esmaspäev, 1. aprill 2019

Valgus tunneli lõpus: harjutus nr 7 - murdepunkt!

Ma ütleks, et see on harjutus, mis minu jaoks ka päriselt muutuse tõi. Olen siin paaris postis maininud ka, et ärevus hakkas just tuure üles tõmbama ja siis kukkus kolaki maha. Kui uuesti hakkas tulema, siis sama lugu, lihtsalt sai läbi. Mul on kuri kahtlus, et ma suutsin oma keha ümber programmeerida teatud kindlas olukorras hoopis teistmoodi käituma. Või vähemalt selle ülesandega ma reaalselt tundsin vahet eelnevaga ning kõik, mis tuli juba hiljem, aitas uuele olemisele ainult hoogu juurde anda.

Peaks veel lisama, et täna on neljas päev ilma igasuguse ärevuseta. Null. Nada. Vsjoo. Üks hetk eile oli tunne, et nooh, kas nii kauaks siis jaguski, aga see oli pärast kahte suurt piimakohvi (kofeiinivaba!) sissekaanimist ja magu lihtsalt tõrkus mõnda aega äkilise üleujutuse peale. Eks ma hoian kursis, kauaks seda rõõmu ka jagub.

Seitsmes harjutus: füüsiline rännak
Lugemiseks: The Physical Journey Process
Kuulamiseks: Excercise 7: The Physical Journey Process

Täna läksime juba suuremast trepist alla otse enese sügavusse, kust ühest uksest läbi minnes ootas ees mentor, et koos minna kosmoselaevaga sõitma. See kord ei olnud Gandalfi, lihtsalt selline huvitav energiapilv hõljus kaasa kapuuts peas, et ikka eriti iivõl välja näha. Aga see kapuuts ei petnud mind ära. Kosmoselaeva juhtpuldil oli sinine nupp, mida vajutades lennutati just sind probleemsesse kohta. Ma ei tea, kuhu ma sattusin, kottpime oli. Maapind oli ainult selline roosakas ja puhevil natukene, aga seda oli ka ainult siis näha, kui maha kummardusid ja lähemalt uurima hakkasid.

Traditsiooniline lõkkeõhtu, kuhu said kutsuda kõik, keda pidasid oluliseks. Sel korral oli päris palju sõpru-tuttavaid lõkkeõhtul. Aga huvitav, et ega ma nendega rääkida ei tahtnudki. Polnud ühtegi lõpetamata teemat. Paar asja, mida ma lihtsalt tunnistasin endale ning ka teistele, et ei talitanud kõige paremini ning palusin selle eest vabandust. Muidugi järgnes traditsiooniline läbimõtlemine, et mida oleks saanud paremini teha ja mis selleks vajalik oleks olnud. Õhupallid. Uute omaduste omaksvõtmine ja mängid olukorrad uuesti läbi. Paremini. Kuniks saad täieliku hingerahu.

Peale seda vestlusringi muutus ka ümbrus veidike heledamaks ja avaramaks. Oluliselt kergem oli selles maailmas ringi liikuda ja ka hingata. Algus paranemisele oli tehtud, nüüd oli aeg lasta taustasüsteemidel paranemisega jätkata ja ise reaalmaailma tagasi tulla.

Midagi juhtus selle harjutuse jooksul. Kas ma lahendasin enda jaoks just seda ärevust tekitava olukorra, ei oska öelda, kuid see pinge kõhus on järjest nõrgemaks jäänud. Päev päevalt. Ma olen ennast tundnud kergemini, rõõmsamalt ja mul ei keera kuskilt! Oh kui hea tunne see on, kui sa tunned ennast lihtsalt normaalselt. St ei tunnegi suurt midagi :) Loodetavasti kestab see olemine ja tunne kauem!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kust see kõik alguse sai?

See oli ligi kuus aastat tagasi, kui ma tegin läbi oma esimese paanikahoo. Mingit diagnoosi pole mulle pandud, seega meditsiinilises mõttes...