Ma ootasin seda päeva, et saaksin just selle ülesande ette võtta. Olin
juba varasemalt märganud, et mõte kisub parim-halvim skaalal olukorrale
hinnanguid andma ning ma väga ootasin, et seda nüüd päriselt ka
harjutusena läbi teha. Kuigi ma pean ütlema, et ma sutsuke pettusin.
Kümnes harjutus: parim-halvim
Lugemiseks: The Worst-Best Journey Process
Kuulamiseks: Excercise 10: The Worst-Best Journey Process
See on rets harjutus. Võtab julgelt tunni või rohkemgi ja raudselt saab pisardada. Ja näpp pidi mul pidevalt stop-nupul olema, sest kõik need sammud võtsid lihtsalt aega. Võtad ette olukorra ja hakkad kiht kihi haaval lahti koorima kõige hullemat olukorda. Ma jõudsin ringiga samasse kohta tagasi ja lõpuks tõdesin, et tegelikult ei saagi enam oluliselt hullemaks minna, just emotsionaalses mõttes. Füüsilises maailmas muidugi saab veel kõike juhtuda, aga arvestades mu meeleoluseisundit ja minnalaskmisi, siis avastasin (kuigi ma varemalt olin seda kahtlustanud), et ma olen kõigele täiesti käega löönud. Huvitav iseenesest, sest nii must-valgelt pole ma sellise järelduseni varem kunagi jõudnud. Mis saab siit paremaks minna? No ei pea just ajuhiiglane olema, et ilmselgelt suht kõik :) Muidugi peab veidike soola ka siia mannavahu sisse riputama, enne oleks vaja aru saada, mis on see lõppeesmärk, kuhu üldse pürgida. Õnneks ei pea nii sügavaid asju hetkel lahkama.
Ülesande ülesehitus on suhteliselt sarnane varasematele, üks osa on lõkkeõhtul, kuhu kutsud kokku kõik need tegelased, kes tunduvad kuidagipidi kutsutud. Katsusin võimalikult vabalt lasta mõtetel lennata ja kui ma enne harjutust olin mõtteid mõlgutanud, et raudselt on keegi lapsevanem või eks-mees seal vestlusringis, siis üllatus oli suur, kui vastu vaatas hoopis vanaisa ja tema kõrval naabrinaine. Veidike ajas muigele ka, sest no mida mul küll nendega lahendama on? Alustad siis vestlusega ja vaata aga vaata, juttu jätkub kauemaks. Muudkui koorub ja koorub ja koorub ja üks hetk olen nagu nuiaga pähe saanud. Nüüd ma saan aru küll, kust ja miks ma ennast nii tõrjutuna tunnen. Või miks mul on jube keeruline kelleltki abi paluda, sest sisehääl taob kuklasse, et ise peab hakkama saama. Võttis kohe sõnatuks. Väga sügav rännak. Lahedaks tegi selle tripi minu jaoks just see, et ei koorunud ainult hädade algpõhjused välja, vaid tuli ka väga kifte ja eluks vajalikke soovitusi meelde, mis mind on elus palju aidanud. Ma mäletan seda hetke väga selgelt, kui ma ülikooliõpingute kolmanda kursuse keskel sattusin vanaisaga jutlema ja ta küsis mult suureks üllatuseks, kuidas mul läheb. Kuna ta kunagi ei olnud minu tegemistest huvitunud, siis see tabas mind ootamatult ning vastasin ka täiesti ausalt, et ma enam ei jaksa, kaalun poolelijätmist. Ta ütles mulle ühe lause: "Sa ei pea olema parim, tee see lihtsalt ära." Poleks arvanudki, aga kuidagi esimest korda mõistsin, et ei pea endast alati parimat andma. Teine kord on okei mingid asjad ka lihtsalt ära teha. Või leppidagi sellega, et see on sel hetkel minu parim. Perfektsionist minus sai jalaga munadesse. See on vägev hetk, kui päriselt ka tõdemus ebatäiuslikkusest kohale jõuab.
Harjutuse lõpuks olin ma paar päris korralikku sasipundart endas lahti harutanud ning jõudnud teatava sisemise leppimise ja rahuni. Andestamine on siuke too much kontseptsioon minu jaoks. Kirikus andestatakse. Minu arusaam taandub mõistmise ja aktsepteerimiseni ning kui ongi valesti käitutud, siis on see teema selgeks räägitud ning saavutatud teineteise MÕISTMINE. Aga äkki see ongi andestus?
Õhtul hambaid pesema minnes olin kohe ootel, kuidas mu keha nüüd reageerib. Enamasti hakkas ärevus vaikselt ennast kerima ning kuum-külm üle kere vaheldumisi käima just sellest hetkest. Terve hambapesu ei juhtunud midagi. Läksin voodisse, keerasin külje ja tunnen, et jee, siit see tuleb. Ja kadus ära... Kõik. Läinud. Wow. Magasin sel ööl väga hästi.
Tegin seda harjutust 7 päeva tagasi. Peale seda olen toimetanud ärevuseta. Väga hea tunne on! Ja meeleolu on samuti hoopis parem.
Kümnes harjutus: parim-halvim
Lugemiseks: The Worst-Best Journey Process
Kuulamiseks: Excercise 10: The Worst-Best Journey Process
See on rets harjutus. Võtab julgelt tunni või rohkemgi ja raudselt saab pisardada. Ja näpp pidi mul pidevalt stop-nupul olema, sest kõik need sammud võtsid lihtsalt aega. Võtad ette olukorra ja hakkad kiht kihi haaval lahti koorima kõige hullemat olukorda. Ma jõudsin ringiga samasse kohta tagasi ja lõpuks tõdesin, et tegelikult ei saagi enam oluliselt hullemaks minna, just emotsionaalses mõttes. Füüsilises maailmas muidugi saab veel kõike juhtuda, aga arvestades mu meeleoluseisundit ja minnalaskmisi, siis avastasin (kuigi ma varemalt olin seda kahtlustanud), et ma olen kõigele täiesti käega löönud. Huvitav iseenesest, sest nii must-valgelt pole ma sellise järelduseni varem kunagi jõudnud. Mis saab siit paremaks minna? No ei pea just ajuhiiglane olema, et ilmselgelt suht kõik :) Muidugi peab veidike soola ka siia mannavahu sisse riputama, enne oleks vaja aru saada, mis on see lõppeesmärk, kuhu üldse pürgida. Õnneks ei pea nii sügavaid asju hetkel lahkama.
Ülesande ülesehitus on suhteliselt sarnane varasematele, üks osa on lõkkeõhtul, kuhu kutsud kokku kõik need tegelased, kes tunduvad kuidagipidi kutsutud. Katsusin võimalikult vabalt lasta mõtetel lennata ja kui ma enne harjutust olin mõtteid mõlgutanud, et raudselt on keegi lapsevanem või eks-mees seal vestlusringis, siis üllatus oli suur, kui vastu vaatas hoopis vanaisa ja tema kõrval naabrinaine. Veidike ajas muigele ka, sest no mida mul küll nendega lahendama on? Alustad siis vestlusega ja vaata aga vaata, juttu jätkub kauemaks. Muudkui koorub ja koorub ja koorub ja üks hetk olen nagu nuiaga pähe saanud. Nüüd ma saan aru küll, kust ja miks ma ennast nii tõrjutuna tunnen. Või miks mul on jube keeruline kelleltki abi paluda, sest sisehääl taob kuklasse, et ise peab hakkama saama. Võttis kohe sõnatuks. Väga sügav rännak. Lahedaks tegi selle tripi minu jaoks just see, et ei koorunud ainult hädade algpõhjused välja, vaid tuli ka väga kifte ja eluks vajalikke soovitusi meelde, mis mind on elus palju aidanud. Ma mäletan seda hetke väga selgelt, kui ma ülikooliõpingute kolmanda kursuse keskel sattusin vanaisaga jutlema ja ta küsis mult suureks üllatuseks, kuidas mul läheb. Kuna ta kunagi ei olnud minu tegemistest huvitunud, siis see tabas mind ootamatult ning vastasin ka täiesti ausalt, et ma enam ei jaksa, kaalun poolelijätmist. Ta ütles mulle ühe lause: "Sa ei pea olema parim, tee see lihtsalt ära." Poleks arvanudki, aga kuidagi esimest korda mõistsin, et ei pea endast alati parimat andma. Teine kord on okei mingid asjad ka lihtsalt ära teha. Või leppidagi sellega, et see on sel hetkel minu parim. Perfektsionist minus sai jalaga munadesse. See on vägev hetk, kui päriselt ka tõdemus ebatäiuslikkusest kohale jõuab.
Harjutuse lõpuks olin ma paar päris korralikku sasipundart endas lahti harutanud ning jõudnud teatava sisemise leppimise ja rahuni. Andestamine on siuke too much kontseptsioon minu jaoks. Kirikus andestatakse. Minu arusaam taandub mõistmise ja aktsepteerimiseni ning kui ongi valesti käitutud, siis on see teema selgeks räägitud ning saavutatud teineteise MÕISTMINE. Aga äkki see ongi andestus?
Õhtul hambaid pesema minnes olin kohe ootel, kuidas mu keha nüüd reageerib. Enamasti hakkas ärevus vaikselt ennast kerima ning kuum-külm üle kere vaheldumisi käima just sellest hetkest. Terve hambapesu ei juhtunud midagi. Läksin voodisse, keerasin külje ja tunnen, et jee, siit see tuleb. Ja kadus ära... Kõik. Läinud. Wow. Magasin sel ööl väga hästi.
Tegin seda harjutust 7 päeva tagasi. Peale seda olen toimetanud ärevuseta. Väga hea tunne on! Ja meeleolu on samuti hoopis parem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar