teisipäev, 25. juuni 2019

Aju, arstid, tabletid. Kuidas aga mustreid muuta?

Kus ma täna olen? Peale mitmeid kuid aktiivselt teemaga tegelemist olen kohas, kus umbes nädalaste tsüklitega kogen paanikahoogu (enamasti ülipisikese asja peale), millele järgneb paar-kolm päeva kõrgenenud ärevustunnet, peale mida on täiesti tavalised normaalsed mõnusad päevad. Mu elus on päevi, kus mul ongi täiesti tavaline olla! Saate aru!? Need päevad on mõnes mõttes keerulised, sest siis tundub, et jess, olen kõik seljatanud, elu on lill (kaktus?) ja põmm, kuni järgmise kukkumiseni, mis tundub alati veel hullem kui viimane kord.

Tegelikkuses need hood muidugi nii hullud pole, sest mul on juba mingid võtted, kuidas mõtetel mitte lasta tsentrifuugima, mis omakorda tagab tunduvalt rahulikuma paugu. Aga kui kukkuda heast enesetundes sinna auku, võib tekkida nii mõnigi luumurd. AGA, tunneli lõpus on valgus! Ausõna! Muidugi veider oleks ka, kui ei oleks, sest ma olen viimase paari kuuga rohkem raamatuid läbi närinud, kui viimase dekaadi jooksul. Võiks mingi tarkuse ju külge haakida!

Eile õhtul oli mul AHHAA-moment! Ma jõudsin mingile järjekordsele äratundmisele.

Ma kunagi ei ole nii mõelnud, aga kui kõht valutab ja lähed arsti juurde, siis tehakse enne ikka läbivaatus ja paar analüüsigi, enne kui ravi määratakse. Lähed kurdad järgmist asja, ikka torgitakse sind mingi analüüsi eesmärgil ja alles jupi aja pärast saad teada, mis tegelikult toimub. Või saadetakse vähemalt röntgenisse või ultrahelisse. Diagnoosi ja ravi määramisel toetutakse mingile uuringule. Isegi sünnitada ei saa ilma.

Ja siis ühel päeval juhtub, et katus hakkab sõitma. Või on niisama depressioon ja stress. Pöördud abi saamiseks arsti poole. Mitu uuringut nüüd tehakse? Mitte ühtegi. Kunagi, kui läksin oma foobia pärast psühhari juurde, siis ta ei lasknud mul isegi ühtegi testi täita, et kindlaks teha, kas ma ikka päris aus olen või oma sümptomeid õigesti väljendan. Koheselt lükati AD peale, isegi kolm erinevat lõpuks. Mitte ühtegi analüüsi, mitte ainumat testi, ainult rohud. Kust ta teab, et mul on vaja serotoniini juurde, äkki mul on seda hoopis liiga palju ja see koormab mu aju? Või äkki on midagi muud hoopis häda, mis avaldub kogemata just samasuguste sümptomitega?

Oo kõikvägev Youtube, sattusin seal ühe huvitava doktorihärra peale, kes muidugi on lapsena tohututes paanikahoogudes vaevelnud ja läbi elu keerdkäikude jõudnud punkti, kus tema kliinikus lähtutakse abi andmisel ennekõike analüüsidest.



Tänaseks on neid ajuskänne tehtud sadades tuhandetes ja nad on tulemuste põhjal ka mõningaid järeldusi teinud. Laias laastus on 16 tüüpilist aju, millele siis vastavalt ka oma iseärasustele läheneda. Test on lühike ja täiesti tasuta, kuid võib nii mõnegi ahhaa-hetke luua: https://brainhealthassessment.com/

Minu aju tüüp on 8. Kaldun spontaansusele ja loovale lähenemisele, kuid ka meeleolud on sama tujukad. Ja muidugi kipun ma suurelt tundma. See ma olen, kui juba, siis ikka äärmustesse. Seal antakse ka vihjeid toitumise ja toidulisandite kohta, mida selle ajutüübi puhul võiks arvestada. Minu puhul siis rahustamise eesmärgil 5-HTP ja Gaba ning soovitav on magneesiumi ja D-vitamiini taset jälgida. Mul on D-vitamiiniga kusjuures pidevalt häda. 5-HTP ja magneesium tahavad enda kõrvale ka B6-vitamiini saada, seega igasugu ajuhädade korral on üldse soovitav üks Mg+B-vit kuur läbi teha. Selle peale tuli meelde küll, et kui aastate eest esimesed paanikahood külas käisid, siis see Mg+B vitamiinikuur aitas päris palju. Ilmselgelt sel ajal ma neist ju enam-vähem lahti sain.

Dr. Adami juures meeldib mulle väga ka tema sipelgateooria. Ühel päeval peale väga pingelist päeva, kui tal käis vastuvõtul paar suitsiidikut ja veel mõned huvitavad patsiendid, avastas ta kodus köögis sipelgainvasiooni ja asus neid täiega maha nottima. Poole tegevuse pealt avastas ta, et sipelgas ehk ANT on lühend Automatic Negative Thought ja just need automaatsed negatiivsed mõtted tuleb ära lömastada, maha nottida, välja uhta! Need automaatsed mõtted on tõepoolest sama tüütud kui sipelgad ja teevad väga palju kahju, sest nad on reeglina ülikritiseerivad ja õõnestavad.

Olen ka varasemalt puudutanud automaatseid mõtteid, mis täiesti iseseisvalt kuskil taustal jooksevad ning reaalselt kelbast toodavad. Ma olen proovinud neid nädalate jooksul põhjalikuks analüüsiks ka kirja panna, aga pole see nii lihtne midagi. Adam soovitab sammuke veel tagasi astuda, kohe kui tunned ebamugavustunnet või meeleolulangust, siis märgi üles, millest see juhtus ja mis mõtted tekkisid. Ning siit on võimalik nüüd niite edasi harutada ja anda hinnang mõtte ratsionaalsusele või idiootlikkusele.

Jah, muidugi on tarvis keha ja meelte eest hoolitseda. See siis tähendab mitmekesist toidulauda, ajule häid vitamiine vajadusel, parajalt liikumist, vähem stressi jne. Kuna iga emotsioon tähendab piltlikult öeldes mingit keemilist reaktsiooni ajus, siis muidugi tuleb kasuks heade emotsioonide tekitamine ja rahu ning heaolutunde märkamine ja selle võimendamine. Väidetavalt on tänulikkus ärevustunde vastand ehk siis ärevuse nullimiseks ole rohkem tänulik. Ja üks emotsioon kestab umbes minuti! Ainult minuti! Kui sa seda saboteerima ei hakka!



Mida sellest kõigest järeldada?
Jah, tervis on oluline. Aju keemiline tasakaal on väga tähtis, et oleks võimalik oma käitumismustritega võimalikult lihtsalt tööd edasi teha. Mediteerimine ja visualiseerimine, kõik on väga vajalik, et luua peakolu sisse paremat keemilist keskkonda. Kõik see on väga tore ja nunnu, aga käitumismustrid nii ei muutu! Neid tuleb ikka ise väänama hakata. Kui kehal on sisse õpitud reaktsioon, kus lõvi pildi peale tuleb jooksma pista, siis ükski B-vitamiin sind teisiti käituma ei pane!

Nii et jäävad kaks kõige olulisemat tööriista:
1) Mel'i 5-sekundi meetod: 5-4-3-2-1 ja katkestad idioodi-mõtte ning suunad eluterve idee suunas.
2) Ela see vastik emotsioon lihtsalt läbi ning leia viisid, kuidas seda võimalikult kiiresti ja valutult teha.

Teisega on sutsu keeruline, sest rännakumeetodiga minevikus surkides seda ju ei tee. Jah, muidugi annab ümber kodeerida teatud tegevusi, kuid asjaks läheb ikka siis, kui järgmine hoog majas ja on vaja mõistus kodus hoida ning eluga edasi minna.

https://images-na.ssl-images-amazon.com/images/I/41h4a-9AbtL._SX331_BO1,204,203,200_.jpg
Leidsin Amazonist järgmise raamatu, mis on üle tuhande arvustaja käest keskmiseks hindeks 5,0 saanud. Ebareaalne! Tekkis kohe huvi, hankisin. Jällegi, kui keegi tahab, siis küsige, ma "laenan".

Barry McDonagh. “Dare: The New Way to End Anxiety and Stop Panic Attacks Fast (Anxiety Relief)”

Ja kohe pakub ka sellist peeglisse vaatavat lähenemist, kuhu on veidike segatud ka põnevustunde ärakasutamist. Teatavasti on ärevus ja põnevus füüsiliselt samasugused tunded, üks aga on negatiivse, teine positiivse alatooniga. Nüüd pakubki Barry välja, et kui ärevus hakkab tekkima, tuleks seda tervitada mõttega, et jee, mida huvitavat ma sel korral kogen.

Ma olen nii põnevil selle tunde pärast! See tunne tekitab minus nii palju põnevust! I am so excited by this feeling! Ja korruta-korruta-korruta!

Väike audionupuke, kus ta kiirelt ja lühidalt räägib ärevusele ja paanikale peale hüppamisest:

Halvast olukorrast tyuleb parim välja võtta. Ärevus ei ole haigus, see on lihtsalt üks kõrgendatud tundlik periood, mis tuleb lihtsalt läbi teha. Nagu leingi. Kujuta ette, et ärevus on mingi piuksuva häälega koll, pane talle nimi ka.

Kohe kui hakkab kõhus veider või kaelas pitsitama, viska käed üles ja nendi fakti, et näe, koll hakkab peale tulema. Nojah, las siis tuleb.

Kui ta nüüd päriselt tulebki, siis lase sellel tundel olla. Mäletad, tunded kestavad mitte rohkem kui 90 sekundit! Tapa lihtsalt neid tsentrifuugivaid mõtteid, et paanika suuremaks ei läheks ning lase sellel tundel olla.

Ja siis küsi kollilt, et noh, rohkem ei suudagi v? Äkki proovid ikka südant veel rohkem puperdama panna. Või kõhus nii kõvasti keerama, et oksendaks. Näita, mida sa veel suudad? (Ei tasu unustada, et reaalselt tegelt see kõige hullem paanikahoog on juba esimesel korral läbi tehtud, sest see ärevuspiik saabki just nii kõrge olla, peale seda hakkab keha juba rahunema.)

Neljanda sammuna jätkata pooleliolevat tegevust. Jah, vastik on, ilgelt ebamugav, aga lihtsalt jätkata elamist, et keha harjuks uue mustriga, kus ärevus ja paanikahoog ei põhjusta millegi seismajäämist.

“The DARE Response: “Whatever! I accept and allow this anxious feeling. I’m excited by it as I engage with what’s in front of me.”

Ma pole seda meetodit sellises võtmes kasutanud, kuid paanikahoo "tervitamist" olen proovinud. See on maru raske, kuid nagu ma olen ka varem kirjutanud, hoog kukub nagu maha. Midagi ei juhtu peale seda. Nii et selles mõttes on Barry pakutul kindlasti jumet! Pluss siin praegu päriselt ka õpitakse teisiti käituma, muudetakse mustrit, mitte ei loodeta medikamentide ja meditatsiooni imepärasele mõjule.

* * *

Nüüd aga jätkan oma igahommikust päeviku täitmist, kus hindan oma enesetunnet, panen kirja ühe kõige tähtsama asja, mida täna teen ning muidugi mainin, mille või kelle üle olen tänulik. Hommikuti krõbistan Mg+B vitamiine, õhtul võtan Unex kapsli, sest seal on minu ajule soovitatavat 5-HTP ja Gabat. Vahepeal visualiseerin häid emotsioone. Terve päeva jälgin negatiivseid mõtteid ehk tapan sipelgaid. Tagataskus on 5-4-3-2-1-meetod idioodimõtete mahatapmiseks ning "Isver, ma olen nii põnevil!" lähenemine. Siia juurde nüüd panen oma kollile nime ning hakkan teda agiteerima nagu Barry õpetab.

Elame näeme. Hoian kursis :)

kolmapäev, 12. juuni 2019

Katse: imeline inimaju

Täna soovitan soojalt läbi teha ühe lühikese kolmesammulise katse tõestamaks, et inimaju on üks imeline ja üdini huvitav asi.

I
Sulge silmad. (Enne loe see jupp lõpuni ikka, siis tead, mida kinniste silmadega teha!)
Kujuta ette ühte olukorda minevikust, kus sa tundsid ennast väga hästi, rõõmsalt või muud moodi positiivselt. Nüüd jälgi hästi hoolega, kuidas see mälestus on su mällu sööbinud.
Mis värve on kasutatud? Milline on tonaalsus? Hele või pigem tume? Kas "kaadrid" on lähedalt või kaugemalt? Kuidas sa ise oled kujutatud, kas olukord on läbi sinu silmade või näed sa ennast kõrvalt? Kas on ka heli olemas? Võib-olla hakkab veel midagi silma, millega oma mälestuse ülestäheldamist saaksid kirjeldada? Jne.
Väga hea. Nüüd tee silmad lahti ja kui on tunne, et see meelde niikuinii ei jää, siis tee mõned märkmed.

II
Sule uuesti silmad.
Kujuta ette ühte olukorda minevikust, kus midagi häiris sind või ärritas. Ära suurt sündmust võta, üks pisike vahejuhtum on alustuseks täiesti sobiv. Oluline on negatiivne emotsioon. Pane jälle hästi tähele, kuidas see mälestus on üles joonistatud.
Mis värve on kasutatud? Milline on tonaalsus? Hele või pigem tume? Kas "kaadrid" on lähedalt või kaugemalt? Kuidas sa ise oled kujutatud, kas olukord on läbi sinu silmade või näed sa ennast kõrvalt? Kas on ka heli olemas? Võib-olla hakkab veel midagi silma, millega oma mälestuse ülestäheldamist saaksid kirjeldada? Jne.
Võid uuesti silmad avada ja vajadusel märkmeid teha. Kohe märkad, et esimesel ja teisel mälestusel on kujutamises ikka suur vahe. Eks see olene nüüd suuresti konkreetsest inimesest, mis seal täpselt erineb, aga erinevused on olemas.

III
Grande finale!
Pane silmad kinni. Võta see teine negatiivse alatooniga mälestus ja keera see esimese mälestuse värvitoonidesse, muuda kaadrit sarnaseks esimesele ja vaata heli ka üle, et esimesega haakuks.

Mis juhtus? Panid tähele, kuidas tunded muutusid?

Wow. inimaju on ikka imeline! :)

pühapäev, 9. juuni 2019

Täna ma tean paremini ja oskan paremini

Teisipäeval hõikasin maru kõvasti, sest enesetunne oli ikka hea. Ja siis toimus üks telefonikõne, mis pööras kõik pea peale. Doh! Nii kauaks saigi eksole. Positiivne pool asjast, et ma sain just selle konkreetse päästiku enda jaoks uuesti läbi korrata ning kirja pandud narratiivi enda jaoks testida. Jah, osutus päris usutavaks ja loogiliseks ning ankurmõte, mida nüüd ja edaspidi korrutada passis ka päris hästi.

Kuna enesetunne oli päris hõre, tahtis käsi haarata kohe mõne medikamendi järele, sest sellega saab ju hetke oluliselt mugavamaks teha. AGA sellistel momentidel tuleb endale meenutada, et nii pea kui rohu mõju möödub, oled sa täpselt sama portsu otsas ikka edasi ning kõik need virr-varr-mõtted tuleb ikka ette võtta. Mõjus. Otsustasin selles hetkes elada ning üldse mitte mõelda ei homse ega veelgi kaugema peale.

Öösel ärkasin mõned korrad, hommikul kobisin enne äratuskella üles. Läks hästi, sest alles õhtul avastasin, et mul polnudki äratust pandud. Võtsin nõuks esimesed pool tundi päevast endale pühendada. Tegin selle vahva visualiseerimise, kus ma ennast erinevatesse hetkedesse tulevikus eriti rõõmsa ja rahulikuna kujutan. Harjutus on ka selle poolest hea, et need head tunded elad ju harjutuse käigus päriselt ka läbi ja see annab päevale hoopis mõnusama mineku.

Teine asi, mida otsustasin proovida, Mel Robbinsi 5-sekundi-päevik. Ei, ma ei ole raha peale vihane, võtsin ette täiesti tasuta pakutud vormi, mille järgi täiesti tavalisse märkmikusse asju kirja panen.

Alustuseks hindan enesetunnet ning panen paari lausega kõrvale ka põhjenduse.
Järgmisena kirjutan, mida ma saaksin teha, et ma ennast paremini tunneksin.
Päeva kõige olulisem asi, mida ära teha ning väike jutt juurde, miks just see on täna tähtis.
Ja kelle või mille üle ma tänulik olen.
Enamasti lisandub siia paar lauset ka täiesti suvalisi mõtteid, aga las nad tulevad.

Töönarkomaanidele soovitan kindlasti kasutada ka töö lõpetamise kellaaega. Sellel on lihtne põhjus. Kui koolis anti ülesandeks üks referaat valmis treida kahe nädala jooksul, siis täpselt kaks nädalat selle valmistegemiseks kuluski. Kui aga eelmine õhtu avastasid, et ups, homme on tähtaeg, siis ülla-ülla, homseks see referaat ka valmis sai! Töö tegemiseks kulub täpselt nii palju aega, kui kaugel on tähtaeg.

Ma ise olen juba mõned aastad väga konkreetselt oma tööaega piiranud, seega see päeva lõpetamine on mul juba päris hästi sisse harjunud ja selle pärast ma enda puhul ei pea vajalikuks selle välja täitmist.

5 hommikut sama asja tehes hakkan ma päeviku mõttest aru saama küll. Selle lihtsa mõneminutilise kaardistamisega määrad sa oma stardipaugu, mõtled läbi, kuidas enda olemist just täna PAREMAKS teha ning paned paika ka ühe pisikese eesmärgi. Kui sa selle ära teed, tabab sind saavutatuse tunne! Päev läks asja ette. Ehk siis teisisõnu kodeerid ennast paremuse poole ning tagad eduelamuse. Lahe!

Ma ikka lohutan ennast, et kunagi tegin jah asju nii või naa, aga ma tegin neid oma parima äranägemise järgi. Täna ma tean paremini ja oskan paremini. Nii et õpin edasi :)

Väga lahe asi on neurolingvistiline programmeerimine (NLP), kus on võimalik soovitud emotsioonid seostada näiteks mõne liigutusega (luues päästiku) ning läbi selle vajalikul hetkel vajalikud tunded välja manada. Piltlikult öeldes paanikahoo tekkides käteplaksu peale rõõmsaks, rõõsaks ja maru rahulikuks muutuda. Seda saavutada on ilmselt paras väljakutse, kuid usun, et igapäevane visualiseerimisharjutus teeb rahulolutunde kohalekutsumise vajalikul hetkel oluliselt lihtsamaks. Inimaju on ikka imeline. Eriti hetkedel, kui iseennast hakkame tillitama!

 

teisipäev, 4. juuni 2019

Kas tõesti leidsin lahenduse?

Ma vist leidsin vastuse, mida otsisin! Tahtsin teada, kuidas tulla toime füüsiliste hädadega, mis aktiveerivad paanikahoo ja nüüd sama sain ühe infobiti ühest audioraamatust, mis võiks päriselt ka toimida! Päris kindel ei saa olla, sest ma pole päris sellises võtmes saanud asja testida, aga no kirjeldus ise juba tekitas minus hea tunde.

Aga nüüd sammuke tagasi. Ma olen vist terve interneti läbi lugenud ärevuse ja paanikahoogude teemal. Siinkohal ei suuda ma ära tänada, et ma oskan keeli. Kui suures plindris ma oleksin, kui peaksin oma otsingutulemusi ja pakutavat infomaterjali laskma läbi keelefiltri ehk välistama kõik võõrkeelse? Ma oleksin praegu seal, kus alguses. Oleks ja poleks ehk siis ma võin hoopis rõõmustada, et ma ei ole sellises plindris.

Mitu raamatut ma olen läbi töötanud sel teemal? Ma isegi ei tea. PALJU! Pöördepunktiks saigi ilmselt rännakumeetod, kust noppisin üles inglisekeelse märksõna #mindfulness (tähelepanelikkus?). Sealt jõudsin kindla arusaamani, et kogu minu häda on minu mõttemustrites. Need lihtsalt ei tööta enam. Ehk siis kui ühel hetkel tärganud ärevus hoiatas näiteks keerulisest olukorrast, siis täna on aeg edasi läinud, olukorrad muutunud ning äragi lahendatud. See muster annab täna valesignaali! No ja lisaks kõik need muud hädad enesekindlusega, sest siiani on mu parim meelelahutus olnud iseenda mahategemine ja raju kritiseerimine.


Rännakute abiga sain nii mõnelegi väga jaburale uskumusele jälile, mis tahtis ümbersõnastamist saada. Sain ka aru, miks ma ennast väärtusetuks olen pidanud. Täielik wow-hetk. Taoliste äratundmiste peale saab muidugi kohe uued väärtused asemele istutada ning on võimalik edasi liikuda.

Aga siin ei tohiks töö pooleli jääda!

Nüüd siseneb mängu Mel Robbins oma 5-sekundi-meetodiga ja #mindsetreset programmiga. Lihtne, kuid tüütu töö iseenda ja oma mõtlemisega. Kohe, kui avastad negatiivse või materdava mõtte, tuleb vahele STOP! 5-4-3-2-1 ning positiivses vormingus reaalsusele vastav fakt. Või kui ärevus hakkab kruttima, siis 5-4-3-2-1 ja ootuslause millestki põnevast. See 5-seki-meetod on nii vägev. Uskumatu, kuidas selle abiga on võimalik ärevusespiraal maha murda ning aju ei toodagi lõputut idiootsust. See takistab ka silmaklappides halli oleku tulekut, kus suudad näha ainult ühte heituvat mõtet, mida ma isegi mainida ei taha.

AEG! Mitte midagi ei juhtu üle öö! See töö peab kestma nädalaid, isegi kuid! Kuid õnneks iga päevaga läheb töö järjest lihtsamaks, sest aju võtab vaikselt uusi uskumusi ja mustreid omaks. Ja lisaks, ükski kraabitud põlv ei parane üleöö. Iga vigastus tahab taastumiseks aega saada.

Küll aga kõik see eelnev ei anna lahendust olukorrale, kus füüsiline ebamugavustunne (kõhuhäda, üleväsimus jne) tekitab hoogu. Mida teha selle mustri muutmiseks? Nagu ma siin eelmine post ka ilkusin, et kas tõesti pean hakkama riknenud sööki sisse endale ajama? Noh, tegelikult vist tõesti, kui tahan asja kiirendada. Küll aga saab väga palju tööd eelnevalt ära teha.

Oluline on välja noppida kõik need mõttekäigud, mis sellistel hetkedel paanikahoogu toidavad. Alates "nüüd ma surengi maha" (mis pole üldse reaalne mõte), kuni selleni, et "laps leiab mu laiba ja saab elutrauma ning peab sellega ilma minuta toime tulema" (no kui reaalne see veel on? On väga vähesed haigused, mis viivad nii kiiresti hauda. Enamasti jõuab ikka nädalpäevi haiglavoodis konutada). Iga selline mõte on tarvis läbi analüüsida, hinnata olukorra reaalsust ja muidugi panna juurde ka võimalikud tulemid. Kusjuures üldse mitte üllatuslikult selgub, et kardan lihtsalt tonti. Nüüd, kui on teadvusele tõestatud, mis võib juhtuda ja mis kohe kindlasti mitte ei juhtu, jääb oodata päris olukorda. Kui saabub see legendaarne hetk, tuleb esmalt ventileeriv mõte 5-4-3-2-1-ga maha tappa ja kõva häälega endale neidsamu tõestatud reaalseid olukordi jutustada ja kinnitada, et see on ainult kõhugripp, chillax, see saab päevaga mööda. Suure tõenäosusega peab sama asja mõned korrad ikka läbi tegema, kuid väidetavalt on ka peale teist läbitegemist juba muster ära murtud.

Kui tahate targema kinnitust saada, siis kuulake Craig Huffmani audioraamatut. Kes osta ei raatsi või netiavarustest ei leia, see võtab ühendust, "laenan"! ;)

Tavainimesele väga mõnus kuulamine, mis seletab lahti inimaju ja mõttemustrid, nende lahtimuukimise ning annab erinevate meeleoluhädadega toimetulemiseks väga konkreetseid retsepte. Ja mis kõige huvitavam, ükski nendest retseptidest ei lähe vastuollu mitte ühegi teooria ega praktikaga, mida ma sellel teekonnal olen varasemalt uurinud-puurinud. Just see fakt panebki mind nii väga tema soovitusi uskuma. Pluss teaduslik lähenemine.

Täna on väga hea päev olnud. Ärkasin 20 minutit enne kella ja hüppasin kohe voodist välja, nagu Mel Robbins soovitab (lähtudes unetsüklitest ja nende toimimisest). Võtsin hommikul aega endale, visualiseerisin head enesetunnet veidike ebamugavas olukorras, panin päevale eesmärgi sõnastades kõige olulisema asja, mille ära teen ja jätkasin päeva negatiivsete mõttemustrite jälgimisega. Ainult 2x sain ennast korrale kutsuda ning uut lähenemist tutvustada. Ja siis tuli AHHAA-moment, mida tulin siia ka jagama!

Tundub, et ärevusest ja paanikahoogudest ongi võimalik lahti saada!
Hoian kursis, kuidas mul see õnnestub!


pühapäev, 2. juuni 2019

Kas nutta või naerda?

Ma nüüd ei teagi, kas nutta või naerda. Iga päev õpin midagi uut ja saan teada, et muidugi on mõned asjad täiesti läbi uurimata ja ega keegi ühtegi head lahendust mulle pakkuda ei oska. Teemaks füüsilised sümptomid (mitte oma mõtted), mis ärevust ja paanikahoogusid põhjustavad. Ehk siis täna on mul olemas pool lahendust. Kuidas ja kust ma aga teisele poolele plaastri leian?

Ärevus ja muretsemine on omavahel tihedalt seotud, ei ole uudis. Muremõtted tuleb lihtsalt ära tappa sõnastades need positiivseks. Näiteks, ma tegelen selle teemaga siis, kui asi päriselt käes on. Praegu keskendun olemasolevale ning naudin seda hetke. Kohe, kui avastad peas mõtte, et ma ei saa seda või teist teha, sest ma ju ei oska või ma olen see ja teine, siis tuleb kohe pidurit tõmmata! STOP! "5-4-3-2-1! Ma küll ei oska seda veel, aga kõik on kunagi esimest korda asju proovinud ja ma proovin ka." (Või mdiagi taolist.)

Hästi, oma ülemõtlemise suudan ma nüüd ära killida ja eelnevad nädalad on näidanud, et kui ärevusetunne põnevuseks nimetada, siis keha päriselt rahunebki maha ning voilaa, pidu on käes. Mida nüüd aga teha, kui ongi kõhugripp, mis tekitab kõhus suhteliselt sarnase tunde ärevuse liblikatele, mis omakorda totaalse paanikahoo vallandavad? Korrutangi mantrat "5-4-3-2-1 see on ainult kõhugripp, mis kohe varsti üle läheb"?

Kognitiivne käitumispsühholoogia soovitab sama olukorda korduvalt läbi teha, et siis läbi füüsiliste sümptomite kordamise tekitada mõistmine, et asi pole eluohtlik. Kas ma peaksin siis riknenud sööki pidevalt sööma seedehäirete tootmiseks, et siis läbi selle ehk ühel päeval mitte ärevaks muutuda? Veits absurdne. Olen nõus, et teadlased peavad veel korralikult teemat uurima, sest koerahirmu puhul võiks see muster toimida, küll aga kõhuhäire tahab kindlasti teistsugust lähenemist saada.

Senikaua aga võtan ma kokku viimaste päevade tegevused ja jätkan lahenduse otsimist kujunenud käitumismustrite murdmiseks!
  • Hommikut alustan mõneminutilise visualiseerimisega. Panen silmad kinni ja kujutan ette, kuidas ma x aja pärast olen mingis muidu ärevas olukorras rõõmus, rõõsa ja täiesti rahulik.
  • Listisin äravuse ja paanika triggerid. Kirjutasin juurde, millal need enamasti juhtuvad ja kust nad on minu puhul alguse saanud.
  • Triggerite kõrvale lisasin tunded ja mõtted, mis mul sel hetkel peal on, kui ärevus/paanika on käivitunud.
  • ANKURMÕTE! Iga triggeri järele kirjutasin ankurmõtte positiivses sõnastuses, mida kasutada, kui hoog peaks peale tulema. Eesmärk on paanikaspiraal ära lõhkuda ning säilitada sisemine rahu ning kontroll enda üle. 
Näiteks:
Ma muutun ärevaks, kui ma tunnen väsimust. See on täiesti otseselt tulnud ajast, mil poiss oli pisikene ja iga mõne tunni tagant tähelepanu nõudis. Ma olin nii väsinud kogu aeg. Ja üks hetk tekkis mul hirm, et mis siis, kui ma jään nüüd magama ja ei ärkagi selle peale, et tal on midagi häda. Äkki ajab piima välja ja lämbub ära? Vähe sellest, et ma unisena muutun tohutult ärevaks, siis peale seda magan ma ka üks kõrv kikkis ja kuulan, mis ümberringi toimub. (See on ka üks põhjus, miks ma väljaspool kodu ei taha ööbida, sest siis ma kuulangi magamise asemel võõraid hääli ning öö jääb täiesti vahele. Mis omakorda toodab hea pinnase järgmistele hoogudele.)
Mõtted ja tunded on enam-vähem kõikide triggeirte puhul samad. Algus on ehk erinev, kuid kõik nad lähevad täpselt sama spiraali mööda lõpuks kõrge kulminatsioonini.
<< Mul on nii kehva olla. Ma ei suuda keskenduda. Nüüd kindlasti juhtub midagi. Ma ei saa hakkama. See ajab mind hulluks. Ma olen (peast) haige.  Ma tahaks, et see juba läbi saaks. Kasvõi sureks maha kohe praegu, sest enam lihtsalt ei jõua. >> Ja hakkab uuesti kordama.
Mantra ehk ankurmõte: 5-4-3-2-1 Ma olen lihtsalt väsinud, puhkan natukene ja juba tunnengi ennast paremini.

Tähtsad teadlased on välja arvutanud, et keskmiselt läheb 66 päeva, et muutusi märgata. Mel, kelle video ma siia postile lisasin, sai oma lennuhirmu kontrolli alla 4 lennuga, nii et väike lootus on esimesi tulemusi ka varem kohata.

Hullemaks see kõik praegust olukorda teha ei saa. Fakt! Küll aga on hea võimalus, et nii mõnegi häda suudan enda jaoks ära lahendada. Hoian kursis.

Teile aga soovin vahepeal rahulikku meelt ning positiivseid mõttemustreid!

 

Kust see kõik alguse sai?

See oli ligi kuus aastat tagasi, kui ma tegin läbi oma esimese paanikahoo. Mingit diagnoosi pole mulle pandud, seega meditsiinilises mõttes...