Sattusin selle raamatu (Billett & Bays "Valgus tunneli lõpus: vabanemine stressi, läbipõlemise ja depressiooni tõelistest põhjustest) otsa täiesti juhuslikult. Ma pole isegi ühtegi selleteemalist päringut guuglisse teinud, et netinuhkurid oleksid osanud mulle seda soovitada, aga mu FBi feedis oli üks nupuke, mis mu tähelepanu köitis. See jutustas loo Kevin Billetti nooruspõlvest, kuidas tal oli depressioon diagnoositud ning hunnik tablette tarbimiseks ette visatud ning kuidas lihtsalt ühel päeval lendas laine üle pea ja mis siis temaga toimus. Ma lihtsalt pidin selle raamatu endale hankima.
Sissejuhatavad peatükid läbi tehtud ja aeg läbi teha iseseisvad harjutused. Esimestega on lihtne, need on piisavalt lühikesed, et võib ülesande läbi lugeda ning siis iseseisvalt asi ära teha. Hilisematega on keerulisem, sest harjutused on päris pikad ning hea on kellegi juhatavat häält ikka kuulata seda kõike läbi tehes. Raamatu autor pakub kuulamiseks omalt poolt sisseloetud materjale kasutada, kuid kes inglise keelt ei mõika, neil on sellega veidike raske. Kutsu sõber ette lugema või loe harjutus telefoni abiga ise linti ning proovi sedaviisi. Ma soovitaksin neid asju teha võimalikult eraldatult ja üksinda.
Täpselt nädal tagasi, kui ma seda raamatut otsima läksin, olin ma 4 päeva järjest tugevas ärevuses olnud. Mingi osa minust kahtlustas seedehäiret, sest eelmise päeva lõuna ei tahtnud ka üldse sisse minna. Kuigi tavaliselt olen ma vaatamata oma kleenukesele olemisele päris hea isuga. Päeval, kui ringi sai toimetatud, oli lihtsam selle olukorraga toime tulla. Keeruliseks läks õhtul, eriti magamamineku eel. Siis keerdusid sisemised tuurid ikka väga kõrgele, tulid külma-kuumahood vahelduva eduga peale ning süda puperdas päris ebameeldivalt. Ma tegin teadliku valiku proovida ilma igasuguste medikamentideta hakkama saada. Ütlen kohe ära, et see oli jube keeruline isegi kui sa tead, et hingamisharjutustega on need hood võimalik üle hingata. Aga mõistus pole nendel hetkedel päris kodus, vaid mõte hüppab hästi hektiliselt ringi, nii et ühele hingamisele keskendumine võtab tohutult energiat.
Kui nüüd tekkis huvi, mis hingamisharjutus see selline on, siis kõige tavalisem sügavalt sisse-välja hingamine, aga sissehingamisel loed rahulikult kaheni, väljahingamisel neljani. 1-2 sisse, 1-2-3-4 välja. Kui inimene satub paanikasse, siis ta hakkab õhku sisse ahmima ja ei kipu seda eriti agaralt välja hingama. Selleks on ka filmidest tuntud paberkotihingamine, et kindlustada kopsude tühjaks saamine. Vastasel juhul ahmid õhku ainult peale ja lõpuks oled punnis nagu õhupall ja selline tunne, et õhku üldse mitte pole. Topelt kauem väljahingamine tagab selle, et kehast viiakse rohkem hapnikku välja kui peale tuleb, mis omakorda viib rahunemiseni ja on isegi kergelt uimastav. Kellel on unehädasid, siis võiks seda 2-4-hingamist täiesti proovida.
Ühesõnaga, stardipositsioon oli päris õudne. Ühe sõnaga kirjeldades - lootusetu.
Esimene harjutus
Lugemiseks: What Were You really Feeling?
Kuulamiseks: Excercise 1: What Were You really Feeling?
Alustuseks pole midagi keerulist. Esimesed harjutused on pigem tutvustavad tegevused ning viib kogu selle peenekoelise rännakumeetodiga kurssi. Sissejuhatuseks tehakse läbi üks pisike meenutus ning keskendutakse tunnetele, mida sel hetkel tunti. Huvitav on, et tunded kerkivad päriselt ka üles ja kui nüüd kihiti ükshaaval need läbi tunda ning natukene olukorda analüüsida, võib enda kohta nii mõndagi põnevat teada saada. Kuna ma ise päris analüütiline, siis õunaga pähe see kogemus mulle ei virutanud, küll aga avastasin sellest esiletulnud mälestusest nüansse, mille peale on isegi keeruline tulla. Hästi tervendav oli nüüd mõttes see olukord rahulikult lõpuni läbi teha. Võiks isegi öelda, et olukord sai minu jaoks lahenduse ning praegu tagasi mõeldes tundub isegi naljakas, et see esiletõusnud situatsioon minu jaoks nii tähtis oli. Proovige, millised on teie avastused?
Juba selle esimese harjutuse läbitegemisel, milleks tõesti kulus 10 minutit, oli sisemine ärevusfoon hoopis madalam. Kas see oli tingitud sellest konkreetsest harjutusest või lihtsalt teadmisest, et ma hakkasin asjaga tegelema, ei oska öelda. Ja tegelikult polegi sellel ju vahet. Mul oli juba natukene lihtsam. Põhjus asjaga edasi minna!
Esimesi harjutusi võib teha mitu tükki päevas, aga siis tasuks arvestada, et harjutuste vahele jääks korralikud vahed ning see päev oleks suures osas kohustustevaba, et oleks võimalik lihtsalt olla. Pikemaid harjutusi soovitaks teha mitte rohkem kui üks päevas. Mitte et sellega poleks võimalik hakkama saada, kindlasti on, aga laske kogetul settida ning kehal tegeleda paranemisega. Ma ei tea, kas see paranemine on just õige sõna, aga midagi ta teeb, sest ma tahaks peale igat sellist harjutust kohe magama kobida. Teiseks on päris huvitav selle konkreetse harjutusega kaasatulevaid muutusi jälgida. Nüüd ma aga ruttan juba teemast ette... Üks samm korraga :)
Edu oma tõeliste tundmuste äratundmisel ja nende lõpuni läbielamisel!
Sissejuhatavad peatükid läbi tehtud ja aeg läbi teha iseseisvad harjutused. Esimestega on lihtne, need on piisavalt lühikesed, et võib ülesande läbi lugeda ning siis iseseisvalt asi ära teha. Hilisematega on keerulisem, sest harjutused on päris pikad ning hea on kellegi juhatavat häält ikka kuulata seda kõike läbi tehes. Raamatu autor pakub kuulamiseks omalt poolt sisseloetud materjale kasutada, kuid kes inglise keelt ei mõika, neil on sellega veidike raske. Kutsu sõber ette lugema või loe harjutus telefoni abiga ise linti ning proovi sedaviisi. Ma soovitaksin neid asju teha võimalikult eraldatult ja üksinda.
Täpselt nädal tagasi, kui ma seda raamatut otsima läksin, olin ma 4 päeva järjest tugevas ärevuses olnud. Mingi osa minust kahtlustas seedehäiret, sest eelmise päeva lõuna ei tahtnud ka üldse sisse minna. Kuigi tavaliselt olen ma vaatamata oma kleenukesele olemisele päris hea isuga. Päeval, kui ringi sai toimetatud, oli lihtsam selle olukorraga toime tulla. Keeruliseks läks õhtul, eriti magamamineku eel. Siis keerdusid sisemised tuurid ikka väga kõrgele, tulid külma-kuumahood vahelduva eduga peale ning süda puperdas päris ebameeldivalt. Ma tegin teadliku valiku proovida ilma igasuguste medikamentideta hakkama saada. Ütlen kohe ära, et see oli jube keeruline isegi kui sa tead, et hingamisharjutustega on need hood võimalik üle hingata. Aga mõistus pole nendel hetkedel päris kodus, vaid mõte hüppab hästi hektiliselt ringi, nii et ühele hingamisele keskendumine võtab tohutult energiat.
Kui nüüd tekkis huvi, mis hingamisharjutus see selline on, siis kõige tavalisem sügavalt sisse-välja hingamine, aga sissehingamisel loed rahulikult kaheni, väljahingamisel neljani. 1-2 sisse, 1-2-3-4 välja. Kui inimene satub paanikasse, siis ta hakkab õhku sisse ahmima ja ei kipu seda eriti agaralt välja hingama. Selleks on ka filmidest tuntud paberkotihingamine, et kindlustada kopsude tühjaks saamine. Vastasel juhul ahmid õhku ainult peale ja lõpuks oled punnis nagu õhupall ja selline tunne, et õhku üldse mitte pole. Topelt kauem väljahingamine tagab selle, et kehast viiakse rohkem hapnikku välja kui peale tuleb, mis omakorda viib rahunemiseni ja on isegi kergelt uimastav. Kellel on unehädasid, siis võiks seda 2-4-hingamist täiesti proovida.
Ühesõnaga, stardipositsioon oli päris õudne. Ühe sõnaga kirjeldades - lootusetu.
Esimene harjutus
Lugemiseks: What Were You really Feeling?
Kuulamiseks: Excercise 1: What Were You really Feeling?
Alustuseks pole midagi keerulist. Esimesed harjutused on pigem tutvustavad tegevused ning viib kogu selle peenekoelise rännakumeetodiga kurssi. Sissejuhatuseks tehakse läbi üks pisike meenutus ning keskendutakse tunnetele, mida sel hetkel tunti. Huvitav on, et tunded kerkivad päriselt ka üles ja kui nüüd kihiti ükshaaval need läbi tunda ning natukene olukorda analüüsida, võib enda kohta nii mõndagi põnevat teada saada. Kuna ma ise päris analüütiline, siis õunaga pähe see kogemus mulle ei virutanud, küll aga avastasin sellest esiletulnud mälestusest nüansse, mille peale on isegi keeruline tulla. Hästi tervendav oli nüüd mõttes see olukord rahulikult lõpuni läbi teha. Võiks isegi öelda, et olukord sai minu jaoks lahenduse ning praegu tagasi mõeldes tundub isegi naljakas, et see esiletõusnud situatsioon minu jaoks nii tähtis oli. Proovige, millised on teie avastused?
Juba selle esimese harjutuse läbitegemisel, milleks tõesti kulus 10 minutit, oli sisemine ärevusfoon hoopis madalam. Kas see oli tingitud sellest konkreetsest harjutusest või lihtsalt teadmisest, et ma hakkasin asjaga tegelema, ei oska öelda. Ja tegelikult polegi sellel ju vahet. Mul oli juba natukene lihtsam. Põhjus asjaga edasi minna!
Esimesi harjutusi võib teha mitu tükki päevas, aga siis tasuks arvestada, et harjutuste vahele jääks korralikud vahed ning see päev oleks suures osas kohustustevaba, et oleks võimalik lihtsalt olla. Pikemaid harjutusi soovitaks teha mitte rohkem kui üks päevas. Mitte et sellega poleks võimalik hakkama saada, kindlasti on, aga laske kogetul settida ning kehal tegeleda paranemisega. Ma ei tea, kas see paranemine on just õige sõna, aga midagi ta teeb, sest ma tahaks peale igat sellist harjutust kohe magama kobida. Teiseks on päris huvitav selle konkreetse harjutusega kaasatulevaid muutusi jälgida. Nüüd ma aga ruttan juba teemast ette... Üks samm korraga :)
Edu oma tõeliste tundmuste äratundmisel ja nende lõpuni läbielamisel!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar