Aasta siis oli 2012, kui ma beebi kaenlas kodus ringi askeldasin. Ma ei hakka mainima, et ma pole just suurim lastearmastaja ja nüüd päris oma titt, kelle eest hoolitseda... Oma titt on see kõige armsam titt ja pingutad ennast nahast välja, et tal kõik ikka kõige paremini oleks. Sel ajal sattusin lugema raamatut "Nututa uni", mille põhiiva oli selles, et kui laps nutab, siis lase tal turvalises keskkonnas need nutud ära nutta ja see valu endas läbi elada, mitte ära kussuta teda magama, et ta saaks mõne aja möödudes uuesti seda eetrisolevat emotsiooni läbi hakata elama. Kui vaja, siis nutke koos, aga nutke see nutt ära. Töötas. Iga mõne kuu tagant tuli üks pooletunnine koospillimine ja pärast seda oli suurepärane laps jälle tagasi.
Miks peaks kogu skeem täiskasvanute puhul teisiti olema? Õige vastus on, et ei olegi. Ometigi me blokeerime erinevaid emotsioone praktiliselt iga päev, sest üks tundub kuidagi vale ja teine pole asjakohane ja kolmas on lihtsalt teiste arvates nõme vms. Toon ühe lihtsa näite.
Lihtne näide
Versioon 1: Sõbranna kutsub pundi kokku näitamaks oma uut ja uhket kodu. Astume kõik sisse, jube ilus ja vägev ja siis paneb ta taustaks muusika mängima. Muidugi pani ta peale plaadi ühe värskeltavastatud uue artistiga, keda ta suisa jumaldab, mina aga vastupidi tahaks oksendada kogu tema artistliku väljenduse peale. Kuna ma ei taha siin suurt draamat korraldada ja mõnusat olemist ära rikkuda, siis ma ei võta teemat üles. Olen vait ja kannatan ära, sest tegelikult kõik on ju hästi ja sõbrannad on toredad ja bla-bla-bla veel miljon lohutavat sõna. Terve see 44 minutit kannatan. Issand kui õudne. Kellelegi ei ütle ka. Pärast lähen koju ja kõhus keerutab tunne, et krdi veider õhtu ikka oli.
Versioon 2: Sõbranna kutsub pundi kokku näitamaks oma uut ja uhket kodu. Astume kõik sisse, jube ilus ja vägev ja siis paneb ta taustaks muusika mängima. Muidugi pani ta peale plaadi ühe värskeltavastatud uue artistiga, keda ta suisa jumaldab, mina aga vastupidi tahaks oksendada kogu tema artistliku väljenduse peale. Teen mingi tobeda nalja viidates näiteks artisti X alalõuale ja palun hoopüis artisti Y käima panna. Edasi saab ohtralt nalja tehtud erinevate artistide iseärasuste aadressil. Pärast lähen koju ja kõhus keerutab lõbus tunne, et krdi tore on ikka sõbrannadega aega veeta! Tahaks juba järgmist korda.
Mille poolest kaks versiooni külaskäigust erinevad? Alustuseks esimeses versioonis leidsin ma erinevaid vabandusi, miks ma peaksin vait olema ja asja ära kannatama, lihtsalt panin sajaga blokki. Samas olin viisakas ja käitusin nagu korralik õpetatud inimene kunagi, blokeerisin nii negatiivsed kui positiivsed tunded juba eos. Aga nüüd kujuta ette, kui ma iga päev kõiki neid asju kinni keeran ja ei luba tunda, siis üks hetk tuleb ju piir ette ja mis siis saab? Plahvatus? Paanikahoog? Midagi veel hullemat? Teisel korral aga väljendasin oma emotsiooni arstisti X suhtes ning tapsin piinamasina juba varakult ja me kõik saime ohtralt veel naerdagi kogu teema üle!Kumb on elutervem lähenemine?
Oleks täiskasvanutel nii lihtne nagu sellel beebil, kes ei oska muud oma tugeva emotsiooniga peale hakata, kui lihtsalt nutta ja nutta ja ennast tühjaks nutta. Miks mina siis ei võiks lasta need kogunenud emotsioonid endast ühe korraga välja ja lõpuni välja, et on ikka välja lastud? Kõik blokeeritud tunded ja veidrad kogemused elaks läbi ja äkki lahtub ka hirmutunne lõpuks ära, sest pole vaja enam millegi üle põdeda. Saab olla rahulikult mina ise ilma midagi kahetsemata. Väidetavalt saab, aga ole nüüd meheks (või naiseks) ja leia see läbielamist vajav hetk üles ja hakka seda uuesti läbi tegema. Ka selle peaks nüüd mu käeshoitava raamatu abiga lihtsalt üles leidma. No a proovigem!
Raamatu inglisekeelne versioon on täiesti tasuta saadaval lehel https://www.kevinbillett.org/ (Nõuab e-maili andmist, mille peale link raamatule edastatakse). Või lae see huvi korral alla siit paremalt menüüst, kuhu hakkan järjest lisama erinevaid materjale, mida oma rännakul läbi töötan.
Eks näis, kas see ka päriselt töötab! Kirjutamiseni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar