Päris korralikult haige olen. Õnneks palavikku pole, aga kurgus on nüüd mitu päeva hiired pesa teinud ja täna ajas juba köhimagi. Varastasin lapse tagant aurumasina ära, ehk õnnestub ikka nädalavahetus ilma haiguseta läbi teha. Kusjuures täna tabasin ennast mõttelt, et mul on alati kõik muutused käinud käsikäes haigustega. Muidugi ei saa väita, et ma tohutult terve oleksin ja muudel aegadel üldse ei põeks, aga seda küll ei mäleta, kui muutus ilma põdemiseta oleks tulnud. Kes teab, kes teab, äkki töötabki keha ärebvusevaba tuleviku suunas. A äkki tuleb hoopis püksi :)
Neljas harjutus: Kuidas surute alla oma emotsioone?
Lugemiseks: How Do You Shut Down Your Emotions?
Kuulamiseks: Excercise 4: How Do You Shut Down Your Emotions?
Üks lühemat sorti harjutus, mille ma võtaks kokku sõnaga "meenutused". Sul on ülesandeks istuda telekaga ruumis pult käes. Juurde pead kutsuma mentori, kes sind sellel retkel juhib ja toetab. Ma olen ilmselgelt liiga palju fantaasiafilme vaadanud, mul ilmus sinna suure toikaga Gandalf Hall. Juurde paluti kutsuda ka kaitseingel. Mu ingel vist oli nii hõivatud, saatis ainult kaks suurt valget tiiba. No pole lugu, ajas asja ära. Järgmisena pidid sa mentorile ulatama DVD oma vana mälestusega, mida ette hakata mängima. Kui nooreks te mind peate? Minu mälestused käivad ikka kassettidel. Ma küll ei teaks, et keegi oleks need ümber moodsamale kujule konvertinud, aga õnnestus isegi BlueRay Gandalfile anda.
Esimene emotsionaalne olukord läks käima. Katus hakkas ära sõitma, sisikond tahtis plahvatada saadud uudise peale. Ja siis juhtus see, et mõistus võttis üle, lülitas emotsioonid lihtsalt välja ning jättes mulje maru rahulikust minast saatsin ma uudisetooja kauge kaarega sinnasamusesse. Ja siis tuli pettumus. Kuidas keegi saab üldse niimoodi teha? Kas tõesti on nii raske aus olla? Miks? Miks? Miks mina?
Stop. Ja järgmine kaader.
Teine emotsionaalne olukord oli oluliselt varasemast ajast, kui ma noor ja uljas daam olin, kes esimesi samme iseseisva elu suunas tegi. Ja siis kuskilt sain ma mingi infokillu, mis kogu mu eelnevad x nädalat pea peale keerasid. Mind oli lihtsalt räigelt ära kasutatud ja ma täiesti naiivselt uskusin, et elu ongi ilus ja tore! Nätaki! Kõik kolises kokku. Ainuke mõte peas oli, kuidas ma nii loll ometi olen? Pettumis, ennekõike endas. Miks? Miks? Miks mina?
Niimoodi ma ennast lukku olen keeranudki...
Ei midagi sellist, mida ma varem ei teadnud. Aga nüüd vaatan ma neid olukordi ja sündmusi hoopis teise pilguga ning võiks isegi öelda, et emotsioonitult. Kas siis selle pärast, et need tunded on maha trambitud? Või äkki selle pärast, et olen sellest üle saanud ning selja taha jätnud?!
Neljas harjutus: Kuidas surute alla oma emotsioone?
Lugemiseks: How Do You Shut Down Your Emotions?
Kuulamiseks: Excercise 4: How Do You Shut Down Your Emotions?
Üks lühemat sorti harjutus, mille ma võtaks kokku sõnaga "meenutused". Sul on ülesandeks istuda telekaga ruumis pult käes. Juurde pead kutsuma mentori, kes sind sellel retkel juhib ja toetab. Ma olen ilmselgelt liiga palju fantaasiafilme vaadanud, mul ilmus sinna suure toikaga Gandalf Hall. Juurde paluti kutsuda ka kaitseingel. Mu ingel vist oli nii hõivatud, saatis ainult kaks suurt valget tiiba. No pole lugu, ajas asja ära. Järgmisena pidid sa mentorile ulatama DVD oma vana mälestusega, mida ette hakata mängima. Kui nooreks te mind peate? Minu mälestused käivad ikka kassettidel. Ma küll ei teaks, et keegi oleks need ümber moodsamale kujule konvertinud, aga õnnestus isegi BlueRay Gandalfile anda.
Esimene emotsionaalne olukord läks käima. Katus hakkas ära sõitma, sisikond tahtis plahvatada saadud uudise peale. Ja siis juhtus see, et mõistus võttis üle, lülitas emotsioonid lihtsalt välja ning jättes mulje maru rahulikust minast saatsin ma uudisetooja kauge kaarega sinnasamusesse. Ja siis tuli pettumus. Kuidas keegi saab üldse niimoodi teha? Kas tõesti on nii raske aus olla? Miks? Miks? Miks mina?
Stop. Ja järgmine kaader.
Teine emotsionaalne olukord oli oluliselt varasemast ajast, kui ma noor ja uljas daam olin, kes esimesi samme iseseisva elu suunas tegi. Ja siis kuskilt sain ma mingi infokillu, mis kogu mu eelnevad x nädalat pea peale keerasid. Mind oli lihtsalt räigelt ära kasutatud ja ma täiesti naiivselt uskusin, et elu ongi ilus ja tore! Nätaki! Kõik kolises kokku. Ainuke mõte peas oli, kuidas ma nii loll ometi olen? Pettumis, ennekõike endas. Miks? Miks? Miks mina?
Niimoodi ma ennast lukku olen keeranudki...
Ei midagi sellist, mida ma varem ei teadnud. Aga nüüd vaatan ma neid olukordi ja sündmusi hoopis teise pilguga ning võiks isegi öelda, et emotsioonitult. Kas siis selle pärast, et need tunded on maha trambitud? Või äkki selle pärast, et olen sellest üle saanud ning selja taha jätnud?!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar