Valgus tunneli lõpus: harjutus nr 6

Kui enne oli selline tore meenutamine ja lihtsalt analüüs, siis eelmise harjutusega hakkas sisse tulema elemente oma käitumise mõjutamiseks. Mulle tohutult meeldib käesolev harjutus. Kuid tuleb valmis olla, et siit võib päris ehmatavat tõde kooruda just tulevikku vaadates. Kui muud ei saa, siis arusaama toimuvast ja kuhu edasi tüürime, seda kindlasti! Ees on üks päris põnev sisevaatluse-retk.

Kuues harjutus: teadlike otsuste tegemise protsess
Lugemiseks: The Conscious Decisions process
Kuulamiseks: Excercise 6: The Concsious decisions process

Nagu ikka, tuleb leida hea rahulik koht, kus keegi sind ei sega. Mul on sellega alati jube suur häda, aga veits ajaplaneerimist ja suured kõrvaklapid aitavad kaasa. Rahulik hingamine ja ette tuleb võtta 5-astmeline trepp teel iseendasse. Lõpuks jõuame tee hargnemiseni, mis on siis otsustuskohaks. Vasakule läheb tee, kui asjad jäävad samasuguseks nagu praegu ja paremale tee peale muutust. Esimesena vaadatakse, mida toob vasakpoolne rada.

Paanikahood on kohutavad, ärevus ja pidev pahaollah on nii kurnavad. Ja kui nüüd kruttida viis või isegi kümme aastat aega edasi ja tõdeda, et MITTE MIDAGI pole muutunud, see tõi pisara silma. Tönnisin päris jupp aega tegelikult. Mul hakkas endast lihtsalt metsikult kahju. See pole ju kellegi elu! Ma ei taha selliselt elada! Jah, praegu on iseenesest okei, aga ma pole valmis veel kümme aastat sama koha peal tiksuma ja kogu seda jama 3650 päeva läbi tegema. Täpselt samamoodi! See pole variant, mida kaaludagi!

Mida toob teine parempoolne rada? Mis juhtub siis, kui ma saan ärevusest jagu? Milline mu elu näeb siis välja? Isegi kui mitte midagi muud mu elus ei muutu, siis juba ärevusest vabaks saamine avardab  maailma nii palju, et elukvaliteet muutub pööraselt. Olla vaba ja nautida seda, mida soovid ja seda kõike ilma pideva pingeta! Wow. Kujutad ette mõnusat bussisõitu sõpradega kuhugi vägevasse kohta... Või kui ööbid kuskil mujal ja tõesti saadki magada... Või veel parem, puhkad ennast välja! Ma poleks arvanudki, et ma ise võin ennast nii valvsalt vangis hoida... Iseenesest nii pisikesed asjad, aga kui väga nad meid mõjutavad.

Kuidas seda saavutada? Mida on mul vaja, et see muudatus ellu viia? Teed nimekirja omadustest ja asjadest, mis sind sellel teel aitavad ning vastutasuks saad kimbu õhupallidega, iga nimetatud asja kohta üks pall. Pallid tuleb endale sisse hingata ning läbi selle kõik need ressursid omaks võtta.

Peale seda tuleb ka välja öelda tehtud otsus või lubadus, mis viib parema elu suunas. Mina lubasin ärevusest vabaks saada, maksku mis maksab, ning oma kogemusi teistega jagada, et ka teised saaksid seda teha. Ma tean, jõhker jänkilik klišee, olen edaspidi ainult hea ja aitan kõiki abivajajaid, aga häda ajab härja kaevu. Mida kõike me ei luba selle nimel, et natukenegi vähem piinelda. Selline sai siis minu lubadus.

Samal õhtul avasin paanika-blogi ning hakkasin läbitehtavat siia kirja panema.

* * *
Kui ma täna seda posti tehes hakkasin harjutust teistkordselt läbi tegema, et kõike kogetut kirja  panna, siis ei läinud kõik päris nii vägevalt kui esimesel korral. Jõudsin teelahkmeni, võtsin vasakpoolse suuna ja mis juhtus? Täna oli seal see lugu, mis eelmine kord ootas mind peale otsust ja muudatust ehk paremal pool. Ma jätsin harjutuse selle peale pooleli, sest ausõna, praegusel hetkel mulle sobib selline tulem suurepäraselt! Ma ei pea ühtegi uut otsust praegu vastu võtma, et oma elu paremaks muuta. Ma olen selle juba ära teinud. Päris vägev!

Eks kui jälle peaks otsustamiseks minema, siis tuleb meelde jätta, et just siis on õige aeg harjutus nr 6 ette võtta ning raske kergeks mõtelda.

Valgus tunneli lõpus: harjutus nr 5

Ja nüüd oleme jõudnud punkti, kus tuleb alustada tööga ning ette võtta umbes tunnised sisevaatlused, mis võiksid eesmärgile mõned sammud lähemale viia.

Viies harjutus: juhend hirmude vabastamiseks ning uskumuste ja vannete muutmiseks
Lugemiseks: Releasing Fears, Changing Beliefs And Vows
Kuulamiseks: Excercise 5: Releasing Fears, Changing Beliefs And Vows

Algus on sarnane eelmisele harjutusele, tuleb ennast mõnusalt telksiga ruumi sisse sättida, kohale kutsuda mentor ja kaitseingel. Täna tuli Gandalf Hall üksinda. Seal, kus olid eelmise harjutuse puhul suured valged tiivad olnud, seal hõljus lihtsalt valge kuma. Aga äkki see kuma ongi SEE ingel, keda ma kutsuma pidin? No vahet pole, ma ei tundnud, et keegi või miskit puudu oleks ja läksin julgelt ülesandega edasi.

Tuli meenutada ühte negatiivset sündmust, mis on korraliku templi endast jätnud. Ma olin omadega põhikooliajas, täpsemalt ühel koolidiskol. See polnud kool, kus ma käisin. Aga kuna ma hiljuti olin tutvunud uute inimestega ja nemad sinna läksid, siis ma arvasin, et jube tore oleks nendega koos sinna koolipeole minna. Nagu diskodel ikka, siis hakkavad ju tiinekate emotsioonid laineid lööma. Ja kõvemad tegelased olid isegi nurga taga käinud alkoholi mekkimas. Kuniks üks hetk tuli sellest seltskonnast üks veits killeri välimusega piff ja teatas, et ma tulen nüüd temaga kaasa. Üks lühikest kasvu kutt lonkis tal sabas ja vaatas, et ma kuhugi minema ei pääseks. Nad viisid mu ühe ümberkaudse maja hoovi, kus oli üks puukuur. Ma detailidesse ei lasku, mis seal täpselt juhtus, aga üldjoontes oli tütarlapsel mulje, et ma tahan ühte noormeest sealt kambast endale saada ja ta nüüd tuli kindlaks tegema, et seda ei juhtuks. Ütleme nii, et ta tegi selle vägagi kindlaks. Mitte et ma enne oleks talle pilku visanud, aga peale seda ma isegi ei vaadanud ta poole.

Nüüd tuli stseen tagurpidi algusesse tagasi mängida. Ja 2x kiirema tempoga lõpuni ja jälle tagasi. Ja veel kiirust juurde panna. Ja veel, veel, veel. Kuni asjast koorub Benny Hilli Show laadne asi, aga piuksuva taustaheliga.

Järgmisena tuleb kogu stseen ära kaunistada, võimalikult totakalt. Klounidest kuni muude friikideni välja, iseennast kaasa arvatud. Ning kõik esemed on kummist või täispuhutud. Inimestele tuleb vägisi heeliumi sisse suruda ning taustamussiks midagi rõõmsat, isegi naljakat. Ning mängida see stseen uuesti algusest lõpuni, lõpust algusesse, tõsta tempot ja uuesti. Senikaua kuni kõik see üheks suureks klounipudruks muutub. Päris totakas :)

Kui see tehtud, siis tuleb kutsuda see mineviku mina, küll ilma klouniriieteta, enda kõrvale diivanile istuma ning küsida, millised väärarusaamad või uskumused sellest olukorrast tekkusid? Millised lubadused ma endale andsin sel hetkel? Millised eksiarvamused said sealt alguse? Ja nüüd tuleb mängu mentor, kes kõik need vanad uskumused ja lubadused ära pühib. Gandalf Hall oma sauaga tegi sahh-sahh-kärts-mürts ja oligi tehtud. Peaks ütlema, et tõsiselt tasemel mentor. Töö oli kiire ja korralik! Kui vana kraam on eest ära koristatud, peab mentor uue sisendi andma uute uskumuste näol. Ja nüüd on asja võti, need peavad olema positiivselt sõnastatud! Lisaks tuleb mineviku minalt uurida, millised omadused või oskused oleks tal sel ajal abiks olnud, et olukord oluliselt paremini lahendada? Tellimise peale tuleb kohe punt õhupalle, igas õhupallis just see vajalik omadus. Mineviku mina hingab õhupallid endasse ja astub julgelt telekasse tagasi, et olukord uuesti läbi teha...

Päris cool!

Lõpus tuleb saadud tarkus ning uued omadused ka tulevikusituatsioonidesse viia, et siis näha, mismoodi asjad seal välja tulevad. Väga hästi tulevad! Ei üllata millegi pärast :)

Väga kerge oli pärast seda harjutust olla. Jõhker koorem oleks nagu ära võetud. Ja hunnik julgust juurde antud. Ülisürr!

* * *

Ma proovisin seda harjutust mitu päeva hiljem uuesti teha. Ma lihtsalt kuulasin ja mõtlesin, et täitsa pekk, mis toimub? St miks mitte midagi ei toimu? Ühe korra ju õnnestus, miks enam ei tule välja? Siis ma otsustasin, et okei, ma proovin siis sama asja läbi teha, mida eelminegi kord. Ja ma ei suutnud isegi meenutada, mille peale ma olin esimesel korral mõelnud... Hiljem muidugi korralikult pingutades ja märkmeid lapates meenus, aga avastus, et olin vana asja enda jaoks ära lahendanud, see oli päris lahe!

Valgus tunneli lõpus: harjutus nr 4

Päris korralikult haige olen. Õnneks palavikku pole, aga kurgus on nüüd mitu päeva hiired pesa teinud ja täna ajas juba köhimagi. Varastasin lapse tagant aurumasina ära, ehk õnnestub ikka nädalavahetus ilma haiguseta läbi teha. Kusjuures täna tabasin ennast mõttelt, et mul on alati kõik muutused käinud käsikäes haigustega. Muidugi ei saa väita, et ma tohutult terve oleksin ja muudel aegadel üldse ei põeks, aga seda küll ei mäleta, kui muutus ilma põdemiseta oleks tulnud. Kes teab, kes teab, äkki töötabki keha ärebvusevaba tuleviku suunas. A äkki tuleb hoopis püksi :)

Neljas harjutus: Kuidas surute alla oma emotsioone?
Lugemiseks: How Do You Shut Down Your Emotions?
Kuulamiseks: Excercise 4: How Do You Shut Down Your Emotions?

Üks lühemat sorti harjutus, mille ma võtaks kokku sõnaga "meenutused". Sul on ülesandeks istuda telekaga ruumis pult käes. Juurde pead kutsuma mentori, kes sind sellel retkel juhib ja toetab. Ma olen ilmselgelt liiga palju fantaasiafilme vaadanud, mul ilmus sinna suure toikaga Gandalf Hall. Juurde paluti kutsuda ka kaitseingel. Mu ingel vist oli nii hõivatud, saatis ainult kaks suurt valget tiiba. No pole lugu, ajas asja ära. Järgmisena pidid sa mentorile ulatama DVD oma vana mälestusega, mida ette hakata mängima. Kui nooreks te mind peate? Minu mälestused käivad ikka kassettidel. Ma küll ei teaks, et keegi oleks need ümber moodsamale kujule konvertinud, aga õnnestus isegi BlueRay Gandalfile anda.

Esimene emotsionaalne olukord läks käima. Katus hakkas ära sõitma, sisikond tahtis plahvatada saadud uudise peale. Ja siis juhtus see, et mõistus võttis üle, lülitas emotsioonid lihtsalt välja ning jättes mulje maru rahulikust minast saatsin ma uudisetooja kauge kaarega sinnasamusesse. Ja siis tuli pettumus. Kuidas keegi saab üldse niimoodi teha? Kas tõesti on nii raske aus olla? Miks? Miks? Miks mina?

Stop. Ja järgmine kaader.

Teine emotsionaalne olukord oli oluliselt varasemast ajast, kui ma noor ja uljas daam olin, kes esimesi samme iseseisva elu suunas tegi. Ja siis kuskilt sain ma mingi infokillu, mis kogu mu eelnevad x nädalat pea peale keerasid. Mind oli lihtsalt räigelt ära kasutatud ja ma täiesti naiivselt uskusin, et elu ongi ilus ja tore! Nätaki! Kõik kolises kokku. Ainuke mõte peas oli, kuidas ma nii loll ometi olen? Pettumis, ennekõike endas. Miks? Miks? Miks mina?

Niimoodi ma ennast lukku olen keeranudki...

Ei midagi sellist, mida ma varem ei teadnud. Aga nüüd vaatan ma neid olukordi ja sündmusi hoopis teise pilguga ning võiks isegi öelda, et emotsioonitult. Kas siis selle pärast, et need tunded on maha trambitud? Või äkki selle pärast, et olen sellest üle saanud ning selja taha jätnud?!

Valgus tunneli lõpus: harjutus nr 3

Kolmas harjutus: Kuidas me loome käitumismustreid oma emotsioonide allasurumiseks?
Lugemiseks: Your Stories About Emotions
Kuulamiseks: Excercise 3: Your Stories About Emotions

Eriti lühike harjutus, kümne mintsaga on asi tehtud ja unustatudki. Taas tuleb mõistus ja mõtted välja lülitada ja lihtsalt lasta endal olla. Ma proovisin küll keskenduda oma agorafoobia algpõhjusele ja sellest tulenevalt harjutust teha, aga see raam lagunes maru ruttu laiali ning ma sain teada, miks ma nii eraklik olen. Muidugi on miljon elulist põhjust, miks asjad lähevad just nii nagu nad lähevad, aga õige vastus on see, et ma eeldan, et inimesed teevad mulle haiget. Klassikaline lugu sellest, kuidas mina pingutan püksid püüli sõeluma ja tulemus on ikka täpselt sama. Kõlab nagu kibestumus ja pettumus? Jap, nii on.

Päris huvitav stardipositsioon depressiooni peletamiseks.

Mis on ärevus? Kuidas ma sellega toime tulen?

Kust ma tean, et mul on ärevushäire? Äkki on see pikaleveninud kõhuhäda, mis paneb mind kogu aeg ringi siblima. Ringipaanitsemine ja ülemuretsemine on ka ju täiesti naistele iseloomulik käitumisviis. Pluss veel miljon pisiasja, mis on täiesti tavalised nähtused.

Mina ei ole arst, mina ei saa öelda, kas ja kellel parasjagu ärevusega mingi teema on. Täiesti vabalt võib olla, et see on ajutine pingeline periood ning häirekella pole üldse mõtet lüüa. Kuigi päris tähelepanuta ma ka seda ei jätaks.

Ma olen ideaalne kandidaat ärevushäireks. Mu emotsioon kargab üles-alla, perfektsionist, õiglustunne on maksimaalne ja lisaks mõte rullib kogu aeg mööda erinevaid päevasündmuseid ringi. Mulle lähevad asjad korda, ka need, mis ei peaks isegi kõigutama mitte. Vahest ongi juhtunud, et ma olen nii hõivatud pisiasjadega, et solvav rusikalöök otse näkku, mis on mõeldud mu rivist väljalöömiseks, läheb must täiesti mööda, sest teelepandud solvang jookseb ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Nii et kohati võib isegi öelda, et see liigne detailsus isegi kaitseb mind vahetevahel.

Väsimus
Minul algas asi väsimusega. Lapse sünniga keerdus päevarežiim pea peale ning kogunenud unevõlga ei õnnestunud väga pikka aega tagasi teha. Juba see seisund iseenesest on kehale piisavalt ebameeldiv taluda ja kui siia juurde lisada ärrituvus ja emotsioonid, siis palju polegi juurde vaja. Närv on kogu aeg püsti lihtsalt. Ja kui magama lähed ning üleväsimuse tõttu und ei tule, siis krutid oma mõtteid üle vindi ning ärritad ennast veelgi rohkem...

Pinge
Kui ärevus korralikult peale tuleb, siis on selline tunne nagu terve keha oleks krampis. Pinge just õlavööndis on nii hull, et igasugune liigutamine on paras piin. Eks see seletab ka pealispindse hingamise ja pideva vetsuhäda, sest no kuhu see õhk ja fekaalid peaksid minema, kui kehas kõik rakud ennast tihkelt üksteise vastu tõmbavad. Ilmselt toimub selle protsessi jooksul ka vähemalt poolte kehamahlade väljapressimine, sest kuidas muidu neid lõputuid koskesid sinna vetsupotti lahti seletada.

Toitumine
Vähe sellest, et magada ei saa, on ka kogu toitumiskava täiesti segamini. Siit on jube lihtne söömishäire enda jaoks üles korjata. Kui nüüd suurest väsimusest on kehva olla, siis ega sööma ka ei kipu, sest äkki hakkab veel hullem. Lõpuks oled nii näljane, et paned korraga pool lehma pintslisse. Nüüd on teisipidi häda. Nii halb, et olla ei jaksa. Üldiselt on nii, et isegi kui ei taha süüa, siis midagi peab endale vägisi sisse toppima. Väldid võimalikke kõhuvalusid ja ennetad ülepugimist. Proovi kasvõi natukene.

Eksamipalavik
Mina kutsun seda vahest "liblikad kõhus" või eksamipalavikuks. Viimane on kõige lihtsamini mõistetavam inimesele, kellel pole seda häiret õnnestunud endale veel hankida. Pidev põdemine eelseisva pärast. Eksami puhul on lihtne, see saab hinde kättesaamisel läbi. Enamasti kaob see juba eksami alguses ära, sest grande finale nõuab juba kogu tähelepanu endale.

Hoia foon madalal!
Ärevusega on see huvitav asi, et kui sul seda pole, siis lihtsalt pole. Aga kui tuleb, siis sellest lahti saada on maru raske. Sisemine ärevusfoon tõuseb mütaki taevasse ning selle allatõmbamine võtab tohutult aega ja energiat. Nii et alati on lihtsam ärevust tekitavaid situatsioone eos vältida.
Ma jumaldan õudusfilme! Jeebus, kuidas nad mulle meeldivad. Aga ma pole väga mitu aastat isegi turvaliste koduseinte vahel ühtegi vaadata saanud, sest süda puperdab kogu sisemuse pahupidi ja pärast on selline eksamipalavikuline tunne peal, et anna otsad. Järelikult tuleb vältida.

Kofeiin
Kohvi ja energiajoogid on saatanast. Ma ikka vahepeal hommikuti patustan mõne lattega, aga tuleb meeles pidada, et 12h on tervelt veerand tarbitud kofeiinist veel sinu vereringes. Kujuta ette, et sa jood päeva sissejuhatuseks neli espressot. See aga oleks sama hea, kui enne õhtust hambapesu teed kiire kohvishoti ja proovid siis kärmelt magama jääda. No keda sa lollitad? :)

Suhkur
Kahjuks tuleb vältida magusat. Päris ilma muidugi ei saa, aga võimalikult vähene tarbimine aitab kaasa üleliigse energia mittetekkimisele. Kui pole üleliigset energiat, siis ei torgi ka sind keegi tagumikust, et vaja seda või teist või kolmandat või kaheksandat teha või ei kruti selle üle, mis kõik veel tegemata.

Sinu parimad sõbrad
Kummel, ohtralt külma vett, mõistlik toitumine (regulaarne!), füüsiline aktiivsus värskes õhus, sügav rahulik hingamine, püsi terve, rahu iseendaga ning hunnik asendustegevusi!

Siit nimekirjast tahaksid ehk kaks viimast lahtiseletamist saada.

Rahu iseendaga - selle all mõtlen ma just seda saavutamata perfektsionismi ja enese nüpeldamise lõpetamist. Tuled töölt koju, oled veidike tõbine ka lisaks tohutule väsimusele, siis ausõna pole vaja koristama hakata. Need tolmurullid ei kao mitte kuhugi! Ja pealegi, kui kedagi nii õudsalt need häirivad, siis ta hakkab ise neid likvideerima. Sina istu nüüd maha ja PUHKA! Süüa võiks ka! Esmalt tuleb enda eest hoolitseda ja siis alles hakata kohustuste ja muu sellise peale mõtlema. Tihtilugu see lähenemine ei õnnestu, aga tibusammul, üks asi korraga. Varsti on "Ei"-ütlemine nii selge, et üllatad iseennastki!

Asendustegevused tulevad mängu siis, kui sa ei suuda oma mõtteid enam vaigistada. Olenevalt olukorrast on minu asendustegevused mõtete tõrjumiseks film, muusika, autosõit mõne vägeva artisti saatel ja ülla-ülla mängud telefonis. Pole ajuvabamat asja kui mingit mustrit näpuga kokku ajada või loomi kuskilt vangistusest päästa. Issand kui suureks abiks on see nendel koledatel õhtutel, kui aeg venib nagu tatt ja enesetunne on nii halb, et isegi kirjeldada ei suuda. Muidugi hakkab aju siis igasugu idiootsusi tootma ja kõige parem sellisel juhul on ta üldse välja lülitada. Kõigile kasulikum!

Üks asi on siiski veel - UNISTAMINE! Kui mul ikka eriti imelikuks olemine läheb, siis ma võtan ette oma "8 miljoni unistuse". See on siis selline mõtteharjutus, kus mulle antakse 8 meuri ja ma pean nii enda kui teiste elu sellega tohutult heaks tegema. Väga õilis. Miks just kaheksa, ma ei tea. Liiga vähesega saab see mõtteharjutus liiga ruttu otsa, aga kui liiga palju seda pudisevat kätte antakse, siis kaob pinge ära. Nii et mina siis muudan maailma kõigest kaheksa milkuga. Uus valimislubadus? Tehke järgi :)

Kokkuvõtteks võin öelda, et kui see ärevusevärk on jälle kontrolli alla saadud ja neid parimaid sõpru ikka meeles pidada, siis on võimalik päris pikalt (isegi aastaid) ilma igasuguste hädadeta toime tulla. Aga nagu ikka, siis elu kohe armastab igasugu katsumusi ette visata. Piisab ühest väga tõsisest ehmatusest ja tuleb hakata otsast peale. Ma siis nüüd juba väga mitmendat korda jälle alguses ning sedakorda katsetan "Valgus tunneli lõpus" raamatut ärevuse seljatamisel. Ongi paras aeg järgmine harjutus ette võtta.

Valgus tunneli lõpus: harjutus nr 2

Eile oli kohutav õhtu. Peale õhtusööki hakkas sees selline trall, et ei osanudki ennustada, kas sisemine ilu avaldub kohe või hetke pärast. Sees oli päris suur pettumus, sest kõik peaks ju hoopis paremaks minema ja hood hoopistükis ära jääma. Nii palju on küll teistmoodi, et ärevus hakkab eksamipalavikuna sees trummeldama ja siis kukub lihtsalt ära, ei lähe enam lõpuni välja. Emotsionaalselt on see teema täpselt sama koormav, aga füüsiliselt sutsuke talutavam. Öösel avasin silmad kell 4, sest kurguvalu ei lasknud enam neelata. No selge, nüüd saan aru küll, mis juhtus! Kui tervis halveneb, löövad ka ärevusteemad hoopis intensiivsemalt välja. Nii et siit väike soovitus, püsige terved! Ma jätkan vahepeal võitlust tuuleveskitega! :)

Teine harjutus: kuidas langetad otsuseid?
Lugemiseks: What Shapes Your Decision?
Kuulamiseks: Excercise 2: What Shapes Your Decision?

Iga ajuhiiglane teab, et kui vaja valikuid teha, siis ratsionaalses vaates võib kõik jube hea välja näha, aga viimase sõna ütleb ikka süda, kes siis kas armastab või mitte. Muidugi teatud ulatuses saab fakte üksteise kõrvale sättida ning mõõte võrrelda, kuid selle viimase otsustava valiku teeme me igaüks puhtalt emotsioonide põhjal. Ma mäletan väga hästi, kuidas mu esimese auto ostmisel said otsustavaks sinised nahkistmed. Absurdne, aga ma siiani meenutan neid härdalt. Parim osa sellest autost :)

See harjutus on ka lühikeste killast. Huvitavam osa on, et mõtlev mina tuleb välja lülitada ja lasta endal lihtsalt olla. Peale selle pead valima välja minevikus tehtud otsuse ning rändama sellesse lühikesse hetke. Veel parem, pead seda murdsekundit edasi-tagasi ketrama ning kogu seda hetke aeg-luubis läbi elama. Mida sa tundsid? Äkki oli veel teinegi emotsioon seal kuskil peidus?

Kuigi see polnud ülesande osa, siis mind paelus ka idee proovida läbi erinevaid tundeid samas situatsioonis, kas ehk oleks teise lõpu olukorrale saanud. Mul ei õnnestunud minevikku muuta... Võiks ju järeldada, et asjad pididki nii minema ja olenemata hetke tunnetest oleks ma niikuinii selliselt otsustanud. Kas me siis ikka otsustame ise? ERROR! Mõtlev mina pidi ju puhkama minema!!!

Eks oleneb, mis otsust endale ette kujutada, kas see on mõni lihtsam ja toredam asi või raske otsus, sellest tulenevalt võib kogu tundepakett veidike varieeruda, kuid ma usun, et otsustamisele järgeb alati kergustunne, see on nüüd tehtud! Pääsemine! Lõpp! Iga halb otsus on parem otsustamatusest!

Ma usun, et selle harjutuse eesmärk polegi nii väga näidata, et me teeme otsuseid emotsioonide ajendil, vaid et kõik siin maailmas on nii tihedalt meie tundemaailmaga seotud. Filosofeerimiseks saab siit ainest küll ja rohkemgi veel.

Ärevus ja erinevad meetodid sellega toimetulemiseks

Kuidagi eneselegi ootamatult olen ma avastanud ennast situatsioonist, kus pean vajalikuks rohkem ärevusest sõna võtta. Rõhutan, et ma ei ole arst, see on ainult minu isikliku kogemuse põhjal kujunenud seisukoht.

Täna tiirles Delfis üks artikkel, kus toodi välja ärevusega toimetulekuks erinevaid juhiseid. Põhimõtteliselt lepi sellega, et sa oled trauma kunagi saanud ja nüüd siis mõtle ilusaid mõtteid, kui s*tt ventikasse lendab. Paar asjalikku soovitust on ka suurendamaks ise õnnetunnet ja saamaks positiivseid elamusi, kuid mida teha siis, kui sind hetkel ei ajenda üldse kuhugi minema või midagi tegema? Ma mõned korrad olen ennast sundinud asju tegema, koju tuled veel suurema pettumustundega, sest sa lihtsalt ei suuda olukorda nautida. Eelhäälestatus on nii oluline selle kõige juures. Aga kui alateadvus ootab läbikukkumist, siis võin oma selgeltnägijavõimed lauale panna ja öelda päris kindlalt, et läbikukkumine sellest õhtust ka saab.

Teine äärmus profesioonaali suust, kus öeldakse, et kui ajukeemia on paigast ära, siis sa võid 1000 lille läbi nuusutada (vihjates "mets on minu antidepressant" piltidele), ilma tablettideta sa seda korda ei saa. Nagu tablett üksinda teeks inimese terveks. Ärevust tekitab üldjuhul ikka mingisugune trauma. No umbes nagu nael peas. Valu pärast võtad peoga tablette, saabki täiesti mõistlikult edasi elada, aga naela see peast ära ei võta. Tablett ainult tuimestab keha ära, valuhaisting ei jõua sinna kuhu vaja ja jääb tunne, et olengi terve. Auk on endiselt peas. Väga tahaks arvata, et hingehädadega on sama asi. Tablett on väga oluline, seda ma täiesti usun, aga tableti kõrvale käib ka teraapia, mis aitab pusad lahti harutada ning traumast üle saada. Lihtne õnnehormooni sissesöömine probleemi ju ei lahenda. Või on vastuväiteid?

Teine olukord on muidugi siis, kui piisavalt kaua õnnehormooni süües oledki omaks võtnud uued rõõmsad käitumismustrid ja ühel heal päeval polegi tabletti enam näost sisse ajada vaja. Aga mis siis, kui need mustrid ei ole muutunud? Tulevad vanad sisseharjunud skeemid tagasi? Söön elu lõpuni tablakat? Palun vabandust, aga see ei tundu väga jätkusuutlik skeem.

Ma ei ütle, et AD on halb, ei ole! Seda peab ka võtma! Ma olen päris veendunud, et selle abiga on tervenemine oluliselt lihtsam. Aga need, kes ei talu AD-d, neid ei saa ju otsejoones prügimäele saata. 

Peab ka teistsuguseid lahendusi olema, kui enesele valetamine, et kõik on hästi või tablettidega tuimestamine. Kuidagi peab olema võimalik oma alateadvust ja keha samas olukorras teisiti käituma panna ja vat seda ma praegu üritangi teha! 

Mitte selle pärast, et mul on nii tohutu tahe ärevusega võidelda, aga selle pärast, et mu elu keerlebki ainult selle ümber ja ma ei suuda enam üldse mitte kuidagi funktsioneerida. Ettekujutus, et sarnaseid päevi on veel vähemalt 25 aasta jagu, paneb mind tegutsema. Sest ma ei taha seda. See pole elu!

Valgus tunneli lõpus: harjutus nr 1

Sattusin selle raamatu (Billett & Bays "Valgus tunneli lõpus: vabanemine stressi, läbipõlemise ja depressiooni tõelistest põhjustest) otsa täiesti juhuslikult. Ma pole isegi ühtegi selleteemalist päringut guuglisse teinud, et netinuhkurid oleksid osanud mulle seda soovitada, aga mu FBi feedis oli üks nupuke, mis mu tähelepanu köitis. See jutustas loo Kevin Billetti nooruspõlvest, kuidas tal oli depressioon diagnoositud ning hunnik tablette tarbimiseks ette visatud ning kuidas lihtsalt ühel päeval lendas laine üle pea ja mis siis temaga toimus. Ma lihtsalt pidin selle raamatu endale hankima.

Sissejuhatavad peatükid  läbi tehtud ja aeg läbi teha iseseisvad harjutused. Esimestega on lihtne, need on piisavalt lühikesed, et võib ülesande läbi lugeda ning siis iseseisvalt asi ära teha. Hilisematega on keerulisem, sest harjutused on päris pikad ning hea on kellegi juhatavat häält ikka kuulata seda kõike läbi tehes. Raamatu autor pakub kuulamiseks omalt poolt sisseloetud materjale kasutada, kuid kes inglise keelt ei mõika, neil on sellega veidike raske. Kutsu sõber ette lugema või loe harjutus telefoni abiga ise linti ning proovi sedaviisi. Ma soovitaksin neid asju teha võimalikult eraldatult ja üksinda.

Täpselt nädal tagasi, kui ma seda raamatut otsima läksin, olin ma 4 päeva järjest tugevas ärevuses olnud. Mingi osa minust kahtlustas seedehäiret, sest eelmise päeva lõuna ei tahtnud ka üldse sisse minna. Kuigi tavaliselt olen ma vaatamata oma kleenukesele olemisele päris hea isuga. Päeval, kui ringi sai toimetatud, oli lihtsam selle olukorraga toime tulla. Keeruliseks läks õhtul, eriti magamamineku eel. Siis keerdusid sisemised tuurid ikka väga kõrgele, tulid külma-kuumahood vahelduva eduga peale ning süda puperdas päris ebameeldivalt. Ma tegin teadliku valiku proovida ilma igasuguste medikamentideta hakkama saada. Ütlen kohe ära, et see oli jube keeruline isegi kui sa tead, et hingamisharjutustega on need hood võimalik üle hingata. Aga mõistus pole nendel hetkedel päris kodus, vaid mõte hüppab hästi hektiliselt ringi, nii et ühele hingamisele keskendumine võtab tohutult energiat.

Kui nüüd tekkis huvi, mis hingamisharjutus see selline on, siis kõige tavalisem sügavalt sisse-välja hingamine, aga sissehingamisel loed rahulikult kaheni, väljahingamisel neljani. 1-2 sisse, 1-2-3-4 välja. Kui inimene satub paanikasse, siis ta hakkab õhku sisse ahmima ja ei kipu seda eriti agaralt välja hingama. Selleks on ka filmidest tuntud paberkotihingamine, et kindlustada kopsude tühjaks saamine. Vastasel juhul ahmid õhku ainult peale ja lõpuks oled punnis nagu õhupall ja selline tunne, et õhku üldse mitte pole. Topelt kauem väljahingamine tagab selle, et kehast viiakse rohkem hapnikku välja kui peale tuleb, mis omakorda viib rahunemiseni ja on isegi kergelt uimastav. Kellel on unehädasid, siis võiks seda 2-4-hingamist täiesti proovida.

Ühesõnaga, stardipositsioon oli päris õudne. Ühe sõnaga kirjeldades - lootusetu.

Esimene harjutus
Lugemiseks: What Were You really Feeling?
Kuulamiseks: Excercise 1: What Were You really Feeling?

Alustuseks pole midagi keerulist. Esimesed harjutused on pigem tutvustavad tegevused ning viib kogu selle peenekoelise rännakumeetodiga kurssi. Sissejuhatuseks tehakse läbi üks pisike meenutus ning keskendutakse tunnetele, mida sel hetkel tunti. Huvitav on, et tunded kerkivad päriselt ka üles ja kui nüüd kihiti ükshaaval need läbi tunda ning natukene olukorda analüüsida, võib enda kohta nii mõndagi põnevat teada saada. Kuna ma ise päris analüütiline, siis õunaga pähe see kogemus mulle ei virutanud, küll aga avastasin sellest esiletulnud mälestusest nüansse, mille peale on isegi keeruline tulla. Hästi tervendav oli nüüd mõttes see olukord rahulikult lõpuni läbi teha. Võiks isegi öelda, et olukord sai minu jaoks lahenduse ning praegu tagasi mõeldes tundub isegi naljakas, et see esiletõusnud situatsioon minu jaoks nii tähtis oli. Proovige, millised on teie avastused?

Juba selle esimese harjutuse läbitegemisel, milleks tõesti kulus 10 minutit, oli sisemine ärevusfoon hoopis madalam. Kas see oli tingitud sellest konkreetsest harjutusest või lihtsalt teadmisest, et ma hakkasin asjaga tegelema, ei oska öelda. Ja tegelikult polegi sellel ju vahet. Mul oli juba natukene lihtsam. Põhjus asjaga edasi minna!

Esimesi harjutusi võib teha mitu tükki päevas, aga siis tasuks arvestada, et harjutuste vahele jääks korralikud vahed ning see päev oleks suures osas kohustustevaba, et oleks võimalik lihtsalt olla. Pikemaid harjutusi soovitaks teha mitte rohkem kui üks päevas. Mitte et sellega poleks võimalik hakkama saada, kindlasti on, aga laske kogetul settida ning kehal tegeleda paranemisega. Ma ei tea, kas see paranemine on just õige sõna, aga midagi ta teeb, sest ma tahaks peale igat sellist harjutust kohe magama kobida. Teiseks on päris huvitav selle konkreetse harjutusega kaasatulevaid muutusi jälgida. Nüüd ma aga ruttan juba teemast ette... Üks samm korraga :)

Edu oma tõeliste tundmuste äratundmisel ja nende lõpuni läbielamisel!

Blokeeritud emotsioonid

Aasta siis oli 2012, kui ma beebi kaenlas kodus ringi askeldasin. Ma ei hakka mainima, et ma pole just suurim lastearmastaja ja nüüd päris oma titt, kelle eest hoolitseda... Oma titt on see kõige armsam titt ja pingutad ennast nahast välja, et tal kõik ikka kõige paremini oleks. Sel ajal sattusin lugema raamatut "Nututa uni", mille põhiiva oli selles, et kui laps nutab, siis lase tal turvalises keskkonnas need nutud ära nutta ja see valu endas läbi elada, mitte ära kussuta teda magama, et ta saaks mõne aja möödudes uuesti seda eetrisolevat emotsiooni läbi hakata elama. Kui vaja, siis nutke koos, aga nutke see nutt ära. Töötas. Iga mõne kuu tagant tuli üks pooletunnine koospillimine ja pärast seda oli suurepärane laps jälle tagasi.

Miks peaks kogu skeem täiskasvanute puhul teisiti olema? Õige vastus on, et ei olegi. Ometigi me blokeerime erinevaid emotsioone praktiliselt iga päev, sest üks tundub kuidagi vale ja teine pole asjakohane ja kolmas on lihtsalt teiste arvates nõme vms. Toon ühe lihtsa näite.

Lihtne näide
Versioon 1: Sõbranna kutsub pundi kokku näitamaks oma uut ja uhket kodu. Astume kõik sisse, jube ilus ja vägev ja siis paneb ta taustaks muusika mängima. Muidugi pani ta peale plaadi ühe värskeltavastatud uue artistiga, keda ta suisa jumaldab, mina aga vastupidi tahaks oksendada kogu tema artistliku väljenduse peale. Kuna ma ei taha siin suurt draamat korraldada ja mõnusat olemist ära rikkuda, siis ma ei võta teemat üles. Olen vait ja kannatan ära, sest tegelikult kõik on ju hästi ja sõbrannad on toredad ja bla-bla-bla veel miljon lohutavat sõna. Terve see 44 minutit kannatan. Issand kui õudne. Kellelegi ei ütle ka. Pärast lähen koju ja kõhus keerutab tunne, et krdi veider õhtu ikka oli.

Versioon 2: Sõbranna kutsub pundi kokku näitamaks oma uut ja uhket kodu. Astume kõik sisse, jube ilus ja vägev ja siis paneb ta taustaks muusika mängima. Muidugi pani ta peale plaadi ühe värskeltavastatud uue artistiga, keda ta suisa jumaldab, mina aga vastupidi tahaks oksendada kogu tema artistliku väljenduse peale. Teen mingi tobeda nalja viidates näiteks artisti X alalõuale ja palun hoopüis artisti Y käima panna. Edasi saab ohtralt nalja tehtud erinevate artistide iseärasuste aadressil. Pärast lähen koju ja kõhus keerutab lõbus tunne, et krdi tore on ikka sõbrannadega aega veeta! Tahaks juba järgmist korda.

Mille poolest kaks versiooni külaskäigust erinevad? Alustuseks esimeses versioonis leidsin ma erinevaid vabandusi, miks ma peaksin vait olema ja asja ära kannatama, lihtsalt panin sajaga blokki. Samas olin viisakas ja käitusin nagu korralik õpetatud inimene kunagi, blokeerisin nii negatiivsed kui positiivsed tunded juba eos. Aga nüüd kujuta ette, kui ma iga päev kõiki neid asju kinni keeran ja ei luba tunda, siis üks hetk tuleb ju piir ette ja mis siis saab? Plahvatus? Paanikahoog? Midagi veel hullemat? Teisel korral aga väljendasin oma emotsiooni arstisti X suhtes ning tapsin piinamasina juba varakult ja me kõik saime ohtralt veel naerdagi kogu teema üle!Kumb on elutervem lähenemine?

Oleks täiskasvanutel nii lihtne nagu sellel beebil, kes ei oska muud oma tugeva emotsiooniga peale hakata, kui lihtsalt nutta ja nutta ja ennast tühjaks nutta. Miks mina siis ei võiks lasta need kogunenud emotsioonid endast ühe korraga välja ja lõpuni välja, et on ikka välja lastud? Kõik blokeeritud tunded ja veidrad kogemused elaks läbi ja äkki lahtub ka hirmutunne lõpuks ära, sest pole vaja enam millegi üle põdeda. Saab olla rahulikult mina ise ilma midagi kahetsemata. Väidetavalt saab, aga ole nüüd meheks (või naiseks) ja leia see läbielamist vajav hetk üles ja hakka seda uuesti läbi tegema. Ka selle peaks nüüd mu käeshoitava raamatu abiga lihtsalt üles leidma. No a proovigem!

Raamatu inglisekeelne versioon on täiesti tasuta saadaval lehel https://www.kevinbillett.org/ (Nõuab e-maili andmist, mille peale link raamatule edastatakse). Või lae see huvi korral alla siit paremalt menüüst, kuhu hakkan järjest lisama erinevaid materjale, mida oma rännakul läbi töötan.

Eks näis, kas see ka päriselt töötab! Kirjutamiseni!

Kust see kõik alguse sai?

See oli ligi kuus aastat tagasi, kui ma tegin läbi oma esimese paanikahoo. Mingit diagnoosi pole mulle pandud, seega meditsiinilises mõttes võin ma praegu täielikku mambo-jambot ajada, aga räägin asjadest, mida ma ise tajun ja kuidas neid enda jaoks olen defineerinud. See oli kole kogemus, mille kutsus esile väsimus, magamatus ning selle otsa pingutus. Tunne oli kirjeldamatu, ma olin täiesti veendunud, et ma suren sealsamas kohe maha. Süda puperdas, nii halb oli olla, et isegi vett ei suutnud juua ja kuklas kordus ainult üks mõte: "Nüüd ma suren!"

Ärevusega on mul ka varem kokkupuuteid olnud. Lisaks sellele, et ma olen tohutult emotsionaalne inimene, suudan ma ka iga katsumuse täiestimaksimumtuuridel läbi elada. Teen endamisi nalja, et siit see eksamipalavik tuleb. Kerge liblikas kõhus on isegi tervendav, hoiab meeled erksana. Aga kui seda hakkab juba liiga palju olema, siis kisub kõik kiiva... Kui see liblikas ilmub välja ka kõige lihtsamate asjade peale nagu õhtune hambapesu, sest see on märk magamaminemisest ning sees hakkab ketrama, kuidas ma küll täna öösel ennast välja ometi puhkan ja asi päädib sellega, et lähed võtad rahusti, sest ilma ei kannata... No ei ole mõistlik olukord!

Ma hästi ei mäletagi, millal ma kodust väljaspool hästi magasin. Kolm aastat tagasi pikal reisil üle lahe, kui olin esimese kolme päeva jooksul kõige suuremad paanikad läbi teinud ja siis saabus sisemine rahu. Keha ja alateadvus vist mõtlesid, et teine keskkond, teised olukorrad, teine elu ja nüüd võib vabalt võtta. Aga muidu on tavaline stsenaarium: sätid voodisse ja tunned, et maailm pöörleb. Selle peale muutub suu kuivaks ja kõhus täiega keerab, ilge pissihäda. Lähed siis vetsu, jood ka natuke. Ja siis lööb kõhu lahti. Lähed uuesti vetsu. Tunne on umbes selline, et pole vähemalt kaks nädalat poti lähedalegi sattunud. Jõuad tagasi voodisse. Kuumahoog. Külmahoog. Appi, ma tahan siit ära! Ma enam ei jaksa! Umbes 3 tundi rullid niimoodi küljelt küljele, vahepeal tühjendad ennast vetsumajas jälle ja lõpuks jääd magama. Umbes pooleks tunniks. Jõhker! Ma olen nii väsinud sellest!

Käisin psühholoogi juures. Tegelikult on neid juba mitmeid külastatud. Kunagi aastate eest sai isegi Paldiski mnt psühharis ärevushäirega käidud, sest ma ei saanud enam bussiga sõita. Nii kui maaliini bussile istusin, kus polnud tualetti, nii umbes poole tunni pärast olid mu silmamunad kollased ja nii rets pissihäda, et enam ei jaksa. Kõik algas aastate eest, kui ma üliõpilane veel olin. Sellel saatuslikul päeval jõin ma väikse kohvi enne bussireisi. Kohvi on aga suurepärane vedeliku väljaajaja. Nii ma siis kannatasin ja kannatasin ja kannatasin ja kannatasin veel ja nii halb oli juba. Lõpuks võtsin end kokku ja suure piinlikkusega küsisin metsapeatust. Muidugi ma sain selle ja mitte keegi ei vaadanud mind imelikult ega midagi, aga ma suutsin ise endale nii suure trauma sellest kogemusest teha, et peale seda ma enam bussiga sõita ei suutnud. Õnneks on tänapäeval paljud bussid vetsuga. Tavaliselt liigun ma oma autoga, justnimelt selle pärast, et saan igal suvalisel momendil tee äärde tõmmata ja ennast pooleks pissida. Nende aastate jooksul on seda varianti täpselt kaks korda vaja läinud, üks päev enne seda mu esimest paanikahoogu, kui roolis olles mingil x põhjusel oli nii suur närv sees ja teine kord, kui Haapsalu poole sõites oli nähtavus ainult üks suur lumi ja kui see üks hetk läbi sai, siis suure pinge minekuga tuli ka kõik vedelikud kehast korraga välja lasta.

Inimene on ikka huvitav nähtus ja aju paneb meid ikka väga kummaliselt käituma.

Tagasi psühhari juurde. Täitsin hunniku teste ja mulle kirjutati välja AD. Kõrvaltoimed olid jõhkrad. Proovisin teisi. Mu lühimälu kadus ära. Ma ei suutnud isegi igapäevaseid toimetusi enam teha, rääkimata mõtlemist nõudvaid tegevusi, ka need ei sobinud. Kolmandad rohud. Ei midagi. Ja siis tõstis psühhar käed üles ja ütles, et tema ei saa midagi teha selle agorafoobia osas. Sain diagnoosi, aga mind jäeti sellega päris üksi.

Hakkasin erinevat kirjandust otsima ning uurima, mismoodi on võimalik oma elu üle kontroll tagasi saada? Ma ei suutnud leppida arsti vastusega, et ma olen lootusetu. Mingi lahendus peab ju olema! Leidsin ühe vahva autori nimega Linden, kes jutustas oma loo võitlusest ärevusega. Tegin siis järgi. Lindeni metoodika seisneb laias laastus selles, et ühelt poolt sa väldid teatud sööke-jooke, mis võiks liigselt ergutavad olla, mediteerid luues endale turvalise keskkonna, et ärevuse taset oma kehas alandada ja kui see hoog tuleb, siis lasedki sellel lõpuni minna. See viimane on kõige raskem, aga ka kõige kasulikum nõuanne.

Vaata lisa: https://www.thelindenmethod.co.uk/ 

Kuna AD mulle ei sobi, soovitas sõbranna proovida FOHOW kapsleid. Korditseps ja muud toredad asjad, mis viivad igavesele elule ja puhastavad organismi. 3 kuud sõin neid. Täitsa pekkis, aitaski! Ilmselt oli omajagu tuge ka Lindeni metoodikal, aga mitte ainumat hoogu, mitte kordagi ärevustunnet. Fantastiline! See kestis ehk pool aastat. Ja kõik tuli tasapisi tagasi. Tegin uue kapslite kuuri, aga sel korral need ei mõjunud enam üldse nii hästi. Mediteerisin ja värki, aga päris ära see ärevus enam ei läinudki.

Aastate jooksul õppisin sellega elama. Vältisin ühistransporti, liikusin alati oma autoga, et tagada oma liikumisvabadus. Üldjoontes vältisin olukordi, kus mu agorafoobia välja lõi. Kuni saabus minu elus järgmine etapp, lisandus paanikahoog. Mida see siis endast kujutas? Kõik algab samamoodi nagu see foobia puhul, aga ta krutib edasi nii kaugele, kus sa ei suuda enam isegi püsti seista. Süda puperdab, õhku ei ole, tahaks ainult oksendada ja mõistus tõrgub igal tasandil.

Elu kahjuks on triibuline. Kui on vähem teemasid, millega tegeleda, on ka lihtsam ärevuse ja hoogudega toime tulla. Oma tervis on jupsinud, kodus on mitmeid õnnetusi juhtunud, lähedased võitlevad oma hädadega ja see kõik koguneb suure raske kotina minu turjale. Ma ei julge enam telefonikõnesidki vastu võtta, seest hakkab keerama mingi järjekordse halva uudise ootuses. Iga asi, mida ma söön, ajab mu sisikonna keerama, sest ma kardan, et see äkki mõjub mulle halvasti. Ma ei julge enam magama minna, sest äkki öösel tuleb hoog ja äkki ma järgmine päev olen nii väsinud, et ei suuda midagi teha ja siis on väsimusest lihtsalt paha olla.... Ma kardan kõike juba! Ja mul on kogu aeg mingi hoog või ärevus!

AITAB! Nii ei saa ju elada! Mu alateadvus krutib täiesti põhjendamatult ärevust ja ebamugavustunnet. Seda peab ju saama kuidagi muuta! Mismoodi?

Täiesti kogemata sattus mu kätte Kevin Billetti ja Brandon Baysi raamat "Valgus tunneli lõpus". See õpetab ennast ümber programmeerima.

No aga proovime! Mida mul enam kaotada?

Edaspidi jagangi kogemusi ja mõtteid oma teekonnal, mille suur ja püha eesmärk on saada ärevusest ja paanikahoogudest täiesti vabaks!