Nagu ma eelmine kord juba kurtsin, siis kuidagi kordamiseks kipub minema kogu see programm. Ilmselt kui puhta lehena oleksin teemasse sukeldunud, oleks avastamisrõõmu kui palju, aga praegu selle "hea ja mõnusa" listimine on nagu läbiv kordamine. Ehk siis lisaks sellele, et negatiivsed inimesed oma elust välja puksid, on vaja ka tegevused ära neutraliseerida. Mis on need asjad-tegevused, mis sind energiaga laevad ning mis on need, mis kurnavad? Tee üks kahe tulbaga tabel endale ning hakka seda otsast täitma. Ühele poole asjad, mis energiat annavad, teise aga võtavad. Näituseks mulle väga meeldib teatud tüüpi seriaale vaadata. Mul läheb see siis laadivate teemade alla. Küll aga näiteks põrandapesu peale võin ma kedagi mõrvama minna, nii et see on minu energiat äravõttev tegevus. Need ei pea olema üldse mingid suured asjad, tavalised igapäevased tegevused. Oluline on aru saada, kas see laeb meid või mitte. Siit edasi saab siis teemat laiemaks mõelda sisustades oma päevi enda jaoks positiivsete asjadega.
Kümnenda nädala teemaks on õnnelikud suhted ja teineteisemõistmine. Põhiiva on mõistmises, et naised ja mehed on võrdsed, aga nad on erinevad. Ma laiendaks seda isegi selleni, et kõik inimesed on erinevad ning erinevates olukordades võiks esmalt proovida mõista, mitte hukka mõista koheselt.
* * *
Olen hetkel vaikselt tagasi langemas. Viimased päevad on üle keskmise ärevad olnud, just hommikuti. Saadan poisi kooli, tulen koju ja hakkan oma ärevust läbi elama. Tüütu on, väga tüütu. Ühelt poolt tõmbab krampi, sest hakkad kohe hirmuga hommikul ebamugavustunnet ootama, mis omakorda muidugi toodab seda täiesti ise. Ja siis otsid oma esimeste nädalate teemad jälle välja ning hakkad taas samme praktiseerima. Hea uudis on, et enam ei lähe mitu tundi asja minetamiseks, saab juba tunni-pooleteisega jälle rivisse tagasi, aga paratamatult käivtab see negatiivse raadiokanali mu peas, kuidas sellest ei saagi kunagi lahti ja see ongi nüüd mu õudne edaspidine elu. Mis jällegi on tobe mõte, sest isegi kui nüüd ja edaspidi ongi mul hommikuti sitt, siis see on lihtsalt uus normaalsus ning sellega tuleb kohaneda. Nojasiis? Aga katsu sellist mõtlemist harrastada siis, kui päriselt ongi kehva olla.
Olen proovinud erinevaid tegevusi, et mõtteid eemale saada. Veidike nagu aitab, hetkeks. Aga kohe kui oled oma trenni või muu tegevusega lõpetanud, hüppab asi vupsti kohale ja jätkub nagu poleks vahepeal midagi muud teinudki. Krt see inimaju on ikka imeline... Ja krdi järjepidev!
Nii et jaa, minu järgmine väljakutse on selle tundega ükskõik mis olukorras toime tulla otsimata asendustegevusi. Ei ole see sita enesetunde aktsepteerimine üldse mitte nii lihtne, ikka jääb mingi hirmuussike sisse vingerdama "mis-siis-kui"...
Ühelt poolt saan ma aru, et asjad ei juhtugi üle öö, aga teisalt ikka nii väga tahaks imet näha!
Puhata ja lihtsalt olla...
Kümnenda nädala teemaks on õnnelikud suhted ja teineteisemõistmine. Põhiiva on mõistmises, et naised ja mehed on võrdsed, aga nad on erinevad. Ma laiendaks seda isegi selleni, et kõik inimesed on erinevad ning erinevates olukordades võiks esmalt proovida mõista, mitte hukka mõista koheselt.
* * *
Olen hetkel vaikselt tagasi langemas. Viimased päevad on üle keskmise ärevad olnud, just hommikuti. Saadan poisi kooli, tulen koju ja hakkan oma ärevust läbi elama. Tüütu on, väga tüütu. Ühelt poolt tõmbab krampi, sest hakkad kohe hirmuga hommikul ebamugavustunnet ootama, mis omakorda muidugi toodab seda täiesti ise. Ja siis otsid oma esimeste nädalate teemad jälle välja ning hakkad taas samme praktiseerima. Hea uudis on, et enam ei lähe mitu tundi asja minetamiseks, saab juba tunni-pooleteisega jälle rivisse tagasi, aga paratamatult käivtab see negatiivse raadiokanali mu peas, kuidas sellest ei saagi kunagi lahti ja see ongi nüüd mu õudne edaspidine elu. Mis jällegi on tobe mõte, sest isegi kui nüüd ja edaspidi ongi mul hommikuti sitt, siis see on lihtsalt uus normaalsus ning sellega tuleb kohaneda. Nojasiis? Aga katsu sellist mõtlemist harrastada siis, kui päriselt ongi kehva olla.
Olen proovinud erinevaid tegevusi, et mõtteid eemale saada. Veidike nagu aitab, hetkeks. Aga kohe kui oled oma trenni või muu tegevusega lõpetanud, hüppab asi vupsti kohale ja jätkub nagu poleks vahepeal midagi muud teinudki. Krt see inimaju on ikka imeline... Ja krdi järjepidev!
Nii et jaa, minu järgmine väljakutse on selle tundega ükskõik mis olukorras toime tulla otsimata asendustegevusi. Ei ole see sita enesetunde aktsepteerimine üldse mitte nii lihtne, ikka jääb mingi hirmuussike sisse vingerdama "mis-siis-kui"...
Ühelt poolt saan ma aru, et asjad ei juhtugi üle öö, aga teisalt ikka nii väga tahaks imet näha!
Puhata ja lihtsalt olla...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar