neljapäev, 4. aprill 2019

Tagasilöök!

Küll oleks tore, kui võtad kätte raamatu, lased umbes nädal aega mõtetel hõljuda ja elu ongi lill ning hädad minetatud. Ma pean silmas kõiki probleeme, mis on nende mitmekümne aastaga kuhjunud ning võib-olla ka sama aja füüsiliselt ennast ärevusena välja näidanud. Mul on päris hästi sellega, agorafoobiaga on küll pikemalt pidanud tegelema, kuid paanikahood ja ärevus on viimase kuue aasta teema. Ma päriselt ka lootsin, et nüüd ongi kõik sellega. Ei ole.

Eile õhtul umbes kell 10 panin voodipesu kuivama ja tundsin, et päev on olnud ikka vastikult väsitav. Tahaks jubedalt magada, aga vaja veel viimased toimetused ära teha. Täielik üleväsimuse tunne. Kõhus oli ka õhtusöök kuidagi ebatavaliselt raske, ei tahtnud nagu edasi minna. Salamisi kirusin, et päev otsa olen igasugu asju sisse söönud, sest pidev näljatunne kummitab, et oli siis vaja. Nüüd tulemus käes. Ja siis ma jooksin, sest põhja lõi alt ära. Oi blin. Järgneva tunni jooksul sai ikka mitu korda pisikest ruumi külastatud ja selliseid imeasju väljutatud... 

Eriti ebameeldivaks tegid selle terviserikke lisanduvad sümptomid, mis just paanikahoogudega on kaasas käinud. Nina hakkas tilkuma ja läks täiesti turse raskendades hingamist, õlavöönd tõmbus pingesse ja mõistus läks päris lukku. Ma suutsin ainult mõelda piiratud mõtteid teemal pahaollah, mis nüüd saab ja miks see kõik juhtub? Nii palju õnneks õnnestus, et ma proovisin tundeid mitte alla suruda ja tegeleda nende lahtikoorimisega mõistmaks, mis mus tegelikult toimub. Kaks võtmesõna koorusid välja, hirm ja ebameeldivus. AGA sellist klassikalist ärevustunnet ei olnud. Olid sümptomid, mitte tunne (peale hirmu). Siis ma jäin õnneks magama.

Ma olin õhtul küll mõelnud tervisepäeva võtmise peale, aga hommikul tund aega enne äratuskella ärgates oli enesetunne isegi päris talutav, seega tuli mitte koju põdema jääda, vaid asju teha. Ei saa jääda koju kopitama iga asja peale! Koju lukustamine teeb olukorra veel hullemaks!

Kurb oli. Ma nii väga tahtsin suuremat edenemist, aga tuli tõdeda, et kõigest pisike samm on alles tehtud. Samas oli see ka hea kogemus. Sain vihjeid, millega edasi töötada. Iga situatsioon ei pea kutsuma esile paanikahoogulaadset reaktsiooni. Oli s*tt, tuleb teki alla põdema ronida, mitte pea laiali otsas ringi jooksma ning paanikat külvama hakata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kust see kõik alguse sai?

See oli ligi kuus aastat tagasi, kui ma tegin läbi oma esimese paanikahoo. Mingit diagnoosi pole mulle pandud, seega meditsiinilises mõttes...