Keeruline on. Kui nüüd päris aus olla, on mul tohutu kopp ees sellest ärevustundest ja kadunud põhjast. Eile hommikul saatsin lapse kooli, istusin diivanisse ja voilaa, kaks tundi jälle sisustatud. Eks jaa, ühelt poolt saab praktiseerida neid eelnevaid nädalaid ja õpitud võtteid, aga paratamatult tekib küsimus, et KAUA VEEL? Siin tuleb see tore päevikukene jälle appi, kuhu kõik sellised intsidendid tuleks sisse kirjutada, sest praegu tuleb ilusti välja, et võrreldes eelmise korraga oli see hommikupoolik jälle jupivõrra lihtsam. Muidugi sel hetkel tundub ikka nagu elukohutav ja tahaks lihtsalt sussid püsti visata või midagi, aga fakt on see, et ärevus on keha kaitserefleks ja see protsess on loodud keha kaitsmiseks, mitte maha tapmiseks, nii et surema ma lähiajal küll ei hakka. Isegi kui nii väga tahaksin. Nojah, eks siis jääb talumine...
Selle nädala teema on välismaakeeles conditioning. Ühtegi head eestikeelset vastet ma sellele ei leidnud, ÕS ehk ütleb kõige paremini "mingite tingimuste loomine, normi viimine". Väike õppevideo Pavlovi koerte näitel, mis seletab teemat veits rohkem lahti!
Tuleb aru saada, et üle öö ei juhtu midagi. Kui ühe korra oled hirmutava asja läbi teinud ja ärevust tundnud, siis keha on kibekiiresti selle käitumise omaks võtnud ning nüüdsest on iga taoline olukord koos ärevuseussidega!! Nii lihtsalt on, nii meie keha töötab! Ümberõppimine on võimalik, aga ole valmis, see võtab julgelt kümmekond korda samas olukorras ilma ärevuseta olemist! Ja IGA OLUKORD eraldi! St kui kardad kinnist ruumi, siis tõenäoliselt saab koosolekuruumiga kaetud nii kino kui auto, aga kui on mingid erinevad huupi olukorrad, siis läheb ilmselgelt rohkem pingutust tarvis. Kümmekond... Wow...
Nii et hakkame aga nimme olukordi esile kutsuma! Ja nii väga mitu korda! Kui mõni situatsiooni lahendamine ei lähe nii edukalt, siis ei tohiks jälle nina norgu lasta, see tähendab ainult seda, et äkki peab hoopis 15 korda asja tegema. Jap, jube lohutav. Ma tean. Ma juba mõtlen, et kellele seda jama vaja? Siis meenub, et ikka mulle endale, et äkki õnnestub näiteks aasta pärast ollagi ilma selle vastiku tundeta. Päriselt, ma juba mõtlesin vahepeal rahustinarkariks hakata, sest no ei jaksa enam võbeleda!
Stop! Iseendaga peab sõber olema! Üks päev korraga, kui iga kord ei õnnestugi, siis pole ka midagi lahti, sest alati saab ju uuesti proovida!
Üks iva on asja juures, niisama seda olukorda korduvalt läbi teha ei pruugi ka tulemuseni viia. Sa ei tohi hirmu ees hirmu tunda. Ärevustunne peab olema kui oodatud sõber. Ei tohi istuda ja oodata, et noh, pool tundi veel, siis ehk kaob ära! Vaid tuleb maha istuda ja õlale patsutada ning öelda, et ole nii kaua kui kulub, kasvõi 3 päeva, meil saab põnev olema! Saate ehk vahest aru... Ühe puhul on asi kannatus, millest tahaks ruttu lahti saada, teise puhul lihtsalt võtad omaks, et tulgu mis tuleb, see on okei!
Minu jaoks on see samm kindlasti kõige raskem. Just see, et peab korduvalt seda asja läbi tegema, teadlikult ja avatult ning aktsepteerides kõike. Raske on ennast kogu aeg fookuses hoida, ikka tuleb neid pehmohetki vahele, kui tahaks käega lüüa...
Eks peab ennast lohutama, et isegi kui ma praegu pooleli peaks jätma ja siit kaugemale üldse ei edenegi, siis ma olen ikka tohutu edusammu teinud. Paanikat ju enam ei ole! Ärevushood on ka paaritunnised, mitte ei kesta päevi. Aga nagu ikka, siis tahaks ikka veel paremini :P
Selle nädala teema on välismaakeeles conditioning. Ühtegi head eestikeelset vastet ma sellele ei leidnud, ÕS ehk ütleb kõige paremini "mingite tingimuste loomine, normi viimine". Väike õppevideo Pavlovi koerte näitel, mis seletab teemat veits rohkem lahti!
Tuleb aru saada, et üle öö ei juhtu midagi. Kui ühe korra oled hirmutava asja läbi teinud ja ärevust tundnud, siis keha on kibekiiresti selle käitumise omaks võtnud ning nüüdsest on iga taoline olukord koos ärevuseussidega!! Nii lihtsalt on, nii meie keha töötab! Ümberõppimine on võimalik, aga ole valmis, see võtab julgelt kümmekond korda samas olukorras ilma ärevuseta olemist! Ja IGA OLUKORD eraldi! St kui kardad kinnist ruumi, siis tõenäoliselt saab koosolekuruumiga kaetud nii kino kui auto, aga kui on mingid erinevad huupi olukorrad, siis läheb ilmselgelt rohkem pingutust tarvis. Kümmekond... Wow...
Nii et hakkame aga nimme olukordi esile kutsuma! Ja nii väga mitu korda! Kui mõni situatsiooni lahendamine ei lähe nii edukalt, siis ei tohiks jälle nina norgu lasta, see tähendab ainult seda, et äkki peab hoopis 15 korda asja tegema. Jap, jube lohutav. Ma tean. Ma juba mõtlen, et kellele seda jama vaja? Siis meenub, et ikka mulle endale, et äkki õnnestub näiteks aasta pärast ollagi ilma selle vastiku tundeta. Päriselt, ma juba mõtlesin vahepeal rahustinarkariks hakata, sest no ei jaksa enam võbeleda!
Stop! Iseendaga peab sõber olema! Üks päev korraga, kui iga kord ei õnnestugi, siis pole ka midagi lahti, sest alati saab ju uuesti proovida!
Üks iva on asja juures, niisama seda olukorda korduvalt läbi teha ei pruugi ka tulemuseni viia. Sa ei tohi hirmu ees hirmu tunda. Ärevustunne peab olema kui oodatud sõber. Ei tohi istuda ja oodata, et noh, pool tundi veel, siis ehk kaob ära! Vaid tuleb maha istuda ja õlale patsutada ning öelda, et ole nii kaua kui kulub, kasvõi 3 päeva, meil saab põnev olema! Saate ehk vahest aru... Ühe puhul on asi kannatus, millest tahaks ruttu lahti saada, teise puhul lihtsalt võtad omaks, et tulgu mis tuleb, see on okei!
Minu jaoks on see samm kindlasti kõige raskem. Just see, et peab korduvalt seda asja läbi tegema, teadlikult ja avatult ning aktsepteerides kõike. Raske on ennast kogu aeg fookuses hoida, ikka tuleb neid pehmohetki vahele, kui tahaks käega lüüa...
Eks peab ennast lohutama, et isegi kui ma praegu pooleli peaks jätma ja siit kaugemale üldse ei edenegi, siis ma olen ikka tohutu edusammu teinud. Paanikat ju enam ei ole! Ärevushood on ka paaritunnised, mitte ei kesta päevi. Aga nagu ikka, siis tahaks ikka veel paremini :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar