma olen ennast tundnud kergemini, rõõmsamalt ja mul ei keera kuskilt! Oh kui hea tunne see on, kui sa tunned ennast lihtsalt normaalselt. St ei tunnegi suurt midagi :) Loodetavasti kestab see olemine ja tunne kauem!

pühapäev, 31. märts 2019

Valgus tunneli lõpus: harjutus nr 6

Kui enne oli selline tore meenutamine ja lihtsalt analüüs, siis eelmise harjutusega hakkas sisse tulema elemente oma käitumise mõjutamiseks. Mulle tohutult meeldib käesolev harjutus. Kuid tuleb valmis olla, et siit võib päris ehmatavat tõde kooruda just tulevikku vaadates. Kui muud ei saa, siis arusaama toimuvast ja kuhu edasi tüürime, seda kindlasti! Ees on üks päris põnev sisevaatluse-retk.

Kuues harjutus: teadlike otsuste tegemise protsess
Lugemiseks: The Conscious Decisions process
Kuulamiseks: Excercise 6: The Concsious decisions process

Nagu ikka, tuleb leida hea rahulik koht, kus keegi sind ei sega. Mul on sellega alati jube suur häda, aga veits ajaplaneerimist ja suured kõrvaklapid aitavad kaasa. Rahulik hingamine ja ette tuleb võtta 5-astmeline trepp teel iseendasse. Lõpuks jõuame tee hargnemiseni, mis on siis otsustuskohaks. Vasakule läheb tee, kui asjad jäävad samasuguseks nagu praegu ja paremale tee peale muutust. Esimesena vaadatakse, mida toob vasakpoolne rada.

Paanikahood on kohutavad, ärevus ja pidev pahaollah on nii kurnavad. Ja kui nüüd kruttida viis või isegi kümme aastat aega edasi ja tõdeda, et MITTE MIDAGI pole muutunud, see tõi pisara silma. Tönnisin päris jupp aega tegelikult. Mul hakkas endast lihtsalt metsikult kahju. See pole ju kellegi elu! Ma ei taha selliselt elada! Jah, praegu on iseenesest okei, aga ma pole valmis veel kümme aastat sama koha peal tiksuma ja kogu seda jama 3650 päeva läbi tegema. Täpselt samamoodi! See pole variant, mida kaaludagi!

Mida toob teine parempoolne rada? Mis juhtub siis, kui ma saan ärevusest jagu? Milline mu elu näeb siis välja? Isegi kui mitte midagi muud mu elus ei muutu, siis juba ärevusest vabaks saamine avardab  maailma nii palju, et elukvaliteet muutub pööraselt. Olla vaba ja nautida seda, mida soovid ja seda kõike ilma pideva pingeta! Wow. Kujutad ette mõnusat bussisõitu sõpradega kuhugi vägevasse kohta... Või kui ööbid kuskil mujal ja tõesti saadki magada... Või veel parem, puhkad ennast välja! Ma poleks arvanudki, et ma ise võin ennast nii valvsalt vangis hoida... Iseenesest nii pisikesed asjad, aga kui väga nad meid mõjutavad.

Kuidas seda saavutada? Mida on mul vaja, et see muudatus ellu viia? Teed nimekirja omadustest ja asjadest, mis sind sellel teel aitavad ning vastutasuks saad kimbu õhupallidega, iga nimetatud asja kohta üks pall. Pallid tuleb endale sisse hingata ning läbi selle kõik need ressursid omaks võtta.

Peale seda tuleb ka välja öelda tehtud otsus või lubadus, mis viib parema elu suunas. Mina lubasin ärevusest vabaks saada, maksku mis maksab, ning oma kogemusi teistega jagada, et ka teised saaksid seda teha. Ma tean, jõhker jänkilik klišee, olen edaspidi ainult hea ja aitan kõiki abivajajaid, aga häda ajab härja kaevu. Mida kõike me ei luba selle nimel, et natukenegi vähem piinelda. Selline sai siis minu lubadus.

Samal õhtul avasin paanika-blogi ning hakkasin läbitehtavat siia kirja panema.

* * *
Kui ma täna seda posti tehes hakkasin harjutust teistkordselt läbi tegema, et kõike kogetut kirja  panna, siis ei läinud kõik päris nii vägevalt kui esimesel korral. Jõudsin teelahkmeni, võtsin vasakpoolse suuna ja mis juhtus? Täna oli seal see lugu, mis eelmine kord ootas mind peale otsust ja muudatust ehk paremal pool. Ma jätsin harjutuse selle peale pooleli, sest ausõna, praegusel hetkel mulle sobib selline tulem suurepäraselt! Ma ei pea ühtegi uut otsust praegu vastu võtma, et oma elu paremaks muuta. Ma olen selle juba ära teinud. Päris vägev!

Eks kui jälle peaks otsustamiseks minema, siis tuleb meelde jätta, et just siis on õige aeg harjutus nr 6 ette võtta ning raske kergeks mõtelda.

laupäev, 30. märts 2019

Valgus tunneli lõpus: harjutus nr 5

Ja nüüd oleme jõudnud punkti, kus tuleb alustada tööga ning ette võtta umbes tunnised sisevaatlused, mis võiksid eesmärgile mõned sammud lähemale viia.

Viies harjutus: juhend hirmude vabastamiseks ning uskumuste ja vannete muutmiseks
Lugemiseks: Releasing Fears, Changing Beliefs And Vows
Kuulamiseks: Excercise 5: Releasing Fears, Changing Beliefs And Vows

Algus on sarnane eelmisele harjutusele, tuleb ennast mõnusalt telksiga ruumi sisse sättida, kohale kutsuda mentor ja kaitseingel. Täna tuli Gandalf Hall üksinda. Seal, kus olid eelmise harjutuse puhul suured valged tiivad olnud, seal hõljus lihtsalt valge kuma. Aga äkki see kuma ongi SEE ingel, keda ma kutsuma pidin? No vahet pole, ma ei tundnud, et keegi või miskit puudu oleks ja läksin julgelt ülesandega edasi.

Tuli meenutada ühte negatiivset sündmust, mis on korraliku templi endast jätnud. Ma olin omadega põhikooliajas, täpsemalt ühel koolidiskol. See polnud kool, kus ma käisin. Aga kuna ma hiljuti olin tutvunud uute inimestega ja nemad sinna läksid, siis ma arvasin, et jube tore oleks nendega koos sinna koolipeole minna. Nagu diskodel ikka, siis hakkavad ju tiinekate emotsioonid laineid lööma. Ja kõvemad tegelased olid isegi nurga taga käinud alkoholi mekkimas. Kuniks üks hetk tuli sellest seltskonnast üks veits killeri välimusega piff ja teatas, et ma tulen nüüd temaga kaasa. Üks lühikest kasvu kutt lonkis tal sabas ja vaatas, et ma kuhugi minema ei pääseks. Nad viisid mu ühe ümberkaudse maja hoovi, kus oli üks puukuur. Ma detailidesse ei lasku, mis seal täpselt juhtus, aga üldjoontes oli tütarlapsel mulje, et ma tahan ühte noormeest sealt kambast endale saada ja ta nüüd tuli kindlaks tegema, et seda ei juhtuks. Ütleme nii, et ta tegi selle vägagi kindlaks. Mitte et ma enne oleks talle pilku visanud, aga peale seda ma isegi ei vaadanud ta poole.

Nüüd tuli stseen tagurpidi algusesse tagasi mängida. Ja 2x kiirema tempoga lõpuni ja jälle tagasi. Ja veel kiirust juurde panna. Ja veel, veel, veel. Kuni asjast koorub Benny Hilli Show laadne asi, aga piuksuva taustaheliga.

Järgmisena tuleb kogu stseen ära kaunistada, võimalikult totakalt. Klounidest kuni muude friikideni välja, iseennast kaasa arvatud. Ning kõik esemed on kummist või täispuhutud. Inimestele tuleb vägisi heeliumi sisse suruda ning taustamussiks midagi rõõmsat, isegi naljakat. Ning mängida see stseen uuesti algusest lõpuni, lõpust algusesse, tõsta tempot ja uuesti. Senikaua kuni kõik see üheks suureks klounipudruks muutub. Päris totakas :)

Kui see tehtud, siis tuleb kutsuda see mineviku mina, küll ilma klouniriieteta, enda kõrvale diivanile istuma ning küsida, millised väärarusaamad või uskumused sellest olukorrast tekkusid? Millised lubadused ma endale andsin sel hetkel? Millised eksiarvamused said sealt alguse? Ja nüüd tuleb mängu mentor, kes kõik need vanad uskumused ja lubadused ära pühib. Gandalf Hall oma sauaga tegi sahh-sahh-kärts-mürts ja oligi tehtud. Peaks ütlema, et tõsiselt tasemel mentor. Töö oli kiire ja korralik! Kui vana kraam on eest ära koristatud, peab mentor uue sisendi andma uute uskumuste näol. Ja nüüd on asja võti, need peavad olema positiivselt sõnastatud! Lisaks tuleb mineviku minalt uurida, millised omadused või oskused oleks tal sel ajal abiks olnud, et olukord oluliselt paremini lahendada? Tellimise peale tuleb kohe punt õhupalle, igas õhupallis just see vajalik omadus. Mineviku mina hingab õhupallid endasse ja astub julgelt telekasse tagasi, et olukord uuesti läbi teha...

Päris cool!

Lõpus tuleb saadud tarkus ning uued omadused ka tulevikusituatsioonidesse viia, et siis näha, mismoodi asjad seal välja tulevad. Väga hästi tulevad! Ei üllata millegi pärast :)

Väga kerge oli pärast seda harjutust olla. Jõhker koorem oleks nagu ära võetud. Ja hunnik julgust juurde antud. Ülisürr!

* * *

Ma proovisin seda harjutust mitu päeva hiljem uuesti teha. Ma lihtsalt kuulasin ja mõtlesin, et täitsa pekk, mis toimub? St miks mitte midagi ei toimu? Ühe korra ju õnnestus, miks enam ei tule välja? Siis ma otsustasin, et okei, ma proovin siis sama asja läbi teha, mida eelminegi kord. Ja ma ei suutnud isegi meenutada, mille peale ma olin esimesel korral mõelnud... Hiljem muidugi korralikult pingutades ja märkmeid lapates meenus, aga avastus, et olin vana asja enda jaoks ära lahendanud, see oli päris lahe!

Kust see kõik alguse sai?

See oli ligi kuus aastat tagasi, kui ma tegin läbi oma esimese paanikahoo. Mingit diagnoosi pole mulle pandud, seega meditsiinilises mõttes...