Päevikut ikka peate jah? Ma ütleks, et see on kõige olulisem asi üldse, kui proovid ärevusest jagu saada. Muutused on nii imepisikesed, et neid lihtsalt ei märka! Ühel hommikul tuleb laine jälle peale, eriti õudne on olla ja tundub, et nii hull pole mitte kunagi varem olnud. Ja siis võtad oma märkmed lahti ja loed, kuidas kõigest mõned kuud tagasi olid valmis kiirabi kutsuma ning nendid, et täna ei käinud isegi 8x peldikus, vaid sai kahega hakkama. On mis on, aga selle aja ja katsetamistega olen paanikahoogudest täiesti üle saanud ning ärevushood on oluliselt leebemad. Järelikult teen ma midagi õigesti!
Enne, kui ma Geerti uue nädala teema juurde lähen, venitaks mõtteid teemal, miks paljud pakutavad meetodid ei saagi ärevuse käes vaevlejaid aidata! Ärge siinkohal mind nüüd valesti mõistke! Teatud puhkudel on need meetodid lisavahendina vägagi vajalikud! Minu sõnum on, et ärevusest ülesaamiseks tuleb tegeleda algpõhjusega ehk mõttemustritega, muud meetodid saavad ainult seda tegevust toetada, omaette iseseisvalt kasutades need ei tööta! Jah, teatavat leevendust mingiks ajaks saab, kuid mitte päris vabaks.
Mis on ärevus?
Alustame algusest. Ärevus on keha normaalne reaktsioon ohule. Märkad lõvi, käivitub võitle-või-põgene reaktsioon, mis pumpab kogu olemasoleva vere musklitesse (sellest ka udune tunne ja mõtlemisvõime puudumine) ja päästab valla terve portsu adrenaliini. Võitled või põgened? Nüüd aga, kui erinevatel põhjustel hakkab turvamehhanism iga pisema asja peale lõvihoiatust andma: "APPI, LÕVI!!!" Läheb keeruliseks, sest ohtu ju tegelikult pole. Põgeneda pole vaja, aga kehas on kõik vajalikud protsessid sellegi poolest käivitatud... Tulemuseks see ärevus, mis segab elu elamast.
AD
Miks antidepressandid ei tööta? AD on piltlikult öeldes rõõmuhormooni lusikaga kehasse ajamine. Proovime kehale rõõmutunnet toota, et see siis nii krampis ei oleks ja oleks võimalik igapäevase eluga rahulikult edasi minna. Aju ei anna iga asja peale hädasignaali!
Kõnnid metsas, vastu tuleb lõvi, sul on aju õnnehormooni täis. Päris äge karvane loom on. Äkki teeks pai või miskit? Kui veab, siis lõvi ei söö sind ära, aga ainult siis, kui tal kõht täis on.
AD-ga on kaks peamist häda. Esiteks üks moment tuleb tablaka-söömine pooleli jätta ja ega aju pole vahepeal ise serotoniini ehk kõnealust õnnehormooni õppinud tootma, seega mingi aja pärast on hormoonitase algsele tasemele langenud ja kõik ei tundugi enam nii roosiline kui varem. Teine murekoht on lõvihirm. Võib juhtuda, et vahepeal täiesti kogemata on aju omandanud uue mustri, mille järgi kõik varjud polegi tapvad, kuid ülimalt tõenäoline on, et kõik varasemad käitumismustrid on turvaliselt muutumatutena hoitud ning nüüd on taas aeg häirekellade tilinat hakata harjutama.
Teraapia
Kõnnid metsas, vastu tuleb lõvi. "Hmmz, millal ma küll lõvisid hakkasin kartma? See on ilmselt varajasest lapsepõlvest pärit, siis kui isaga loomaaias käisime ja mu kaisulõvi porilompi kukkus..." Kui lõvil oli kõht tühi, siis ei jõua selle heietusega isegi mitte nii kaugele. Teatud olukordade mõistmiseks ongi vaja teraapias käia. Depressioon näiteks on kõva sõber ärevusele. Kui nüüd selle vinti vähemaks keerata, on kindlasti oluliselt lihtsam ärevusega tegeleda, kuid lõvihirmu algpõhjuste lahkamine ei võta keha reaktsiooni lõvi nähes ära. Jah, võib juhtuda, et suure arutelu tulemusena ei tundugi see lõvi enam NII hirmus, aga mäletate, aju ei tee ärevuse puhul vahet päris või mänguloomal!
Hüpnoteraapia
Siin ei hakka pikemalt lahti seletama, see käib eelmisega väga sarnast teed pidi. Tegeletakse lõvihirmuga, mitte sellega, et aju tunneb igas pisiasjas lõvi ära.
Kognitiivne käitumisteraapia
Ma arvan, et sellest võiks ehk kõige rohkem kasu olla ärevusega tegelemisel. Kuigi teatud piirangutega. Kui maadled foobiaga või mingi väga konkreetse situatsiooniga, mis hirmu tekitab, siis on see teraapiavorm täiesti võimalik. Jupp-haaval hakatakse lõvi näitama kuniks asi ei tundugi enam nii hirmus ning temaga on võimalik täitsa koos eksisteerida. Mingil hetkel võib-olla juhtub ime ja hakkad seda lõvi isegi armastama! Kui sul on aga üldine ärevushäire, mille puhul aju arvab igas asjas lõvi nägevat, siis ma küsiks hoopis, miks ma juba nende lõvidega ära pole harjunud ja nad ikka mulle nii suurt hirmu tekitavad, kuigi ma iga päev ja korduvalt vaatan neile suurte silmadega otse näkku? Äkki on asi selles, et üha rohkem asju paistavad lõvidena?
Rahustav hingamine
Mulle õudsalt meeldib ruuthingamine. See on täielik imevahend, mis aitab mõtteid tappa, õhtul kiiremini uinuda, rahuneda ja kusjuures leevendab ka valu. Olen täielik fänn!
Kõnnin metsas, lõvi tuleb vastu, mina hakkan hingama. Ikka sügavalt kõhuga 4 sisse, 4 hoian kinni, 4 välja nina kaudu ja 4 hoian jälle kinni. Teen nii veel mitu korda järjest, hea ja rahulik on olla, teen silmad lahti... Muidugi on lõvi ikka veel seal! Iseasi kas mina veel alles olen :)
Punktmassaaž
Veidike vähem kasutatakse teatud punktidele vajutamist, et keha rahulikuna hoida.
Kõnnin metsas, lõvi tuleb vastu, järsku sirutuvad põõsastest välja pikad käed ja vajutavad mu kehal igasugustele punktidele... Noh, võite ise arvata, kas lõvi sellest kaob ära või ei kao?
Siia võiks veel mitu-setu meetodit juurde panna, iva on ikka selles, et lõvi tegelikult ei ole, aga aju annab ikka häirekella. Asi on valehäires, mitte lõvis! Kui päriselt lõvi vastu jalutaks, siis ma tahaks küll, et adrenaliinipauk verre lendaks ja ma kui pudrukuul suudaksin kiskja lõugade vahelt plehku pista! Aga ma ei taha, et mittelõvide puhul see juhtuks! Nii et jääb sügav analüüs, mõttemustri ülekirjutamine ja ajule uuesti mitte-lõvide selgeks tegemine.
* * *
Selle nädala teema Geerti programmis on emotsionaalne intelligentsus. Lühidalt öeldes, kas suudad kannatada 15 minutit, et teist kommi saada või annad isule järele?
Kui sind midagi ärritab, kas lased emotsioonil lakke lennata või suudad seda märgata ning pidurit tõmmata? Eesmärk on viimane, kus peaksid jõudma sekundi murdosa jooksul peale ägestumist analüüsida, kas selliselt käitumine on kuidagipidi kasulik? Kas ma päriselt soovin nii reageerida? Mida teha, et tulemus minule oleks parem/kasulikum?
Eks alguses toimub kogu analüüsitöö nõude kilde põrandalt noppides, aga aegamisi muutuvad need läbikäidud situatsioonid osaks sinust. Viha käivitudes kargab pähe valik, kas lasen kõik valla või hoopis käitun endale veidike kasulikumalt.
Siin peab nüüd vahet tegema ka tunnete mahavaikimisel ja intelligentselt reageerimisel. Keegi ei palu mittevihane olla ja ainult naeratada. Muidugi tuleb ette igasuguseid emotsioone ja see on igatepidi normaalne. Küsimus on siin pigem, kas suures vihas hakata nuge loopima või hoopis teisiti olukord lahendada? Suure vihaga saab väga edukalt ka nalja teha, soovitan proovida :) Aga jällegi, teatud emotsioonidega kerkivad üles mingid (sund)mõtted, mis võivad taas ärevust käivitada ning voilaa, naudime "fantastilist" enesetunnet!
Lisaks mõtetele jälgib alateadvus ka kehakeelt. Alustuseks pane tähele, milline sa oled, kui oled väsinud või õnnetu või seesama vastik ärevus kimbutab? Õlad on kössis ja pinges, võimalusel oled ennast kerra kuhugi tõmmanud, nägu on ka viltu peas, kerge külmavärin tuleb peale, sest keha hakkab kergelt krampi minema ja veri ei pääse nii lihtsalt mööda keha liikuma. Proovi nüüd naeratada, isegi kui pole midagi naljakat. Mine peegli ette ja naerata! Siis tee ennast hästi suureks, aja selg sirgu, pea uhkelt püsti, käed kõrvale laiali - nii suureks kui saad! Mis tunne on? Päris kindel, et kõike muud kui ärev! Ärevus on hirm, hirmunud loom teeb ennast võimalikult pisikeseks, et ennast ohu eest kaitsta. Kui aga ohtu pole, on võimalik ennast laia lehena laiali laotada. Kui seda nüüd teha ja naeratus ka ette joonistada, arvab aju, et kõik peab ometigi väga mõnna olema ning mingisugust ohtu pole, seega võib adrenaliinikraanid kinni keerata.
Kehahoiakuga mängimine on väga lahe lifehack! Kui enesetunnet on kiiresti vaja paremaks saada, siis soovitan proovida! Töötab!
Nüüd aga jätkan oma eelnevate nädalate kordamist, märkmik saab iga päev uusi analüüse. On paremaid ja halvemaid päevi. Vahepeal olin valmis ka kõik inimesed jälle läbi helistama, kuid sel korral suutsin endale öelda, et kui kahe päeva pärast sama hull on, küll ma siis helistan. Juba kahe tunni pärast oli kordades teistmoodi. Asja iva on enda hirmule mitte järgi anda! Asja iva on mitte kohe plehku pista ja väljast abi hakata otsima. Asja iva on oma emotsioonidel tulla lasta ja need läbi elada. Need on üks osa minust ju!
Suur töö on tehtud. Omajagu on veel minna. Hoian kursis!
Enne, kui ma Geerti uue nädala teema juurde lähen, venitaks mõtteid teemal, miks paljud pakutavad meetodid ei saagi ärevuse käes vaevlejaid aidata! Ärge siinkohal mind nüüd valesti mõistke! Teatud puhkudel on need meetodid lisavahendina vägagi vajalikud! Minu sõnum on, et ärevusest ülesaamiseks tuleb tegeleda algpõhjusega ehk mõttemustritega, muud meetodid saavad ainult seda tegevust toetada, omaette iseseisvalt kasutades need ei tööta! Jah, teatavat leevendust mingiks ajaks saab, kuid mitte päris vabaks.
Mis on ärevus?
Alustame algusest. Ärevus on keha normaalne reaktsioon ohule. Märkad lõvi, käivitub võitle-või-põgene reaktsioon, mis pumpab kogu olemasoleva vere musklitesse (sellest ka udune tunne ja mõtlemisvõime puudumine) ja päästab valla terve portsu adrenaliini. Võitled või põgened? Nüüd aga, kui erinevatel põhjustel hakkab turvamehhanism iga pisema asja peale lõvihoiatust andma: "APPI, LÕVI!!!" Läheb keeruliseks, sest ohtu ju tegelikult pole. Põgeneda pole vaja, aga kehas on kõik vajalikud protsessid sellegi poolest käivitatud... Tulemuseks see ärevus, mis segab elu elamast.
AD
Miks antidepressandid ei tööta? AD on piltlikult öeldes rõõmuhormooni lusikaga kehasse ajamine. Proovime kehale rõõmutunnet toota, et see siis nii krampis ei oleks ja oleks võimalik igapäevase eluga rahulikult edasi minna. Aju ei anna iga asja peale hädasignaali!
Kõnnid metsas, vastu tuleb lõvi, sul on aju õnnehormooni täis. Päris äge karvane loom on. Äkki teeks pai või miskit? Kui veab, siis lõvi ei söö sind ära, aga ainult siis, kui tal kõht täis on.
AD-ga on kaks peamist häda. Esiteks üks moment tuleb tablaka-söömine pooleli jätta ja ega aju pole vahepeal ise serotoniini ehk kõnealust õnnehormooni õppinud tootma, seega mingi aja pärast on hormoonitase algsele tasemele langenud ja kõik ei tundugi enam nii roosiline kui varem. Teine murekoht on lõvihirm. Võib juhtuda, et vahepeal täiesti kogemata on aju omandanud uue mustri, mille järgi kõik varjud polegi tapvad, kuid ülimalt tõenäoline on, et kõik varasemad käitumismustrid on turvaliselt muutumatutena hoitud ning nüüd on taas aeg häirekellade tilinat hakata harjutama.
Teraapia
Kõnnid metsas, vastu tuleb lõvi. "Hmmz, millal ma küll lõvisid hakkasin kartma? See on ilmselt varajasest lapsepõlvest pärit, siis kui isaga loomaaias käisime ja mu kaisulõvi porilompi kukkus..." Kui lõvil oli kõht tühi, siis ei jõua selle heietusega isegi mitte nii kaugele. Teatud olukordade mõistmiseks ongi vaja teraapias käia. Depressioon näiteks on kõva sõber ärevusele. Kui nüüd selle vinti vähemaks keerata, on kindlasti oluliselt lihtsam ärevusega tegeleda, kuid lõvihirmu algpõhjuste lahkamine ei võta keha reaktsiooni lõvi nähes ära. Jah, võib juhtuda, et suure arutelu tulemusena ei tundugi see lõvi enam NII hirmus, aga mäletate, aju ei tee ärevuse puhul vahet päris või mänguloomal!
Hüpnoteraapia
Siin ei hakka pikemalt lahti seletama, see käib eelmisega väga sarnast teed pidi. Tegeletakse lõvihirmuga, mitte sellega, et aju tunneb igas pisiasjas lõvi ära.
Kognitiivne käitumisteraapia
Ma arvan, et sellest võiks ehk kõige rohkem kasu olla ärevusega tegelemisel. Kuigi teatud piirangutega. Kui maadled foobiaga või mingi väga konkreetse situatsiooniga, mis hirmu tekitab, siis on see teraapiavorm täiesti võimalik. Jupp-haaval hakatakse lõvi näitama kuniks asi ei tundugi enam nii hirmus ning temaga on võimalik täitsa koos eksisteerida. Mingil hetkel võib-olla juhtub ime ja hakkad seda lõvi isegi armastama! Kui sul on aga üldine ärevushäire, mille puhul aju arvab igas asjas lõvi nägevat, siis ma küsiks hoopis, miks ma juba nende lõvidega ära pole harjunud ja nad ikka mulle nii suurt hirmu tekitavad, kuigi ma iga päev ja korduvalt vaatan neile suurte silmadega otse näkku? Äkki on asi selles, et üha rohkem asju paistavad lõvidena?
Rahustav hingamine
Mulle õudsalt meeldib ruuthingamine. See on täielik imevahend, mis aitab mõtteid tappa, õhtul kiiremini uinuda, rahuneda ja kusjuures leevendab ka valu. Olen täielik fänn!
Kõnnin metsas, lõvi tuleb vastu, mina hakkan hingama. Ikka sügavalt kõhuga 4 sisse, 4 hoian kinni, 4 välja nina kaudu ja 4 hoian jälle kinni. Teen nii veel mitu korda järjest, hea ja rahulik on olla, teen silmad lahti... Muidugi on lõvi ikka veel seal! Iseasi kas mina veel alles olen :)
Punktmassaaž
Veidike vähem kasutatakse teatud punktidele vajutamist, et keha rahulikuna hoida.
Kõnnin metsas, lõvi tuleb vastu, järsku sirutuvad põõsastest välja pikad käed ja vajutavad mu kehal igasugustele punktidele... Noh, võite ise arvata, kas lõvi sellest kaob ära või ei kao?
Siia võiks veel mitu-setu meetodit juurde panna, iva on ikka selles, et lõvi tegelikult ei ole, aga aju annab ikka häirekella. Asi on valehäires, mitte lõvis! Kui päriselt lõvi vastu jalutaks, siis ma tahaks küll, et adrenaliinipauk verre lendaks ja ma kui pudrukuul suudaksin kiskja lõugade vahelt plehku pista! Aga ma ei taha, et mittelõvide puhul see juhtuks! Nii et jääb sügav analüüs, mõttemustri ülekirjutamine ja ajule uuesti mitte-lõvide selgeks tegemine.
* * *
Selle nädala teema Geerti programmis on emotsionaalne intelligentsus. Lühidalt öeldes, kas suudad kannatada 15 minutit, et teist kommi saada või annad isule järele?
Kui sind midagi ärritab, kas lased emotsioonil lakke lennata või suudad seda märgata ning pidurit tõmmata? Eesmärk on viimane, kus peaksid jõudma sekundi murdosa jooksul peale ägestumist analüüsida, kas selliselt käitumine on kuidagipidi kasulik? Kas ma päriselt soovin nii reageerida? Mida teha, et tulemus minule oleks parem/kasulikum?
Eks alguses toimub kogu analüüsitöö nõude kilde põrandalt noppides, aga aegamisi muutuvad need läbikäidud situatsioonid osaks sinust. Viha käivitudes kargab pähe valik, kas lasen kõik valla või hoopis käitun endale veidike kasulikumalt.
Siin peab nüüd vahet tegema ka tunnete mahavaikimisel ja intelligentselt reageerimisel. Keegi ei palu mittevihane olla ja ainult naeratada. Muidugi tuleb ette igasuguseid emotsioone ja see on igatepidi normaalne. Küsimus on siin pigem, kas suures vihas hakata nuge loopima või hoopis teisiti olukord lahendada? Suure vihaga saab väga edukalt ka nalja teha, soovitan proovida :) Aga jällegi, teatud emotsioonidega kerkivad üles mingid (sund)mõtted, mis võivad taas ärevust käivitada ning voilaa, naudime "fantastilist" enesetunnet!
Lisaks mõtetele jälgib alateadvus ka kehakeelt. Alustuseks pane tähele, milline sa oled, kui oled väsinud või õnnetu või seesama vastik ärevus kimbutab? Õlad on kössis ja pinges, võimalusel oled ennast kerra kuhugi tõmmanud, nägu on ka viltu peas, kerge külmavärin tuleb peale, sest keha hakkab kergelt krampi minema ja veri ei pääse nii lihtsalt mööda keha liikuma. Proovi nüüd naeratada, isegi kui pole midagi naljakat. Mine peegli ette ja naerata! Siis tee ennast hästi suureks, aja selg sirgu, pea uhkelt püsti, käed kõrvale laiali - nii suureks kui saad! Mis tunne on? Päris kindel, et kõike muud kui ärev! Ärevus on hirm, hirmunud loom teeb ennast võimalikult pisikeseks, et ennast ohu eest kaitsta. Kui aga ohtu pole, on võimalik ennast laia lehena laiali laotada. Kui seda nüüd teha ja naeratus ka ette joonistada, arvab aju, et kõik peab ometigi väga mõnna olema ning mingisugust ohtu pole, seega võib adrenaliinikraanid kinni keerata.
Kehahoiakuga mängimine on väga lahe lifehack! Kui enesetunnet on kiiresti vaja paremaks saada, siis soovitan proovida! Töötab!
Nüüd aga jätkan oma eelnevate nädalate kordamist, märkmik saab iga päev uusi analüüse. On paremaid ja halvemaid päevi. Vahepeal olin valmis ka kõik inimesed jälle läbi helistama, kuid sel korral suutsin endale öelda, et kui kahe päeva pärast sama hull on, küll ma siis helistan. Juba kahe tunni pärast oli kordades teistmoodi. Asja iva on enda hirmule mitte järgi anda! Asja iva on mitte kohe plehku pista ja väljast abi hakata otsima. Asja iva on oma emotsioonidel tulla lasta ja need läbi elada. Need on üks osa minust ju!
Suur töö on tehtud. Omajagu on veel minna. Hoian kursis!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar