Kuidas ärev inimene peaks toime tulema eriolukorras?

Huvitaval ajal elame. Iga päev muutub midagi ja üks on selge, tulevik pole see, mida me arvasime. Pole isegi teada, kas järgmisel nädalal on asjad päris sellised nagu hetkel. Mis aga on kõige olulisem, meil ei ole mõtet pabistada asjade pärast, mille üle meil puudub kontroll!

Ma olen töötu. Ma kardan õudsalt seda uut haigust, sest mu hingamisteed on nõrgad ning hiljuti põdesin päris raskelt kahepoolset kopsupõletikku. Mu ema on pensinärist vähihaige, mis mind paneb reaalsuses veel rohkem muretsema. Ma ei ole valmis kaotusteks. Aga kes meist on? Mitte keegi! See asi ei ole meie kontrolli all. Me saame omalt poolt teha kõik võimaliku, kuid mitte enamat. Ja vat sellest punktist edasi ei ole ka tolku ülemõtlemisel.

Kuidas ma selles olukorras ärevushäirega inimesena toime tulen?
Muidugi pole kõik päevad vennad. Mõnel õhtul lendab laine ikka üle pea, kuid siis ma lihtsalt teadvustan endale, et nii tunda on okei ja see on kõigest tunne. Huvitav tähelepanek, et sellised raskemad momendid on tavaliselt seotud mingi söögiasjaga. Näiteks ei tasuks värvilisi komme kahe käega näost sisse ajada. Vähe sellest, et liigne suhkur pole meiesugustele hea, teevad ka toiduvärvid oma töö.
Põhiasjad, mida jälgida:
- Ära passi neid uudiseid! Vajalik info jõuab sinuni igal juhul. Selleks ei pea uudisteportaale refreshima või sotsiaalmeediat skrollima. Kui tõesti väga vaja, siis planeeri näiteks pool tundi või tund päevasel ajal uudistega tutvumiseks. Kindlasti mitte õhtul, sest pole vaja enne uneaega oma mõttetegevusega keha hulluks ajada!
- Ära skrolli seda sotsiaalmeediat! Kui tõesti väga vaja, siis vaata ainult kassivideosid või muud meeleolu tõstvat! Muidugi on lubatud sõpradega vestelda, aga selleks ei pea nende postitusi kullipilgul jälgima!
- Käi õues! Kui oled ühes kohas kaua kinni, hakkab aju ka igasugu saasta tootma. Mine liigu ringi, sest see annab kehale märku, et kõik on ikka veel päris okei. Lisaks värske õhk teeb ka imet.
- Tee trenni! Mul on paar jutuuberit, kelle treeningvideosid järgi teha. Vahepeal teeme siin Just Dance võistlust. Alustuseks läheb aeg maru kiiresti, teiseks saab aju puhkust, kolmandaks pole süümekaid, et üldse ei liiguta. Mitu plussi ühekorraga.
- Tapa oma negatiivseid mõtteid! Muidugi tuleb iga natukese aja tagant lolle mõtteid pähe. Ja muidugi kogu aeg otsid enda küljest sümptomeid, mis viitaks kohärasuremisele. STOP! Nojasiis? Las nad siis olla. Küsi endalt paar kontrollküsimust: 1) Kas mu elu on hetkel ohus? 2) Kas kellegi teise elu on hetkel ohus? Kui vastad EI, siis võta vastu otsus järgneva 24h jooksul mitte muretseda. Järgmisel päeval teed järgmise check-in'i.
Näituseks on mul lapsel hull köha. Käib juba kolmas nädal. Võite arvata, kus mu mõtted kõik on ära käinud, sest mis on kõige levinum sümptom sellele uhkele haigusele? Kuidas ma sellest aga üle sain? Fakt on ju see, et viiruste puhul leevendatakse sümptomeid. Nii ka meie siin ja praegu, leevendame sümptomeid. Senikaua, kui on enesetunne üle keskmise ja hing kinni ei ole, ma ei pabista. Lihtsalt teen omalt poolt kõik, et olemine oleks võimalikult mugav. Kui 3 nädalat täis saab ja ikka muutusi ei ole, võtan ühendust perearstiga ja siis vaatame edasi. Kohe, kui aju hakkab uusi mõtteid juurde genereerima, hõikan endale "STOP!" ja tuletan meelde kontrollküsimusi.

Muidugi pole see lihtne! Vahepeal on julm väsimus peal. Aga so what?! Sellest ju ei muutu mitte midagi, et mina ennast tohutult väsinuna tunnen. Nii et, so what?

Selles osas oli Geertil küll õigus, et kui sama olukorda mitu korda uue mõtteviisiga läbi teha, hakkab keha reaktsioon ka muutuma. Enam ei tule paanikahoog, on ainult veits ebamugav. Kas see ebamugavustunne kunagi ära ka läheb, seda ma ei oska öelda. Küll aga ma tean, et on võimalik päris mõnusalt isegi raskes olukorras ennast tunda.

Kas ma üldse tööd leian? Mis siis, kui raha saab otsa ja süüa enam pole võimalik osta? So what? Siis hakkan puuksõbrana sõprade juures söömas käima kuniks mingi lahenduse kuskilt leian. Ja lahenduse ma leian, sest inimene hakkab liigutama ikka siis, kui enam teisiti välja ei kannata. Sest see on lihtsalt inimene!

Kui nüüd mõni ütleb, et aga ma olen nii palju oma ärevusega tööd teinud ja no ikka üldse ei saa lahti, siis ma tahaksin küsida, kui tõsiselt sa seda tööd oled ikka teinud? Kas sa oled olnud ikka järjepidev? Kas sa PÄRISELT oled valmis oma ärevusest lahti laskma või on see ka veidike päästerõnga eest, sest selle taha annab nii mõnigi kord peituda erinevate asjade eest?

Mitte keegi teine ei võta sinult ärevust ära! Ainult sina ise saad seda teha. Võlurohi on olemas! See on sinus eneses!

Geert: Nädal 8, pabistamine

Mitu päeva olen ekraani passinud ja midagi kirja panna üritanud. Teadagi, üritus on luhtunud katse ju! Pole midagi väga öelda, kõik kipub suureks kordamiseks kätte ära minema.

Olete ehk tähele pannud, kui inimesel puudub kontroll teatud aspektide üle oma elus, hakkab ta kontrollima enda ümbrust või eksperimenteerima oma välimusega? Suur vajadus on midagi ära teha, aga kuna see sipsimine tulemusi pole veel andnud, siis võtamegi ette asjad, mille ümbertegemine on kohe kaugele silmaga näha. Kes läheb juuksurisse, kes teeb tätoveeringu, paljud meist hakkavad elamises mööblit ümber tõstma või remonti tegema. Täiesti kogemata juhtus ka minul nii.

Kui nüüd endale veidike hingamisruumi anda ja vabandusi otsida, siis olen väga mitu kuud nuputanud juba, mida selle alaealisega peale hakata, kes peale kooli sõpradega siia maandub ning mängudemaailma sukeldub. Siiani toimus see kõik elutoas, mis tähendas automaatselt seda, et mul polnud enam kohta (jah, endiselt töötu ja kodune!). Mismõttes mingid alaealised tõrjuvad mind mu oma kodust välja? Selge oli see, et pidin selle mängukonsooli poisi tuppa kolima, aga seda selliselt, et ei peaks investeerima lisateleviisorisse. Magamistoast telekas ära tassida? Mis ma selle seinaga siis peale hakkan, jätan väljaulatuvad juhtmed sinnasamma või lähen mingit kunsti otsima, millega see kinni katta? Aga siis leidsin ennast mõttelt, et ehk peaks hoopis teleka sinnapaika jätma ja toad hoopis ära vahetama?

Ma olen päris tihti imetlenud enda võimekust asju ära teha. Muidugi peab motivatsiooni ka olema. Viis tundi hiljem olid toad vahetatud, mööbel ümber lohistatud ja põrandadki pestud. Jäid mingid nipet-näpet asjad teha nagu raamatud riiulisse tagasi panna või kardinatega midagi ette võtta ...

Esimene öö uues toas oli kohutav! Kuna aknad on teisele poole maja, siis on ka helid hoopis teistsugused. Muidugi pidin teekoristusvennad öösel need mahasadanud 2 lumehelvest ära likvideerima ning retsi müra tootma. Noja valge oli! Nii valge, et järgmisel päeval põrutasin pimendavate kardinate järele. Teine öö oli hoopis parem, kuid siis hakkasid esile tulema esimesed võõrutusnähud. Nii veider on magama minna ilma telekata. Tuleb mainida, et magama saab oluliselt kiiremini ja telefoni ei kipu ka nii palju enam voodis näppima, aga võõras on ikka!

* * *

Geerti 8. nädala programm räägib tunnetest ja soositavate tunnete esilekutsumisest. Mis on tegelikult juba vana teema. Ei ole pointi pabistada ja muretseda asjade üle, mida ei saa muuta! Tulebki teha endast olenev ja siis korrutada endale, et mina olen omalt poolt kõik minust sõltuva ära teinud, nüüd on pall teiste käes ning nii on. Mul ei ole vaja muretseda asjade pärast, mis ei ole minu kontrolli all!

Teine oluline aspekt, vahet pole, milline on olukord, oluline on meie reageering sellele! Samas olukorras on võimalik kõik negatiivne ja murettekitav välja imeda, kuid on võimalik kogu selles pasameres heale keskenduda. Huvitav ongi, et me võime täpselt samas olukorras olla väga õnnetud või hoopistükis õnnelikud!

Teine kord tuleb peale tohutu jõuetuse ja üksinduse tunne. Päris veider on, et tegelikult ei pea selle tunde tundmiseks üldse üksi või väsinud olema, see lihtsalt tuleb peale. Ma olen seda tundnud nüüd ja samas ka hetkel, kui olin väga tugevas suhtes ning tegelikult põhjust talisteks tunneteks üldse polnudki. Jõuame jälle selleni, et kehas on mingi tunne ja aju tõlgendab seda nii ning nüüd tuleb spinn, kus mõttetegvusega krutime üksinduse ja õnnetustunde taevasse. Kui nüüd mõte ära murda, öeldagi, et see on lihtsalt tunne, aga tegelikult põhjendamata, sest sama tunnet olen ma tundnud väga erinevates olukordades, siis juhtub see, et tegelikult hakkab veidike naljakaski ning muidugi kaob kirjeldatud tunne ära.

See on ikka nii pöörane, kuidas inimene oma mõttetegevusega endale enesetunnet produtseerib. Nii head kui halba muidugi.

* * *

Neile, kes on ärevuse ja depressiooniga hädas, ütlen ühte asja! See ei lähe ise üle! Tuleb hakata endaga tööd tegema! Ja see töö on mahukas ning pikaajaline. Aga see töö tasub ennast ära! Muutuse juurutamine võtab väidetavalt aega 66 päeva. Ehk siis kogu kannatust ja hakka pihta. Paari-kolme kuu jooksul on elukvaliteet hoopis teistsugune! Ei juhtu asi päeva või nädalaga, pigem kuudega!

Alusta negatiivsete mõtete ümbersõnastamisega. Vormista kogu kritiseeriv ja kiunuv raadio oma peas positiivsesse võtmesse. Räägi iseendaga nagu parima sõbraga. Ole mõistev ja toetav ning jäta kritiseerimine teistele!

Leia käivitajad, mis panevad sind halvasti tundma. Analüüsi neid olukordi ning ürita mõista, mis ja miks need olukorrad selliseks kujunevad. Mõtle enda jaoks teistsugune lahend välja. Näiteks kui kellegi nägemine sind halvas mõttes käivitab, siis katsu aru saada, miks see nii on, see teema enda jaoks ära lahendada, vajadusel isegi lahti lasta ja ära unustada ning otsusta järgmine kord seda inimest nähes hoopis naeratada ja midagi ilusat hoopis öelda. Pärast kiida ennast kindlasti, et olid nii tubli asja teisiti lahendamisel! Harjutamine võtab aega, käivitaja ümberkodeerimine võib isegi kümmet korda sama asja läbitegemist tahta!

Ära karda hirmu! Pole mingit kasu sellest, kui istud diivanis ja mõtled, et homme saab ikka nii õudne olema! Nojasiis? Alustuseks tuleb homseni elada, täna on ka päev! Ja homse peale mõtleme siis, kui homne käes on. Lisaks pole me keegi siin ennustajad, seega pole üldse kindel, et see nii õudne ikka on. Pärast on hoopis superlahe. Õudustega tegeleme siis, kui nad käes on. Mitte varem! Ja ka mitte hiljem!

Kui olukord käes ja tunded lendavad peale, siis lase neid tunnetel olla. Ela nad läbi. Üks tunne kestab umbes 90 sekundit. See on väga lühike aeg! Kui seda alla hakata suruma või kuidagipidi ignoreerima, võib sellest tundidepikkune sitt enesetunne välja kooruda. Parem lase olla, ela see läbi ning naudi seda paari minutit :)

Geert: Nädal 7, konditsioneerimine ja aktsepteerimine - misasja?

Keeruline on. Kui nüüd päris aus olla, on mul tohutu kopp ees sellest ärevustundest ja kadunud põhjast. Eile hommikul saatsin lapse kooli, istusin diivanisse ja voilaa, kaks tundi jälle sisustatud. Eks jaa, ühelt poolt saab praktiseerida neid eelnevaid nädalaid ja õpitud võtteid, aga paratamatult tekib küsimus, et KAUA VEEL? Siin tuleb see tore päevikukene jälle appi, kuhu kõik sellised intsidendid tuleks sisse kirjutada, sest praegu tuleb ilusti välja, et võrreldes eelmise korraga oli see hommikupoolik jälle jupivõrra lihtsam. Muidugi sel hetkel tundub ikka nagu elukohutav ja tahaks lihtsalt sussid püsti visata või midagi, aga fakt on see, et ärevus on keha kaitserefleks ja see protsess on loodud keha kaitsmiseks, mitte maha tapmiseks, nii et surema ma lähiajal küll ei hakka. Isegi kui nii väga tahaksin. Nojah, eks siis jääb talumine...

Selle nädala teema on välismaakeeles conditioning. Ühtegi head eestikeelset vastet ma sellele ei leidnud, ÕS ehk ütleb kõige paremini "mingite tingimuste loomine, normi viimine". Väike õppevideo Pavlovi koerte näitel, mis seletab teemat veits rohkem lahti!


Tuleb aru saada, et üle öö ei juhtu midagi. Kui ühe korra oled hirmutava asja läbi teinud ja ärevust tundnud, siis keha on kibekiiresti selle käitumise omaks võtnud ning nüüdsest on iga taoline olukord koos ärevuseussidega!! Nii lihtsalt on, nii meie keha töötab! Ümberõppimine on võimalik, aga ole valmis, see võtab julgelt kümmekond korda samas olukorras ilma ärevuseta olemist! Ja IGA OLUKORD eraldi! St kui kardad kinnist ruumi, siis tõenäoliselt saab koosolekuruumiga kaetud nii kino kui auto, aga kui on mingid erinevad huupi olukorrad, siis läheb ilmselgelt rohkem pingutust tarvis. Kümmekond... Wow...

Nii et hakkame aga nimme olukordi esile kutsuma! Ja nii väga mitu korda! Kui mõni situatsiooni lahendamine ei lähe nii edukalt, siis ei tohiks jälle nina norgu lasta, see tähendab ainult seda, et äkki peab hoopis 15 korda asja tegema. Jap, jube lohutav. Ma tean. Ma juba mõtlen, et kellele seda jama vaja? Siis meenub, et ikka mulle endale, et äkki õnnestub näiteks aasta pärast ollagi ilma selle vastiku tundeta. Päriselt, ma juba mõtlesin vahepeal rahustinarkariks hakata, sest no ei jaksa enam võbeleda!
Stop! Iseendaga peab sõber olema! Üks päev korraga, kui iga kord ei õnnestugi, siis pole ka midagi lahti, sest alati saab ju uuesti proovida!

Üks iva on asja juures, niisama seda olukorda korduvalt läbi teha ei pruugi ka tulemuseni viia. Sa ei tohi hirmu ees hirmu tunda. Ärevustunne peab olema kui oodatud sõber. Ei tohi istuda ja oodata, et noh, pool tundi veel, siis ehk kaob ära! Vaid tuleb maha istuda ja õlale patsutada ning öelda, et ole nii kaua kui kulub, kasvõi 3 päeva, meil saab põnev olema! Saate ehk vahest aru... Ühe puhul on asi kannatus, millest tahaks ruttu lahti saada, teise puhul lihtsalt võtad omaks, et tulgu mis tuleb, see on okei!

Minu jaoks on see samm kindlasti kõige raskem. Just see, et peab korduvalt seda asja läbi tegema, teadlikult ja avatult ning aktsepteerides kõike. Raske on ennast kogu aeg fookuses hoida, ikka tuleb neid pehmohetki vahele, kui tahaks käega lüüa...

Eks peab ennast lohutama, et isegi kui ma praegu pooleli peaks jätma ja siit kaugemale üldse ei edenegi, siis ma olen ikka tohutu edusammu teinud. Paanikat ju enam ei ole! Ärevushood on ka paaritunnised, mitte ei kesta päevi. Aga nagu ikka, siis tahaks ikka veel paremini :P

Geert: Nädal 6, manipulatsioonide eest põiklemine

Emotsionaalsetel inimestel on kõige põnevam ilmselt kuskil rahvarohkes kohas, kus iga inimene on võimeline reaktsioone põhjustama.

Istun mina autoga liikluses, passin foori taga ja ootan vasakpööret. Järsku sõidab minust vasakule (mis on vastassuuna liikluseks mõeldud) üks rullnokside seas levinud automudel, roolis selline 45+ meesterahvas, kõrval generatsiooni võrra noorem naine, mõlemad vahivad minu poole eriti põlastavate nägudega ning mees saadab igasugu põnevaid erinevaid käemärke minu suunas. Naeratasin nende suunas totakalt ning ootasin oma rohelist foorituld edasi.
Samal ajal minu sees: "Issand, ma olen millegi eriti kohutavaga hakkama saanud! Nüüd on küll kõik jube halvasti! Kas ma üldse kunagi midagi õigesti ka teen?" ja kõik muud taolised endas kahtlevad ja õõnestavad väljaütlemised. Aga siis järsku taipasin küsida endalt, et mis see olukord üldse oli? Mina sõitsin liikluses nagu ikka, isegi ei tegelenud muude asjadega. Äkki keerasin neile kuidagi ette? Tegin ju ennist ühe õuealalt väljasõitmise, aga ma ju veendusin, et tee on tühi ning manööver ohutu. Mida ma siis ikka valesti tegin? Äkki ei teinudki midagi valesti, nendel lihtsalt oli halb päev ja nad otsustasid, et peavad ennast teiste peale välja elama. Miks ma seda siis nii isiklikult võtan? Ei tohigi võtta! Analüüsisin oma käigud läbi, leidsin, et kui ma ka kogemata midagi valesti tegin, siis on mul väga kahju sellest, aga ma olin nii hoolikas kui sain ning andsin endast parima. Seega ma ei saa endale midagi ette heita. Kui neil on mulle midagi öelda, siis palun tehku seda viisakalt, mitte ärgu märatsegu vastassuunavööndis. Raputasin selle teema endalt maha ning otsustasin, et ma ei luba endaga nii käituda.

Elus on palju taolisi olukordi. Tihtilugu lasemegi teistel endaga kohutavalt käituda ja õigustame taolist asja veel pealegi. LÕ-PE-TAGE! Mitte keegi, ka mitte kõige suurem kriminaal, ei ole ära teeninud alandusi ja halvasti käitumist! Miks siis on meie lähisõpruskonnas ikka inimesi, kes õõnestavad meie ettevõtmisi või teevad unistusi maha? Millegi pärast proovime me veel nende terroristide meele järele olla. Kõige hullem, et me ise seda ei märkagi, see toimub nii automaatselt.

Sel nädalal märka inimesi enda ümber. Kes on need, kes päriselt toetavad sinu tegemisi? Kes on need, kes toituvad sinu ebaõnnestumistest? Hoolitse selle eest, et viimaseis ei oleks sinu lähikonnas! Isegi kui nad on sinu lähedased ja sa ei saa neid oma elust päris välja lülitada, siis on võimalik nendega suhtlus sellele tasemele viia, et ei lase neil ennast negatiivselt töödelda! Ütledki, et aitab, palun viisakust! Või lihtsalt nende ütluseid ja õõnestamisi ignoreerida.

* * *

Loen praegu ühte Johann Hari bestsellerit, mis väga peenelt toob välja asjaolu, et kogu depressiooni ja ärevuse põhjustajana süüdistada serotoniini ja domapiini tasemete langust on puhas luulu! Õnnestunud PR, mis pole mitte ühegi teadusliku ekperimendi poolt tõestatud. Jah, ajus on hormoonid ja nende taseme kõikumine on kooskõlas erinevate tujudega. Aga mitte keegi pole suutnud ära tõestada, et aju keemilise koostisega mängimine toob kaasa ärevuse ja depressiooni kadumist. Või isegi suurendamist! Serotoniini sissesöömine on depressiooni mõistes samaväärne suhkrukommide närimisega.

Wow.

Ma teadsin, et AD pole ainus lahendus, aga ma kuidagipidi uskusin, et need annavad hea baasi ning mõnusa olemise, millelt on võimalik siis endaga paremini tööd teha. Aga tegelikult pole sedagi keegi suutnud ära tõestada. Jah, mõnel juhul tundub see töötavat, kuid teisel töötab suhkrutablett samamoodi! Arvestades kõiki kõrvalnähtusid, siis ma eelistaksin ilmselt kummeliteed hoopis nende valikute puhul.

Huvitav, mida veel meile ei räägita? Või avaldatakse ainult pool tõde?

* * *

Mina ise? Ma ütleksin, et olukord on lootustandev. Eile jäin isegi mokk töllakil päikeseloojangut vahtima ja õnnepisar tahtis üle põse veereda. Hea äratundmine on oluliselt tõstnud mõnusamate emotsioonide domineerimise.

Möödunud reedel oli selline huvitav kogemus, kus kõik füüsilised kogemused olid kõige suuremast ärevus-stseenist pärit, kuid ärevust ennast polnud mitte kriipsugi! Jah, kõik see adrenaliinilaks ja  järgnevad tundmused alates pea paksusest kuni ebamugavusteni kõhus olid olemas, aga hing oli rahulik. Esmakordne kogemus minu jaoks. Eks Geert on oma klippides palju jutustanud just sellest, et ärevuse maandamine ei tähenda seda, et füüsiline ebamugavus ka koheselt ära kaob. Ei kao! Selle asjaga läheb aega. Nüüd ma siis sain seda järgmist sammu päris ise ka tunda. Huvitav avastus oli!

* * *

Alustasin kuu alguses Mel Robbinsiga tema tasuta programmiga, mis kutsub inimesi tööd tegema oma parima aastkümne nimel! Ega seal muud väga pole, kui alguses tuleb kirja panna oma unistused, mida püüdma hakata. Ning pärast lähevad sammud spetsiifilisemaks ning aitavad konkreetset asja ellu hakata viima. Alguses oli minu jaoks päris lihtne. Unistada ma oskan ja ambitsioonid on mul ka suured. Mis see siis ära ei ole, listid iga päev 5 veel suuremat asja ning uneled selle taustal edasi. Teine nädal läks ka enam-vähem, aga siis tuli üks konkreetne asi välja valida ning hakata samme ette võtma. Sealt jäi mul kõik katki. Ma tean, kus ma olen praegu. Ma tean, mida ma tahan saada. Mul on null mõtet, milline tee sinna viib!

Kõige lihtsam näide, ma tahan oma nunnu majakest parajalt pisikese aiaga. Mul on päris hea ettekujutus, milline see olema peaks, kus ta asuda võiks ning mis see kõik maksma läheb. Kust ma selle raha võtan? Jah, mingeid asju saab ise teha ja läbi selle on kulud väiksemad, kuid sellist summat kokku saada on ikkagi puhas ulme. Kui ma isegi täna tööl käiksin, siis ükski pank mulle sellist summat laenuks ei anna! Kust see raha siis tuleb? Ma olen täna töötu. Ma ei suuda välja mõelda isegi, kas ma peaksin ettevõtlusega alustama või palgatööle rõhuma? Isegi kui ma võtaksin ettevõtja teekonna ette, siis pole mul ka üldse ideid tegevusala kohta. Tootmine? Teenus? Midagi muud?

Ma olen ummikus. Ja see veidike vaevab mind, et ma ei suuda asju enda jaoks selgeks mõelda. Väga pikalt olen selle teema otsas juba istunud ja ikka ei miskit...

Geert: Nädal 4, hirmude hirm!

Mitu nädalat olen maadelnud siin erinevate ärevuse põhjustajatega - mõttemustrid, sisedialoogid, toitumine, füüsiline enesetunne. Selle nädala teema on hirmude hirm ehk suurim õudusunenägu, mille ees jalad nõrgaks lähevad ja kõik muu juhtub.

Vahele mainin, et kool hakkas. See aga tähendab, et äratuskell saab jälle tööd, mis omakorda toob kaasa unetsükli täiesti peapeale pööramise. Kui sa oled ikka öökull, siis ööbiku eluviisid ei ole kõige meeldivamad. Tunnen kohe, kuidas pea on veits paks uuest rütmist. Ja kohe on ka koll väljas. Mida oli ka oodata, sest kohe kui närvisüsteem on veidike kurnatum, on ta ta oluliselt tundlikum ning igasugu veidrad asjad hakkavad triggeritena töötama. Nii et täna hommikul sain 3 tundi oma elust pühendada taas sellele oodatud enesetundele. Ärevust kui sellist kusjuures nii väga polnudki. Alguses hakkas tulema, aga jälle kordad, et tegemist väsimusega ja ilmselt ei meeldinud mu kõhule hommikune täisterapuder ja nüüd on vaja see lihtsalt üle elada ning sinna see jääb. Mis aga mitte üldse ei tähenda, et kogu seda füüsilist ebamugavust ei ole. On küll, täie rauaga on. Aga kui nüüd mõelda, et 3+ nädalat tagasi kestis lugu umbes 6 tundi ja täna 3, siis vist ikka on mingit muutust näha.

Muidugi tuli pähe mõtteid, et issand, hakkab pihta, ma ei saa sellest kunagi jagu. Aga nüüd hõikasin juba nädal 1 ajal üles kirjutatud lauseid, et tegemist pole üldse eluohtliku olukorraga ja eks ta ongi selle pärast tagasi, et saaksin harjutada oma üleskirjutatud punkte. Pluss vahest ongi mõned päevad veidike kehvemad, eriti kui oled rohkem väsinud.

Päris aus vastus on aga, et ma ruunan ennast päris kõvasti selle töötuasjaga. Mind veidike ärritab mõte, et ma pole kuu ajaga suurt kuhugi jõudnud. Teen mingeid harjutusi, loen raamatuid, väänan mõtteid, kuid tulemusi ei ole. Vastupidi, mul on mingid sisemised konfliktid hoopis. Ma ei tea, mida ma teha tahan! Mul on suht suva, ma võin kõike praktiliselt teha! Ma pigem tahan lihtsalt teatud tingimusi ja oma kindlat tööjuppi, mille eest vastutada ning mõistmist teatud olukordades. Mu ambitsioon on maha surnud. Endiselt proovin ennast lohutada, et mul on julgelt sügiseni aega asjaga tegeleda ja üks päev korraga! Ning tuleb kõik see, mis tulema peab! Ikka tuletan meelde, kuidas ma hakkasin poissi 9-kuuselt potile toppima. Ta oli pea neljane, kui üks päev teatas, et nüüd ta tahab neid trussikuid. Nädalaga sai asja selgeks ja oligi teema unustatud. KAKS JA POOL aastat toppisin mina teda potile, kulutasin närve ja punnitasin. Tulemus? Asi juhtus ikka siis kui tema tahtis ja valmis oli! Nii on ka minuga siin. Ma võin punnitada ja hüpelda ja sitsida, aga kui seda sobivat kohta pole hetkel vabanenud või asjalood pole minu etteasteks valmis, siis seda ka ei juhtu praegu! Issand kui raske on selle mõttega leppida! Issand kui raske on ennast vabaks lasta ning keskenduda ainult endast sõltuvale! Siit muidugi hakkan genereerima mõttelõngu, kuidas kogu tööelu tuleks ainult endast sõltuvaks teha. Mida ma ka ei taha, sest kui ma võtan puhkuse, siis ma tahaks ikka puhata ja raha peaks ju peale ikka tiksuma... ARGH!!!

Tagasi tulles nende karjäärinõustaja antud harjutuste juurde. Ühes peaksin valdkondade kaupa üles kirjutama plussid-miinused, õpivajadused ning listima firmasid, kus näeksin ennast töötamas. Ma võiksin siia ükskõik mis ettevõtteid listida. Mind üldse ei koti, kas tegemist on suure või väikese ettevõttega, isegi tegevusala on ebaoluline, kui just seadusevastane pole, minu suurimaks sooviks on ikkagi minu kogemustepaketiga kasulik olemine. Kõik. Tore oleks, kui siin juures oleks mingi suurem tähendus, töö kõrgema õnne nimel, aga võib vabalt ka igapäevaolukordi kuidagi mõnusamaks teha. No ja listi nüüd sellise lähenemisega erinevatesse valdkondadesse asutusi. Ei listigi!

Kogu see survestamine viib mind ka ilusti mu ühe hirmuni, ma olen läbikukkuja! Ega ma täpselt ei tea, milles see väljenduda võiks. Ilmselt selles, et ma ei suuda iseseisvalt hakkama saada. Praegu ju suudan, pool aastat suudan kindlasti veel. Tegelikult on variant korter maha müüa ja üürikasse kolida, elan veel 5a väga mõnnalt ära. Aega elu sättida küll ja küll. MIDA MA PÕEN?!? Teiste arvates läbikukkuja? Jällegi, milles see väljendub? Ja ega nad keegi ju ei tule mulle seda ütlema. Eksabikaasa ehk purjus peaga suures tülihoos, mida ka ei juhtu, sest me ei käi kuskil koos ja nendel teemadel ei vestle ka enam. Mingi suva naabrionu arvates? See võib minust igasugu asju mõelda isegi kui raha ja tööd on nagu putru! Nii et jällegi - läbikukkuja? Ma ei ole juba selle pärast läbikukkuja, et ma tegelen teemadega. Ma loen, õpin, proovin uusi lähenemisi, analüüsin teemasid, kandideerin. Äkki väljendub läbikukkumine hoopis selles, et ma ei suuda aega maha võtta?

Hirm - ma olen halb. Või ma ei meeldi neile! See on eelmisest sutsu teistsugune teema. Küll aga tuleks definistsioonid enne paika saada, mis teeb halvast halva? Kui ma jään truuks oma tõekspidamistele ning jään ausaks nii enda kui teiste suhtes, kui ma olen teiste suhtes alati heade või neutraalsete kavatsustega, siis olen ma enda poolt kõik teinud, et olla mittehalb! Ma saan kontrollida ainult endaga seotut. Ma ei saa juhtida seda, kuidas teised minusse suhtuvad või mida tunnevad. Pluss mitte kunagi ei saa kõigile meeldida Alati on keegi, kes sind vähemalt põlastab! Mina saan aga sellistest inimestest eemale hoida. Nii et sellega peaks ka nagu kõik kaetud olema!

Surm! Ema sai aasta tagasi kopsuvähi diagnoosi. See on ka üks mu ärevuse gaasipedaale. Vähe sellest, et ma kardan ise maha surra nii, et laps mu leiab eriti inetus seisus, kardan ma ka lähedaste surma. Väga egoistliku põhjuse pärast - mis minust siis saab? Erm... Mis must praegu saab? Majanduslikus mõttes jätkub kõik samamoodi ju, ma ei ole teistest sõltuv. Valus on muidugi, kaotus ja lein. Aga mis must ikka saab? Elu läheb edasi, eks siis näha ole... Aga enda surm oleks ju veel eriti magus pääsemine. Minu asi pole ju, kas ma saan maetud või põletatud või äkki kõdunen kuskil võpsikus. Mul on juba chillax kuskil teises dimensioonis. Ja tegelikult isegi teiste minek on samasugune pääsemine! Ma peaksin rõõmustama, kui päevi näinud inimene oma koormast lõpuks vabastatakse! Jah, vabastatakse, mitte ei vabane ise. Ei räägi suitsiidist ja suitsiidsusest!

Miks ma ei suuda elu usaldada? Ma olen alati hakkama saanud. Varem või hiljem on igale asjale ka lahendus tulnud. Miks peaks praegu teisiti minema? Mul on väga mitu kuud armuaega. Isegi kui see otsa saab, siis on aeg lihtsalt elustiil üle vaadata ning teatud mugavustest loobuda. Viimases hädas võtan lapse ja kolin pensiokast ema kukile. Või peab tema meie juurde tulema. Pole kah teab mis uskumatu pööre. Paljud on taolisi samme läbi teinud. Või see ongi minu jaoks läbikukkumine? Küsida teistelt abi? Varem see oligi ehk nii, kuid täna ma olen oma kaela ikka päris pehmeks selles osas saanud. Ei ole seda uhkust, mis keelaks mul abi palumast või teiste nähes lihttööd tegemast.

Teen mida vaja jäädes selle juures ausaks ja teiste suhtes heatahtlikuks. Kui keegi mind selles kõiges hukka peaks mõistma, siis pole see enam minu mure. Valehäbi on asja nimi, sellest on kuramuse raske vabaneda, aga elu teeb omad korrektuurid.

* * *

Veits veider postitus tuli täna. Diip. Aga ju oli vaja hingelt maha saada. Sellistel hetkedel on mul alati hirm, et minu avatus ja avameelsus võib üks hetk mind kõvasti tagasi hammustada. Samas aga tunnen kohustust ja ka vajadust rääkida teemadel, mis ehk paljude jaoks tabu on. Kui see aitab kasvõi ühte inimest, on see kõik asja ette läinud! Ma väga loodan, et see üks ikka leiab tee siia lehele kunagi ;)

Lootus, mis ei sure kunagi :)

Meie aga elame edasi ja vaatame oma deemonitele iga päev uue pilguga otsa. Sest me õpime iga päev midagi uut!

Väike mõtteraputus siia lõpetuseks:

Geert: Nädal 3, keha eest hoolitsemine

Terves kehas terve vaim? Nii nad vähemalt räägivad. Olen seda teemat siin varem ka käsitlenud, et paremaks enesetundeks peab hoolitsema ka oma keha eest. Ennekõike räägin siin toitumisest, liigutamisest ja ka puhkusest.

Ärevus on selline huvitav seisund, kus aju skännib kogu aeg kehas ja keha ümber toimuvat üritades tuvastada ebakõlasid, mille peale saaks siis alarmsignaalid üles tõmmata ning paanika poole liduma hakata. Kui nüüd peaks süda tugevamalt põksuma või seedehäire ründama, hakkad ise ka uskuma, et minuga ongi midagi väga viga, sest terve keha nii ju ei käitu ning pahalane ongi pudelist välja lastud!

Et oleks lihtsam oma kolemõtetega tegeleda, välistaks mõned kunstlikult tekitatud raskused meie kehades ja seedesüsteemis. Mis on ju ka mõistlik! Kui kehale ei sobi mingi toiduaine näiteks, milleks ennast nimelt siis stressi ajada?

Kofeiin
Kui mul möödunud aastal isegi hambaid pestes paanikahoo suutsin endale tekitada, oli väga selge, et igasugused ergutilaadsed tooted jalutavad mu menüüst hetkega välja. Sellest peale pole ma kohvi joonud. Geert toob välja, et tegelikult peaks vältima ka kofeiinivaba kohvi, sest mingis koguses on seal kofeiini ikka, pluss ta räägib koleda loo, kuidas kohviubade põhihäda on hallitus ja ega seda siis ei eemaldata kuidagi, vaid röstitakse koos ubadega mõnusalt meie kohvijookidesse. Mmmm, jammi!
Teelehtedes on samuti kofeiini, vahet pole kas roheline või must tee. Nii et täielikuks kofeiini vältimiseks tuleks jääda puuviljaleotiste juurde.


Teobromiin
Teate mis see on? Alkaloid, mis on väga sarnane kofeiinile ja sisaldub suures koguses kakaos! Teobromiin laiendab veresooni ja tal on ka pissihäda tekitav toime sarnaselt kofeiinile. Head aega šokolaad ja kuum kakao!

Kunstlikud suhkruasendajad (Aspartaam E951)
Huvitav on see, et kui muidu räägitakse lihtsalt suhkrust kui kõige hädaorust, siis päris nii see ka pole. Jah, suhtkur pole mingi hea asi, aga iseenesest ei tee ta ka midagi halba. Küll aga on terve rida kunstlikke suhkruasendajaid, mis on päris kahjulikud. Kellel tekitavad need peavalusid, kellel muid tervisehädasid. Ehk siis kõik toredad suhkruvabad tooted tuleks üle vaadata!
Loe rohkem siit: Ülimagusad magusained

Maitsetugevdajad (Naatriumglutamaat E621)
Maitsetugevdajaid pole ma kunagi toodete koostisosade nimekirjast otsinud. Nüüd aga tuleb välja, et on selline tore aine nagu MSG või glutamaat, mida täiesti teadlikult kasutatakse toodete sõltuvuse tekitamiseks. MSG annab ajule teada, et söödav asi on nii mõnus ja kõht ei ole ka veel täis, kuigi tegelikult on kolmas taldrikutäis juba käsil. Nii leiutati ülesöömine! Muideks seda ainet kasutatakse laborirottide nuumamisel. Glutamaati leidub valmistoitudes, näiteks singid, vorstid, pakisupid jms.

Hüdrogeenitud rasvad ehk transrasvad
Ma pole toiduteadlane, seda protsessi ma lahti ei hakka seletama, kuid maakeeli tähendab see vedela taimerasva tahkestamist, et seda oleks võimalik kuskil toidus vormi säilitades kasutada. Margariini tootmine ongi lihtsustatult öeldes vedela taimse õli muutmine hüdrogeenitud rasvaks.

* * *

Füüsiline aktiivsus
Kui üldse ei liiguta, arvab aju, et tema kohus ongi kerget vibra kogu aeg kehas hoida, et lõvi ilmnemisel ikka kindlasti jaksaks põgeneda. Aga kui füüsiline vorm on parem, siis sellist liigset ettevaatust ei rakendata. Nii nad väidavad. Kerge loogika on siin muidugi olemas, kuid ma isiklikult pigem arvan, et asi taandub ka heale enesetundele ja sisemisele rahulolule. Kui tervis korras ja füüsiline enesetunne hea, ei ole ka ebameeldivusnupukesi, mis peaks seda alarmsüsteemi kollasesse või isegi punasesse ajama.

Geert puhkusest ja unest ei räägi eriti üldse, kuid mina tahaks siin selle ka välja tuua. Oluline on lasta närvisüsteemil päevast taastuda. 8h ööund on vajalik! Muidugi on võimalik ka vähema unega toime tulla, kuid seda tehakse millegi muu arvelt. Keha ei saa piisavalt taastuda ning üks hetk annab kuskilt järele!

Kui ma veel tööl käisin, siis tundus selline 8h ööund paras ja piisav. Praegu magan ma 11h ööpäevas nii et ma ärgates olen samas asendis, milles magama jäin ja ma isegi ei imestaks, kui ma ennast mitte kordagi vahepeal ei liiguta. Varem oli mu uni katkendlik, praegu magan nagu nott. Juba see näitab, et ma sain 8h ööunega hakkama, kuid ilmselgelt on mu unevajadus suurem.

Hoolitsege ikka oma keha eest, sest siis on muresid vähem ning pole ärevusel põhjust kõrvus tiliseda.
Vahele ärge unustage endaga viisakaks jääda ning märgata käivitajaid, millele kohe vastulaused märkmikusse üles kirjutada.

* * *

Ei tasu arvata, et paar nädalat on ilma ärevushoogudeta olnud, nüüd ongi vabadus! Ärevusekoll on nagu vaenlane, kes ikka aeg-ajalt tuleb kompama, ehk ta hea soe koht on veel saadaval. Ma olen korduvalt sellesse ämbrisse astunud. Juba kuu aega on elu lill ja PÕMM alguses tagasi. Nüüd ma saan aru küll, milles ma eksisin. Kui vaenlane tuleb koputama, ei tasu esialgse mustri järgi hakata appi karjuma ning ennast süüdistama igasugu jaburates asjades. Tuleb viisakalt endale pai teha ja rõõmustada, et saab taas uusi õpitud meetodeid katsetada vana karvase külalise peal! Mingi aja pärast muutub see juba automaatseks, aga esimesed korrad tuleb jõuga asi läbi teha!

* * *

HEAD UUT PAANIKAVABA AASTAT! :)

Geert: Nädal 2, sisedialoogid

Möödunud nädalal kuulasin iga päev üle tunni aja neid audioklippe, kus analüüsiti ärevuse tekkekohti ja Tsunaami meetodit ärevuse ja paanika maandamiseks. Kordamine on tarkuse ema, läbi kordamise ja harjutamise jäävad asjad meelde ning neid on lihtsam rakendada.

Kõige rohkem olen saanud selle aja jooksul endale öelda, et tegemist pole mitte kuidagi eluohtliku olukorraga, kõik on korras, see on lihtsalt minu eriti tundlik alarmsüsteem. Isegi kui on kuidagipidi kehva olnud või seest keerama hakanud, siis juurde nentinud, et jah, on küll ebameeldiv, aga see on seotud selle adrenaliinipauguga ja läheb varsti üle, seega jätkan oma asjadega toimetamist.

Ma pole üldse kindel, kas just nende ülesannete pärast, aga viimased 2 ööd olen ma täie tõsidusega 11 h jutti maganud nii magusat und, et ma isegi ei mäletanud, et selline asi üldse võimalik on. Väga mõnna!

Ootasin väga teise nädala ülesandeid, sest Geert vihjas esimestes klippides, kuidas nüüd hakatakse tegelema üldise ärevusega. Minu suureks üllatuseks aga ei mingeid eriti suuri ja keerulisi ülesandeid, lihtsalt tuleb fookus keerata sisedialoogidele. Mis on see, mida sa ütled iseendale erinevates olukordades? Kuna sa seda teksti siin praegu loed, siis olen ma päris kindel, et need sisedialoogid on midagi sellest puust, mis päevavalgust eriti ei kannata. Vähemalt ei ütle sa taolisi lauseid mitte kellelegi teisele. Oma sisemisi väljaütlemisi olen ma juba mõnda aega jälginud ja need on ikka enamasti väga mahategevad olnud. Tõsi, need on paremaks muutunud, kuid siiski. Saaks ikka viriseda ja kritiseerida igasugu asjade peale. Põhiline väljend minul on: "Hakkab jälle pihta! No kaua võib?"

Sa oled viisakas inimene, sõbrale-tuttavale ei ütle sa kunagi taolisi asju, aga miks sa siis iseendale seda kõike teed? Tänasest päevast alates pead sa iseendaga käituma kui parima sõbraga! Jää oma sisemistes dialoogides endaga viisakaks, mõistvaks ja isegi hellitavaks! Etteheiteid ja kriitikaid saab mujalt ka, ei pea ise neid juurde tootma!

Tuleb meeles pidada, et tekkinud olukord jääb alati samaks, aga sinu valik on, kuidas sellesse olukorda suhtuda!

Geert jutusas loo, kuidas ta kohtus ühe veteraniga, kes teenistusülesandeid täites astus miini otsa. Tulemuseks üks jalg vähem. Siit edasi oli tal valik, kas olla ohver, vinguda päevad läbi, kuidas ta ei saa midagi teha, kuskil käia, ta on invaliid ning see piirab kõiki tema tegemisi. Ta ei saa täita oma kohustusi isana, abikaasana ja üleüldse miks see küik alati temaga peab juhtuma? Tema aga valis teise tee, kus leppis olukorraga. Jah, toimus kole õnnetus ning ta jäi jalast ilma, aga ta ei saanud surma! Tal on võimalus näha oma lapsi suureks kasvamas ning ka lapselapsi kasvatada! Ta ei saa teha paljusid asju, mida ta varem tegi, kuid on tuhandeid muid asju, mida ta teha saab! On jah teistmoodi kui varem, kuid tänapäeva lahenduste ja võimaluste juures annab väga palju ära teha.

Opstimist vs pessimist. Esimese variandi puhul nutad ja halad ja süüdistad ennast ning enesetunne muutub kordades veelgi õudsamaks. Teisel puhul proovid juhtunust üle olla ning lihtsalt vaadata, kuidas paremini edasi elada. Mismoodi tahad sina oma elu elada? Ohvrina või tegutsejana?

Nii et siis ikkagi need sisemised dialoogid. Mida räägid sina iseendale? Kas ehk oleks aeg endaga sõbrunema hakata?

Geert: Nädal 1, Tsunaami meetod

Ostsin mina tohutu audioprogrammi, mis lubab kõik hädad ära lahendada. Lisaks lähevad boonusena veel eraelulised hädad ka korda ja kujutad ette, eluägedaid tööpakkumisi hakkab uksest ja aknast sisse sadama. No mis saaks praeguses olukorras veel paremat olla?

Nali naljaks, aga eks seal mingi iva on olemas. Kui suudad oma pööningul kummitavate tontidega toime tulla, tekib ootamatult värsket õhku ja vaba ruumi uute ägedamate asjade jaoks. Ja kuna mõtted saavad selgemaks, eneses kahtlemine pole nii mastaapne, siis muidugi jooksevad ka teised eluvaldkonnad rööpasse. Teoorias töötab küll.

Võtsin kohe ühe lisamärkmiku kasutusse, et jooksvalt mõtteid üles kirjutada, 11 lk on juba täis kritseldatud.

Esimesele lehele kritseldasin protsessijoonise, mismoodi ärevus pihta hakkab ning mis üldse toimub minus, kui asi käima läheb. Ei tule ilmselt kellelegi siin üllatusena, et ma ise ju krutin pinget oma mõtetega ja see võibki paanikahooni välja viia. Aga et see ikka päris selgeks saaks, siis peaks jupikestena asja ka üles joonistama.

Mingi asi päästab kogu protsessi valla. Näiteks üks suurimaid minu puhul on väsimustunne. Kohe, kui ma selle endas avastan, tuleb hunnik mõtteid, kuidas ma olen nii väsinud ja nüüd juhtub see ja teine ja kolmas ja isver kui halb ikka on olla. Muidugi ma krutin ennast ju üles praegu, mille peale alarmsüsteem ajus otsustab, et nüüd peab suraka adrenaliini verre laskma, et oleks ikka jaksu koledusega võidelda. See omakorda toob esile mitmeid huvitavaid füüsilisi sümptomeid. Kuidas kellelgi, minul lööb alustuseks nina kinni ja kõhus hakkab õudsalt keerama. Paljudel tuleb hoopis lämbumistunne peale, hakkab süda kloppima või veel midagi põnevamat. Ja kui juba selline "mõnus" enesetunne on saavutatud, siis tuleb jälle alarmsüsteem appi, annab märku, et kehast on leitud nüüd sellised ja sellised uued olukorrad, mille peale tulevad uued vägevad mõtted stiilis, miks see jama jälle minuga pihta hakkab; ma ei saa sellest nõiaringist kunagi välja; jälle on mitu tundi mu elust sisustatud selle õudusega; kas kunagi ometi hea ka võiks olla jne. Sõbralik aju märkab, et aeg on taas appi tulla, see lõviga võitlus ei lähe üldse nii hästi kui tahaks ja lükkab uue portsu adrenaliini organismi. Edasi uued sümptomid, veel suuremad ja vägevamad, mis päästavad valla järgmise mõttelõnga ja nii ta lähebki kuni paanikani välja.

Jube lihtne. Väga arusaadav. Tõsiselt inimlik. Alateadvus tahab ju head, aga välja kukub nagu ikka. Ja suuresti just selle pärast, et iga väiksem muutus tundub praegusel hetkel lõvirünnakuna. Ehk siis valehäire!

Panin kirja terve hunniku erinevaid päästikuid, mis mul ärevust esile kutsuvad. Väsimuse- ja näljatundest kuni teatud situatsioonideni. Isegi üks inimene sattus nimekirja, kellega suhtlemine mind täiesti endast välja viib (õnneks mitte kogu aeg, aga üsna tihti). Praegu on seal kümmekond suuremat asja, kuid ega see nimekiri pole lõplik. Nüüd selle nädala jooksul peaksingi selle nimekirjaga tööd tegema. Märkama, mis on need aktivaatorid ja kirja sinna panema.

Nimekiri koos, siis iga triggeri pihta tuleb teha eraldi nupuke, kus alustuseks võib läbi mõelda, mis on see praegune käitumismuster ja mõttelõng, mis selle konkreetse päästiku peale käima läheb. Selle alusel on hea kirja panna järgmised 5 asja:

1) KIRJELDUS - Mis juhtus? Miks see päästis mu ärevuse valla? Mul näiteks tuleb külmetusega ärevus, põhjus jube lihtne. Minu organism reageerib ohuolukorrale nina kinniminemise ja kõhulahtisusega. Kui nüüd aga on seedehäire või niisama nohu, siis ega aju jaoks vahet pole, millest see tingitud on, tema võtab ikka seda kui tohutut signaali, et nüüd on tarvis püssita jahile minna!
2) SÕBRALIK LÄHENEMINE - Selle asemel, et ennast nüüd tavapärasel moel maha hakata materdama, kujuta ette, mida sa samas olukorras olevale sõbrale ütleksid ja ütle seda endale. St pane kirja!
3) AKTSEPTEERIMINE, OLUKORRAGA LEPPIMINE - Misiganes nüüd juhtub, see on okei. St jah, mul on kehva olla, on need ja need tunded, tahaks ehk tervet maailma täis ka oksendada, aga see kõik on OKEI, tuleb ette! Geert soovitab seda võtta kui vooluga kaasaminemist. Kui oled suure vooluga jõkke kukkunud, siis pole mõtet vastu voolu täiega siblima kukkuda, vaid pigem katsuda hoida pea vee peal ja vaadata, kuhu vool meid viib. Võib juhtuda, et uhab otse kaldale välja! Pealegi, sa ei hakka surema, seda asja tunned sa selle pärast, et su keha on käivitanud sinu kaitseks põgene-või-võitle missiooni!
4) NALI, KEERA ÜLE VINDI! - Ilmselt kõige keerulisem, aga nüüd peaks kaasama veidi naeruvääristamist. Jah, on ilgelt halb olla siin kinos praegu, aga mõtle kui uhke oksepidu siit võiks tulla. Oksendan kõikide eesistujate kuklad täis. Ma pole küll mitu aega vorsti söönud, ei tea, kas see lugu vastab tõele, et isegi kui kaks nädalat ainult pannaputru sööd, siis välja oksendad ikka lastevorsti? Selle tädi soengusse sobiks vorstitükid nii suurepäraselt. Absurdikuubik, aga juba hakkas parem, eks? Nali ja naer annavad kehale signaali, et oht on möödas, rohkem pole vaja adrenaliini peale pritsida. Ja nüüd hakkab rahunemine.
5) KASUTA OMA KEHA! - Kui see adrenaliin on sinusse juba lahti lastud, siis on tarvis see energiapurtsakas võimalikult kiiresti ära kulutada, ega enne rahunemist ei tule. Nii et karga aga püsti, hakka tantsima, laulma, tee kukerpalli või mida iganes füüsilist vabastavat. Juurde võib praktiseerida ka rahustavat ruuthingamist või ennast fantaseerida kuhugi mõnusasse rahulikku kohta.

Kirjuta iga oma päästik selliselt lahti. Kui järgmine hoog peale tuleb, võta tagataskust vastav märkmepaber ja vaata, mis juhtub. Julgen arvata, et väga midagi ei juhtu, peale selle, et olukorraga on oluliselt lihtsam toime tulla.

Harjuta neid 5-punkti-lahtikirjutusi IGA PÄEV ja nii paar nädalat! Kui olukorda ennast käes pole, siis vähemalt kujuta ette, kuidas sa käituksid.

* * *

Võrreldes kõige eelnevaga pole siin midagi väga uut. Varem on ehk pidanud asju rohkem positiivsesse võtmesse kirjutama, aga siin soovitatakse pigem endale sõbrana läheneda. Poteito-potaato, ütleks mina. Igatepidi tuleb endaga hell olla, mitte hakata piitsutama. Adrenaliini füüsiline väljaelamine on uus aspekt, mis jällegi on tegelikult igatepidi loogiline. 

Ma proovin. Kaotada pole midagi. Aga võita terve rahulik maailm!

Hoian kursis!

Aju, arstid, tabletid. Kuidas aga mustreid muuta?

Kus ma täna olen? Peale mitmeid kuid aktiivselt teemaga tegelemist olen kohas, kus umbes nädalaste tsüklitega kogen paanikahoogu (enamasti ülipisikese asja peale), millele järgneb paar-kolm päeva kõrgenenud ärevustunnet, peale mida on täiesti tavalised normaalsed mõnusad päevad. Mu elus on päevi, kus mul ongi täiesti tavaline olla! Saate aru!? Need päevad on mõnes mõttes keerulised, sest siis tundub, et jess, olen kõik seljatanud, elu on lill (kaktus?) ja põmm, kuni järgmise kukkumiseni, mis tundub alati veel hullem kui viimane kord.

Tegelikkuses need hood muidugi nii hullud pole, sest mul on juba mingid võtted, kuidas mõtetel mitte lasta tsentrifuugima, mis omakorda tagab tunduvalt rahulikuma paugu. Aga kui kukkuda heast enesetundes sinna auku, võib tekkida nii mõnigi luumurd. AGA, tunneli lõpus on valgus! Ausõna! Muidugi veider oleks ka, kui ei oleks, sest ma olen viimase paari kuuga rohkem raamatuid läbi närinud, kui viimase dekaadi jooksul. Võiks mingi tarkuse ju külge haakida!

Eile õhtul oli mul AHHAA-moment! Ma jõudsin mingile järjekordsele äratundmisele.

Ma kunagi ei ole nii mõelnud, aga kui kõht valutab ja lähed arsti juurde, siis tehakse enne ikka läbivaatus ja paar analüüsigi, enne kui ravi määratakse. Lähed kurdad järgmist asja, ikka torgitakse sind mingi analüüsi eesmärgil ja alles jupi aja pärast saad teada, mis tegelikult toimub. Või saadetakse vähemalt röntgenisse või ultrahelisse. Diagnoosi ja ravi määramisel toetutakse mingile uuringule. Isegi sünnitada ei saa ilma.

Ja siis ühel päeval juhtub, et katus hakkab sõitma. Või on niisama depressioon ja stress. Pöördud abi saamiseks arsti poole. Mitu uuringut nüüd tehakse? Mitte ühtegi. Kunagi, kui läksin oma foobia pärast psühhari juurde, siis ta ei lasknud mul isegi ühtegi testi täita, et kindlaks teha, kas ma ikka päris aus olen või oma sümptomeid õigesti väljendan. Koheselt lükati AD peale, isegi kolm erinevat lõpuks. Mitte ühtegi analüüsi, mitte ainumat testi, ainult rohud. Kust ta teab, et mul on vaja serotoniini juurde, äkki mul on seda hoopis liiga palju ja see koormab mu aju? Või äkki on midagi muud hoopis häda, mis avaldub kogemata just samasuguste sümptomitega?

Oo kõikvägev Youtube, sattusin seal ühe huvitava doktorihärra peale, kes muidugi on lapsena tohututes paanikahoogudes vaevelnud ja läbi elu keerdkäikude jõudnud punkti, kus tema kliinikus lähtutakse abi andmisel ennekõike analüüsidest.

Tänaseks on neid ajuskänne tehtud sadades tuhandetes ja nad on tulemuste põhjal ka mõningaid järeldusi teinud. Laias laastus on 16 tüüpilist aju, millele siis vastavalt ka oma iseärasustele läheneda. Test on lühike ja täiesti tasuta, kuid võib nii mõnegi ahhaa-hetke luua: https://brainhealthassessment.com/

Minu aju tüüp on 8. Kaldun spontaansusele ja loovale lähenemisele, kuid ka meeleolud on sama tujukad. Ja muidugi kipun ma suurelt tundma. See ma olen, kui juba, siis ikka äärmustesse. Seal antakse ka vihjeid toitumise ja toidulisandite kohta, mida selle ajutüübi puhul võiks arvestada. Minu puhul siis rahustamise eesmärgil 5-HTP ja Gaba ning soovitav on magneesiumi ja D-vitamiini taset jälgida. Mul on D-vitamiiniga kusjuures pidevalt häda. 5-HTP ja magneesium tahavad enda kõrvale ka B6-vitamiini saada, seega igasugu ajuhädade korral on üldse soovitav üks Mg+B-vit kuur läbi teha. Selle peale tuli meelde küll, et kui aastate eest esimesed paanikahood külas käisid, siis see Mg+B vitamiinikuur aitas päris palju. Ilmselgelt sel ajal ma neist ju enam-vähem lahti sain.

Dr. Adami juures meeldib mulle väga ka tema sipelgateooria. Ühel päeval peale väga pingelist päeva, kui tal käis vastuvõtul paar suitsiidikut ja veel mõned huvitavad patsiendid, avastas ta kodus köögis sipelgainvasiooni ja asus neid täiega maha nottima. Poole tegevuse pealt avastas ta, et sipelgas ehk ANT on lühend Automatic Negative Thought ja just need automaatsed negatiivsed mõtted tuleb ära lömastada, maha nottida, välja uhta! Need automaatsed mõtted on tõepoolest sama tüütud kui sipelgad ja teevad väga palju kahju, sest nad on reeglina ülikritiseerivad ja õõnestavad.

Olen ka varasemalt puudutanud automaatseid mõtteid, mis täiesti iseseisvalt kuskil taustal jooksevad ning reaalselt kelbast toodavad. Ma olen proovinud neid nädalate jooksul põhjalikuks analüüsiks ka kirja panna, aga pole see nii lihtne midagi. Adam soovitab sammuke veel tagasi astuda, kohe kui tunned ebamugavustunnet või meeleolulangust, siis märgi üles, millest see juhtus ja mis mõtted tekkisid. Ning siit on võimalik nüüd niite edasi harutada ja anda hinnang mõtte ratsionaalsusele või idiootlikkusele.

Jah, muidugi on tarvis keha ja meelte eest hoolitseda. See siis tähendab mitmekesist toidulauda, ajule häid vitamiine vajadusel, parajalt liikumist, vähem stressi jne. Kuna iga emotsioon tähendab piltlikult öeldes mingit keemilist reaktsiooni ajus, siis muidugi tuleb kasuks heade emotsioonide tekitamine ja rahu ning heaolutunde märkamine ja selle võimendamine. Väidetavalt on tänulikkus ärevustunde vastand ehk siis ärevuse nullimiseks ole rohkem tänulik. Ja üks emotsioon kestab umbes minuti! Ainult minuti! Kui sa seda saboteerima ei hakka!

Mida sellest kõigest järeldada?
Jah, tervis on oluline. Aju keemiline tasakaal on väga tähtis, et oleks võimalik oma käitumismustritega võimalikult lihtsalt tööd edasi teha. Mediteerimine ja visualiseerimine, kõik on väga vajalik, et luua peakolu sisse paremat keemilist keskkonda. Kõik see on väga tore ja nunnu, aga käitumismustrid nii ei muutu! Neid tuleb ikka ise väänama hakata. Kui kehal on sisse õpitud reaktsioon, kus lõvi pildi peale tuleb jooksma pista, siis ükski B-vitamiin sind teisiti käituma ei pane!

Nii et jäävad kaks kõige olulisemat tööriista:
1) Mel'i 5-sekundi meetod: 5-4-3-2-1 ja katkestad idioodi-mõtte ning suunad eluterve idee suunas.
2) Ela see vastik emotsioon lihtsalt läbi ning leia viisid, kuidas seda võimalikult kiiresti ja valutult teha.

Teisega on sutsu keeruline, sest rännakumeetodiga minevikus surkides seda ju ei tee. Jah, muidugi annab ümber kodeerida teatud tegevusi, kuid asjaks läheb ikka siis, kui järgmine hoog majas ja on vaja mõistus kodus hoida ning eluga edasi minna.


Leidsin Amazonist järgmise raamatu, mis on üle tuhande arvustaja käest keskmiseks hindeks 5,0 saanud. Ebareaalne! Tekkis kohe huvi, hankisin. Jällegi, kui keegi tahab, siis küsige, ma "laenan".

Barry McDonagh. “Dare: The New Way to End Anxiety and Stop Panic Attacks Fast (Anxiety Relief)”

Ja kohe pakub ka sellist peeglisse vaatavat lähenemist, kuhu on veidike segatud ka põnevustunde ärakasutamist. Teatavasti on ärevus ja põnevus füüsiliselt samasugused tunded, üks aga on negatiivse, teine positiivse alatooniga. Nüüd pakubki Barry välja, et kui ärevus hakkab tekkima, tuleks seda tervitada mõttega, et jee, mida huvitavat ma sel korral kogen.

Ma olen nii põnevil selle tunde pärast! See tunne tekitab minus nii palju põnevust! I am so excited by this feeling! Ja korruta-korruta-korruta!

Väike audionupuke, kus ta kiirelt ja lühidalt räägib ärevusele ja paanikale peale hüppamisest:

Halvast olukorrast tyuleb parim välja võtta. Ärevus ei ole haigus, see on lihtsalt üks kõrgendatud tundlik periood, mis tuleb lihtsalt läbi teha. Nagu leingi. Kujuta ette, et ärevus on mingi piuksuva häälega koll, pane talle nimi ka.

Kohe kui hakkab kõhus veider või kaelas pitsitama, viska käed üles ja nendi fakti, et näe, koll hakkab peale tulema. Nojah, las siis tuleb.

Kui ta nüüd päriselt tulebki, siis lase sellel tundel olla. Mäletad, tunded kestavad mitte rohkem kui 90 sekundit! Tapa lihtsalt neid tsentrifuugivaid mõtteid, et paanika suuremaks ei läheks ning lase sellel tundel olla.

Ja siis küsi kollilt, et noh, rohkem ei suudagi v? Äkki proovid ikka südant veel rohkem puperdama panna. Või kõhus nii kõvasti keerama, et oksendaks. Näita, mida sa veel suudad? (Ei tasu unustada, et reaalselt tegelt see kõige hullem paanikahoog on juba esimesel korral läbi tehtud, sest see ärevuspiik saabki just nii kõrge olla, peale seda hakkab keha juba rahunema.)

Neljanda sammuna jätkata pooleliolevat tegevust. Jah, vastik on, ilgelt ebamugav, aga lihtsalt jätkata elamist, et keha harjuks uue mustriga, kus ärevus ja paanikahoog ei põhjusta millegi seismajäämist.

“The DARE Response: “Whatever! I accept and allow this anxious feeling. I’m excited by it as I engage with what’s in front of me.”

Ma pole seda meetodit sellises võtmes kasutanud, kuid paanikahoo "tervitamist" olen proovinud. See on maru raske, kuid nagu ma olen ka varem kirjutanud, hoog kukub nagu maha. Midagi ei juhtu peale seda. Nii et selles mõttes on Barry pakutul kindlasti jumet! Pluss siin praegu päriselt ka õpitakse teisiti käituma, muudetakse mustrit, mitte ei loodeta medikamentide ja meditatsiooni imepärasele mõjule.

* * *

Nüüd aga jätkan oma igahommikust päeviku täitmist, kus hindan oma enesetunnet, panen kirja ühe kõige tähtsama asja, mida täna teen ning muidugi mainin, mille või kelle üle olen tänulik. Hommikuti krõbistan Mg+B vitamiine, õhtul võtan Unex kapsli, sest seal on minu ajule soovitatavat 5-HTP ja Gabat. Vahepeal visualiseerin häid emotsioone. Terve päeva jälgin negatiivseid mõtteid ehk tapan sipelgaid. Tagataskus on 5-4-3-2-1-meetod idioodimõtete mahatapmiseks ning "Isver, ma olen nii põnevil!" lähenemine. Siia juurde nüüd panen oma kollile nime ning hakkan teda agiteerima nagu Barry õpetab.

Elame näeme. Hoian kursis :)

Ärevus ei ole vaimuhaigus!

Ei saa hõisata, et elu on jube ilus ja ärevus on minetatud. Paremaid päevi on õnneks rohkem, kuid ka neid tõrvatilkasid tuleb ette. Ka selle ashwa-misiganes pulbrit süües. Ma nüüd täna otsustasingi, et olen ärevusfooni suhteliselt alla saanud, seega jätan kapslid sinnapaika. Mulle nimelt üldse ei meeldi, kuidas ma olen terve päev otsa uimane ja selline tunne, nagu kohe peaks voodisse sukelduma, sest öö on vahele jäänud. Ja kui hommikul saakski kauem magada, siis lihtsalt ei maga. Varem selliseid muresid küll ei esinenud. Ühesõnaga, teen ashwaga pausi.

AGA, ega ma vahepeal ka niisama pole istunud. Ikka käin ja uurin asju, sest no olukord on nii absurdne. Ma saan aru, et ise mõtteid kruttides toodad ärevust ja siis kulminatsiooniks saad paanikahoo, aga kui ongi veidike õrnem seedimine ja kohe esimese gaasimulksu peale käivitub sama asi, vat see ajab hulluks! Füüsilised ebamugavustunded lülitavad ärevuse ja paanika sisse. Miks, oo miks?

Sain teada, et ärevus ja paanika ei ole vaimuhaigus. Need võivad viimast küll põhjustada, aga tegelikult on need täiesti tavalised igapäevased asjad, mida põhjustavad ennekõike meie enda kogemused, mõtted, arusaamad ja ka väärtused. Kõige rohkem on hädas need inimesed, kes enda suhtes nõudlikumad on. Ülla-ülla. Seda kõike oleksin ma ka ise võinud teile öelda :P

Ja siis jõudsin ma sinnani, et inimese aju on ikka loll. Kõik samasugused sümptomid ja aju teisendab need kõik üheks ja samaks asjaks. Minu puhul on see siis ärevus. Ilmselt selle pärast, et see on mul palju mõtetes ja pidevalt teemaks. Ja siis kohe kui on pisikesemgi sümptom kuskil olemas, siis keha hõikab, et jou, hakkab pihta! Ja mõistusel pole jälle midagi teha. AGA üks tore tädi õpetab aju nüüd ära lollitama. Ma ei tea, kas see päriselt ka töötab, aga kindlasti proovin. Nimelt on põnevusel ja ärevusel täpselt samasugused sümptomid. Vahe on ainult mõtetes. Nii et nüüd, kui hakkab ärevaks muutuma, siis tuleb mõtetes lugeda 5-4-3-2-1, visata silme ette üks põnev sündmus lähitulevikust ja öelda endale, et oi, ma olen ikka nii põnevil selle reisi pärast. Ja pidavatki korras olema.

Nomaeitea, proovigem :)

Tagasilöök!

Küll oleks tore, kui võtad kätte raamatu, lased umbes nädal aega mõtetel hõljuda ja elu ongi lill ning hädad minetatud. Ma pean silmas kõiki probleeme, mis on nende mitmekümne aastaga kuhjunud ning võib-olla ka sama aja füüsiliselt ennast ärevusena välja näidanud. Mul on päris hästi sellega, agorafoobiaga on küll pikemalt pidanud tegelema, kuid paanikahood ja ärevus on viimase kuue aasta teema. Ma päriselt ka lootsin, et nüüd ongi kõik sellega. Ei ole.

Eile õhtul umbes kell 10 panin voodipesu kuivama ja tundsin, et päev on olnud ikka vastikult väsitav. Tahaks jubedalt magada, aga vaja veel viimased toimetused ära teha. Täielik üleväsimuse tunne. Kõhus oli ka õhtusöök kuidagi ebatavaliselt raske, ei tahtnud nagu edasi minna. Salamisi kirusin, et päev otsa olen igasugu asju sisse söönud, sest pidev näljatunne kummitab, et oli siis vaja. Nüüd tulemus käes. Ja siis ma jooksin, sest põhja lõi alt ära. Oi blin. Järgneva tunni jooksul sai ikka mitu korda pisikest ruumi külastatud ja selliseid imeasju väljutatud... 

Eriti ebameeldivaks tegid selle terviserikke lisanduvad sümptomid, mis just paanikahoogudega on kaasas käinud. Nina hakkas tilkuma ja läks täiesti turse raskendades hingamist, õlavöönd tõmbus pingesse ja mõistus läks päris lukku. Ma suutsin ainult mõelda piiratud mõtteid teemal pahaollah, mis nüüd saab ja miks see kõik juhtub? Nii palju õnneks õnnestus, et ma proovisin tundeid mitte alla suruda ja tegeleda nende lahtikoorimisega mõistmaks, mis mus tegelikult toimub. Kaks võtmesõna koorusid välja, hirm ja ebameeldivus. AGA sellist klassikalist ärevustunnet ei olnud. Olid sümptomid, mitte tunne (peale hirmu). Siis ma jäin õnneks magama.

Ma olin õhtul küll mõelnud tervisepäeva võtmise peale, aga hommikul tund aega enne äratuskella ärgates oli enesetunne isegi päris talutav, seega tuli mitte koju põdema jääda, vaid asju teha. Ei saa jääda koju kopitama iga asja peale! Koju lukustamine teeb olukorra veel hullemaks!

Kurb oli. Ma nii väga tahtsin suuremat edenemist, aga tuli tõdeda, et kõigest pisike samm on alles tehtud. Samas oli see ka hea kogemus. Sain vihjeid, millega edasi töötada. Iga situatsioon ei pea kutsuma esile paanikahoogulaadset reaktsiooni. Oli s*tt, tuleb teki alla põdema ronida, mitte pea laiali otsas ringi jooksma ning paanikat külvama hakata.

Mis on ärevus? Kuidas ma sellega toime tulen?

Kust ma tean, et mul on ärevushäire? Äkki on see pikaleveninud kõhuhäda, mis paneb mind kogu aeg ringi siblima. Ringipaanitsemine ja ülemuretsemine on ka ju täiesti naistele iseloomulik käitumisviis. Pluss veel miljon pisiasja, mis on täiesti tavalised nähtused.

Mina ei ole arst, mina ei saa öelda, kas ja kellel parasjagu ärevusega mingi teema on. Täiesti vabalt võib olla, et see on ajutine pingeline periood ning häirekella pole üldse mõtet lüüa. Kuigi päris tähelepanuta ma ka seda ei jätaks.

Ma olen ideaalne kandidaat ärevushäireks. Mu emotsioon kargab üles-alla, perfektsionist, õiglustunne on maksimaalne ja lisaks mõte rullib kogu aeg mööda erinevaid päevasündmuseid ringi. Mulle lähevad asjad korda, ka need, mis ei peaks isegi kõigutama mitte. Vahest ongi juhtunud, et ma olen nii hõivatud pisiasjadega, et solvav rusikalöök otse näkku, mis on mõeldud mu rivist väljalöömiseks, läheb must täiesti mööda, sest teelepandud solvang jookseb ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Nii et kohati võib isegi öelda, et see liigne detailsus isegi kaitseb mind vahetevahel.

Väsimus
Minul algas asi väsimusega. Lapse sünniga keerdus päevarežiim pea peale ning kogunenud unevõlga ei õnnestunud väga pikka aega tagasi teha. Juba see seisund iseenesest on kehale piisavalt ebameeldiv taluda ja kui siia juurde lisada ärrituvus ja emotsioonid, siis palju polegi juurde vaja. Närv on kogu aeg püsti lihtsalt. Ja kui magama lähed ning üleväsimuse tõttu und ei tule, siis krutid oma mõtteid üle vindi ning ärritad ennast veelgi rohkem...

Pinge
Kui ärevus korralikult peale tuleb, siis on selline tunne nagu terve keha oleks krampis. Pinge just õlavööndis on nii hull, et igasugune liigutamine on paras piin. Eks see seletab ka pealispindse hingamise ja pideva vetsuhäda, sest no kuhu see õhk ja fekaalid peaksid minema, kui kehas kõik rakud ennast tihkelt üksteise vastu tõmbavad. Ilmselt toimub selle protsessi jooksul ka vähemalt poolte kehamahlade väljapressimine, sest kuidas muidu neid lõputuid koskesid sinna vetsupotti lahti seletada.

Toitumine
Vähe sellest, et magada ei saa, on ka kogu toitumiskava täiesti segamini. Siit on jube lihtne söömishäire enda jaoks üles korjata. Kui nüüd suurest väsimusest on kehva olla, siis ega sööma ka ei kipu, sest äkki hakkab veel hullem. Lõpuks oled nii näljane, et paned korraga pool lehma pintslisse. Nüüd on teisipidi häda. Nii halb, et olla ei jaksa. Üldiselt on nii, et isegi kui ei taha süüa, siis midagi peab endale vägisi sisse toppima. Väldid võimalikke kõhuvalusid ja ennetad ülepugimist. Proovi kasvõi natukene.

Eksamipalavik
Mina kutsun seda vahest "liblikad kõhus" või eksamipalavikuks. Viimane on kõige lihtsamini mõistetavam inimesele, kellel pole seda häiret õnnestunud endale veel hankida. Pidev põdemine eelseisva pärast. Eksami puhul on lihtne, see saab hinde kättesaamisel läbi. Enamasti kaob see juba eksami alguses ära, sest grande finale nõuab juba kogu tähelepanu endale.

Hoia foon madalal!
Ärevusega on see huvitav asi, et kui sul seda pole, siis lihtsalt pole. Aga kui tuleb, siis sellest lahti saada on maru raske. Sisemine ärevusfoon tõuseb mütaki taevasse ning selle allatõmbamine võtab tohutult aega ja energiat. Nii et alati on lihtsam ärevust tekitavaid situatsioone eos vältida.
Ma jumaldan õudusfilme! Jeebus, kuidas nad mulle meeldivad. Aga ma pole väga mitu aastat isegi turvaliste koduseinte vahel ühtegi vaadata saanud, sest süda puperdab kogu sisemuse pahupidi ja pärast on selline eksamipalavikuline tunne peal, et anna otsad. Järelikult tuleb vältida.

Kofeiin
Kohvi ja energiajoogid on saatanast. Ma ikka vahepeal hommikuti patustan mõne lattega, aga tuleb meeles pidada, et 12h on tervelt veerand tarbitud kofeiinist veel sinu vereringes. Kujuta ette, et sa jood päeva sissejuhatuseks neli espressot. See aga oleks sama hea, kui enne õhtust hambapesu teed kiire kohvishoti ja proovid siis kärmelt magama jääda. No keda sa lollitad? :)

Suhkur
Kahjuks tuleb vältida magusat. Päris ilma muidugi ei saa, aga võimalikult vähene tarbimine aitab kaasa üleliigse energia mittetekkimisele. Kui pole üleliigset energiat, siis ei torgi ka sind keegi tagumikust, et vaja seda või teist või kolmandat või kaheksandat teha või ei kruti selle üle, mis kõik veel tegemata.

Sinu parimad sõbrad
Kummel, ohtralt külma vett, mõistlik toitumine (regulaarne!), füüsiline aktiivsus värskes õhus, sügav rahulik hingamine, püsi terve, rahu iseendaga ning hunnik asendustegevusi!

Siit nimekirjast tahaksid ehk kaks viimast lahtiseletamist saada.

Rahu iseendaga - selle all mõtlen ma just seda saavutamata perfektsionismi ja enese nüpeldamise lõpetamist. Tuled töölt koju, oled veidike tõbine ka lisaks tohutule väsimusele, siis ausõna pole vaja koristama hakata. Need tolmurullid ei kao mitte kuhugi! Ja pealegi, kui kedagi nii õudsalt need häirivad, siis ta hakkab ise neid likvideerima. Sina istu nüüd maha ja PUHKA! Süüa võiks ka! Esmalt tuleb enda eest hoolitseda ja siis alles hakata kohustuste ja muu sellise peale mõtlema. Tihtilugu see lähenemine ei õnnestu, aga tibusammul, üks asi korraga. Varsti on "Ei"-ütlemine nii selge, et üllatad iseennastki!

Asendustegevused tulevad mängu siis, kui sa ei suuda oma mõtteid enam vaigistada. Olenevalt olukorrast on minu asendustegevused mõtete tõrjumiseks film, muusika, autosõit mõne vägeva artisti saatel ja ülla-ülla mängud telefonis. Pole ajuvabamat asja kui mingit mustrit näpuga kokku ajada või loomi kuskilt vangistusest päästa. Issand kui suureks abiks on see nendel koledatel õhtutel, kui aeg venib nagu tatt ja enesetunne on nii halb, et isegi kirjeldada ei suuda. Muidugi hakkab aju siis igasugu idiootsusi tootma ja kõige parem sellisel juhul on ta üldse välja lülitada. Kõigile kasulikum!

Üks asi on siiski veel - UNISTAMINE! Kui mul ikka eriti imelikuks olemine läheb, siis ma võtan ette oma "8 miljoni unistuse". See on siis selline mõtteharjutus, kus mulle antakse 8 meuri ja ma pean nii enda kui teiste elu sellega tohutult heaks tegema. Väga õilis. Miks just kaheksa, ma ei tea. Liiga vähesega saab see mõtteharjutus liiga ruttu otsa, aga kui liiga palju seda pudisevat kätte antakse, siis kaob pinge ära. Nii et mina siis muudan maailma kõigest kaheksa milkuga. Uus valimislubadus? Tehke järgi :)

Kokkuvõtteks võin öelda, et kui see ärevusevärk on jälle kontrolli alla saadud ja neid parimaid sõpru ikka meeles pidada, siis on võimalik päris pikalt (isegi aastaid) ilma igasuguste hädadeta toime tulla. Aga nagu ikka, siis elu kohe armastab igasugu katsumusi ette visata. Piisab ühest väga tõsisest ehmatusest ja tuleb hakata otsast peale. Ma siis nüüd juba väga mitmendat korda jälle alguses ning sedakorda katsetan "Valgus tunneli lõpus" raamatut ärevuse seljatamisel. Ongi paras aeg järgmine harjutus ette võtta.

Ärevus ja erinevad meetodid sellega toimetulemiseks

Kuidagi eneselegi ootamatult olen ma avastanud ennast situatsioonist, kus pean vajalikuks rohkem ärevusest sõna võtta. Rõhutan, et ma ei ole arst, see on ainult minu isikliku kogemuse põhjal kujunenud seisukoht.

Täna tiirles Delfis üks artikkel, kus toodi välja ärevusega toimetulekuks erinevaid juhiseid. Põhimõtteliselt lepi sellega, et sa oled trauma kunagi saanud ja nüüd siis mõtle ilusaid mõtteid, kui s*tt ventikasse lendab. Paar asjalikku soovitust on ka suurendamaks ise õnnetunnet ja saamaks positiivseid elamusi, kuid mida teha siis, kui sind hetkel ei ajenda üldse kuhugi minema või midagi tegema? Ma mõned korrad olen ennast sundinud asju tegema, koju tuled veel suurema pettumustundega, sest sa lihtsalt ei suuda olukorda nautida. Eelhäälestatus on nii oluline selle kõige juures. Aga kui alateadvus ootab läbikukkumist, siis võin oma selgeltnägijavõimed lauale panna ja öelda päris kindlalt, et läbikukkumine sellest õhtust ka saab.

Teine äärmus profesioonaali suust, kus öeldakse, et kui ajukeemia on paigast ära, siis sa võid 1000 lille läbi nuusutada (vihjates "mets on minu antidepressant" piltidele), ilma tablettideta sa seda korda ei saa. Nagu tablett üksinda teeks inimese terveks. Ärevust tekitab üldjuhul ikka mingisugune trauma. No umbes nagu nael peas. Valu pärast võtad peoga tablette, saabki täiesti mõistlikult edasi elada, aga naela see peast ära ei võta. Tablett ainult tuimestab keha ära, valuhaisting ei jõua sinna kuhu vaja ja jääb tunne, et olengi terve. Auk on endiselt peas. Väga tahaks arvata, et hingehädadega on sama asi. Tablett on väga oluline, seda ma täiesti usun, aga tableti kõrvale käib ka teraapia, mis aitab pusad lahti harutada ning traumast üle saada. Lihtne õnnehormooni sissesöömine probleemi ju ei lahenda. Või on vastuväiteid?

Teine olukord on muidugi siis, kui piisavalt kaua õnnehormooni süües oledki omaks võtnud uued rõõmsad käitumismustrid ja ühel heal päeval polegi tabletti enam näost sisse ajada vaja. Aga mis siis, kui need mustrid ei ole muutunud? Tulevad vanad sisseharjunud skeemid tagasi? Söön elu lõpuni tablakat? Palun vabandust, aga see ei tundu väga jätkusuutlik skeem.

Ma ei ütle, et AD on halb, ei ole! Seda peab ka võtma! Ma olen päris veendunud, et selle abiga on tervenemine oluliselt lihtsam. Aga need, kes ei talu AD-d, neid ei saa ju otsejoones prügimäele saata. 

Peab ka teistsuguseid lahendusi olema, kui enesele valetamine, et kõik on hästi või tablettidega tuimestamine. Kuidagi peab olema võimalik oma alateadvust ja keha samas olukorras teisiti käituma panna ja vat seda ma praegu üritangi teha! 

Mitte selle pärast, et mul on nii tohutu tahe ärevusega võidelda, aga selle pärast, et mu elu keerlebki ainult selle ümber ja ma ei suuda enam üldse mitte kuidagi funktsioneerida. Ettekujutus, et sarnaseid päevi on veel vähemalt 25 aasta jagu, paneb mind tegutsema. Sest ma ei taha seda. See pole elu!

Blokeeritud emotsioonid

Aasta siis oli 2012, kui ma beebi kaenlas kodus ringi askeldasin. Ma ei hakka mainima, et ma pole just suurim lastearmastaja ja nüüd päris oma titt, kelle eest hoolitseda... Oma titt on see kõige armsam titt ja pingutad ennast nahast välja, et tal kõik ikka kõige paremini oleks. Sel ajal sattusin lugema raamatut "Nututa uni", mille põhiiva oli selles, et kui laps nutab, siis lase tal turvalises keskkonnas need nutud ära nutta ja see valu endas läbi elada, mitte ära kussuta teda magama, et ta saaks mõne aja möödudes uuesti seda eetrisolevat emotsiooni läbi hakata elama. Kui vaja, siis nutke koos, aga nutke see nutt ära. Töötas. Iga mõne kuu tagant tuli üks pooletunnine koospillimine ja pärast seda oli suurepärane laps jälle tagasi.

Miks peaks kogu skeem täiskasvanute puhul teisiti olema? Õige vastus on, et ei olegi. Ometigi me blokeerime erinevaid emotsioone praktiliselt iga päev, sest üks tundub kuidagi vale ja teine pole asjakohane ja kolmas on lihtsalt teiste arvates nõme vms. Toon ühe lihtsa näite.

Lihtne näide
Versioon 1: Sõbranna kutsub pundi kokku näitamaks oma uut ja uhket kodu. Astume kõik sisse, jube ilus ja vägev ja siis paneb ta taustaks muusika mängima. Muidugi pani ta peale plaadi ühe värskeltavastatud uue artistiga, keda ta suisa jumaldab, mina aga vastupidi tahaks oksendada kogu tema artistliku väljenduse peale. Kuna ma ei taha siin suurt draamat korraldada ja mõnusat olemist ära rikkuda, siis ma ei võta teemat üles. Olen vait ja kannatan ära, sest tegelikult kõik on ju hästi ja sõbrannad on toredad ja bla-bla-bla veel miljon lohutavat sõna. Terve see 44 minutit kannatan. Issand kui õudne. Kellelegi ei ütle ka. Pärast lähen koju ja kõhus keerutab tunne, et krdi veider õhtu ikka oli.

Versioon 2: Sõbranna kutsub pundi kokku näitamaks oma uut ja uhket kodu. Astume kõik sisse, jube ilus ja vägev ja siis paneb ta taustaks muusika mängima. Muidugi pani ta peale plaadi ühe värskeltavastatud uue artistiga, keda ta suisa jumaldab, mina aga vastupidi tahaks oksendada kogu tema artistliku väljenduse peale. Teen mingi tobeda nalja viidates näiteks artisti X alalõuale ja palun hoopüis artisti Y käima panna. Edasi saab ohtralt nalja tehtud erinevate artistide iseärasuste aadressil. Pärast lähen koju ja kõhus keerutab lõbus tunne, et krdi tore on ikka sõbrannadega aega veeta! Tahaks juba järgmist korda.

Mille poolest kaks versiooni külaskäigust erinevad? Alustuseks esimeses versioonis leidsin ma erinevaid vabandusi, miks ma peaksin vait olema ja asja ära kannatama, lihtsalt panin sajaga blokki. Samas olin viisakas ja käitusin nagu korralik õpetatud inimene kunagi, blokeerisin nii negatiivsed kui positiivsed tunded juba eos. Aga nüüd kujuta ette, kui ma iga päev kõiki neid asju kinni keeran ja ei luba tunda, siis üks hetk tuleb ju piir ette ja mis siis saab? Plahvatus? Paanikahoog? Midagi veel hullemat? Teisel korral aga väljendasin oma emotsiooni arstisti X suhtes ning tapsin piinamasina juba varakult ja me kõik saime ohtralt veel naerdagi kogu teema üle!Kumb on elutervem lähenemine?

Oleks täiskasvanutel nii lihtne nagu sellel beebil, kes ei oska muud oma tugeva emotsiooniga peale hakata, kui lihtsalt nutta ja nutta ja ennast tühjaks nutta. Miks mina siis ei võiks lasta need kogunenud emotsioonid endast ühe korraga välja ja lõpuni välja, et on ikka välja lastud? Kõik blokeeritud tunded ja veidrad kogemused elaks läbi ja äkki lahtub ka hirmutunne lõpuks ära, sest pole vaja enam millegi üle põdeda. Saab olla rahulikult mina ise ilma midagi kahetsemata. Väidetavalt saab, aga ole nüüd meheks (või naiseks) ja leia see läbielamist vajav hetk üles ja hakka seda uuesti läbi tegema. Ka selle peaks nüüd mu käeshoitava raamatu abiga lihtsalt üles leidma. No a proovigem!

Raamatu inglisekeelne versioon on täiesti tasuta saadaval lehel https://www.kevinbillett.org/ (Nõuab e-maili andmist, mille peale link raamatule edastatakse). Või lae see huvi korral alla siit paremalt menüüst, kuhu hakkan järjest lisama erinevaid materjale, mida oma rännakul läbi töötan.

Eks näis, kas see ka päriselt töötab! Kirjutamiseni!