Eile oli kohutav õhtu. Peale õhtusööki hakkas sees selline trall, et ei osanudki ennustada, kas sisemine ilu avaldub kohe või hetke pärast. Sees oli päris suur pettumus, sest kõik peaks ju hoopis paremaks minema ja hood hoopistükis ära jääma. Nii palju on küll teistmoodi, et ärevus hakkab eksamipalavikuna sees trummeldama ja siis kukub lihtsalt ära, ei lähe enam lõpuni välja. Emotsionaalselt on see teema täpselt sama koormav, aga füüsiliselt sutsuke talutavam. Öösel avasin silmad kell 4, sest kurguvalu ei lasknud enam neelata. No selge, nüüd saan aru küll, mis juhtus! Kui tervis halveneb, löövad ka ärevusteemad hoopis intensiivsemalt välja. Nii et siit väike soovitus, püsige terved! Ma jätkan vahepeal võitlust tuuleveskitega! :)
Teine harjutus: kuidas langetad otsuseid?
Lugemiseks: What Shapes Your Decision?
Kuulamiseks: Excercise 2: What Shapes Your Decision?
Iga ajuhiiglane teab, et kui vaja valikuid teha, siis ratsionaalses vaates võib kõik jube hea välja näha, aga viimase sõna ütleb ikka süda, kes siis kas armastab või mitte. Muidugi teatud ulatuses saab fakte üksteise kõrvale sättida ning mõõte võrrelda, kuid selle viimase otsustava valiku teeme me igaüks puhtalt emotsioonide põhjal. Ma mäletan väga hästi, kuidas mu esimese auto ostmisel said otsustavaks sinised nahkistmed. Absurdne, aga ma siiani meenutan neid härdalt. Parim osa sellest autost :)
See harjutus on ka lühikeste killast. Huvitavam osa on, et mõtlev mina tuleb välja lülitada ja lasta endal lihtsalt olla. Peale selle pead valima välja minevikus tehtud otsuse ning rändama sellesse lühikesse hetke. Veel parem, pead seda murdsekundit edasi-tagasi ketrama ning kogu seda hetke aeg-luubis läbi elama. Mida sa tundsid? Äkki oli veel teinegi emotsioon seal kuskil peidus?
Kuigi see polnud ülesande osa, siis mind paelus ka idee proovida läbi erinevaid tundeid samas situatsioonis, kas ehk oleks teise lõpu olukorrale saanud. Mul ei õnnestunud minevikku muuta... Võiks ju järeldada, et asjad pididki nii minema ja olenemata hetke tunnetest oleks ma niikuinii selliselt otsustanud. Kas me siis ikka otsustame ise? ERROR! Mõtlev mina pidi ju puhkama minema!!!
Eks oleneb, mis otsust endale ette kujutada, kas see on mõni lihtsam ja toredam asi või raske otsus, sellest tulenevalt võib kogu tundepakett veidike varieeruda, kuid ma usun, et otsustamisele järgeb alati kergustunne, see on nüüd tehtud! Pääsemine! Lõpp! Iga halb otsus on parem otsustamatusest!
Ma usun, et selle harjutuse eesmärk polegi nii väga näidata, et me teeme otsuseid emotsioonide ajendil, vaid et kõik siin maailmas on nii tihedalt meie tundemaailmaga seotud. Filosofeerimiseks saab siit ainest küll ja rohkemgi veel.
Teine harjutus: kuidas langetad otsuseid?
Lugemiseks: What Shapes Your Decision?
Kuulamiseks: Excercise 2: What Shapes Your Decision?
Iga ajuhiiglane teab, et kui vaja valikuid teha, siis ratsionaalses vaates võib kõik jube hea välja näha, aga viimase sõna ütleb ikka süda, kes siis kas armastab või mitte. Muidugi teatud ulatuses saab fakte üksteise kõrvale sättida ning mõõte võrrelda, kuid selle viimase otsustava valiku teeme me igaüks puhtalt emotsioonide põhjal. Ma mäletan väga hästi, kuidas mu esimese auto ostmisel said otsustavaks sinised nahkistmed. Absurdne, aga ma siiani meenutan neid härdalt. Parim osa sellest autost :)
See harjutus on ka lühikeste killast. Huvitavam osa on, et mõtlev mina tuleb välja lülitada ja lasta endal lihtsalt olla. Peale selle pead valima välja minevikus tehtud otsuse ning rändama sellesse lühikesse hetke. Veel parem, pead seda murdsekundit edasi-tagasi ketrama ning kogu seda hetke aeg-luubis läbi elama. Mida sa tundsid? Äkki oli veel teinegi emotsioon seal kuskil peidus?
Kuigi see polnud ülesande osa, siis mind paelus ka idee proovida läbi erinevaid tundeid samas situatsioonis, kas ehk oleks teise lõpu olukorrale saanud. Mul ei õnnestunud minevikku muuta... Võiks ju järeldada, et asjad pididki nii minema ja olenemata hetke tunnetest oleks ma niikuinii selliselt otsustanud. Kas me siis ikka otsustame ise? ERROR! Mõtlev mina pidi ju puhkama minema!!!
Eks oleneb, mis otsust endale ette kujutada, kas see on mõni lihtsam ja toredam asi või raske otsus, sellest tulenevalt võib kogu tundepakett veidike varieeruda, kuid ma usun, et otsustamisele järgeb alati kergustunne, see on nüüd tehtud! Pääsemine! Lõpp! Iga halb otsus on parem otsustamatusest!
Ma usun, et selle harjutuse eesmärk polegi nii väga näidata, et me teeme otsuseid emotsioonide ajendil, vaid et kõik siin maailmas on nii tihedalt meie tundemaailmaga seotud. Filosofeerimiseks saab siit ainest küll ja rohkemgi veel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar