Sel korral tuleb kaks harjutust korraga. Põhjus lihtne, tarvis on tugevat emotsiooni, mida manatakse kaheksanda harjutusega võluväel esile. Kui emotsioon, mille pealt edasi minna, on juba olemas, siis võib kohe järgmise juurde hüpata. Kui on aga kahtlusi, siis ega see kaheksanda läbitegemine ka halba ei tee. Või vähemalt alustada kuniks raputav tunne on välja meelitatud.
See on kõige pikem ja minu jaoks ka kõige kurnavam harjutus üldse. Kui ma kõiki teisi meditatsioone olen siin järjest teist korda läbi teinud, siis täna seda kirja pannes ma pole veel valmis seda tunnetekarusselli uuesti läbi tegema. Ehk siis minu soovitus, leidke endale julgelt paar tundi isiklikku privaatset aega ning võtke need harjutused ette puhanuna, sest järgnev retk võtab korralikult läbi.
Asja iva on täiel määral oma tunded läbi elada ja neil minna lasta. Siin räägitakse ka oma põhiolemuse leidmisest, aga ma pole nii vaimne inimene, et sellistesse asjadesse niimoodi uskuda. Ma ütleks, et pigem laseme need kinnihoitud emotsioonid minna ja läbi selle laseme päris endal vabalt välja tulla. (Aga äkki need kaks ongi samad asjad, lihtsalt teises sõnastuses?)
Kaheksas harjutus: emotsiooni leidmine
Lugemiseks: The Gentle Welcome Process and The Emotional Journey Process
Kuulamiseks: Excercise 8: The Gentle Welcome Process
Lühike ja lihtne nupuke, mis aitab suurt emotsiooni tuvastada. Kohe kui see käes, võib järgmise harjutuse juurde minna.
Üheksas harjutus: emotsionaalne rännak
Lugemiseks: The Emotional Journey Process
Kuulamiseks: Excercise 9: The Emotional Journey Process
Sissejuhatuseks tuleb võtta oma suur emotsioon. Minu puhul on selleks siis ärevus, mida ma tean tundma ja kesta laskma. Päris huvitav on kunstlikult endale paanikahoogu peale kutsuda. Ma alguses arvasin, et saab keeruline olema, aga tegelikult tuli see ootamatult lihtsalt. Tunnetad seda hõõgumist oma kõhus ja sealt hakkab vaikselt rullima kuni katus sõidab. Ja siis küsib kõrvaklappides mees, et mida sa veel tunned peale selle? Hirmu. Tunne seda tunnet. Ja mis on selle tunde all? Ja siit tulid järjest kõik deprekale viitavad emotsioonid üksindusest, alaväärsusest, ebaõnnestumisest ja veel mitmest ebameeldivast asjast. Ühesõnaga kõik vastikud asjad sai ükshaaval läbi tunnetatud. Öäkk! Ja siis sai tunded otsa, ei tulnudki enam midagi ja välja tuli sinakas-lillakas valgus.
Järgmisena traditsiooniline lõkketuli. Sel korral tuleb sinu noorema mina kõrvale kutsuda konkreetselt esilekutsutud emotsiooniga seotud inimesed. Kohal on muidugi ka mentor, kes vajadusel ütleb oma targa sõna vahele ja üldse hoiab asju kontrolli all. Läbi tehakse vestlused kõikide külalistega. Mul oli neid kuidagi ootamatult palju. Poleks arvanudki, et nii paljud inimesed on minus nii palju halbu emotsioone tekitanud. Eks see ka oli üks põhjus, miks mu retk nii kurnavaks osutus, kõikide nendega oli vaja ju rääkida ning KÕIK südamelt ära öelda. Nemad said muidugi vastata ka.
Jeebus. Olge valmis vahepeal korralikke nutumaratone tegema. See on karm!
Ja siis tuleb kord mälestuste lahkamiseks. Ükshaaval tuleb hakata ette manama mälestusi, mis tekitavad negatiivseid emotsioone, kus tunned ennast alavääristatuna või hoopis hakkad ennast lukustama... KÕIK need asjad tuleb uuesti läbi teha, et siis mentoriga pärast analüüsida, millised omadused või oskused oleksid abiks olnud olukorra positiivsel lahendamisel. Voilaa tekivad kohe ka nimetatud ressursid õhupallides, mis tuleb muidugi taas nooremal sinul sisse hingata ning uuesti kõik need olukorrad läbi teha ning vaadata, kuidas asjad sel korral välja mängivad. Muidugi on tulemus oluliselt parem!
Kui inimesed on läbi käidud, mälestused ümber mängitud, tuleb ette võtta enese puhastamine. Esmalt tuleb üles lugeda uskumused, ideed, mõtted ja kõik muu selline, mis kuidagi pidurdavad meid või isegi jõu ära võtavad. Minu parimad palad: naised ongi nõrgad, ma ei saa millegagi hakkama, ma olen kole, pole rumalamat inimest kui mina, suudan kõik ainult ära rikkuda, keegi mind ei armasta, keegi mind ei vaja, maailm oleks ilma minuta parem paik, olen teistele ainult koormaks jne. Ma ei hakka seda nonsenssi siia kõike kirja panema, algus annab hea indikatsiooni millist jampsi me tegelikult endaga kaasas kanname ja mida me mingil imelikul põhjusel ka kipume uskuma. Nagu mingi tätokas, mis niisama ära ka ei lähe.
Mentor tuleb aga nüüd päeva päästma. Tema ülesanne on see jama nüüd DNA-koodist välja pesta. Misiganes meetod töötab. Võib proovida pestes, kiiritades, valgustades, tulega vms. Oluline on, et toimuks süvapuhastus. Puhas leht aga vajab täitmist, taas saab mentor tööd. Tema soovitusel tulevad positiivselt sõnastatud uued uskumused ja mõtted, mida ta kohe ka sinnasamasse rakumembraani saab toppida.
Katsumus pole veel läbi. Uus struktuur tahab läbitestimist saada. Selleks sobivad hästi tulevikusituatsioonid, kus uued uskumused kohe proovile pannakse. No mida siin ikka testida, kui sul pole ennastkahjustavaid ja allaheitlikke mõtteid, siis on olukorra neutraalne või isegi positiivne tulemus suht garanteeritud.
Hmmz, kui ma nüüd hakkan järele mõtlema, siis ega ma viimasel ajal pole ennast ja oma tegemisi mõtteis maha enam teinud. Kas võib olla, et need negatiivsed uskumused saidki päriselt uute ja parematega asendatud?
Igal juhul on see kogemus olnud väga tervendav. Ma mõistan teatud asju endas hoopis paremini ja teiste asjadega olen suutnud rahu sõlmida. Mis ju ilmselt ongi suurem eesmärk.
Täna on viies päev ilma igasuguse ärevuseta.
Esimese harjutuse sellest raamatust tegin täpselt 2 nädalat tagasi teisipäeval.
Enesetunne on helge ja harjumatult kerge. Küll aga magada tahaks kogu aeg. Magades pidigi keha kõige paremini paranema ;)
See on kõige pikem ja minu jaoks ka kõige kurnavam harjutus üldse. Kui ma kõiki teisi meditatsioone olen siin järjest teist korda läbi teinud, siis täna seda kirja pannes ma pole veel valmis seda tunnetekarusselli uuesti läbi tegema. Ehk siis minu soovitus, leidke endale julgelt paar tundi isiklikku privaatset aega ning võtke need harjutused ette puhanuna, sest järgnev retk võtab korralikult läbi.
Asja iva on täiel määral oma tunded läbi elada ja neil minna lasta. Siin räägitakse ka oma põhiolemuse leidmisest, aga ma pole nii vaimne inimene, et sellistesse asjadesse niimoodi uskuda. Ma ütleks, et pigem laseme need kinnihoitud emotsioonid minna ja läbi selle laseme päris endal vabalt välja tulla. (Aga äkki need kaks ongi samad asjad, lihtsalt teises sõnastuses?)
Kaheksas harjutus: emotsiooni leidmine
Lugemiseks: The Gentle Welcome Process and The Emotional Journey Process
Kuulamiseks: Excercise 8: The Gentle Welcome Process
Lühike ja lihtne nupuke, mis aitab suurt emotsiooni tuvastada. Kohe kui see käes, võib järgmise harjutuse juurde minna.
Üheksas harjutus: emotsionaalne rännak
Lugemiseks: The Emotional Journey Process
Kuulamiseks: Excercise 9: The Emotional Journey Process
Sissejuhatuseks tuleb võtta oma suur emotsioon. Minu puhul on selleks siis ärevus, mida ma tean tundma ja kesta laskma. Päris huvitav on kunstlikult endale paanikahoogu peale kutsuda. Ma alguses arvasin, et saab keeruline olema, aga tegelikult tuli see ootamatult lihtsalt. Tunnetad seda hõõgumist oma kõhus ja sealt hakkab vaikselt rullima kuni katus sõidab. Ja siis küsib kõrvaklappides mees, et mida sa veel tunned peale selle? Hirmu. Tunne seda tunnet. Ja mis on selle tunde all? Ja siit tulid järjest kõik deprekale viitavad emotsioonid üksindusest, alaväärsusest, ebaõnnestumisest ja veel mitmest ebameeldivast asjast. Ühesõnaga kõik vastikud asjad sai ükshaaval läbi tunnetatud. Öäkk! Ja siis sai tunded otsa, ei tulnudki enam midagi ja välja tuli sinakas-lillakas valgus.
Järgmisena traditsiooniline lõkketuli. Sel korral tuleb sinu noorema mina kõrvale kutsuda konkreetselt esilekutsutud emotsiooniga seotud inimesed. Kohal on muidugi ka mentor, kes vajadusel ütleb oma targa sõna vahele ja üldse hoiab asju kontrolli all. Läbi tehakse vestlused kõikide külalistega. Mul oli neid kuidagi ootamatult palju. Poleks arvanudki, et nii paljud inimesed on minus nii palju halbu emotsioone tekitanud. Eks see ka oli üks põhjus, miks mu retk nii kurnavaks osutus, kõikide nendega oli vaja ju rääkida ning KÕIK südamelt ära öelda. Nemad said muidugi vastata ka.
Jeebus. Olge valmis vahepeal korralikke nutumaratone tegema. See on karm!
Ja siis tuleb kord mälestuste lahkamiseks. Ükshaaval tuleb hakata ette manama mälestusi, mis tekitavad negatiivseid emotsioone, kus tunned ennast alavääristatuna või hoopis hakkad ennast lukustama... KÕIK need asjad tuleb uuesti läbi teha, et siis mentoriga pärast analüüsida, millised omadused või oskused oleksid abiks olnud olukorra positiivsel lahendamisel. Voilaa tekivad kohe ka nimetatud ressursid õhupallides, mis tuleb muidugi taas nooremal sinul sisse hingata ning uuesti kõik need olukorrad läbi teha ning vaadata, kuidas asjad sel korral välja mängivad. Muidugi on tulemus oluliselt parem!
Kui inimesed on läbi käidud, mälestused ümber mängitud, tuleb ette võtta enese puhastamine. Esmalt tuleb üles lugeda uskumused, ideed, mõtted ja kõik muu selline, mis kuidagi pidurdavad meid või isegi jõu ära võtavad. Minu parimad palad: naised ongi nõrgad, ma ei saa millegagi hakkama, ma olen kole, pole rumalamat inimest kui mina, suudan kõik ainult ära rikkuda, keegi mind ei armasta, keegi mind ei vaja, maailm oleks ilma minuta parem paik, olen teistele ainult koormaks jne. Ma ei hakka seda nonsenssi siia kõike kirja panema, algus annab hea indikatsiooni millist jampsi me tegelikult endaga kaasas kanname ja mida me mingil imelikul põhjusel ka kipume uskuma. Nagu mingi tätokas, mis niisama ära ka ei lähe.
Mentor tuleb aga nüüd päeva päästma. Tema ülesanne on see jama nüüd DNA-koodist välja pesta. Misiganes meetod töötab. Võib proovida pestes, kiiritades, valgustades, tulega vms. Oluline on, et toimuks süvapuhastus. Puhas leht aga vajab täitmist, taas saab mentor tööd. Tema soovitusel tulevad positiivselt sõnastatud uued uskumused ja mõtted, mida ta kohe ka sinnasamasse rakumembraani saab toppida.
Katsumus pole veel läbi. Uus struktuur tahab läbitestimist saada. Selleks sobivad hästi tulevikusituatsioonid, kus uued uskumused kohe proovile pannakse. No mida siin ikka testida, kui sul pole ennastkahjustavaid ja allaheitlikke mõtteid, siis on olukorra neutraalne või isegi positiivne tulemus suht garanteeritud.
Hmmz, kui ma nüüd hakkan järele mõtlema, siis ega ma viimasel ajal pole ennast ja oma tegemisi mõtteis maha enam teinud. Kas võib olla, et need negatiivsed uskumused saidki päriselt uute ja parematega asendatud?
Igal juhul on see kogemus olnud väga tervendav. Ma mõistan teatud asju endas hoopis paremini ja teiste asjadega olen suutnud rahu sõlmida. Mis ju ilmselt ongi suurem eesmärk.
Täna on viies päev ilma igasuguse ärevuseta.
Esimese harjutuse sellest raamatust tegin täpselt 2 nädalat tagasi teisipäeval.
Enesetunne on helge ja harjumatult kerge. Küll aga magada tahaks kogu aeg. Magades pidigi keha kõige paremini paranema ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar