Geert: N9 + N10

Nagu ma eelmine kord juba kurtsin, siis kuidagi kordamiseks kipub minema kogu see programm. Ilmselt kui puhta lehena oleksin teemasse sukeldunud, oleks avastamisrõõmu kui palju, aga praegu selle "hea ja mõnusa" listimine on nagu läbiv kordamine. Ehk siis lisaks sellele, et negatiivsed inimesed oma elust välja puksid, on vaja ka tegevused ära neutraliseerida. Mis on need asjad-tegevused, mis sind energiaga laevad ning mis on need, mis kurnavad? Tee üks kahe tulbaga tabel endale ning hakka seda otsast täitma. Ühele poole asjad, mis energiat annavad, teise aga võtavad. Näituseks mulle väga meeldib teatud tüüpi seriaale vaadata. Mul läheb see siis laadivate teemade alla. Küll aga näiteks põrandapesu peale võin ma kedagi mõrvama minna, nii et see on minu energiat äravõttev tegevus. Need ei pea olema üldse mingid suured asjad, tavalised igapäevased tegevused. Oluline on aru saada, kas see laeb meid või mitte. Siit edasi saab siis teemat laiemaks mõelda sisustades oma päevi enda jaoks positiivsete asjadega.

Kümnenda nädala teemaks on õnnelikud suhted ja teineteisemõistmine. Põhiiva on mõistmises, et naised ja mehed on võrdsed, aga nad on erinevad. Ma laiendaks seda isegi selleni, et kõik inimesed on erinevad ning erinevates olukordades võiks esmalt proovida mõista, mitte hukka mõista koheselt.

* * *

Olen hetkel vaikselt tagasi langemas. Viimased päevad on üle keskmise ärevad olnud, just hommikuti. Saadan poisi kooli, tulen koju ja hakkan oma ärevust läbi elama. Tüütu on, väga tüütu. Ühelt poolt tõmbab krampi, sest hakkad kohe hirmuga hommikul ebamugavustunnet ootama, mis omakorda muidugi toodab seda täiesti ise. Ja siis otsid oma esimeste nädalate teemad jälle välja ning hakkad taas samme praktiseerima. Hea uudis on, et enam ei lähe mitu tundi asja minetamiseks, saab juba tunni-pooleteisega jälle rivisse tagasi, aga paratamatult käivtab see negatiivse raadiokanali mu peas, kuidas sellest ei saagi kunagi lahti ja see ongi nüüd mu õudne edaspidine elu. Mis jällegi on tobe mõte, sest isegi kui nüüd ja edaspidi ongi mul hommikuti sitt, siis see on lihtsalt uus normaalsus ning sellega tuleb kohaneda. Nojasiis? Aga katsu sellist mõtlemist harrastada siis, kui päriselt ongi kehva olla.

Olen proovinud erinevaid tegevusi, et mõtteid eemale saada. Veidike nagu aitab, hetkeks. Aga kohe kui oled oma trenni või muu tegevusega lõpetanud, hüppab asi vupsti kohale ja jätkub nagu poleks vahepeal midagi muud teinudki. Krt see inimaju on ikka imeline... Ja krdi järjepidev!

Nii et jaa, minu järgmine väljakutse on selle tundega ükskõik mis olukorras toime tulla otsimata asendustegevusi. Ei ole see sita enesetunde aktsepteerimine üldse mitte nii lihtne, ikka jääb mingi hirmuussike sisse vingerdama "mis-siis-kui"...

Ühelt poolt saan ma aru, et asjad ei juhtugi üle öö, aga teisalt ikka nii väga tahaks imet näha!

Puhata ja lihtsalt olla...

Geert: Nädal 8, pabistamine

Mitu päeva olen ekraani passinud ja midagi kirja panna üritanud. Teadagi, üritus on luhtunud katse ju! Pole midagi väga öelda, kõik kipub suureks kordamiseks kätte ära minema.

Olete ehk tähele pannud, kui inimesel puudub kontroll teatud aspektide üle oma elus, hakkab ta kontrollima enda ümbrust või eksperimenteerima oma välimusega? Suur vajadus on midagi ära teha, aga kuna see sipsimine tulemusi pole veel andnud, siis võtamegi ette asjad, mille ümbertegemine on kohe kaugele silmaga näha. Kes läheb juuksurisse, kes teeb tätoveeringu, paljud meist hakkavad elamises mööblit ümber tõstma või remonti tegema. Täiesti kogemata juhtus ka minul nii.

Kui nüüd endale veidike hingamisruumi anda ja vabandusi otsida, siis olen väga mitu kuud nuputanud juba, mida selle alaealisega peale hakata, kes peale kooli sõpradega siia maandub ning mängudemaailma sukeldub. Siiani toimus see kõik elutoas, mis tähendas automaatselt seda, et mul polnud enam kohta (jah, endiselt töötu ja kodune!). Mismõttes mingid alaealised tõrjuvad mind mu oma kodust välja? Selge oli see, et pidin selle mängukonsooli poisi tuppa kolima, aga seda selliselt, et ei peaks investeerima lisateleviisorisse. Magamistoast telekas ära tassida? Mis ma selle seinaga siis peale hakkan, jätan väljaulatuvad juhtmed sinnasamma või lähen mingit kunsti otsima, millega see kinni katta? Aga siis leidsin ennast mõttelt, et ehk peaks hoopis teleka sinnapaika jätma ja toad hoopis ära vahetama?

Ma olen päris tihti imetlenud enda võimekust asju ära teha. Muidugi peab motivatsiooni ka olema. Viis tundi hiljem olid toad vahetatud, mööbel ümber lohistatud ja põrandadki pestud. Jäid mingid nipet-näpet asjad teha nagu raamatud riiulisse tagasi panna või kardinatega midagi ette võtta ...

Esimene öö uues toas oli kohutav! Kuna aknad on teisele poole maja, siis on ka helid hoopis teistsugused. Muidugi pidin teekoristusvennad öösel need mahasadanud 2 lumehelvest ära likvideerima ning retsi müra tootma. Noja valge oli! Nii valge, et järgmisel päeval põrutasin pimendavate kardinate järele. Teine öö oli hoopis parem, kuid siis hakkasid esile tulema esimesed võõrutusnähud. Nii veider on magama minna ilma telekata. Tuleb mainida, et magama saab oluliselt kiiremini ja telefoni ei kipu ka nii palju enam voodis näppima, aga võõras on ikka!

* * *

Geerti 8. nädala programm räägib tunnetest ja soositavate tunnete esilekutsumisest. Mis on tegelikult juba vana teema. Ei ole pointi pabistada ja muretseda asjade üle, mida ei saa muuta! Tulebki teha endast olenev ja siis korrutada endale, et mina olen omalt poolt kõik minust sõltuva ära teinud, nüüd on pall teiste käes ning nii on. Mul ei ole vaja muretseda asjade pärast, mis ei ole minu kontrolli all!

Teine oluline aspekt, vahet pole, milline on olukord, oluline on meie reageering sellele! Samas olukorras on võimalik kõik negatiivne ja murettekitav välja imeda, kuid on võimalik kogu selles pasameres heale keskenduda. Huvitav ongi, et me võime täpselt samas olukorras olla väga õnnetud või hoopistükis õnnelikud!

Teine kord tuleb peale tohutu jõuetuse ja üksinduse tunne. Päris veider on, et tegelikult ei pea selle tunde tundmiseks üldse üksi või väsinud olema, see lihtsalt tuleb peale. Ma olen seda tundnud nüüd ja samas ka hetkel, kui olin väga tugevas suhtes ning tegelikult põhjust talisteks tunneteks üldse polnudki. Jõuame jälle selleni, et kehas on mingi tunne ja aju tõlgendab seda nii ning nüüd tuleb spinn, kus mõttetegvusega krutime üksinduse ja õnnetustunde taevasse. Kui nüüd mõte ära murda, öeldagi, et see on lihtsalt tunne, aga tegelikult põhjendamata, sest sama tunnet olen ma tundnud väga erinevates olukordades, siis juhtub see, et tegelikult hakkab veidike naljakaski ning muidugi kaob kirjeldatud tunne ära.

See on ikka nii pöörane, kuidas inimene oma mõttetegevusega endale enesetunnet produtseerib. Nii head kui halba muidugi.

* * *

Neile, kes on ärevuse ja depressiooniga hädas, ütlen ühte asja! See ei lähe ise üle! Tuleb hakata endaga tööd tegema! Ja see töö on mahukas ning pikaajaline. Aga see töö tasub ennast ära! Muutuse juurutamine võtab väidetavalt aega 66 päeva. Ehk siis kogu kannatust ja hakka pihta. Paari-kolme kuu jooksul on elukvaliteet hoopis teistsugune! Ei juhtu asi päeva või nädalaga, pigem kuudega!

Alusta negatiivsete mõtete ümbersõnastamisega. Vormista kogu kritiseeriv ja kiunuv raadio oma peas positiivsesse võtmesse. Räägi iseendaga nagu parima sõbraga. Ole mõistev ja toetav ning jäta kritiseerimine teistele!

Leia käivitajad, mis panevad sind halvasti tundma. Analüüsi neid olukordi ning ürita mõista, mis ja miks need olukorrad selliseks kujunevad. Mõtle enda jaoks teistsugune lahend välja. Näiteks kui kellegi nägemine sind halvas mõttes käivitab, siis katsu aru saada, miks see nii on, see teema enda jaoks ära lahendada, vajadusel isegi lahti lasta ja ära unustada ning otsusta järgmine kord seda inimest nähes hoopis naeratada ja midagi ilusat hoopis öelda. Pärast kiida ennast kindlasti, et olid nii tubli asja teisiti lahendamisel! Harjutamine võtab aega, käivitaja ümberkodeerimine võib isegi kümmet korda sama asja läbitegemist tahta!

Ära karda hirmu! Pole mingit kasu sellest, kui istud diivanis ja mõtled, et homme saab ikka nii õudne olema! Nojasiis? Alustuseks tuleb homseni elada, täna on ka päev! Ja homse peale mõtleme siis, kui homne käes on. Lisaks pole me keegi siin ennustajad, seega pole üldse kindel, et see nii õudne ikka on. Pärast on hoopis superlahe. Õudustega tegeleme siis, kui nad käes on. Mitte varem! Ja ka mitte hiljem!

Kui olukord käes ja tunded lendavad peale, siis lase neid tunnetel olla. Ela nad läbi. Üks tunne kestab umbes 90 sekundit. See on väga lühike aeg! Kui seda alla hakata suruma või kuidagipidi ignoreerima, võib sellest tundidepikkune sitt enesetunne välja kooruda. Parem lase olla, ela see läbi ning naudi seda paari minutit :)