Kuidagi eneselegi ootamatult olen ma avastanud ennast situatsioonist, kus pean vajalikuks rohkem ärevusest sõna võtta. Rõhutan, et ma ei ole arst, see on ainult minu isikliku kogemuse põhjal kujunenud seisukoht.
Täna tiirles Delfis üks artikkel, kus toodi välja ärevusega toimetulekuks erinevaid juhiseid. Põhimõtteliselt lepi sellega, et sa oled trauma kunagi saanud ja nüüd siis mõtle ilusaid mõtteid, kui s*tt ventikasse lendab. Paar asjalikku soovitust on ka suurendamaks ise õnnetunnet ja saamaks positiivseid elamusi, kuid mida teha siis, kui sind hetkel ei ajenda üldse kuhugi minema või midagi tegema? Ma mõned korrad olen ennast sundinud asju tegema, koju tuled veel suurema pettumustundega, sest sa lihtsalt ei suuda olukorda nautida. Eelhäälestatus on nii oluline selle kõige juures. Aga kui alateadvus ootab läbikukkumist, siis võin oma selgeltnägijavõimed lauale panna ja öelda päris kindlalt, et läbikukkumine sellest õhtust ka saab.
Teine äärmus profesioonaali suust, kus öeldakse, et kui ajukeemia on paigast ära, siis sa võid 1000 lille läbi nuusutada (vihjates "mets on minu antidepressant" piltidele), ilma tablettideta sa seda korda ei saa. Nagu tablett üksinda teeks inimese terveks. Ärevust tekitab üldjuhul ikka mingisugune trauma. No umbes nagu nael peas. Valu pärast võtad peoga tablette, saabki täiesti mõistlikult edasi elada, aga naela see peast ära ei võta. Tablett ainult tuimestab keha ära, valuhaisting ei jõua sinna kuhu vaja ja jääb tunne, et olengi terve. Auk on endiselt peas. Väga tahaks arvata, et hingehädadega on sama asi. Tablett on väga oluline, seda ma täiesti usun, aga tableti kõrvale käib ka teraapia, mis aitab pusad lahti harutada ning traumast üle saada. Lihtne õnnehormooni sissesöömine probleemi ju ei lahenda. Või on vastuväiteid?
Teine olukord on muidugi siis, kui piisavalt kaua õnnehormooni süües oledki omaks võtnud uued rõõmsad käitumismustrid ja ühel heal päeval polegi tabletti enam näost sisse ajada vaja. Aga mis siis, kui need mustrid ei ole muutunud? Tulevad vanad sisseharjunud skeemid tagasi? Söön elu lõpuni tablakat? Palun vabandust, aga see ei tundu väga jätkusuutlik skeem.
Ma ei ütle, et AD on halb, ei ole! Seda peab ka võtma! Ma olen päris veendunud, et selle abiga on tervenemine oluliselt lihtsam. Aga need, kes ei talu AD-d, neid ei saa ju otsejoones prügimäele saata.
Peab ka teistsuguseid lahendusi olema, kui enesele valetamine, et kõik on hästi või tablettidega tuimestamine. Kuidagi peab olema võimalik oma alateadvust ja keha samas olukorras teisiti käituma panna ja vat seda ma praegu üritangi teha!
Mitte selle pärast, et mul on nii tohutu tahe ärevusega võidelda, aga selle pärast, et mu elu keerlebki ainult selle ümber ja ma ei suuda enam üldse mitte kuidagi funktsioneerida. Ettekujutus, et sarnaseid päevi on veel vähemalt 25 aasta jagu, paneb mind tegutsema. Sest ma ei taha seda. See pole elu!
Täna tiirles Delfis üks artikkel, kus toodi välja ärevusega toimetulekuks erinevaid juhiseid. Põhimõtteliselt lepi sellega, et sa oled trauma kunagi saanud ja nüüd siis mõtle ilusaid mõtteid, kui s*tt ventikasse lendab. Paar asjalikku soovitust on ka suurendamaks ise õnnetunnet ja saamaks positiivseid elamusi, kuid mida teha siis, kui sind hetkel ei ajenda üldse kuhugi minema või midagi tegema? Ma mõned korrad olen ennast sundinud asju tegema, koju tuled veel suurema pettumustundega, sest sa lihtsalt ei suuda olukorda nautida. Eelhäälestatus on nii oluline selle kõige juures. Aga kui alateadvus ootab läbikukkumist, siis võin oma selgeltnägijavõimed lauale panna ja öelda päris kindlalt, et läbikukkumine sellest õhtust ka saab.
Teine äärmus profesioonaali suust, kus öeldakse, et kui ajukeemia on paigast ära, siis sa võid 1000 lille läbi nuusutada (vihjates "mets on minu antidepressant" piltidele), ilma tablettideta sa seda korda ei saa. Nagu tablett üksinda teeks inimese terveks. Ärevust tekitab üldjuhul ikka mingisugune trauma. No umbes nagu nael peas. Valu pärast võtad peoga tablette, saabki täiesti mõistlikult edasi elada, aga naela see peast ära ei võta. Tablett ainult tuimestab keha ära, valuhaisting ei jõua sinna kuhu vaja ja jääb tunne, et olengi terve. Auk on endiselt peas. Väga tahaks arvata, et hingehädadega on sama asi. Tablett on väga oluline, seda ma täiesti usun, aga tableti kõrvale käib ka teraapia, mis aitab pusad lahti harutada ning traumast üle saada. Lihtne õnnehormooni sissesöömine probleemi ju ei lahenda. Või on vastuväiteid?
Teine olukord on muidugi siis, kui piisavalt kaua õnnehormooni süües oledki omaks võtnud uued rõõmsad käitumismustrid ja ühel heal päeval polegi tabletti enam näost sisse ajada vaja. Aga mis siis, kui need mustrid ei ole muutunud? Tulevad vanad sisseharjunud skeemid tagasi? Söön elu lõpuni tablakat? Palun vabandust, aga see ei tundu väga jätkusuutlik skeem.
Ma ei ütle, et AD on halb, ei ole! Seda peab ka võtma! Ma olen päris veendunud, et selle abiga on tervenemine oluliselt lihtsam. Aga need, kes ei talu AD-d, neid ei saa ju otsejoones prügimäele saata.
Peab ka teistsuguseid lahendusi olema, kui enesele valetamine, et kõik on hästi või tablettidega tuimestamine. Kuidagi peab olema võimalik oma alateadvust ja keha samas olukorras teisiti käituma panna ja vat seda ma praegu üritangi teha!
Mitte selle pärast, et mul on nii tohutu tahe ärevusega võidelda, aga selle pärast, et mu elu keerlebki ainult selle ümber ja ma ei suuda enam üldse mitte kuidagi funktsioneerida. Ettekujutus, et sarnaseid päevi on veel vähemalt 25 aasta jagu, paneb mind tegutsema. Sest ma ei taha seda. See pole elu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar