reede, 24. jaanuar 2020

Geert: Nädal 6, manipulatsioonide eest põiklemine

Emotsionaalsetel inimestel on kõige põnevam ilmselt kuskil rahvarohkes kohas, kus iga inimene on võimeline reaktsioone põhjustama.

Istun mina autoga liikluses, passin foori taga ja ootan vasakpööret. Järsku sõidab minust vasakule (mis on vastassuuna liikluseks mõeldud) üks rullnokside seas levinud automudel, roolis selline 45+ meesterahvas, kõrval generatsiooni võrra noorem naine, mõlemad vahivad minu poole eriti põlastavate nägudega ning mees saadab igasugu põnevaid erinevaid käemärke minu suunas. Naeratasin nende suunas totakalt ning ootasin oma rohelist foorituld edasi.
Samal ajal minu sees: "Issand, ma olen millegi eriti kohutavaga hakkama saanud! Nüüd on küll kõik jube halvasti! Kas ma üldse kunagi midagi õigesti ka teen?" ja kõik muud taolised endas kahtlevad ja õõnestavad väljaütlemised. Aga siis järsku taipasin küsida endalt, et mis see olukord üldse oli? Mina sõitsin liikluses nagu ikka, isegi ei tegelenud muude asjadega. Äkki keerasin neile kuidagi ette? Tegin ju ennist ühe õuealalt väljasõitmise, aga ma ju veendusin, et tee on tühi ning manööver ohutu. Mida ma siis ikka valesti tegin? Äkki ei teinudki midagi valesti, nendel lihtsalt oli halb päev ja nad otsustasid, et peavad ennast teiste peale välja elama. Miks ma seda siis nii isiklikult võtan? Ei tohigi võtta! Analüüsisin oma käigud läbi, leidsin, et kui ma ka kogemata midagi valesti tegin, siis on mul väga kahju sellest, aga ma olin nii hoolikas kui sain ning andsin endast parima. Seega ma ei saa endale midagi ette heita. Kui neil on mulle midagi öelda, siis palun tehku seda viisakalt, mitte ärgu märatsegu vastassuunavööndis. Raputasin selle teema endalt maha ning otsustasin, et ma ei luba endaga nii käituda.

Elus on palju taolisi olukordi. Tihtilugu lasemegi teistel endaga kohutavalt käituda ja õigustame taolist asja veel pealegi. LÕ-PE-TAGE! Mitte keegi, ka mitte kõige suurem kriminaal, ei ole ära teeninud alandusi ja halvasti käitumist! Miks siis on meie lähisõpruskonnas ikka inimesi, kes õõnestavad meie ettevõtmisi või teevad unistusi maha? Millegi pärast proovime me veel nende terroristide meele järele olla. Kõige hullem, et me ise seda ei märkagi, see toimub nii automaatselt.

Sel nädalal märka inimesi enda ümber. Kes on need, kes päriselt toetavad sinu tegemisi? Kes on need, kes toituvad sinu ebaõnnestumistest? Hoolitse selle eest, et viimaseis ei oleks sinu lähikonnas! Isegi kui nad on sinu lähedased ja sa ei saa neid oma elust päris välja lülitada, siis on võimalik nendega suhtlus sellele tasemele viia, et ei lase neil ennast negatiivselt töödelda! Ütledki, et aitab, palun viisakust! Või lihtsalt nende ütluseid ja õõnestamisi ignoreerida.

* * *

Loen praegu ühte Johann Hari bestsellerit, mis väga peenelt toob välja asjaolu, et kogu depressiooni ja ärevuse põhjustajana süüdistada serotoniini ja domapiini tasemete langust on puhas luulu! Õnnestunud PR, mis pole mitte ühegi teadusliku ekperimendi poolt tõestatud. Jah, ajus on hormoonid ja nende taseme kõikumine on kooskõlas erinevate tujudega. Aga mitte keegi pole suutnud ära tõestada, et aju keemilise koostisega mängimine toob kaasa ärevuse ja depressiooni kadumist. Või isegi suurendamist! Serotoniini sissesöömine on depressiooni mõistes samaväärne suhkrukommide närimisega.

Wow.

Ma teadsin, et AD pole ainus lahendus, aga ma kuidagipidi uskusin, et need annavad hea baasi ning mõnusa olemise, millelt on võimalik siis endaga paremini tööd teha. Aga tegelikult pole sedagi keegi suutnud ära tõestada. Jah, mõnel juhul tundub see töötavat, kuid teisel töötab suhkrutablett samamoodi! Arvestades kõiki kõrvalnähtusid, siis ma eelistaksin ilmselt kummeliteed hoopis nende valikute puhul.

Huvitav, mida veel meile ei räägita? Või avaldatakse ainult pool tõde?

* * *

Mina ise? Ma ütleksin, et olukord on lootustandev. Eile jäin isegi mokk töllakil päikeseloojangut vahtima ja õnnepisar tahtis üle põse veereda. Hea äratundmine on oluliselt tõstnud mõnusamate emotsioonide domineerimise.

Möödunud reedel oli selline huvitav kogemus, kus kõik füüsilised kogemused olid kõige suuremast ärevus-stseenist pärit, kuid ärevust ennast polnud mitte kriipsugi! Jah, kõik see adrenaliinilaks ja  järgnevad tundmused alates pea paksusest kuni ebamugavusteni kõhus olid olemas, aga hing oli rahulik. Esmakordne kogemus minu jaoks. Eks Geert on oma klippides palju jutustanud just sellest, et ärevuse maandamine ei tähenda seda, et füüsiline ebamugavus ka koheselt ära kaob. Ei kao! Selle asjaga läheb aega. Nüüd ma siis sain seda järgmist sammu päris ise ka tunda. Huvitav avastus oli!

* * *

Alustasin kuu alguses Mel Robbinsiga tema tasuta programmiga, mis kutsub inimesi tööd tegema oma parima aastkümne nimel! Ega seal muud väga pole, kui alguses tuleb kirja panna oma unistused, mida püüdma hakata. Ning pärast lähevad sammud spetsiifilisemaks ning aitavad konkreetset asja ellu hakata viima. Alguses oli minu jaoks päris lihtne. Unistada ma oskan ja ambitsioonid on mul ka suured. Mis see siis ära ei ole, listid iga päev 5 veel suuremat asja ning uneled selle taustal edasi. Teine nädal läks ka enam-vähem, aga siis tuli üks konkreetne asi välja valida ning hakata samme ette võtma. Sealt jäi mul kõik katki. Ma tean, kus ma olen praegu. Ma tean, mida ma tahan saada. Mul on null mõtet, milline tee sinna viib!

Kõige lihtsam näide, ma tahan oma nunnu majakest parajalt pisikese aiaga. Mul on päris hea ettekujutus, milline see olema peaks, kus ta asuda võiks ning mis see kõik maksma läheb. Kust ma selle raha võtan? Jah, mingeid asju saab ise teha ja läbi selle on kulud väiksemad, kuid sellist summat kokku saada on ikkagi puhas ulme. Kui ma isegi täna tööl käiksin, siis ükski pank mulle sellist summat laenuks ei anna! Kust see raha siis tuleb? Ma olen täna töötu. Ma ei suuda välja mõelda isegi, kas ma peaksin ettevõtlusega alustama või palgatööle rõhuma? Isegi kui ma võtaksin ettevõtja teekonna ette, siis pole mul ka üldse ideid tegevusala kohta. Tootmine? Teenus? Midagi muud?

Ma olen ummikus. Ja see veidike vaevab mind, et ma ei suuda asju enda jaoks selgeks mõelda. Väga pikalt olen selle teema otsas juba istunud ja ikka ei miskit...

1 kommentaar:

  1. Tegelikult oled sa marutubli, et niimoodi endaga tegeled! 🤩 Jah, õigete vastusteni jõudmine võib aega võtta, aga sa oled juba teel, st kaugemal kui nii mõnigi teine selsamal teel. 🙂 Edu!

    VastaKustuta

Kust see kõik alguse sai?

See oli ligi kuus aastat tagasi, kui ma tegin läbi oma esimese paanikahoo. Mingit diagnoosi pole mulle pandud, seega meditsiinilises mõttes...