Mitu nädalat olen maadelnud siin erinevate ärevuse põhjustajatega - mõttemustrid, sisedialoogid, toitumine, füüsiline enesetunne. Selle nädala teema on hirmude hirm ehk suurim õudusunenägu, mille ees jalad nõrgaks lähevad ja kõik muu juhtub.
Vahele mainin, et kool hakkas. See aga tähendab, et äratuskell saab jälle tööd, mis omakorda toob kaasa unetsükli täiesti peapeale pööramise. Kui sa oled ikka öökull, siis ööbiku eluviisid ei ole kõige meeldivamad. Tunnen kohe, kuidas pea on veits paks uuest rütmist. Ja kohe on ka koll väljas. Mida oli ka oodata, sest kohe kui närvisüsteem on veidike kurnatum, on ta ta oluliselt tundlikum ning igasugu veidrad asjad hakkavad triggeritena töötama. Nii et täna hommikul sain 3 tundi oma elust pühendada taas sellele oodatud enesetundele. Ärevust kui sellist kusjuures nii väga polnudki. Alguses hakkas tulema, aga jälle kordad, et tegemist väsimusega ja ilmselt ei meeldinud mu kõhule hommikune täisterapuder ja nüüd on vaja see lihtsalt üle elada ning sinna see jääb. Mis aga mitte üldse ei tähenda, et kogu seda füüsilist ebamugavust ei ole. On küll, täie rauaga on. Aga kui nüüd mõelda, et 3+ nädalat tagasi kestis lugu umbes 6 tundi ja täna 3, siis vist ikka on mingit muutust näha.
Muidugi tuli pähe mõtteid, et issand, hakkab pihta, ma ei saa sellest kunagi jagu. Aga nüüd hõikasin juba nädal 1 ajal üles kirjutatud lauseid, et tegemist pole üldse eluohtliku olukorraga ja eks ta ongi selle pärast tagasi, et saaksin harjutada oma üleskirjutatud punkte. Pluss vahest ongi mõned päevad veidike kehvemad, eriti kui oled rohkem väsinud.
Päris aus vastus on aga, et ma ruunan ennast päris kõvasti selle töötuasjaga. Mind veidike ärritab mõte, et ma pole kuu ajaga suurt kuhugi jõudnud. Teen mingeid harjutusi, loen raamatuid, väänan mõtteid, kuid tulemusi ei ole. Vastupidi, mul on mingid sisemised konfliktid hoopis. Ma ei tea, mida ma teha tahan! Mul on suht suva, ma võin kõike praktiliselt teha! Ma pigem tahan lihtsalt teatud tingimusi ja oma kindlat tööjuppi, mille eest vastutada ning mõistmist teatud olukordades. Mu ambitsioon on maha surnud. Endiselt proovin ennast lohutada, et mul on julgelt sügiseni aega asjaga tegeleda ja üks päev korraga! Ning tuleb kõik see, mis tulema peab! Ikka tuletan meelde, kuidas ma hakkasin poissi 9-kuuselt potile toppima. Ta oli pea neljane, kui üks päev teatas, et nüüd ta tahab neid trussikuid. Nädalaga sai asja selgeks ja oligi teema unustatud. KAKS JA POOL aastat toppisin mina teda potile, kulutasin närve ja punnitasin. Tulemus? Asi juhtus ikka siis kui tema tahtis ja valmis oli! Nii on ka minuga siin. Ma võin punnitada ja hüpelda ja sitsida, aga kui seda sobivat kohta pole hetkel vabanenud või asjalood pole minu etteasteks valmis, siis seda ka ei juhtu praegu! Issand kui raske on selle mõttega leppida! Issand kui raske on ennast vabaks lasta ning keskenduda ainult endast sõltuvale! Siit muidugi hakkan genereerima mõttelõngu, kuidas kogu tööelu tuleks ainult endast sõltuvaks teha. Mida ma ka ei taha, sest kui ma võtan puhkuse, siis ma tahaks ikka puhata ja raha peaks ju peale ikka tiksuma... ARGH!!!
Tagasi tulles nende karjäärinõustaja antud harjutuste juurde. Ühes peaksin valdkondade kaupa üles kirjutama plussid-miinused, õpivajadused ning listima firmasid, kus näeksin ennast töötamas. Ma võiksin siia ükskõik mis ettevõtteid listida. Mind üldse ei koti, kas tegemist on suure või väikese ettevõttega, isegi tegevusala on ebaoluline, kui just seadusevastane pole, minu suurimaks sooviks on ikkagi minu kogemustepaketiga kasulik olemine. Kõik. Tore oleks, kui siin juures oleks mingi suurem tähendus, töö kõrgema õnne nimel, aga võib vabalt ka igapäevaolukordi kuidagi mõnusamaks teha. No ja listi nüüd sellise lähenemisega erinevatesse valdkondadesse asutusi. Ei listigi!
Kogu see survestamine viib mind ka ilusti mu ühe hirmuni, ma olen läbikukkuja! Ega ma täpselt ei tea, milles see väljenduda võiks. Ilmselt selles, et ma ei suuda iseseisvalt hakkama saada. Praegu ju suudan, pool aastat suudan kindlasti veel. Tegelikult on variant korter maha müüa ja üürikasse kolida, elan veel 5a väga mõnnalt ära. Aega elu sättida küll ja küll. MIDA MA PÕEN?!? Teiste arvates läbikukkuja? Jällegi, milles see väljendub? Ja ega nad keegi ju ei tule mulle seda ütlema. Eksabikaasa ehk purjus peaga suures tülihoos, mida ka ei juhtu, sest me ei käi kuskil koos ja nendel teemadel ei vestle ka enam. Mingi suva naabrionu arvates? See võib minust igasugu asju mõelda isegi kui raha ja tööd on nagu putru! Nii et jällegi - läbikukkuja? Ma ei ole juba selle pärast läbikukkuja, et ma tegelen teemadega. Ma loen, õpin, proovin uusi lähenemisi, analüüsin teemasid, kandideerin. Äkki väljendub läbikukkumine hoopis selles, et ma ei suuda aega maha võtta?
Hirm - ma olen halb. Või ma ei meeldi neile! See on eelmisest sutsu teistsugune teema. Küll aga tuleks definistsioonid enne paika saada, mis teeb halvast halva? Kui ma jään truuks oma tõekspidamistele ning jään ausaks nii enda kui teiste suhtes, kui ma olen teiste suhtes alati heade või neutraalsete kavatsustega, siis olen ma enda poolt kõik teinud, et olla mittehalb! Ma saan kontrollida ainult endaga seotut. Ma ei saa juhtida seda, kuidas teised minusse suhtuvad või mida tunnevad. Pluss mitte kunagi ei saa kõigile meeldida Alati on keegi, kes sind vähemalt põlastab! Mina saan aga sellistest inimestest eemale hoida. Nii et sellega peaks ka nagu kõik kaetud olema!
Surm! Ema sai aasta tagasi kopsuvähi diagnoosi. See on ka üks mu ärevuse gaasipedaale. Vähe sellest, et ma kardan ise maha surra nii, et laps mu leiab eriti inetus seisus, kardan ma ka lähedaste surma. Väga egoistliku põhjuse pärast - mis minust siis saab? Erm... Mis must praegu saab? Majanduslikus mõttes jätkub kõik samamoodi ju, ma ei ole teistest sõltuv. Valus on muidugi, kaotus ja lein. Aga mis must ikka saab? Elu läheb edasi, eks siis näha ole... Aga enda surm oleks ju veel eriti magus pääsemine. Minu asi pole ju, kas ma saan maetud või põletatud või äkki kõdunen kuskil võpsikus. Mul on juba chillax kuskil teises dimensioonis. Ja tegelikult isegi teiste minek on samasugune pääsemine! Ma peaksin rõõmustama, kui päevi näinud inimene oma koormast lõpuks vabastatakse! Jah, vabastatakse, mitte ei vabane ise. Ei räägi suitsiidist ja suitsiidsusest!
Miks ma ei suuda elu usaldada? Ma olen alati hakkama saanud. Varem või hiljem on igale asjale ka lahendus tulnud. Miks peaks praegu teisiti minema? Mul on väga mitu kuud armuaega. Isegi kui see otsa saab, siis on aeg lihtsalt elustiil üle vaadata ning teatud mugavustest loobuda. Viimases hädas võtan lapse ja kolin pensiokast ema kukile. Või peab tema meie juurde tulema. Pole kah teab mis uskumatu pööre. Paljud on taolisi samme läbi teinud. Või see ongi minu jaoks läbikukkumine? Küsida teistelt abi? Varem see oligi ehk nii, kuid täna ma olen oma kaela ikka päris pehmeks selles osas saanud. Ei ole seda uhkust, mis keelaks mul abi palumast või teiste nähes lihttööd tegemast.
Teen mida vaja jäädes selle juures ausaks ja teiste suhtes heatahtlikuks. Kui keegi mind selles kõiges hukka peaks mõistma, siis pole see enam minu mure. Valehäbi on asja nimi, sellest on kuramuse raske vabaneda, aga elu teeb omad korrektuurid.
* * *
Veits veider postitus tuli täna. Diip. Aga ju oli vaja hingelt maha saada. Sellistel hetkedel on mul alati hirm, et minu avatus ja avameelsus võib üks hetk mind kõvasti tagasi hammustada. Samas aga tunnen kohustust ja ka vajadust rääkida teemadel, mis ehk paljude jaoks tabu on. Kui see aitab kasvõi ühte inimest, on see kõik asja ette läinud! Ma väga loodan, et see üks ikka leiab tee siia lehele kunagi ;)
Lootus, mis ei sure kunagi :)
Meie aga elame edasi ja vaatame oma deemonitele iga päev uue pilguga otsa. Sest me õpime iga päev midagi uut!
Väike mõtteraputus siia lõpetuseks:
Vahele mainin, et kool hakkas. See aga tähendab, et äratuskell saab jälle tööd, mis omakorda toob kaasa unetsükli täiesti peapeale pööramise. Kui sa oled ikka öökull, siis ööbiku eluviisid ei ole kõige meeldivamad. Tunnen kohe, kuidas pea on veits paks uuest rütmist. Ja kohe on ka koll väljas. Mida oli ka oodata, sest kohe kui närvisüsteem on veidike kurnatum, on ta ta oluliselt tundlikum ning igasugu veidrad asjad hakkavad triggeritena töötama. Nii et täna hommikul sain 3 tundi oma elust pühendada taas sellele oodatud enesetundele. Ärevust kui sellist kusjuures nii väga polnudki. Alguses hakkas tulema, aga jälle kordad, et tegemist väsimusega ja ilmselt ei meeldinud mu kõhule hommikune täisterapuder ja nüüd on vaja see lihtsalt üle elada ning sinna see jääb. Mis aga mitte üldse ei tähenda, et kogu seda füüsilist ebamugavust ei ole. On küll, täie rauaga on. Aga kui nüüd mõelda, et 3+ nädalat tagasi kestis lugu umbes 6 tundi ja täna 3, siis vist ikka on mingit muutust näha.
Muidugi tuli pähe mõtteid, et issand, hakkab pihta, ma ei saa sellest kunagi jagu. Aga nüüd hõikasin juba nädal 1 ajal üles kirjutatud lauseid, et tegemist pole üldse eluohtliku olukorraga ja eks ta ongi selle pärast tagasi, et saaksin harjutada oma üleskirjutatud punkte. Pluss vahest ongi mõned päevad veidike kehvemad, eriti kui oled rohkem väsinud.
Päris aus vastus on aga, et ma ruunan ennast päris kõvasti selle töötuasjaga. Mind veidike ärritab mõte, et ma pole kuu ajaga suurt kuhugi jõudnud. Teen mingeid harjutusi, loen raamatuid, väänan mõtteid, kuid tulemusi ei ole. Vastupidi, mul on mingid sisemised konfliktid hoopis. Ma ei tea, mida ma teha tahan! Mul on suht suva, ma võin kõike praktiliselt teha! Ma pigem tahan lihtsalt teatud tingimusi ja oma kindlat tööjuppi, mille eest vastutada ning mõistmist teatud olukordades. Mu ambitsioon on maha surnud. Endiselt proovin ennast lohutada, et mul on julgelt sügiseni aega asjaga tegeleda ja üks päev korraga! Ning tuleb kõik see, mis tulema peab! Ikka tuletan meelde, kuidas ma hakkasin poissi 9-kuuselt potile toppima. Ta oli pea neljane, kui üks päev teatas, et nüüd ta tahab neid trussikuid. Nädalaga sai asja selgeks ja oligi teema unustatud. KAKS JA POOL aastat toppisin mina teda potile, kulutasin närve ja punnitasin. Tulemus? Asi juhtus ikka siis kui tema tahtis ja valmis oli! Nii on ka minuga siin. Ma võin punnitada ja hüpelda ja sitsida, aga kui seda sobivat kohta pole hetkel vabanenud või asjalood pole minu etteasteks valmis, siis seda ka ei juhtu praegu! Issand kui raske on selle mõttega leppida! Issand kui raske on ennast vabaks lasta ning keskenduda ainult endast sõltuvale! Siit muidugi hakkan genereerima mõttelõngu, kuidas kogu tööelu tuleks ainult endast sõltuvaks teha. Mida ma ka ei taha, sest kui ma võtan puhkuse, siis ma tahaks ikka puhata ja raha peaks ju peale ikka tiksuma... ARGH!!!
Tagasi tulles nende karjäärinõustaja antud harjutuste juurde. Ühes peaksin valdkondade kaupa üles kirjutama plussid-miinused, õpivajadused ning listima firmasid, kus näeksin ennast töötamas. Ma võiksin siia ükskõik mis ettevõtteid listida. Mind üldse ei koti, kas tegemist on suure või väikese ettevõttega, isegi tegevusala on ebaoluline, kui just seadusevastane pole, minu suurimaks sooviks on ikkagi minu kogemustepaketiga kasulik olemine. Kõik. Tore oleks, kui siin juures oleks mingi suurem tähendus, töö kõrgema õnne nimel, aga võib vabalt ka igapäevaolukordi kuidagi mõnusamaks teha. No ja listi nüüd sellise lähenemisega erinevatesse valdkondadesse asutusi. Ei listigi!
Kogu see survestamine viib mind ka ilusti mu ühe hirmuni, ma olen läbikukkuja! Ega ma täpselt ei tea, milles see väljenduda võiks. Ilmselt selles, et ma ei suuda iseseisvalt hakkama saada. Praegu ju suudan, pool aastat suudan kindlasti veel. Tegelikult on variant korter maha müüa ja üürikasse kolida, elan veel 5a väga mõnnalt ära. Aega elu sättida küll ja küll. MIDA MA PÕEN?!? Teiste arvates läbikukkuja? Jällegi, milles see väljendub? Ja ega nad keegi ju ei tule mulle seda ütlema. Eksabikaasa ehk purjus peaga suures tülihoos, mida ka ei juhtu, sest me ei käi kuskil koos ja nendel teemadel ei vestle ka enam. Mingi suva naabrionu arvates? See võib minust igasugu asju mõelda isegi kui raha ja tööd on nagu putru! Nii et jällegi - läbikukkuja? Ma ei ole juba selle pärast läbikukkuja, et ma tegelen teemadega. Ma loen, õpin, proovin uusi lähenemisi, analüüsin teemasid, kandideerin. Äkki väljendub läbikukkumine hoopis selles, et ma ei suuda aega maha võtta?
Hirm - ma olen halb. Või ma ei meeldi neile! See on eelmisest sutsu teistsugune teema. Küll aga tuleks definistsioonid enne paika saada, mis teeb halvast halva? Kui ma jään truuks oma tõekspidamistele ning jään ausaks nii enda kui teiste suhtes, kui ma olen teiste suhtes alati heade või neutraalsete kavatsustega, siis olen ma enda poolt kõik teinud, et olla mittehalb! Ma saan kontrollida ainult endaga seotut. Ma ei saa juhtida seda, kuidas teised minusse suhtuvad või mida tunnevad. Pluss mitte kunagi ei saa kõigile meeldida Alati on keegi, kes sind vähemalt põlastab! Mina saan aga sellistest inimestest eemale hoida. Nii et sellega peaks ka nagu kõik kaetud olema!
Surm! Ema sai aasta tagasi kopsuvähi diagnoosi. See on ka üks mu ärevuse gaasipedaale. Vähe sellest, et ma kardan ise maha surra nii, et laps mu leiab eriti inetus seisus, kardan ma ka lähedaste surma. Väga egoistliku põhjuse pärast - mis minust siis saab? Erm... Mis must praegu saab? Majanduslikus mõttes jätkub kõik samamoodi ju, ma ei ole teistest sõltuv. Valus on muidugi, kaotus ja lein. Aga mis must ikka saab? Elu läheb edasi, eks siis näha ole... Aga enda surm oleks ju veel eriti magus pääsemine. Minu asi pole ju, kas ma saan maetud või põletatud või äkki kõdunen kuskil võpsikus. Mul on juba chillax kuskil teises dimensioonis. Ja tegelikult isegi teiste minek on samasugune pääsemine! Ma peaksin rõõmustama, kui päevi näinud inimene oma koormast lõpuks vabastatakse! Jah, vabastatakse, mitte ei vabane ise. Ei räägi suitsiidist ja suitsiidsusest!
Miks ma ei suuda elu usaldada? Ma olen alati hakkama saanud. Varem või hiljem on igale asjale ka lahendus tulnud. Miks peaks praegu teisiti minema? Mul on väga mitu kuud armuaega. Isegi kui see otsa saab, siis on aeg lihtsalt elustiil üle vaadata ning teatud mugavustest loobuda. Viimases hädas võtan lapse ja kolin pensiokast ema kukile. Või peab tema meie juurde tulema. Pole kah teab mis uskumatu pööre. Paljud on taolisi samme läbi teinud. Või see ongi minu jaoks läbikukkumine? Küsida teistelt abi? Varem see oligi ehk nii, kuid täna ma olen oma kaela ikka päris pehmeks selles osas saanud. Ei ole seda uhkust, mis keelaks mul abi palumast või teiste nähes lihttööd tegemast.
Teen mida vaja jäädes selle juures ausaks ja teiste suhtes heatahtlikuks. Kui keegi mind selles kõiges hukka peaks mõistma, siis pole see enam minu mure. Valehäbi on asja nimi, sellest on kuramuse raske vabaneda, aga elu teeb omad korrektuurid.
* * *
Veits veider postitus tuli täna. Diip. Aga ju oli vaja hingelt maha saada. Sellistel hetkedel on mul alati hirm, et minu avatus ja avameelsus võib üks hetk mind kõvasti tagasi hammustada. Samas aga tunnen kohustust ja ka vajadust rääkida teemadel, mis ehk paljude jaoks tabu on. Kui see aitab kasvõi ühte inimest, on see kõik asja ette läinud! Ma väga loodan, et see üks ikka leiab tee siia lehele kunagi ;)
Lootus, mis ei sure kunagi :)
Meie aga elame edasi ja vaatame oma deemonitele iga päev uue pilguga otsa. Sest me õpime iga päev midagi uut!
Väike mõtteraputus siia lõpetuseks:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar