pühapäev, 20. veebruar 2022

Ärevus ja covid: millest mõtleb ärevik, kui ta on haige?

Väga erinevate statistikate põhjal on umbes iga neljas-viies inimene üle keskmise ärev. See ei pea olema haiguslik, lihtsalt tundlikum ja emotsionaalsem inimene. Ärevus tähendab ka pidevat muretsemist, ootust, pingelolekut. Uskuge mind, see on väga väsitav seisund, milles pidevalt olla.

Jaanuaris olin päris rängalt haige. Suutsin kuskilt respiratoorse ehk RS viiruse saada. Nädalane kõrge palavik, tohutu nohu ja köha. Enesetunne oli pehmelt öeldes kohutav. Äreva inimese kohta võtsin olukorda suhteliselt rahulikult. Ma teadsin, et see on lihtsalt haigus. Tõsi, kui ma oksendamiseni köhisin, siis tulid paratamatult pähe igasugused mustad mõtted. Suutsin isegi oma pärandiküsimused läbi hekseldada ning võtmeisikuid enda soovidest teavitada. Ühelt poolt veidike absurdne, aga teisalt andis see väga palju hingerahu juurde. Ma ei pidanud enam selle pärast muretsema, mis saab siis, kui asjad võtavad väga sünge pöörde. Lisan veel, et selleks ajaks olin ma umbes nädal aega magamata olnud köha tõttu. Muidugi mõjutab see inimese mõtlemist. Ei pea lisama, et ma sain terveks. Taastumine võttis veidike rohkem, aga mööda see sai.

Kuu aega hiljem sai mu laps triibud. Hurraa, kauakardetud covid oli majas! Väga kõrge palavik, suhteliselt tugev köha, peavalud. Kaks aastat olime suutnud seda haigust vältida võttes kasutusele ilmselt kõik ettevaatusabinõud alates inimkontaktide miinimumini viimisest kuni regulaarse kätepesuni välja. Siia vahele jäävad veel kõikvõimalikud võtted, mida riik ja targad arstid on soovitanud. Ma ei pea ilmselt ütlema, et äreva inimesena olin ma triipusid nähes päris hirmul. Mäletan oma esimest mõtet, et appi, poisslaps ju, ta saab suure tõenäosusega siit vähemalt südamelihasepõletiku kaasa ja ongi ta tervis rikutud. Ookei. Et sellised mõtted...

Lisan, et inimesel on päevas ca 60 000 mõtet peakolu sees. Mõndasid neist kutsume ise esile, aga suurem osa on täiesti automaatsed. Pange ka tähele, et oma olemuselt pole need ei positiivsed ega negatiivsed, täiesti neutraalsed. Nüüd aga, kui me selle mõtte külge kinni ennast haagime ja reaktsiooni vallandame, alles siis anname esiletulnud mõttele tähenduse. 

Tuleme nüüd tagasi mu mõttelõnga juurde. Märkasin seda mõtet päris ruttu. Miks ma peaksin üldse nii mõtlema? Haiguseid on ju mustmiljon ja igaühega võib kaasneda tüsistusi, ei ole covid kuidagi erilisem selles mõttes. Aga no need loetud artiklid ja statistika!

Nakatumise uudis oli minu jaoks suur ehmatus. Järgmisena astusin ma eitamisfaasi. Minuga midagi sellist ju ometi ei juhtu. Tegin sõbrannadele nalja, et tõestan neile, et ma olen teflonist. Olen omalt poolt kõiki ettevaatusabinõusid rakendanud ja see haigus minule külge ei hakka. See seisukoht mõjus päris tõhusalt. Suutsin ennast sisemiselt ära neutraliseerida ning ilma suurema pingeta haige lapse eest hoolitseda.

Kuniks tuli uus päev. Järgmise päeva pärastlõunal tunnen igal pool valu. Päriselt ka, kuidas see on võimalik, et kõik kohad, eriti liigesed, lihtsalt valutavad. Proovisin venitusi teha, aga no lihased ei anna järgi. Otsustasin siis duši all ennast veits poputada. Väga mõnus oli, kuni hakkasin ennast kuivatama ja käterätik tundus vastu nahka nagu liivapaber. No selge. Ilmselgelt ei ole teflon.

Kiirtest osutus negatiivseks. Peas mõtted, et kuidas see võimalik on? Kas ma päriselt olen nii ära hirmutatud kõikide nende igapäevaste numbrite ja surmade poolt, et ma olen ennast ise haigeks mõtelnud? Kuna ma ärevikuna olen nii mõnegi tervisehäda varasemalt endale esile mananud, eriti hästi õnnestub see väga halva enesetunde tekitamistega, siis tundus see selgitus olukorrale päris adekvaatne. Kohati hakkas olukord isegi nalja tegema. Lootsin, et olen avastanud enda supervõime.

Kaks tundi hiljem tõusis palavik. 39,1'C. Tühja see palavik, KÕIK kohad valutasid! Paigal olla üldse ei kannatanud, aga liikuda ka ei jaksa. Tegin uue kiirtesti, sel korral sain oma triibud kätte. Esimene mõte positiivset testi vaadates: "Mul on covid, ma surengi nüüd ära!"

WTF!? Nagu päriselt! Sain sellele mõttelõngale päris ruttu jälile ja katkestasin ta ära, aga kust krdi kohast selline reaktsioon? Vastust ei pea pikalt otsima. Üle kahe aasta on meile iga päev ajudesse taotud seda sama sõnumit. Muidugi on see mu esmane automaatne mõte, kui ma saangi selle mitteoodatud diagnoosi. 

Mul hakkas päris kurb. Vahet isegi ei ole, kuidas see haigus minu jaoks kujuneb. Küll aga pani mind hämmastama, et on kaks haigust suhteliselt lühikese aja jooksul. Ütleks, et RS viiruse haiguskulg oli palju raskem just pikaajalisuse tõttu. Covid allub minu puhul päris hästi rohtudele, seega on võimalik mõnetunniseid puhkepause enda kogumiseks vahele saada. RS viirus oli ühtlane ebameeldivus pideva köhimisega, covid piirdub kerge köhatamisega ja on lihtsalt valuderohke. RS viiruse puhul hakkasin ma allaandmismärke näitama siis, kui füüsiline väsimus oli väga suur, covidi puhul oli allaandmine esimene automaatne reaktsioon, kui haigus polnud oma kulgu veel näidanudki.

Kui ma juba testitulemusi nähes alla annan, kuidas ma siis sellest haigusest küll tervenema peaksin?

Sel hetkel on mul päris hea meel, et olen õppinud oma mõtteid märkama ja nendele vajadusel mitte reageerima. Ma suutsin seda allaandmise hetke märgata ning sellega sisemiselt tegeleda. Paljud meist aga ei suuda seda. Paljud meist võivadki jääda sellesse esimese reaktsiooni lõksu ja päriselt ka alla anda. Kas me seda tahamegi?

Kust jookseb piir statistika jagamisel ja masside hirmutamisel?
Kuidas me saame nende ärevike mõttemustreid muuta, et allaandmine ei oleks nende esimene automaatne reakstioon? Viiendik inimkonnast. See on väga suur number. Mida teha selle viiendiku toetamiseks?
Mida teha üldse inimeste njaoks, et nende eludes oleks vähem hirmu?

reede, 15. oktoober 2021

Vaikus on kurjakuulutav? Taustal toimub nii mõndagi!

 Laste puhul öeldakse, et kui on liiga vaikseks jäänud, siis tasub kontrollima minna, sest ilmselt on käimas midagi katastroofilist. Tahaks uskuda, et minu aastane kirjutamispaus nii endeline pole, aga eks peatselt näha ole.

Ema kaotus oli kohutav. Ma ei oskagi seda kuidagi teistmoodi sõnastada. Siiani tahan igapäevaselt talle helistada ja temaga rääkida. Aga ma olen tast lahti lasknud. See avaldub ka asjaolus, et ma ei näe enam erinevaid märke tema kohaolust nii palju. Eks see vabaksandmine on lasknud ka minul vaikselt edasi liikuda.

Sain vahepeal jälle tööst lahti. Ärid on muutunud, äri tehakse hoopis teistel põhimõtetel ja eks on ka arusaadav, et ellujäämiseks peabki proovima igasuguseid lähenemisi. Eriti väikeettevõtluses või alustavas ettevõttes. Ühelt poolt oli see mulle suur ehmatus, teisalt olin rõõmus, sest ma tegelikult ei suuda kellast kellani istumas käia ja raamide sees toimetada. Ma vajan õhku ja voolavust, siis suudan ka tulemusi tuua.

Viimast tõestab ka see, et täna ma võin öelda, et ma olengi ärevusest prii! Viimane paanikahoog jääb sinna kaugele maha, kui ma ühel korral lihtsalt käratasin paanikale, et tulgu ta ja näidaku mulle kõige kohutavamat paanikahoogu üldse. Ilmselt tuli see nii sügavalt südamest, et see ta päriselt ära ajas. Olin ju hirmust üle saanud.

Ärevusega läks pikemalt. Eks see ärevus on veidike salakavalam elukas ka. Ega ta päris ära ei lähegi. Teatud koguses ärevust on meil ellujäämiseks vaja. Kerge pinge kõhus enne kohtama minekut või uut põnevat asja kogedes. Vahe hea ja halva ärevuse vahel ongi see, et esimene ei jäta sinu ellu tundidepikkust emotsioonide virr-varri ja väga halba enesetunnet. Nagu tuumapohmell, mis lõikab su elust lihtsalt jupi välja tehes sind apaatseks ja teovõimetuks. Ärevust tuleb ikka ette, olen täheldanud seost kuufaaside ja mu isikliku tsükliga, aga see ei sega mind. Ma ei ole oma elus enam halvatud! 

See on võimalik!

Parim asi selle muutuse juures on, et minu ümber on sattunud nii toetavad ja rõõmsad inimesed. Alles hiljuti avastasin üks hetk ennast täiesti südamest naeru lagistamas. Teate mis? Ma ei mäleta, millal ma nii hingest viimati naersin. Ilmselt võiski see olla enne minu ärevusesaagat.

Veelgi enam. Ma võtsin nõuks läbi oma kogemuste ja õpitu hakata teisi aitama! Alustasin kogemusnõustaja koolitusega ning valmistan ette erinevaid materjale, mis võiksid ärevuse ja paanikaga hädas olevat inimest tema teekonnal aidata! Ei, ma ei hakka mingiks tõekuulutajaks. Igaüks leiab oma tõe ise. Ma pakun lihtsalt oma seltsi ja erinevaid läbiproovitud tööriistu, mis oma tõe leidmist võiksid oluliselt lihtsustada. Mind nad ju aitasid, miks mitte ka teid!

Kuidas tundub? On liiga jabur mõte? :)


kolmapäev, 30. september 2020

Surm, lein ja ärevus

13. septembril lahkus siit ilmast minu ema. Ma ei hakka siinkohal rääkima ei temast, tema haigusest, vaid proovin seda kõike vaadata läbi ärevuse.

Mu emal oli kopsuvähk, seega nii halvasti kui see ka ei kõla, siis kuskil kuklas oli teadmine, et varsti see juhtub. Viimases otsas ma isegi palusin põleva küünla juures, et see pääsemine juba kiiremini tuleks. Ma nii väga tahtsin, et tal oleks parem. Võõrast numbrit telefonil nähes teadsin kohe, mis sealt tuleb. See ei löönud mind üldse rivist välja. Siis alles läks toimetamiseks.

Mida ma aga kohe tajusin, et keha ja teadvus käituvad samas olukorras hoopis erinevalt. Keha tundus pinges, olid sellised emotsionaalsed kõikumised, kuid vaim oli rahu ise. Mis ärevus? Magasin hästi ja kuidagi jonksus oli kõik. Arvasin, et raskustekk tegi oma tööd nii hästi. Lihtsad mingid elemendid minu päevast olid muutunud ja see oligi ju oodatav tulemus.

2 nädalat peale ema lahkumist nägin ma teda unes. Ema oli nii rõõmus, sirgeseljaline, terve ja täis elujõudu. Huvitav, ta ei rääkinud mitte sõnagi. Mina aga üritasin küsida ja küsida ja veel küsida, lõpuks läksin isegi närvi ja röökisin ta peale! Ja vat peale seda tuli ka ärevus. Lihtsalt. Ma isegi ei saa hästi aru, mis see põhjus oli. Kaotus? Hirm üksinduse ees? Hakkamasaamine ilma oma vanema toeta? Igastahes kulmineerus see paari päevaga sellisesse kohta, et rullisin terve öö küljelt küljele ja jooksin vahepeal kange pissihädaga vetsu. Paha ei olnud, paanikahoogusid ka mitte, lihtsalt pinge oli nii julm, et isegi unerohi ei teinud muud, kui pani ainult paar korda haigutama.

Nüüd paar päeva hiljem olen ma veidike paremas kohas, kuid keeruline on ikka. Eks muutused ongi rasked, olgu nad siis seotud sünni või surmaga. 

Kõige hullem aga on, et ma ei saa aru, millest see ärevus tuleb?
Mida ta mulle öelda tahab?
Kas see kestabki nüüd sama pikalt kui leingi?
Ma olin juba nii kaugele jõudnud, kuidas mul õnnestus kolinaga jälle alla kukkuda?
Kas nüüd on väljatulek veits kiirem võrreldes esimese korraga?

Võtaks selle plaastri nüüd. Aitähh.

laupäev, 12. september 2020

Kolme Printsiibi teooria

Viimati kirjutasin enne ärevuseteemalist summitit lubades eestikeelseid kokkuvõtteid teha. Jube tore on anda katteta lubadusi. Summit oli vägev, iga päev umbes 3h intervjuusid väga erinevatel teemadel ja nii 10 päeva jutti. Ütlen ausalt, et peale seda polnud ma eriti võimeline tavapäraseid asjugi tegema, rääkimata siis analüüsimisest ja millegi tõlkimisest. Ülimalt silmiavav üritus oli ja pani asju-olukordi veidike teise pilguga vaatama. Üks kõige suuremaid avastusi minu jaoks oli Sydney Banks'i Kolme Printsiibi teooria.


Väga lihtsalt kokku võttes taandub kogu maailm kolmeks: mõistus või meel (sisalikuaju), teadvus ja mõte (Mind, Consciousness, Thought).  

Mõistus või alateadvus on see, mis täiesti iseseisvalt hoolitseb meie eest, me ei saa teda kontrollida. See paneb meil juuksed kasvama ja parandab haavasid. Mingi osa meist ju ikkagi juhib seda tegevust. Mina kutsun seda sisalikuajuks, sest "mõistus" eesti keeles ei ole minu meelest sõna, mis kannaks asja mõtet hästi edasi. Kui me võtame asja mõistusega, siis me ikka kontrollime kõike oma ülemõtlemisega, mitte ei lase asjadel juhtuda.

Teadvus või teadlikkus on see, millega me saame aru, et me oleme olemas või mida me parasjagu teeme. Teadvuse abiga me näiteks räägime üksteisega või peseme hambaid. Või kui sisalikuaju annab signaali, et kõht on tühi, siis hakkame teadlikult hea kõhutäie nimel ennast liigutama.

Kolmas ja kõige suurem minu jaoks on mõte. Meil kõigil käib päevas umbes 60 000 erinevat mõtet peast läbi. See on rets kogus. Siinkohal tuleb aru saada, et mõtted on nagu raadio, mis möliseb taustaks. See on täiesti neutraalne oma olemuselt. Mõned asjad on tõesed, mõned asjad mitte. Lihtne infojada, mis jookseb meie ajudest pidevalt läbi.

Nüüd aga kui sa hakkad mõnda mõtet lähemalt vaatama ja selle kallal veidike urgitsema. Näiteks ärevike puhul on täiesti tavaline mõte, et nüüd hakkab kohe midagi (halba) juhtuma ja on vaja kõike jälgida ja valmis olla, sest ÄKKI muidu on kõik pekkis. Mõte iseenesest on ju täiesti neutraalne. Seda on hea testida erinevate inimeste reaktsioonide järgi. Ütle sama asja ja nende reaktsioon on tõenäoliselt hoopis erinev. Kes hakkab naerma, kes läheb põnevile, kes hoopis tohutult närvi. Me võtsime mõtte, andsime teadvuses talle tähenduse ning nüüd sisalikuaju vallandas vastava hormoonipaugu, et keha vastavaks olukorraks hästi valmis oleks. 

Siit tuleb ka õnne valem: mõttevaikus! Mõtteid liigub ikka samal kiirusel edasi, aga nendesse mitte kinni jääda, selles on asja võti! 

Üks tore inglisekeelne jutuke ka teile Sydney Banksi sulest, mis teema paremini lahti mõtestab.

Sydney Banks - The Enlightened Gardener

Need on ainult mõtted! 

Juba mu kadunud onu tavatses öelda: "Aga sina mõtle vähem!" :)

Elu lihtsalt juhtub. Meie saame valida, kuidas me sellesse suhestume, mitte midagi enamat. Kui me suudame juhtunusse rõõmu ja entusiasmiga läheneda, muutub meie olemine ka hoopis helgemaks. Kusjuures huvitav mõte on veel, et kui lihtsalt lasta kõigel minna (st mitte jääda kinni mingitesse negatiivsetesse või isegi positiivsetesse mantratesse) ja elada üks hetk korraga, siis võtab sisalikuaju juhtimise üle ning viib keha algsesse sünniolekusse/tasakaalu tagasi. Kui me sündisime, siis meil polnud ju ärevust. See on vägev juurdeõpitud oskus. 

Ja teine tore mõte - paranemist ei saa sundida! See juhtub omas tempos! Andke aega!

esmaspäev, 6. juuli 2020

Ärevus on sümptom, mitte haigus!

Ei ole kuhugi kadunud. Veeretan ikka päevi ükshaaval õhtusse, mõni on täiesti vägev, teine sutsu kehvem. Paanikahoogusid ei esine, ärevushood on oluliselt kergemad. Kõik tänu harjutamisele ja suurele tööle iseendaga. Lootus on tagasi tulnud, mis ju tegelikult ongi kõige tähtsam!

Jälgin sotsiaalmeedias paari tegelast ning liitusin ühe grupiga, kus saab veits omasugustega ventileerida. Grupp on inglise keeles ja siit tekkis ka küsimus, kas ehk oleks ka eestikeelsest tugigrupist huvitatuid? Eestlane on küll tüüpiliselt omaette ja rääkimine ning teiste kallal mitteilkumine on patt, aga küsin siiski. Ühelt poolt olen ma ammu mõelnud koha peale, kus saaks turvaliselt omasugustega nõu pidada ning kogemusi jagada, samas hirmutab mind see spämmifaktor. Nii et küsimus suurele ringile, kas peaks tegema eestikeelse "Ärevusest vabaks" grupi? Või äkki on mõni selline salajane kuskil juba olemas?

Edit: Siuke koht on täitsa olemas: https://www.facebook.com/groups/318703544917343/

Igastahes, umbes nädala pärast hakkab üks tore veebipõhine ürr, mille korraldajaks Nicky Cullen (No BS Anxiety Support). Sõnavõtjad on küll imekspandavalt vägevad! Nicky on teasereid jaganud ja no ma ei jõua ära oodata! Regasin ennast sinna ning kavatsen lühikesi eestikeelseid kokkuvõtteid ka loengutest teha. Liiga põhjalikult ei saa, sest ei taha Nickyle ka kanna peale astuda ja tema loorberite najal liugu lasta. Samas ei taha ka, et keeleoskus abi leidmisel ja näpunäidete kogumisel takistuseks saaks. Seega oma silm kuningas ning tasub asi ise üle vaadata: https://anxietysupportsummit.com/ ja taustal võoib mind ka jälgida :)


laupäev, 2. mai 2020

Kuidas elada õnnelikult?


  

Kõik juhtub täpselt siis kui vaja. Eile jagati mulle ühte intervjuud möödunudaastaselt InvesteerimisFestivalilt, kus Alar Ojastu avab õnnelikkuse teemat. Täiesti asine kuulamine, mis tekitas minus palju erinevaid mõttevälgatusi!



Esimese asjana ma ütleks, et Alar jääb liiga üldiseks oma soovitusega hetke märgata. Esimese asjana on muidugi tarvis selgeks saada pisasjade taasavastamine, enne ei saa siit edasi minnagi. Kuna üks emotsioon kestab kuni 90 sekundit, siis on ka ilmselge soovitus tekkinud tundel lasta lõpuni olla ning selle pinnalt alles edasi liikuda. Nüüd aga kahvlikoht. See inimene, kes kõiges ainult halba ja ohtusid näeb, tal on ikka ülikeeruline lihtsat libikalendugi nautida. Nii et võtaks siit veel sammu tagasi, õpi ära tundma ilusaid ja häid asju, ka pisikesi! Ka halvas olukorras! Ja naudi neid! Nüüd ma olen küll temaga nõus!

Ja muidugi ei tasu ülemäära nõudlik enda suunas olla! Alar on endale ilmselgelt retsid nõudmised esitanud, ega ta muidu sellest ärevusest nii palju ei vatraks. Kui ta on igast psühhedeelseid rännakuid ja sissevaatamisi harrastanud ja pole suutnud endaga ikka rahu teha, siis on veits kahju tast. Ta on läbi teinud kuhjaga asju, kuid miks ta pole neid oma ellu ka tulemuslikult rakendanud? Kogu see ärevusteema on ju puhas hirm sisemistele ootustele mittevastavuse osas. Paljud neist on alateadlikud väärtused, mis on ajas omandatud ja ongi keeruline ümber neid ehitada. Selleks ongi erinevad rännakud ning kogemused, et vanadele kogemustele julgelt otsa vaadata ning need enda jaoks ära lahendada ning minna lasta. Iga päev ärev olla... Isegi mina olen suutnud pooled päevad vähemalt mõnusaks saada ja ma pole psühhedeelsete aineteni veel jõudnudki!

Muidugi alati on variant, et härra ei tahagi ärevusest vabaneda. See on tema kaitsemehhanism ning aitab tal edasi elada. Tuleb välja, et mitmed ärevad inimesed ei olegi valmis oma ärevushoogudest lahti laskma, sest see on käegakatsutav reaalsus, aga ees on tundmatus, millesse polda valmis veel minema.

Fuck Coping Start Healing: The Anxiety Guy’s Guide to ... by [Dennis Simsek]Nagu Anxiety Guy ütleb, siis ärevusest lahtisaamiseks on vaja esmalt seal kõige pimedamas augus ära käia ja alles siis ollakse valmis ärevusest lahti ütlema. Tema teine huvitav väljaütlemine, mis mind väga puudutas, et iga muutus tulebki valusalt ja raskelt. Seda siis ka ärevuse puhul. Kui alustad endaga tööd, siis mõned päevad võivad tunduda oluliselt hullemad kui varem. Aga see on pigem hea märk, sest alateadvus otsib uusi võimalusi olukorda lahendada ning praegusel hetkel vallandub segadus, sest vana muster on käest ära võetud ja uut pole veel kätte saadud.

Loen praegu ta raamatut ärevuse ületamisest. Päris lõpuni jõudnud pole, mingit tohutult suurt avastust ka pole, pigem kinnitussõnad, et asjad, mida olen enda jaoks erinevatest programmidest üles noppinud, on õiged! Rännak kui oma minevikuga rahusõlmimine on üks võtmesõnadest. Ta nimetab seda küll ümberraamimiseks, kuid kuna ma enne Brandoni rännakumeetodi otsa sattusin, siis jääb see. Sisuliselt on nad väga sarnased.

Muidugi toob ta välja automaatsed negatiivsed mõtted - sõnasta need ümber ja saa neist lahti! Igas asjas millegi väärtusliku või hea äratundmise oskuse arendamise tähtsust mainib. Erinevad hingamisharjutused sh ka puhastav hingamine, kus heaga täidetakse terve keha ja väljahingates liigub kogu saast prügimäele. Ning muidugi ülemäära jaburad nõudmised iseendale. Eks loen edasi, kuid midagi väga paukupanevat tuleb, siis anna teada. Huvitav on veel see, et kui terve suur osa ärevusest kõnelejatest ütlevad, et ärevusest ei saagi mitte kunagi enam lahti, siis see tüüp teatab resoluutselt, et kõik on võimalik. Tee ainult ära. Ka mina jagan seda mõttekäiku, sest oli ju elu enne ärevust, kuidas seda siis peale ärevust enam ei saa olla? Murrad jalaluu, siis on päris hea võimalus ju, et üks moment saad sa vana elustiili juurde tagasi tulla....

teisipäev, 14. aprill 2020

Kuidas jääda iseendaks? Või hoopis leida ennast?

Peatage maailm, ma tahan maha minna! Kui palju kordi olen ma jälginud ümberringi toimuvat ning küsinud, kas see on päriselt või tegemist õudusfilmiga? Tegelikult ega väga vahet polegi. Oluline on ise ennast mitte lasta üles kütta, säilitada mingisugunegi mõttevaikus ning lihtsalt asjadega kaasa kulgeda. Midagi enamat meil ju teha pole!

Tahtsingi jagada ühte 21-päeva programmi, kus iga päev veerand tundi õpetatakse oma hüplevate mõtete ning ülekeevate emotsioonidega toime tulema. Isegi kui mediteerimisest midagi ei pea, siis soovitaksin need harjutused läbi teha just selle mõttega, et omandada võtteid hapumateks aegadeks. Ma ei kujuta ette, kui minusugusel äreval inimesel poleks tagataskus pisikest tarkust, kuidas tsentrifuugivaid mõtteid vaigistada või emotsioonide tulva üle elada. Lisaks on see hea puhkus ajule ning lõdvestab kogu keha. Praegusel pingelisel ajal väga väärtuslikud asjad!

Brandon Bays'i 21-päevane tervenemisele suunatud sari (TASUTA!): 
https://events.thejourney.com/reach-out-21-meditations/

Kes eelistab kohalikku keelt, siis tublimad on tõlgitud audiod siia laadinud:
https://soundcloud.com/user-820626403/

neljapäev, 2. aprill 2020

Kuidas ärev inimene peaks toime tulema eriolukorras?

Huvitaval ajal elame. Iga päev muutub midagi ja üks on selge, tulevik pole see, mida me arvasime. Pole isegi teada, kas järgmisel nädalal on asjad päris sellised nagu hetkel. Mis aga on kõige olulisem, meil ei ole mõtet pabistada asjade pärast, mille üle meil puudub kontroll!

Ma olen töötu. Ma kardan õudsalt seda uut haigust, sest mu hingamisteed on nõrgad ning hiljuti põdesin päris raskelt kahepoolset kopsupõletikku. Mu ema on pensinärist vähihaige, mis mind paneb reaalsuses veel rohkem muretsema. Ma ei ole valmis kaotusteks. Aga kes meist on? Mitte keegi! See asi ei ole meie kontrolli all. Me saame omalt poolt teha kõik võimaliku, kuid mitte enamat. Ja vat sellest punktist edasi ei ole ka tolku ülemõtlemisel.

Kuidas ma selles olukorras ärevushäirega inimesena toime tulen?
Muidugi pole kõik päevad vennad. Mõnel õhtul lendab laine ikka üle pea, kuid siis ma lihtsalt teadvustan endale, et nii tunda on okei ja see on kõigest tunne. Huvitav tähelepanek, et sellised raskemad momendid on tavaliselt seotud mingi söögiasjaga. Näiteks ei tasuks värvilisi komme kahe käega näost sisse ajada. Vähe sellest, et liigne suhkur pole meiesugustele hea, teevad ka toiduvärvid oma töö.
Põhiasjad, mida jälgida:
- Ära passi neid uudiseid! Vajalik info jõuab sinuni igal juhul. Selleks ei pea uudisteportaale refreshima või sotsiaalmeediat skrollima. Kui tõesti väga vaja, siis planeeri näiteks pool tundi või tund päevasel ajal uudistega tutvumiseks. Kindlasti mitte õhtul, sest pole vaja enne uneaega oma mõttetegevusega keha hulluks ajada!
- Ära skrolli seda sotsiaalmeediat! Kui tõesti väga vaja, siis vaata ainult kassivideosid või muud meeleolu tõstvat! Muidugi on lubatud sõpradega vestelda, aga selleks ei pea nende postitusi kullipilgul jälgima!
- Käi õues! Kui oled ühes kohas kaua kinni, hakkab aju ka igasugu saasta tootma. Mine liigu ringi, sest see annab kehale märku, et kõik on ikka veel päris okei. Lisaks värske õhk teeb ka imet.
- Tee trenni! Mul on paar jutuuberit, kelle treeningvideosid järgi teha. Vahepeal teeme siin Just Dance võistlust. Alustuseks läheb aeg maru kiiresti, teiseks saab aju puhkust, kolmandaks pole süümekaid, et üldse ei liiguta. Mitu plussi ühekorraga.
- Tapa oma negatiivseid mõtteid! Muidugi tuleb iga natukese aja tagant lolle mõtteid pähe. Ja muidugi kogu aeg otsid enda küljest sümptomeid, mis viitaks kohärasuremisele. STOP! Nojasiis? Las nad siis olla. Küsi endalt paar kontrollküsimust: 1) Kas mu elu on hetkel ohus? 2) Kas kellegi teise elu on hetkel ohus? Kui vastad EI, siis võta vastu otsus järgneva 24h jooksul mitte muretseda. Järgmisel päeval teed järgmise check-in'i.
Näituseks on mul lapsel hull köha. Käib juba kolmas nädal. Võite arvata, kus mu mõtted kõik on ära käinud, sest mis on kõige levinum sümptom sellele uhkele haigusele? Kuidas ma sellest aga üle sain? Fakt on ju see, et viiruste puhul leevendatakse sümptomeid. Nii ka meie siin ja praegu, leevendame sümptomeid. Senikaua, kui on enesetunne üle keskmise ja hing kinni ei ole, ma ei pabista. Lihtsalt teen omalt poolt kõik, et olemine oleks võimalikult mugav. Kui 3 nädalat täis saab ja ikka muutusi ei ole, võtan ühendust perearstiga ja siis vaatame edasi. Kohe, kui aju hakkab uusi mõtteid juurde genereerima, hõikan endale "STOP!" ja tuletan meelde kontrollküsimusi.

Muidugi pole see lihtne! Vahepeal on julm väsimus peal. Aga so what?! Sellest ju ei muutu mitte midagi, et mina ennast tohutult väsinuna tunnen. Nii et, so what?

Selles osas oli Geertil küll õigus, et kui sama olukorda mitu korda uue mõtteviisiga läbi teha, hakkab keha reaktsioon ka muutuma. Enam ei tule paanikahoog, on ainult veits ebamugav. Kas see ebamugavustunne kunagi ära ka läheb, seda ma ei oska öelda. Küll aga ma tean, et on võimalik päris mõnusalt isegi raskes olukorras ennast tunda.

Kas ma üldse tööd leian? Mis siis, kui raha saab otsa ja süüa enam pole võimalik osta? So what? Siis hakkan puuksõbrana sõprade juures söömas käima kuniks mingi lahenduse kuskilt leian. Ja lahenduse ma leian, sest inimene hakkab liigutama ikka siis, kui enam teisiti välja ei kannata. Sest see on lihtsalt inimene!

Kui nüüd mõni ütleb, et aga ma olen nii palju oma ärevusega tööd teinud ja no ikka üldse ei saa lahti, siis ma tahaksin küsida, kui tõsiselt sa seda tööd oled ikka teinud? Kas sa oled olnud ikka järjepidev? Kas sa PÄRISELT oled valmis oma ärevusest lahti laskma või on see ka veidike päästerõnga eest, sest selle taha annab nii mõnigi kord peituda erinevate asjade eest?

Mitte keegi teine ei võta sinult ärevust ära! Ainult sina ise saad seda teha. Võlurohi on olemas! See on sinus eneses!


teisipäev, 3. märts 2020

Me valime ise, kas oleme õnnelikud või õnnetud!

Kui nüüd päris ausalt kõik südamelt ära rääkida, siis ma ei mõista, millal ma võtsin omaks ühiskonna ootused, kuidas mina oma elu elama pean! Mul peab olema see ja teine ja kolmas ja alles siis saan endale külge panna sildi "edukas"! Võtaks nüüd veidike hoogu maha, miks peaks üks üldse tahtma edukas olla? Kelle jaoks või kelle arvates edukas? Edukas enda jaoks ehk selles mõttes, et endale püstitatud eesmärgid on enam-vähem täidetud?

Kogu selle ärevuseteemaga maadeldes olen ma ühe tädemuseni jõudnud - ma ei tahagi muud, kui lihtsalt õndsalt rahul olla ning tiksuda omas tempos tehes asju, mis parasjagu pähe tulevad. Muretut armastust täis õnnelikku elu. Jah, siia juurde käib teatud hulk materiaalsust, see uhke ühiskond lihtsalt põhjustab seda. Ma ei saa elada muretult, kui tuba on külm, katus laseb läbi ja kõht on tühi. Kuigi kusjuures nendes tingimustes annab elada väga õnnelikult. Tuleb välja, et õnn on kinni ainult meie peades. Sa kas näed igas sitahunnikus seda miskit head või keskendud ainult hunnikule!

Ma ei teagi, kumb on hullem, kas olla töötu ning mitte teada, mida tulevik toob või teha tööd, mis üldse ei meeldi. Mõlemal on omad plussid ja ka väga suured miinused. Ehk kõige raskem on olla mitte-soovitud ja ülesõidetav.

Nägin täna väga kirgast unenägu, kus jagasime ühe kauaaegse sõbrannaga korterit. Meile tuli külla ühine sõbranna, kellega ma hiljem pidin kella pealt kuhugi ürrile minema. Korterinaaber ja külaline aga hakkasid köögis veini sisse kallama, kusjuures see oli minu pudel. Ise ma ei saa alkoholi juba aastaid tarbida, seega on ka baarikapp päris pungil. Mind üldse ei pahandanud see, et nad köögis ennast hästi tundsid, aga hoopis see, et nad väitsid, et see pudel on hoopis mujalt pärit, kuigi ma teadsin täpselt, et nii see polnud. Mõnda aega hiljem läksin uurima, et kas nad on lõpetanud, aeg on liikuma hakata. Tüdrukud olid ennast nii kuulikindlaks juba võtnud, et käisid mööda elamist ringi suitsud suus. Minu küsimuse peale tuli sõbranna minu toa ukse peale miskit seletama ning pudistas tuhka mu toa põrandale. Ma olin väga kuri! Vähe sellest, et terve elamine on kohutavat haisu täis, ronivad nad ka minu tuppa läbustama. Minu õiendamise peale lükkasid mõlemad neiud aga käed puusa ja kukkusid hoopis minu kallal võtma, et ma olen kuri ja kohutav inimene ning ei lase neil rahulikult elada! Isver kui halvasti ja süüdi ma ennast tundsin!

Miks ma seda unenägu siin üldse jagan? See on suurepärane näide viltuläinud mõttemustritest! Jah, igaüks võib ja peabki elust rõõmu tundma ja olukordi nautima, kuid mitte kunagi ei tohi see toimuda kellegi teise arvelt! Ole ise, aga austa teisi! Kuna elamine oli selles unenäos mitte ainult nende päralt, oleksid nad pidanud ka minuga arvestama. Mitte mingil juhul ei saa ma ennast selle pärast süüdi tunda, et mulle tundub kogu olukord ebameeldivana. Ja ometigi ma seda tegin... Asi, millega saan edasi tegeleda! Austa ennast, see on vähim, mida sa enda jaoks teha saad!

* * * * *

Ärevus läks paar nädalat tagasi taas päris kõrgele. Mitu päeva järjest sai siin korralikuld tripid hommikuti läbi tehtud. Hea on see, et tööriistad tõesti töötavad ning ebamugavustele kuluv aeg järjest väheneb. Veidike keerulisem teema on aga oma mõtetega toimetulemine. Väga lihtne on jälle muretsemistsüklisse laskuda ning "mis siis kui" mõtteid hakata ketrama. Aga eks ma harjutan!

Teine suur muutus, hakkasin toitumispäevikut pidama. Ma olen siiani nn kõhutunde pealt toitunud ning usaldanud enesetunnet. Tuleb välja, et ma pole ilmselt väga pikka aega oma kaloraaži täis söönud. Poleks arvanudki, et 1800 kalorit selline pingutus võib olla. Õnneks on välja mõeldud pähklid :) Aga nüüd teine nädalat järjepidamist on pool kilo kehakaalu juba juurde toonud ning seedimist ka kuidagi stabiilsemaks muutnud. Ma olen päris kindel, et söömisteema on kindlasti üks suur faktor minu ärevuse puhul.

* * * * *

Geerti viimased kaks audioprogrammi on päris jurad olnud. Ei midagi uut, üks ja seesama kordamine. Tuleb seista enda eest, kaitsta oma isiklikku ja puhkeaega, magada normaalselt segamata ning leida igas ohakas see lill üles. See kõik taandub meie tajufiltrile, kas näeme ja leiame ainult halvastiolevaid asju või juhtub meie elus ka midagi head ning meil on suutlikkus usaldada ennast, aega ja saatust.

kolmapäev, 19. veebruar 2020

Geert: N9 + N10

Nagu ma eelmine kord juba kurtsin, siis kuidagi kordamiseks kipub minema kogu see programm. Ilmselt kui puhta lehena oleksin teemasse sukeldunud, oleks avastamisrõõmu kui palju, aga praegu selle "hea ja mõnusa" listimine on nagu läbiv kordamine. Ehk siis lisaks sellele, et negatiivsed inimesed oma elust välja puksid, on vaja ka tegevused ära neutraliseerida. Mis on need asjad-tegevused, mis sind energiaga laevad ning mis on need, mis kurnavad? Tee üks kahe tulbaga tabel endale ning hakka seda otsast täitma. Ühele poole asjad, mis energiat annavad, teise aga võtavad. Näituseks mulle väga meeldib teatud tüüpi seriaale vaadata. Mul läheb see siis laadivate teemade alla. Küll aga näiteks põrandapesu peale võin ma kedagi mõrvama minna, nii et see on minu energiat äravõttev tegevus. Need ei pea olema üldse mingid suured asjad, tavalised igapäevased tegevused. Oluline on aru saada, kas see laeb meid või mitte. Siit edasi saab siis teemat laiemaks mõelda sisustades oma päevi enda jaoks positiivsete asjadega.

Kümnenda nädala teemaks on õnnelikud suhted ja teineteisemõistmine. Põhiiva on mõistmises, et naised ja mehed on võrdsed, aga nad on erinevad. Ma laiendaks seda isegi selleni, et kõik inimesed on erinevad ning erinevates olukordades võiks esmalt proovida mõista, mitte hukka mõista koheselt.

* * *

Olen hetkel vaikselt tagasi langemas. Viimased päevad on üle keskmise ärevad olnud, just hommikuti. Saadan poisi kooli, tulen koju ja hakkan oma ärevust läbi elama. Tüütu on, väga tüütu. Ühelt poolt tõmbab krampi, sest hakkad kohe hirmuga hommikul ebamugavustunnet ootama, mis omakorda muidugi toodab seda täiesti ise. Ja siis otsid oma esimeste nädalate teemad jälle välja ning hakkad taas samme praktiseerima. Hea uudis on, et enam ei lähe mitu tundi asja minetamiseks, saab juba tunni-pooleteisega jälle rivisse tagasi, aga paratamatult käivtab see negatiivse raadiokanali mu peas, kuidas sellest ei saagi kunagi lahti ja see ongi nüüd mu õudne edaspidine elu. Mis jällegi on tobe mõte, sest isegi kui nüüd ja edaspidi ongi mul hommikuti sitt, siis see on lihtsalt uus normaalsus ning sellega tuleb kohaneda. Nojasiis? Aga katsu sellist mõtlemist harrastada siis, kui päriselt ongi kehva olla.

Olen proovinud erinevaid tegevusi, et mõtteid eemale saada. Veidike nagu aitab, hetkeks. Aga kohe kui oled oma trenni või muu tegevusega lõpetanud, hüppab asi vupsti kohale ja jätkub nagu poleks vahepeal midagi muud teinudki. Krt see inimaju on ikka imeline... Ja krdi järjepidev!

Nii et jaa, minu järgmine väljakutse on selle tundega ükskõik mis olukorras toime tulla otsimata asendustegevusi. Ei ole see sita enesetunde aktsepteerimine üldse mitte nii lihtne, ikka jääb mingi hirmuussike sisse vingerdama "mis-siis-kui"...

Ühelt poolt saan ma aru, et asjad ei juhtugi üle öö, aga teisalt ikka nii väga tahaks imet näha!

Puhata ja lihtsalt olla...

esmaspäev, 10. veebruar 2020

Geert: Nädal 8, pabistamine

Mitu päeva olen ekraani passinud ja midagi kirja panna üritanud. Teadagi, üritus on luhtunud katse ju! Pole midagi väga öelda, kõik kipub suureks kordamiseks kätte ära minema.

Olete ehk tähele pannud, kui inimesel puudub kontroll teatud aspektide üle oma elus, hakkab ta kontrollima enda ümbrust või eksperimenteerima oma välimusega? Suur vajadus on midagi ära teha, aga kuna see sipsimine tulemusi pole veel andnud, siis võtamegi ette asjad, mille ümbertegemine on kohe kaugele silmaga näha. Kes läheb juuksurisse, kes teeb tätoveeringu, paljud meist hakkavad elamises mööblit ümber tõstma või remonti tegema. Täiesti kogemata juhtus ka minul nii.

Kui nüüd endale veidike hingamisruumi anda ja vabandusi otsida, siis olen väga mitu kuud nuputanud juba, mida selle alaealisega peale hakata, kes peale kooli sõpradega siia maandub ning mängudemaailma sukeldub. Siiani toimus see kõik elutoas, mis tähendas automaatselt seda, et mul polnud enam kohta (jah, endiselt töötu ja kodune!). Mismõttes mingid alaealised tõrjuvad mind mu oma kodust välja? Selge oli see, et pidin selle mängukonsooli poisi tuppa kolima, aga seda selliselt, et ei peaks investeerima lisateleviisorisse. Magamistoast telekas ära tassida? Mis ma selle seinaga siis peale hakkan, jätan väljaulatuvad juhtmed sinnasamma või lähen mingit kunsti otsima, millega see kinni katta? Aga siis leidsin ennast mõttelt, et ehk peaks hoopis teleka sinnapaika jätma ja toad hoopis ära vahetama?

Ma olen päris tihti imetlenud enda võimekust asju ära teha. Muidugi peab motivatsiooni ka olema. Viis tundi hiljem olid toad vahetatud, mööbel ümber lohistatud ja põrandadki pestud. Jäid mingid nipet-näpet asjad teha nagu raamatud riiulisse tagasi panna või kardinatega midagi ette võtta ...

Esimene öö uues toas oli kohutav! Kuna aknad on teisele poole maja, siis on ka helid hoopis teistsugused. Muidugi pidin teekoristusvennad öösel need mahasadanud 2 lumehelvest ära likvideerima ning retsi müra tootma. Noja valge oli! Nii valge, et järgmisel päeval põrutasin pimendavate kardinate järele. Teine öö oli hoopis parem, kuid siis hakkasid esile tulema esimesed võõrutusnähud. Nii veider on magama minna ilma telekata. Tuleb mainida, et magama saab oluliselt kiiremini ja telefoni ei kipu ka nii palju enam voodis näppima, aga võõras on ikka!

* * *

Geerti 8. nädala programm räägib tunnetest ja soositavate tunnete esilekutsumisest. Mis on tegelikult juba vana teema. Ei ole pointi pabistada ja muretseda asjade üle, mida ei saa muuta! Tulebki teha endast olenev ja siis korrutada endale, et mina olen omalt poolt kõik minust sõltuva ära teinud, nüüd on pall teiste käes ning nii on. Mul ei ole vaja muretseda asjade pärast, mis ei ole minu kontrolli all!

Teine oluline aspekt, vahet pole, milline on olukord, oluline on meie reageering sellele! Samas olukorras on võimalik kõik negatiivne ja murettekitav välja imeda, kuid on võimalik kogu selles pasameres heale keskenduda. Huvitav ongi, et me võime täpselt samas olukorras olla väga õnnetud või hoopistükis õnnelikud!

Teine kord tuleb peale tohutu jõuetuse ja üksinduse tunne. Päris veider on, et tegelikult ei pea selle tunde tundmiseks üldse üksi või väsinud olema, see lihtsalt tuleb peale. Ma olen seda tundnud nüüd ja samas ka hetkel, kui olin väga tugevas suhtes ning tegelikult põhjust talisteks tunneteks üldse polnudki. Jõuame jälle selleni, et kehas on mingi tunne ja aju tõlgendab seda nii ning nüüd tuleb spinn, kus mõttetegvusega krutime üksinduse ja õnnetustunde taevasse. Kui nüüd mõte ära murda, öeldagi, et see on lihtsalt tunne, aga tegelikult põhjendamata, sest sama tunnet olen ma tundnud väga erinevates olukordades, siis juhtub see, et tegelikult hakkab veidike naljakaski ning muidugi kaob kirjeldatud tunne ära.

See on ikka nii pöörane, kuidas inimene oma mõttetegevusega endale enesetunnet produtseerib. Nii head kui halba muidugi.

* * *

Neile, kes on ärevuse ja depressiooniga hädas, ütlen ühte asja! See ei lähe ise üle! Tuleb hakata endaga tööd tegema! Ja see töö on mahukas ning pikaajaline. Aga see töö tasub ennast ära! Muutuse juurutamine võtab väidetavalt aega 66 päeva. Ehk siis kogu kannatust ja hakka pihta. Paari-kolme kuu jooksul on elukvaliteet hoopis teistsugune! Ei juhtu asi päeva või nädalaga, pigem kuudega!

Alusta negatiivsete mõtete ümbersõnastamisega. Vormista kogu kritiseeriv ja kiunuv raadio oma peas positiivsesse võtmesse. Räägi iseendaga nagu parima sõbraga. Ole mõistev ja toetav ning jäta kritiseerimine teistele!

Leia käivitajad, mis panevad sind halvasti tundma. Analüüsi neid olukordi ning ürita mõista, mis ja miks need olukorrad selliseks kujunevad. Mõtle enda jaoks teistsugune lahend välja. Näiteks kui kellegi nägemine sind halvas mõttes käivitab, siis katsu aru saada, miks see nii on, see teema enda jaoks ära lahendada, vajadusel isegi lahti lasta ja ära unustada ning otsusta järgmine kord seda inimest nähes hoopis naeratada ja midagi ilusat hoopis öelda. Pärast kiida ennast kindlasti, et olid nii tubli asja teisiti lahendamisel! Harjutamine võtab aega, käivitaja ümberkodeerimine võib isegi kümmet korda sama asja läbitegemist tahta!

Ära karda hirmu! Pole mingit kasu sellest, kui istud diivanis ja mõtled, et homme saab ikka nii õudne olema! Nojasiis? Alustuseks tuleb homseni elada, täna on ka päev! Ja homse peale mõtleme siis, kui homne käes on. Lisaks pole me keegi siin ennustajad, seega pole üldse kindel, et see nii õudne ikka on. Pärast on hoopis superlahe. Õudustega tegeleme siis, kui nad käes on. Mitte varem! Ja ka mitte hiljem!

Kui olukord käes ja tunded lendavad peale, siis lase neid tunnetel olla. Ela nad läbi. Üks tunne kestab umbes 90 sekundit. See on väga lühike aeg! Kui seda alla hakata suruma või kuidagipidi ignoreerima, võib sellest tundidepikkune sitt enesetunne välja kooruda. Parem lase olla, ela see läbi ning naudi seda paari minutit :)

reede, 31. jaanuar 2020

Geert: Nädal 7, konditsioneerimine ja aktsepteerimine - misasja?

Keeruline on. Kui nüüd päris aus olla, on mul tohutu kopp ees sellest ärevustundest ja kadunud põhjast. Eile hommikul saatsin lapse kooli, istusin diivanisse ja voilaa, kaks tundi jälle sisustatud. Eks jaa, ühelt poolt saab praktiseerida neid eelnevaid nädalaid ja õpitud võtteid, aga paratamatult tekib küsimus, et KAUA VEEL? Siin tuleb see tore päevikukene jälle appi, kuhu kõik sellised intsidendid tuleks sisse kirjutada, sest praegu tuleb ilusti välja, et võrreldes eelmise korraga oli see hommikupoolik jälle jupivõrra lihtsam. Muidugi sel hetkel tundub ikka nagu elukohutav ja tahaks lihtsalt sussid püsti visata või midagi, aga fakt on see, et ärevus on keha kaitserefleks ja see protsess on loodud keha kaitsmiseks, mitte maha tapmiseks, nii et surema ma lähiajal küll ei hakka. Isegi kui nii väga tahaksin. Nojah, eks siis jääb talumine...

Selle nädala teema on välismaakeeles conditioning. Ühtegi head eestikeelset vastet ma sellele ei leidnud, ÕS ehk ütleb kõige paremini "mingite tingimuste loomine, normi viimine". Väike õppevideo Pavlovi koerte näitel, mis seletab teemat veits rohkem lahti!


Tuleb aru saada, et üle öö ei juhtu midagi. Kui ühe korra oled hirmutava asja läbi teinud ja ärevust tundnud, siis keha on kibekiiresti selle käitumise omaks võtnud ning nüüdsest on iga taoline olukord koos ärevuseussidega!! Nii lihtsalt on, nii meie keha töötab! Ümberõppimine on võimalik, aga ole valmis, see võtab julgelt kümmekond korda samas olukorras ilma ärevuseta olemist! Ja IGA OLUKORD eraldi! St kui kardad kinnist ruumi, siis tõenäoliselt saab koosolekuruumiga kaetud nii kino kui auto, aga kui on mingid erinevad huupi olukorrad, siis läheb ilmselgelt rohkem pingutust tarvis. Kümmekond... Wow...

Nii et hakkame aga nimme olukordi esile kutsuma! Ja nii väga mitu korda! Kui mõni situatsiooni lahendamine ei lähe nii edukalt, siis ei tohiks jälle nina norgu lasta, see tähendab ainult seda, et äkki peab hoopis 15 korda asja tegema. Jap, jube lohutav. Ma tean. Ma juba mõtlen, et kellele seda jama vaja? Siis meenub, et ikka mulle endale, et äkki õnnestub näiteks aasta pärast ollagi ilma selle vastiku tundeta. Päriselt, ma juba mõtlesin vahepeal rahustinarkariks hakata, sest no ei jaksa enam võbeleda!
Stop! Iseendaga peab sõber olema! Üks päev korraga, kui iga kord ei õnnestugi, siis pole ka midagi lahti, sest alati saab ju uuesti proovida!

Üks iva on asja juures, niisama seda olukorda korduvalt läbi teha ei pruugi ka tulemuseni viia. Sa ei tohi hirmu ees hirmu tunda. Ärevustunne peab olema kui oodatud sõber. Ei tohi istuda ja oodata, et noh, pool tundi veel, siis ehk kaob ära! Vaid tuleb maha istuda ja õlale patsutada ning öelda, et ole nii kaua kui kulub, kasvõi 3 päeva, meil saab põnev olema! Saate ehk vahest aru... Ühe puhul on asi kannatus, millest tahaks ruttu lahti saada, teise puhul lihtsalt võtad omaks, et tulgu mis tuleb, see on okei!

Minu jaoks on see samm kindlasti kõige raskem. Just see, et peab korduvalt seda asja läbi tegema, teadlikult ja avatult ning aktsepteerides kõike. Raske on ennast kogu aeg fookuses hoida, ikka tuleb neid pehmohetki vahele, kui tahaks käega lüüa...

Eks peab ennast lohutama, et isegi kui ma praegu pooleli peaks jätma ja siit kaugemale üldse ei edenegi, siis ma olen ikka tohutu edusammu teinud. Paanikat ju enam ei ole! Ärevushood on ka paaritunnised, mitte ei kesta päevi. Aga nagu ikka, siis tahaks ikka veel paremini :P


reede, 24. jaanuar 2020

Geert: Nädal 6, manipulatsioonide eest põiklemine

Emotsionaalsetel inimestel on kõige põnevam ilmselt kuskil rahvarohkes kohas, kus iga inimene on võimeline reaktsioone põhjustama.

Istun mina autoga liikluses, passin foori taga ja ootan vasakpööret. Järsku sõidab minust vasakule (mis on vastassuuna liikluseks mõeldud) üks rullnokside seas levinud automudel, roolis selline 45+ meesterahvas, kõrval generatsiooni võrra noorem naine, mõlemad vahivad minu poole eriti põlastavate nägudega ning mees saadab igasugu põnevaid erinevaid käemärke minu suunas. Naeratasin nende suunas totakalt ning ootasin oma rohelist foorituld edasi.
Samal ajal minu sees: "Issand, ma olen millegi eriti kohutavaga hakkama saanud! Nüüd on küll kõik jube halvasti! Kas ma üldse kunagi midagi õigesti ka teen?" ja kõik muud taolised endas kahtlevad ja õõnestavad väljaütlemised. Aga siis järsku taipasin küsida endalt, et mis see olukord üldse oli? Mina sõitsin liikluses nagu ikka, isegi ei tegelenud muude asjadega. Äkki keerasin neile kuidagi ette? Tegin ju ennist ühe õuealalt väljasõitmise, aga ma ju veendusin, et tee on tühi ning manööver ohutu. Mida ma siis ikka valesti tegin? Äkki ei teinudki midagi valesti, nendel lihtsalt oli halb päev ja nad otsustasid, et peavad ennast teiste peale välja elama. Miks ma seda siis nii isiklikult võtan? Ei tohigi võtta! Analüüsisin oma käigud läbi, leidsin, et kui ma ka kogemata midagi valesti tegin, siis on mul väga kahju sellest, aga ma olin nii hoolikas kui sain ning andsin endast parima. Seega ma ei saa endale midagi ette heita. Kui neil on mulle midagi öelda, siis palun tehku seda viisakalt, mitte ärgu märatsegu vastassuunavööndis. Raputasin selle teema endalt maha ning otsustasin, et ma ei luba endaga nii käituda.

Elus on palju taolisi olukordi. Tihtilugu lasemegi teistel endaga kohutavalt käituda ja õigustame taolist asja veel pealegi. LÕ-PE-TAGE! Mitte keegi, ka mitte kõige suurem kriminaal, ei ole ära teeninud alandusi ja halvasti käitumist! Miks siis on meie lähisõpruskonnas ikka inimesi, kes õõnestavad meie ettevõtmisi või teevad unistusi maha? Millegi pärast proovime me veel nende terroristide meele järele olla. Kõige hullem, et me ise seda ei märkagi, see toimub nii automaatselt.

Sel nädalal märka inimesi enda ümber. Kes on need, kes päriselt toetavad sinu tegemisi? Kes on need, kes toituvad sinu ebaõnnestumistest? Hoolitse selle eest, et viimaseis ei oleks sinu lähikonnas! Isegi kui nad on sinu lähedased ja sa ei saa neid oma elust päris välja lülitada, siis on võimalik nendega suhtlus sellele tasemele viia, et ei lase neil ennast negatiivselt töödelda! Ütledki, et aitab, palun viisakust! Või lihtsalt nende ütluseid ja õõnestamisi ignoreerida.

* * *

Loen praegu ühte Johann Hari bestsellerit, mis väga peenelt toob välja asjaolu, et kogu depressiooni ja ärevuse põhjustajana süüdistada serotoniini ja domapiini tasemete langust on puhas luulu! Õnnestunud PR, mis pole mitte ühegi teadusliku ekperimendi poolt tõestatud. Jah, ajus on hormoonid ja nende taseme kõikumine on kooskõlas erinevate tujudega. Aga mitte keegi pole suutnud ära tõestada, et aju keemilise koostisega mängimine toob kaasa ärevuse ja depressiooni kadumist. Või isegi suurendamist! Serotoniini sissesöömine on depressiooni mõistes samaväärne suhkrukommide närimisega.

Wow.

Ma teadsin, et AD pole ainus lahendus, aga ma kuidagipidi uskusin, et need annavad hea baasi ning mõnusa olemise, millelt on võimalik siis endaga paremini tööd teha. Aga tegelikult pole sedagi keegi suutnud ära tõestada. Jah, mõnel juhul tundub see töötavat, kuid teisel töötab suhkrutablett samamoodi! Arvestades kõiki kõrvalnähtusid, siis ma eelistaksin ilmselt kummeliteed hoopis nende valikute puhul.

Huvitav, mida veel meile ei räägita? Või avaldatakse ainult pool tõde?

* * *

Mina ise? Ma ütleksin, et olukord on lootustandev. Eile jäin isegi mokk töllakil päikeseloojangut vahtima ja õnnepisar tahtis üle põse veereda. Hea äratundmine on oluliselt tõstnud mõnusamate emotsioonide domineerimise.

Möödunud reedel oli selline huvitav kogemus, kus kõik füüsilised kogemused olid kõige suuremast ärevus-stseenist pärit, kuid ärevust ennast polnud mitte kriipsugi! Jah, kõik see adrenaliinilaks ja  järgnevad tundmused alates pea paksusest kuni ebamugavusteni kõhus olid olemas, aga hing oli rahulik. Esmakordne kogemus minu jaoks. Eks Geert on oma klippides palju jutustanud just sellest, et ärevuse maandamine ei tähenda seda, et füüsiline ebamugavus ka koheselt ära kaob. Ei kao! Selle asjaga läheb aega. Nüüd ma siis sain seda järgmist sammu päris ise ka tunda. Huvitav avastus oli!

* * *

Alustasin kuu alguses Mel Robbinsiga tema tasuta programmiga, mis kutsub inimesi tööd tegema oma parima aastkümne nimel! Ega seal muud väga pole, kui alguses tuleb kirja panna oma unistused, mida püüdma hakata. Ning pärast lähevad sammud spetsiifilisemaks ning aitavad konkreetset asja ellu hakata viima. Alguses oli minu jaoks päris lihtne. Unistada ma oskan ja ambitsioonid on mul ka suured. Mis see siis ära ei ole, listid iga päev 5 veel suuremat asja ning uneled selle taustal edasi. Teine nädal läks ka enam-vähem, aga siis tuli üks konkreetne asi välja valida ning hakata samme ette võtma. Sealt jäi mul kõik katki. Ma tean, kus ma olen praegu. Ma tean, mida ma tahan saada. Mul on null mõtet, milline tee sinna viib!

Kõige lihtsam näide, ma tahan oma nunnu majakest parajalt pisikese aiaga. Mul on päris hea ettekujutus, milline see olema peaks, kus ta asuda võiks ning mis see kõik maksma läheb. Kust ma selle raha võtan? Jah, mingeid asju saab ise teha ja läbi selle on kulud väiksemad, kuid sellist summat kokku saada on ikkagi puhas ulme. Kui ma isegi täna tööl käiksin, siis ükski pank mulle sellist summat laenuks ei anna! Kust see raha siis tuleb? Ma olen täna töötu. Ma ei suuda välja mõelda isegi, kas ma peaksin ettevõtlusega alustama või palgatööle rõhuma? Isegi kui ma võtaksin ettevõtja teekonna ette, siis pole mul ka üldse ideid tegevusala kohta. Tootmine? Teenus? Midagi muud?

Ma olen ummikus. Ja see veidike vaevab mind, et ma ei suuda asju enda jaoks selgeks mõelda. Väga pikalt olen selle teema otsas juba istunud ja ikka ei miskit...

esmaspäev, 13. jaanuar 2020

Geert Nädal 5: EQ + Miks droogidega ärevust ei mineta?

Päevikut ikka peate jah? Ma ütleks, et see on kõige olulisem asi üldse, kui proovid ärevusest jagu saada. Muutused on nii imepisikesed, et neid lihtsalt ei märka! Ühel hommikul tuleb laine jälle peale, eriti õudne on olla ja tundub, et nii hull pole mitte kunagi varem olnud. Ja siis võtad oma märkmed lahti ja loed, kuidas kõigest mõned kuud tagasi olid valmis kiirabi kutsuma ning nendid, et täna ei käinud isegi 8x peldikus, vaid sai kahega hakkama. On mis on, aga selle aja ja katsetamistega olen paanikahoogudest täiesti üle saanud ning ärevushood on oluliselt leebemad. Järelikult teen ma midagi õigesti!

Enne, kui ma Geerti uue nädala teema juurde lähen, venitaks mõtteid teemal, miks paljud pakutavad meetodid ei saagi ärevuse käes vaevlejaid aidata! Ärge siinkohal mind nüüd valesti mõistke! Teatud puhkudel on need meetodid lisavahendina vägagi vajalikud! Minu sõnum on, et ärevusest ülesaamiseks tuleb tegeleda algpõhjusega ehk mõttemustritega, muud meetodid saavad ainult seda tegevust toetada, omaette iseseisvalt kasutades need ei tööta! Jah, teatavat leevendust mingiks ajaks saab, kuid mitte päris vabaks.

Mis on ärevus?
Alustame algusest. Ärevus on keha normaalne reaktsioon ohule. Märkad lõvi, käivitub võitle-või-põgene reaktsioon, mis pumpab kogu olemasoleva vere musklitesse (sellest ka udune tunne ja mõtlemisvõime puudumine) ja päästab valla terve portsu adrenaliini. Võitled või põgened? Nüüd aga, kui erinevatel põhjustel hakkab turvamehhanism iga pisema asja peale lõvihoiatust andma: "APPI, LÕVI!!!" Läheb keeruliseks, sest ohtu ju tegelikult pole. Põgeneda pole vaja, aga kehas on kõik vajalikud protsessid sellegi poolest käivitatud... Tulemuseks see ärevus, mis segab elu elamast.

AD
Miks antidepressandid ei tööta? AD on piltlikult öeldes rõõmuhormooni lusikaga kehasse ajamine. Proovime kehale rõõmutunnet toota, et see siis nii krampis ei oleks ja oleks võimalik igapäevase eluga rahulikult edasi minna. Aju ei anna iga asja peale hädasignaali!
Kõnnid metsas, vastu tuleb lõvi, sul on aju õnnehormooni täis. Päris äge karvane loom on. Äkki teeks pai või miskit? Kui veab, siis lõvi ei söö sind ära, aga ainult siis, kui tal kõht täis on.
AD-ga on kaks peamist häda. Esiteks üks moment tuleb tablaka-söömine pooleli jätta ja ega aju pole vahepeal ise serotoniini ehk kõnealust õnnehormooni õppinud tootma, seega mingi aja pärast on hormoonitase algsele tasemele langenud ja kõik ei tundugi enam nii roosiline kui varem. Teine murekoht on lõvihirm. Võib juhtuda, et vahepeal täiesti kogemata on aju omandanud uue mustri, mille järgi kõik varjud polegi tapvad, kuid ülimalt tõenäoline on, et kõik varasemad käitumismustrid on turvaliselt muutumatutena hoitud ning nüüd on taas aeg häirekellade tilinat hakata harjutama.

Teraapia
Kõnnid metsas, vastu tuleb lõvi. "Hmmz, millal ma küll lõvisid hakkasin kartma? See on ilmselt varajasest lapsepõlvest pärit, siis kui isaga loomaaias käisime ja mu kaisulõvi porilompi kukkus..." Kui lõvil oli kõht tühi, siis ei jõua selle heietusega isegi mitte nii kaugele. Teatud olukordade mõistmiseks ongi vaja teraapias käia. Depressioon näiteks on kõva sõber ärevusele. Kui nüüd selle vinti vähemaks keerata, on kindlasti oluliselt lihtsam ärevusega tegeleda, kuid lõvihirmu algpõhjuste lahkamine ei võta keha reaktsiooni lõvi nähes ära. Jah, võib juhtuda, et suure arutelu tulemusena ei tundugi see lõvi enam NII hirmus, aga mäletate, aju ei tee ärevuse puhul vahet päris või mänguloomal!

Hüpnoteraapia
Siin ei hakka pikemalt lahti seletama, see käib eelmisega väga sarnast teed pidi. Tegeletakse lõvihirmuga, mitte sellega, et aju tunneb igas pisiasjas lõvi ära.

Kognitiivne käitumisteraapia
Ma arvan, et sellest võiks ehk kõige rohkem kasu olla ärevusega tegelemisel. Kuigi teatud piirangutega. Kui maadled foobiaga või mingi väga konkreetse situatsiooniga, mis hirmu tekitab, siis on see teraapiavorm täiesti võimalik. Jupp-haaval hakatakse lõvi näitama kuniks asi ei tundugi enam nii hirmus ning temaga on võimalik täitsa koos eksisteerida. Mingil hetkel võib-olla juhtub ime ja hakkad seda lõvi isegi armastama! Kui sul on aga üldine ärevushäire, mille puhul aju arvab igas asjas lõvi nägevat, siis ma küsiks hoopis, miks ma juba nende lõvidega ära pole harjunud ja nad ikka mulle nii suurt hirmu tekitavad, kuigi ma iga päev ja korduvalt vaatan neile suurte silmadega otse näkku? Äkki on asi selles, et üha rohkem asju paistavad lõvidena?

Rahustav hingamine
Mulle õudsalt meeldib ruuthingamine. See on täielik imevahend, mis aitab mõtteid tappa, õhtul kiiremini uinuda, rahuneda ja kusjuures leevendab ka valu. Olen täielik fänn!
Kõnnin metsas, lõvi tuleb vastu, mina hakkan hingama. Ikka sügavalt kõhuga 4 sisse, 4 hoian kinni, 4 välja nina kaudu ja 4 hoian jälle kinni. Teen nii veel mitu korda järjest, hea ja rahulik on olla, teen silmad lahti... Muidugi on lõvi ikka veel seal! Iseasi kas mina veel alles olen :)

Punktmassaaž
Veidike vähem kasutatakse teatud punktidele vajutamist, et keha rahulikuna hoida.
Kõnnin metsas, lõvi tuleb vastu, järsku sirutuvad põõsastest välja pikad käed ja vajutavad mu kehal igasugustele punktidele... Noh, võite ise arvata, kas lõvi sellest kaob ära või ei kao?

Siia võiks veel mitu-setu meetodit juurde panna, iva on ikka selles, et lõvi tegelikult ei ole, aga aju annab ikka häirekella. Asi on valehäires, mitte lõvis! Kui päriselt lõvi vastu jalutaks, siis ma tahaks küll, et adrenaliinipauk verre lendaks ja ma kui pudrukuul suudaksin kiskja lõugade vahelt plehku pista! Aga ma ei taha, et mittelõvide puhul see juhtuks! Nii et jääb sügav analüüs, mõttemustri ülekirjutamine ja ajule uuesti mitte-lõvide selgeks tegemine.

* * *

Selle nädala teema Geerti programmis on emotsionaalne intelligentsus. Lühidalt öeldes, kas suudad kannatada 15 minutit, et teist kommi saada või annad isule järele?



Kui sind midagi ärritab, kas lased emotsioonil lakke lennata või suudad seda märgata ning pidurit tõmmata? Eesmärk on viimane, kus peaksid jõudma sekundi murdosa jooksul peale ägestumist analüüsida, kas selliselt käitumine on kuidagipidi kasulik? Kas ma päriselt soovin nii reageerida? Mida teha, et tulemus minule oleks parem/kasulikum?

Eks alguses toimub kogu analüüsitöö nõude kilde põrandalt noppides, aga aegamisi muutuvad need läbikäidud situatsioonid osaks sinust. Viha käivitudes kargab pähe valik, kas lasen kõik valla või hoopis käitun endale veidike kasulikumalt.

Siin peab nüüd vahet tegema ka tunnete mahavaikimisel ja intelligentselt reageerimisel. Keegi ei palu mittevihane olla ja ainult naeratada. Muidugi tuleb ette igasuguseid emotsioone ja see on igatepidi normaalne. Küsimus on siin pigem, kas suures vihas hakata nuge loopima või hoopis teisiti olukord lahendada? Suure vihaga saab väga edukalt ka nalja teha, soovitan proovida :) Aga jällegi, teatud emotsioonidega kerkivad üles mingid (sund)mõtted, mis võivad taas ärevust käivitada ning voilaa, naudime "fantastilist" enesetunnet!

Lisaks mõtetele jälgib alateadvus ka kehakeelt. Alustuseks pane tähele, milline sa oled, kui oled väsinud või õnnetu või seesama vastik ärevus kimbutab? Õlad on kössis ja pinges, võimalusel oled ennast kerra kuhugi tõmmanud, nägu on ka viltu peas, kerge külmavärin tuleb peale, sest keha hakkab kergelt krampi minema ja veri ei pääse nii lihtsalt mööda keha liikuma. Proovi nüüd naeratada, isegi kui pole midagi naljakat. Mine peegli ette ja naerata! Siis tee ennast hästi suureks, aja selg sirgu, pea uhkelt püsti, käed kõrvale laiali - nii suureks kui saad! Mis tunne on? Päris kindel, et kõike muud kui ärev! Ärevus on hirm, hirmunud loom teeb ennast võimalikult pisikeseks, et ennast ohu eest kaitsta. Kui aga ohtu pole, on võimalik ennast laia lehena laiali laotada. Kui seda nüüd teha ja naeratus ka ette joonistada, arvab aju, et kõik peab ometigi väga mõnna olema ning mingisugust ohtu pole, seega võib adrenaliinikraanid kinni keerata.

Kehahoiakuga mängimine on väga lahe lifehack! Kui enesetunnet on kiiresti vaja paremaks saada, siis soovitan proovida! Töötab!

Nüüd aga jätkan oma eelnevate nädalate kordamist, märkmik saab iga päev uusi analüüse. On paremaid ja halvemaid päevi. Vahepeal olin valmis ka kõik inimesed jälle läbi helistama, kuid sel korral suutsin endale öelda, et kui kahe päeva pärast sama hull on, küll ma siis helistan. Juba kahe tunni pärast oli kordades teistmoodi. Asja iva on enda hirmule mitte järgi anda! Asja iva on mitte kohe plehku pista ja väljast abi hakata otsima. Asja iva on oma emotsioonidel tulla lasta ja need läbi elada. Need on üks osa minust ju!

Suur töö on tehtud. Omajagu on veel minna. Hoian kursis!

teisipäev, 7. jaanuar 2020

Geert: Nädal 4, hirmude hirm!

Mitu nädalat olen maadelnud siin erinevate ärevuse põhjustajatega - mõttemustrid, sisedialoogid, toitumine, füüsiline enesetunne. Selle nädala teema on hirmude hirm ehk suurim õudusunenägu, mille ees jalad nõrgaks lähevad ja kõik muu juhtub.

Vahele mainin, et kool hakkas. See aga tähendab, et äratuskell saab jälle tööd, mis omakorda toob kaasa unetsükli täiesti peapeale pööramise. Kui sa oled ikka öökull, siis ööbiku eluviisid ei ole kõige meeldivamad. Tunnen kohe, kuidas pea on veits paks uuest rütmist. Ja kohe on ka koll väljas. Mida oli ka oodata, sest kohe kui närvisüsteem on veidike kurnatum, on ta ta oluliselt tundlikum ning igasugu veidrad asjad hakkavad triggeritena töötama. Nii et täna hommikul sain 3 tundi oma elust pühendada taas sellele oodatud enesetundele. Ärevust kui sellist kusjuures nii väga polnudki. Alguses hakkas tulema, aga jälle kordad, et tegemist väsimusega ja ilmselt ei meeldinud mu kõhule hommikune täisterapuder ja nüüd on vaja see lihtsalt üle elada ning sinna see jääb. Mis aga mitte üldse ei tähenda, et kogu seda füüsilist ebamugavust ei ole. On küll, täie rauaga on. Aga kui nüüd mõelda, et 3+ nädalat tagasi kestis lugu umbes 6 tundi ja täna 3, siis vist ikka on mingit muutust näha.

Muidugi tuli pähe mõtteid, et issand, hakkab pihta, ma ei saa sellest kunagi jagu. Aga nüüd hõikasin juba nädal 1 ajal üles kirjutatud lauseid, et tegemist pole üldse eluohtliku olukorraga ja eks ta ongi selle pärast tagasi, et saaksin harjutada oma üleskirjutatud punkte. Pluss vahest ongi mõned päevad veidike kehvemad, eriti kui oled rohkem väsinud.

Päris aus vastus on aga, et ma ruunan ennast päris kõvasti selle töötuasjaga. Mind veidike ärritab mõte, et ma pole kuu ajaga suurt kuhugi jõudnud. Teen mingeid harjutusi, loen raamatuid, väänan mõtteid, kuid tulemusi ei ole. Vastupidi, mul on mingid sisemised konfliktid hoopis. Ma ei tea, mida ma teha tahan! Mul on suht suva, ma võin kõike praktiliselt teha! Ma pigem tahan lihtsalt teatud tingimusi ja oma kindlat tööjuppi, mille eest vastutada ning mõistmist teatud olukordades. Mu ambitsioon on maha surnud. Endiselt proovin ennast lohutada, et mul on julgelt sügiseni aega asjaga tegeleda ja üks päev korraga! Ning tuleb kõik see, mis tulema peab! Ikka tuletan meelde, kuidas ma hakkasin poissi 9-kuuselt potile toppima. Ta oli pea neljane, kui üks päev teatas, et nüüd ta tahab neid trussikuid. Nädalaga sai asja selgeks ja oligi teema unustatud. KAKS JA POOL aastat toppisin mina teda potile, kulutasin närve ja punnitasin. Tulemus? Asi juhtus ikka siis kui tema tahtis ja valmis oli! Nii on ka minuga siin. Ma võin punnitada ja hüpelda ja sitsida, aga kui seda sobivat kohta pole hetkel vabanenud või asjalood pole minu etteasteks valmis, siis seda ka ei juhtu praegu! Issand kui raske on selle mõttega leppida! Issand kui raske on ennast vabaks lasta ning keskenduda ainult endast sõltuvale! Siit muidugi hakkan genereerima mõttelõngu, kuidas kogu tööelu tuleks ainult endast sõltuvaks teha. Mida ma ka ei taha, sest kui ma võtan puhkuse, siis ma tahaks ikka puhata ja raha peaks ju peale ikka tiksuma... ARGH!!!

Tagasi tulles nende karjäärinõustaja antud harjutuste juurde. Ühes peaksin valdkondade kaupa üles kirjutama plussid-miinused, õpivajadused ning listima firmasid, kus näeksin ennast töötamas. Ma võiksin siia ükskõik mis ettevõtteid listida. Mind üldse ei koti, kas tegemist on suure või väikese ettevõttega, isegi tegevusala on ebaoluline, kui just seadusevastane pole, minu suurimaks sooviks on ikkagi minu kogemustepaketiga kasulik olemine. Kõik. Tore oleks, kui siin juures oleks mingi suurem tähendus, töö kõrgema õnne nimel, aga võib vabalt ka igapäevaolukordi kuidagi mõnusamaks teha. No ja listi nüüd sellise lähenemisega erinevatesse valdkondadesse asutusi. Ei listigi!

Kogu see survestamine viib mind ka ilusti mu ühe hirmuni, ma olen läbikukkuja! Ega ma täpselt ei tea, milles see väljenduda võiks. Ilmselt selles, et ma ei suuda iseseisvalt hakkama saada. Praegu ju suudan, pool aastat suudan kindlasti veel. Tegelikult on variant korter maha müüa ja üürikasse kolida, elan veel 5a väga mõnnalt ära. Aega elu sättida küll ja küll. MIDA MA PÕEN?!? Teiste arvates läbikukkuja? Jällegi, milles see väljendub? Ja ega nad keegi ju ei tule mulle seda ütlema. Eksabikaasa ehk purjus peaga suures tülihoos, mida ka ei juhtu, sest me ei käi kuskil koos ja nendel teemadel ei vestle ka enam. Mingi suva naabrionu arvates? See võib minust igasugu asju mõelda isegi kui raha ja tööd on nagu putru! Nii et jällegi - läbikukkuja? Ma ei ole juba selle pärast läbikukkuja, et ma tegelen teemadega. Ma loen, õpin, proovin uusi lähenemisi, analüüsin teemasid, kandideerin. Äkki väljendub läbikukkumine hoopis selles, et ma ei suuda aega maha võtta?

Hirm - ma olen halb. Või ma ei meeldi neile! See on eelmisest sutsu teistsugune teema. Küll aga tuleks definistsioonid enne paika saada, mis teeb halvast halva? Kui ma jään truuks oma tõekspidamistele ning jään ausaks nii enda kui teiste suhtes, kui ma olen teiste suhtes alati heade või neutraalsete kavatsustega, siis olen ma enda poolt kõik teinud, et olla mittehalb! Ma saan kontrollida ainult endaga seotut. Ma ei saa juhtida seda, kuidas teised minusse suhtuvad või mida tunnevad. Pluss mitte kunagi ei saa kõigile meeldida Alati on keegi, kes sind vähemalt põlastab! Mina saan aga sellistest inimestest eemale hoida. Nii et sellega peaks ka nagu kõik kaetud olema!

Surm! Ema sai aasta tagasi kopsuvähi diagnoosi. See on ka üks mu ärevuse gaasipedaale. Vähe sellest, et ma kardan ise maha surra nii, et laps mu leiab eriti inetus seisus, kardan ma ka lähedaste surma. Väga egoistliku põhjuse pärast - mis minust siis saab? Erm... Mis must praegu saab? Majanduslikus mõttes jätkub kõik samamoodi ju, ma ei ole teistest sõltuv. Valus on muidugi, kaotus ja lein. Aga mis must ikka saab? Elu läheb edasi, eks siis näha ole... Aga enda surm oleks ju veel eriti magus pääsemine. Minu asi pole ju, kas ma saan maetud või põletatud või äkki kõdunen kuskil võpsikus. Mul on juba chillax kuskil teises dimensioonis. Ja tegelikult isegi teiste minek on samasugune pääsemine! Ma peaksin rõõmustama, kui päevi näinud inimene oma koormast lõpuks vabastatakse! Jah, vabastatakse, mitte ei vabane ise. Ei räägi suitsiidist ja suitsiidsusest!

Miks ma ei suuda elu usaldada? Ma olen alati hakkama saanud. Varem või hiljem on igale asjale ka lahendus tulnud. Miks peaks praegu teisiti minema? Mul on väga mitu kuud armuaega. Isegi kui see otsa saab, siis on aeg lihtsalt elustiil üle vaadata ning teatud mugavustest loobuda. Viimases hädas võtan lapse ja kolin pensiokast ema kukile. Või peab tema meie juurde tulema. Pole kah teab mis uskumatu pööre. Paljud on taolisi samme läbi teinud. Või see ongi minu jaoks läbikukkumine? Küsida teistelt abi? Varem see oligi ehk nii, kuid täna ma olen oma kaela ikka päris pehmeks selles osas saanud. Ei ole seda uhkust, mis keelaks mul abi palumast või teiste nähes lihttööd tegemast.

Teen mida vaja jäädes selle juures ausaks ja teiste suhtes heatahtlikuks. Kui keegi mind selles kõiges hukka peaks mõistma, siis pole see enam minu mure. Valehäbi on asja nimi, sellest on kuramuse raske vabaneda, aga elu teeb omad korrektuurid.

* * *

Veits veider postitus tuli täna. Diip. Aga ju oli vaja hingelt maha saada. Sellistel hetkedel on mul alati hirm, et minu avatus ja avameelsus võib üks hetk mind kõvasti tagasi hammustada. Samas aga tunnen kohustust ja ka vajadust rääkida teemadel, mis ehk paljude jaoks tabu on. Kui see aitab kasvõi ühte inimest, on see kõik asja ette läinud! Ma väga loodan, et see üks ikka leiab tee siia lehele kunagi ;)

Lootus, mis ei sure kunagi :)

Meie aga elame edasi ja vaatame oma deemonitele iga päev uue pilguga otsa. Sest me õpime iga päev midagi uut!

Väike mõtteraputus siia lõpetuseks:

Kust see kõik alguse sai?

See oli ligi kuus aastat tagasi, kui ma tegin läbi oma esimese paanikahoo. Mingit diagnoosi pole mulle pandud, seega meditsiinilises mõttes...