laupäev, 5. oktoober 2019

Psühholoogi juurde?

Päris pikk vaikus on siin kanalis olnud. Üks põhjus on ilmselgelt, et pole millestki rääkida. Tundub, et arenguid ei ole, mitte üheskis suunas.

Ühelt poolt võib ju rõõmustada, et lõviosa päevadest suudan ma lihtsalt eksisteerida ja nüüd juba asjadest rõõmugi tunda, kuid samas on paar-kolm päeva kuus ikka päris rasked. Nii palju olen ma oskusi omandanud, et paanikahoogudeks need enam ei kulmineeru, kuid vastik on ikka. Ühelt poolt on selline tunne nagu oleks halli vati sees, suudad näha ainult piiratud asju ning mõelda ainult ühes suunas. Kui jälle "kaineks" saad, siis mõtled, et mida hekki ma toodan? Eks nii palju on edasiminekut, et sellel hallil perioodil ma katsun ennast lihtsalt ignoreerida, sest mingit tarkust sealt  oodata pole. Nüüd kui hakata uurima, millest hall udu alguse saab, siis veidratest mõtetest suudan ma üle olla ning seda protsessi varakult ära tappa. Aga kui on mingisugune füüsiline sensatsioon, siis s nii libedalt ei lähe. Peale rasket päeva suur väsimustunne ning ma ei oska sellega midagi peale hakata. Kõhus lööb pinge üles ning muudkui kruvib. Ükskõik kui palju ma endale ei selgitaks, et see on kõigest väsimus, see tunne on normaalne, ei midagi. Ärevus ja hall vatt on kohal.

Päriselt ka, sai siibrisse. Kuna igalt poolt tuleb vihjeid, et mine ikka spetsialisti juurde ja räägi selle või teisega, siis otsustasingi, käes on hetk kellegi käest abi nõuda, sest siit ma ise enam edasi ei saa.

Läksin psühholoogi juurde. Ma parem ei hakka rääkima, kui keeruline on ühe sellise vastuvõtule üldse pääseda. Isegi see ei aita, kui oled valmis rahakotiga kedagi oimetuks lööma. Aga mul vedas, üks naisterahvas soostus minuga tegelema.

Esimene seanss oli pigem minu kaardistamine ning hädade väljaselgitamine. Poolteist tundi hiljem tuli tõdeda, et tegelikult ei olegi mitte kuskilt kinni hakata. Teiseks olen ma ise NII SUURE töö juba ära teinud, et ega väga midagi enamat teha ei saagi. Aga proovime mõned seansid veel, ehk õnnestub mõnele asjale teist vaadet lisada või koorub kuskilt mõni konks välja. Praegu aga sain koduseks ülesandeks lisaks kõigele sellele, mida ma juba teen, jälgida enda keha "heaolutundes". St tekitada endale olukordi, kus mul on hea olla ning jälgida, mismoodi mu keha sellele olukorrale reageerib. Ennekõike need piirkonnad, kus on kõige rohkem pinget ja kust mul ärevus alguse saab.

Ärevuse puhul jälgib alateadvus kehas just negatiivse alatooniga muutusi. Nüüd tuleb vastukaaluks positiivseid sensatsioone otsida ja neid kirjeldada. Jah, tuleb nõustuda, mõtteid ma sõnastan positiivseks ümber, aga tundmuste puhul ma positiivseid elamusi pole oma kehas otsinud. Nüüd siis hakkan.

Ühelt poolt sain kinnitust, et ma teen õiget asja. Teisalt sain ka aru, et ega ma loodetud imerohtu sealt ei leia. Vahepeal on aga tore vahetut tagasisidet tehtule saada.

Üks huvitav tähelepanek. Ma pole viimase poole aasta jooksul kuskil reisinud ega eriti kuskil käinud, kuid tunne on nagu oleks tervele maailmale ringi peale teinud. See on päris võimas, kui suur ja sügav inimene seest poolt on. Ja oi kui palju avastamist!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kust see kõik alguse sai?

See oli ligi kuus aastat tagasi, kui ma tegin läbi oma esimese paanikahoo. Mingit diagnoosi pole mulle pandud, seega meditsiinilises mõttes...